2022. aasta “Akadeemia” 6. numbris ilmunud artikkel ühest rahvuslikul ärkamisajal levinud ja tänaseni palju peamurdmist valmistanud laulust
Sarnased postitused
Isamaa ei kao kusagile
Kirevus on ikka tore ja selles mõttes võib Parempoolsete ühendust üksnes tervitada. Võib ka kinnitada, et sellise ühenduse teke ei tähenda põrmugi, nagu ülejäänud Isamaa erakond ei oleks parempoolne. Sest pretsedent on olemas – meie erakonnas on kaua eksisteerinud ja eksisteerib praegugi Rahvuslaste ühendus ning see ei tähenda, nagu poleks ülejäänud erakond rahvuslik.
Kuid hall on teooria ja haljas elu kuldne puu, nagu ütleb Goethe. Tegelikult on Parempoolsete ühenduse sünni taga siiski midagi enamat kui lihtsalt soov erakonna elu värvikirevamaks muuta. Uue ühenduse manifest ütleb kõike ja mitte midagi. Isamaalisust sealt eriti ei leia ja see pole mitte üksnes minu, vaid paljude teistegi arvamus. Väga lihtsustatult öeldes jääb mulje, et manifesti autorite arvates on Isamaa erakond muutunud liiga isamaaliseks (kitsarinnaliseks, suletuks, tagurlikuks vms) ja unustanud oma teise suure idee – üksikisiku vabaduse, st parempoolsed väärtused. Nii et jätkem patriootlikud loosungid ja koondugem taas paremat palka, paremat elu ning aina suuremaid õigusi nõudma.
Õige, nende kahe – isamaalisuse ja liberaalsuse – ühendamine ongi omamoodi mustkunst ja seda tuleb maailmas suhteliselt harva ette. Patrioodid kipuvad ikka kalduma – ei, mitte tingimata natslusse või rassismi, kuid teatavasse patriarhaalsusse, mis tüüpilise liberaalse demokraatiaga kokku ei klapi. Kui nad ei kaldu, siis väidetakse ikkagi, et kalduvad, ja varustatakse neid vastavate siltidega. Mindki on eeskätt küberruumis ja eravestlustes korduvalt niimoodi „paika pandud“, mis ei jäta paikapanijate analüüsivõimest paraku head muljet. Sest asi on natslusest või rassismist väga kaugel. Loogiliselt mõtlev isamaalane ei ole nats ega rassist, vaid konservatiiv. Ja see on liberaalse demokraatiaga juba ühildatav. Vähe sellest, liberaalne demokraatia lausa vajab konservatiivsust, muidu ta läheb ula peale nagu vallatu vasikas. Võtame näiteks vaidluse ukraina põllutööliste üle. Mõnesaja või -tuhande inimese riikilubamiseküsimuse juurest jõuti väga kiiresti kategooriliste obadusteni: ah teie tahate Eesti lukku panna ja lapsed käsukorras põllule saata – see on kolhoosikorra taastamine! Ah teie tahate vallandada kontrollimatu sisserände ja teha ära selle, mida nõukogude võim ei jõudnud – eestlaste muutmise vähemusrahvaks omal maal!
Millega jäeti mulje, et valik ainult nende äärmuste vahel ongi. See pole nii, kuid miskipärast ei astunud esile ei ühtki arvamusliidrit ega erakonda, kes öelnuks: küsimus pole mõnesajas ega isegi mõnes tuhandes inimeses. Natuke võõraid on alati vaja, see on ikka nii olnud ja jääb nii kõikjal, kus ei valitse Kim Jong-un. See tähendab, et isegi suhteliselt suletud ja tagurlike patriootide võimu korral. Ka Saudi-Araabias ja Iraanis on võõraid. Kuid küsimus on selles, kas meie siin Eestis tahame rajada terve oma ühiskonna ja majanduse odavale võõrtööjõule? Kas me tahame sellest sõltuvaks muutuda nagu haige inimene hapnikuvoolikust? Kas me tahame luua olukorra, kus niisuguse odava ressursi järsk kokkukuivamine – näiteks uue ja hirmsama pandeemia korral või kellegi poliitilise pahatahtlikkuse tõttu – tõmbaks meie majandusel vaiba alt, nii et me kukume tagasi vaesuse ja kaitsetuse auku, millest väljaronimine on meilt nii palju vaeva võtnud? Just neid küsimusi tuleks esitada, mitte loopida süüdistusi, et ühed on ära sotsiks läinud või et teised tahavad eestlasi välja suretada. Tööjõu vaba liikumine on ilus printsiip, aga mitte püha lehm. Täiesti vaba liikumise ja täieliku suletuse vahel on terve skaalatäis vahevariante, mis kõik on mõistlikumad kui need kaks äärmust. Tuleb neist vaid üles otsida meie jaoks kõige mõistlikum. Ette hoiatades: see kõige mõistlikum ei pruugi olla lühiperspektiivis kõige meeldivam. Iga vahepealne lahendus sisaldab mingeid piiranguid, ent sellepärast ei pea kohe parempoolsuse lippu lehvitama.
Kui erakonna nimi on Isamaa, siis ei saa parempoolsus kui selline olla millegi juurde „tagasipöördumine“. Parempoolsuse vastand on vasakpoolsus, kuid juba ammu ei seisa Lääne peamine poliitiline veelahe teljel parempoolsus – vasakpoolsus, vaid konservatiivsus – liberalism. Õieti pseudoliberalism, sest nagu igaüks igapäevaelus näha võib, ei juhi tänased liberalismi eestvõitlejad ühiskondi mitte vabaduse, vaid uue türannia poole, kus inimesi pannakse vangi „Tuulest viidud“ vaatamise eest, nii nagu neid kommunistide võimu ajal pandi vangi koguteose „Eesti Vabadussõja“ lugemise eest. Või vallandatakse neid töölt, kuna keegi julges kasutada vulgaarseid termineid „naine“ ja „mees“. Kui taas veidi vinti peale keerata. Kuid selline on asjade loogiline käik, kui nad lähevad edasi nii, nagu on seni läinud. Liberalism on kaaperdatud, seda tuleb osata näha. Imalad naeratused ja sallivuskuulutused ei pruugi olla need, millena nad ennast esitlevad.
Selles seisus on Isamaa erakonnal ees suur ülesanne: olla see tuletorn ja orientiir, mis aitaks leida teed peagi saabuvas suures segaduses, kui mitte kaoses. Olla Eesti kõige mõistlikum erakond. Olla see mõttekoda, kus suudetakse otsida ja leida lahendusi, mis tagavad eesti rahva ja eesti kultuurivälja püsimise, kuid mitte lühiajalise laastutule (nagu odav võõrtööjõud) abil, vaid kriisikindlamate vahenditega. Mis peavad silmas põhiseaduse preambulit (eesti rahva, keele ja kultuuri kestmine), kuid ei tähenda suletust. Mis on suunatud eestlaste iibe tõstmisele, kuid ei suhtu naistesse kui sünnitusmasinatesse. Kõik see olekski elav, ettepanekutele avatud ja arenemisvõimeline konservatiivsus.
Nagu öeldud, isamaalisust saab ühendada liberaalse demokraatiaga – teatud määral ja teatud mõttes. Just seda sulamit vajab Eestil lähimatel aastakümnetel nagu õhku. Kuid isamaalisust ei saa ühendada antirahvuslusega. Siin on paraku see koht, kus öelda – andke andeks, aga kui teie tee läheb sinna, siis meie oma tänna. Isamaa erakond ei kao.
Ilmunud portaalis Eesti Uudised 29. juulil 2020
Kust lapsed tulevad ja kas meil on kriis?
Tegelikult ei sünni lapsed armastusest. Lapsed sünnivad hoopis seemne- ja munaraku ühinemisest. Olen seda vulgaarset fakti varemgi püüdnud laiemalt teatavaks teha, kuid nähtavasti suurema eduta. See lihtsalt ei kõla hästi. Ka ärritab see tundlikke noori naisi, kellele viirastuvad kilava pilguga keskealised mehed, kes piidlevad nende kõhtu ja küsivad, vähemalt mõttes, et – noh, kas saab juba? Toodangut, toodangut, seltsimehed naised!
Ebameeldiv. Armastusejutt kõlab palju paremini. Kui armastust pole, siis mitte üks sai. St laps. Vähe sellest. Lihtsalt armastusest ei piisa, see peab olema „õige“ armastus. Kuna aga õige armastus on umbes sama püüdmatu nagu õige eestlane, siis võib rahumeeli oodata, millal õige armastus peale tuleb, ja ootama jäädagi.
Pole eriti keeruline näha, et niimoodi mõistetuna mõjub „lapsed sünnivad armastusest“ hoopis vastupidiselt mõeldule – laste arvu vähendavalt. Kellel polnud armastust, kellel küll oli, aga polnud see õige, kellel oli armastust terve meretäis, aga lapsi ei tulnud ikkagi – partner oli juhtumisi samast soost või segas elukestev eneseteostus, mille juures lapsed olnuks vaid tüliks. Seetõttu oleks arukam see mantra kõrvale jätta. Armastus, nii ilus, ülev ja jumalik kui ta ongi, ei ole see korv, kuhu panna kõik munad. Elu ilma armastuseta on mõttetu, kuid elu, mis koosneks ainult armastusest, oleks sama võimatu kui supp, mis koosneb ainult soolast. Eks me tea sedagi, et armastusest vihkamiseni (ja vastupidi) on vaid üks samm.
Mis ei tähenda, et armastusest ei peaks rääkima. Aga rahulikult, ilma ärapööranu ekstaasita. Armastus ei ole tunne, mis kas on või ei ole. Armastust on mitmesugust, tugevamat ja nõrgemat, tundelisemat ja mõistuspärasemat. Armastus ei puutu üksnes elukaaslasse, armastada võib ka ema ja isa, õdesid-vendi, isamaad, merd ja Bachi muusikat. Ning loomulikult lapsi. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on armastust vaja kõige enam hoopis pärast laste sündi. Muidugi tahaks iga laps arvata, et vanemad armastavad teineteist või vähemalt armastasid siis, kui eostasid. Muidugi oleks tore, kui see nii olekski. Aga eelkõige vajavad nad teadmist, et neid armastatakse siin ja praegu. Paraku seda armastust ei tulegi, kui last ei sünni. Kui aina oodatakse õiget hetke, õiget inimest, õiget tähtede seisu, õiget ma ei tea mida. Ja nõnda me sulame, kiiremini veel kui liustikud. Liustike sulamine on vaieldamatu, kliimakriisis kahtlemine kuritegu, aga rahvastikukriisi üle me alles häbelikult arutame, kas on kriis või ei ole.
Mis jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Summaarne sündimuskordaja on alla kahe, on ju? Kui laeva voolab rohkem vett, kui välja jõutakse pumbata, siis kas laeval on kriis? Kas Titanicul oli kriis? Või oleks kapten pidanud ütlema: „Harjuge ära, see on uus reaalsus.“?
Lühidalt: muidugi on kriis. Ainult et see jällegi haavab neid, kes kergesti haavuvad. Paneks kellelegi justkui mingi (moraalse) kohustuse ja kus selle häda ots. Üleüldse on iga kohustus kurjast, sest me oleme muutunud lapsikuteks, egoistlikeks ja pirtsakateks, iga jutt mingist kohustusest paneb meid teismelise kombel ust paugutama: „Kui te nii kangesti peale käite, siis mina, vaat, kiuste ei tee!“ Näib, et Pipi Pikksuka unistus on täitunud, Tommy ja Annika ei kasvanudki suureks.
Aga hea küll, te hellakesed. Kui kriis ei sobi, kuidas tuleks siis öelda? Surmakurss? Kas kõlaks malbemalt? Kahtlen sügavalt, ehkki sisuliselt on see isegi täpsem. Kriis kõlab ebamääraselt, surmakurss on selge ja ühene: kui me nii jätkame, siis põhja me läheme. Rahvus laguneb paari-kolme inimpõlve jooksul, lõppvaatuses toimub keelevahetus, mille käigus väga palju inimesi päise päeva ajal tänaval ära tapetakse. Kõik.
Küsitakse, et kahju küll, aga mida peaks riik siin tegema või teha saama? Inimesed on ju vabad, kui nad tahavad eluaeg õiget armastust oodata, kes võib neid keelata?
Muidugi ei või keegi neid keelata. Kuid see ei tähenda, et riik midagi teha ei saaks või vähemalt üritadagi ei tohiks. On ju palju noori inimesi, kes küll tahavad lapsi, kuid ei saa neid kas majanduslikel või muudel põhjustel. Pole raha, pole eluaset, pole aega. Kas sellises olukorras saavad teised inimesed (nii otse kui riigi vahendusel) aidata? Jah, kindlasti. Just selle jaoks oligi olemas rahvastikuministri ametikoht, mis nüüd ära kaotati täiesti ajuvaba jutu saatel, et sellisel ametkonnal pole mingit mõtet, kuna nagunii pole võimalik midagi teha. Arvates ilmselt, et rahvastikuministri ainus töö on aeg-ajalt mingi toetuse tõstmist nõuda. Kuid asi pole kaugeltki ainult rahas. Asi on ka sotsiaalses turvatundes, asi on ajaressursis, asi on maines ja moes. Kui riik tahab meie väljasuremist ellujäämiseks pöörata – täpsemalt öeldes sellele omalt poolt kaasa aidata – , siis on vägagi oluline, et suunataks oma tegevus ja vähesed ressursid õigesse punkti, et ei alustataks häid ettevõtmisi valest otsast jpm. Selleks ongi tarvis järjepidevalt rahvastikukriisiga tegelevat ajutrusti.
Loomulikult tekitab mu jutt pahameelt nende hulgas, kelle arvates pole vanadel meestel sel teemal üldse paslik sõna võtta. Vastan: on küll. Mitte kunagi ega kuskil pole lapsi kasvatanud üksnes nende vahetud vanemad, lapsed on alati olnud kõigi asi. Ja käesolev jutt ei olnud üldsegi mõeldud noorte inimeste manitsemiseks ega nende kallal tänitamiseks (kui seda pisut ka ette tuli), vaid vastuseks neile, kes arvavad, et mingit kriisi pole, et rahvastikuministrit pole tarvis ja et lapsed sünnivad armastusest. Lapsed hoopis toovad armastust.