Tsensuurivabalt 23.11.20

Heita kõrvale inimene, kes pildi „Lehm“ ees seistes küsib „Aga kus on lehm?“, nimetades teda lihtsalt rumalaks – see võiks olla lubatud edevale kunstnikule, kellele meeldivad skandaalid. Kunstiloolane seevastu peaks hoopis huvi tundma, miks seesinane inimene just niimoodi arvab ja kui palju on neid, kes temaga nõustuvad.

Endine viljakas netikommentaator Hilja Kiik, pigem küll tont kui inimene, kirjutas kunagi Postimehe kommentaariumis: “Me vist olemegi sisenemas ajastusse, kus vähegi keerulisema jutu kohta öeldakse „jama“. Reljeefse väljendusviisi ajastusse, kus primitiivsust ei kammitse enam häbi.” See oli öeldud ühe essee peale, milles parodeeriti moodsa filosoofia sõnavahtu.

Mõtlesin, et Hilja Kiige mõtteavalduse võiks postmodernismi (või mis -ism meil käsil ongi) hauakivile raiuda. Nii eleegiline, võiks koguni öelda, et ahastav. Selles avaldus vägagi „reljeefselt“ ängistus suure ja ilusa mängumaailma pärast, kuhu kipuvad ronima mingid poriste saabastega barbarid.

Tõttasin oma mõttega ajas ette, sest mängumaailm alles püsib ning mitmesugused akadeemilisust imiteerivad teooriad, mis seda õigustavad, on hea tervise juures. Meedia ja ülikoolid on neid täis, ajaleht Sirp ähvardab ühele soouurijale koguni püsiveeru anda. Teisalt on Hilja Kiigel õigus –

nõndanimetatud primitiivsus heidab üha sagedamini häbitunde kõrvale ja küsib lapseliku otsekohesusega, miks kuningas palja tagumikuga mööda linna lippab.

Siinkohal jätan vahele alapeatüki „Häbi dialektika“, milles käsitletakse häbi sotsiaalseid funktsioone ja eristatakse progressiivset häbitunnet toksilisest, ning nendin üksnes, et häbematus on mängumaailmade kõige kurjem vaenlane. Sellest siis ka Hilja Kiige valuline reaktsioon, mis pealegi oli üksnes õrn eelhoiatus sellele tõelisele matusemeeleolule, mille suutis tekitada Pärnu linnavolinik Heldur Paulson küsimusega: „Kus on lehm?“ Tõsi, leinajad uputasid oma masenduse naljaheitmisse, kuid meeleheidet siiski varjata ei õnnestunud. Nii juhtub mõnikord peielauas lahkunu omastega, kui nad ennast täis joovad. Möirgavad kaelakuti lorilaule laulda, endal silmad märjad.

Ent kui leinajad lepivad lõpuks oma kaotusega, siis tänapäevaste silmamoondajate kohta seda öelda ei saa. Eelnimetatud Paulsonit tabas nii võimas ajakirjanduslik turmtuli, et mees pidanuks aatomiteks pihustuma. Sain oma jao minagi, kui üritasin kaitsta tema õigust arvata moodsast kunstist, mida hing ihaldab, rahvaesindajana aga koguni kohustust edastada lisaks enda omadele ka oma valijate seisukohti.

Tartu Ülikooli kunstiajaloo lektor Tõnis Tatar, kes siis oma kolmandaks sünnipäevaks valmistus, kui mind nõukogudevastase tegevuse pärast samast ülikoolist välja visati, pidas tarviliseks mind tituleerida vanainimeseks, kes enam ei mäleta, misasi on totalitaarne režiim ja kuidas see käitus kunstnikega. Paulsoni jaoks oli Tatral silt „rumal ja uhke selle üle“, kuid linnavolinikule heideti ette iseäranis seda, et avaliku võimu esindajana julgeb ta midagi arvata kunstist.

Mis pani mind muretsema Tartu Ülikoolis antava kunstiloolise hariduse taseme pärast. Niipalju kui ma tean, kuulub kunstiloo kui teadusliku distsipliini uurimisvaldkondade hulka ka retseptsioon – millised on publiku maitse-eelistused, kuidas ja mille mõjul need muutuvad, kuidas ja kelleks jaguneb kunstipublik jpm.

Heita kõrvale inimene, kes pildi „Lehm“ ees seistes küsib „Aga kus on lehm?“, nimetades teda lihtsalt rumalaks – see võiks olla lubatud edevale kunstnikule, kellele meeldivad skandaalid. Kunstiloolane seevastu peaks hoopis huvi tundma, miks seesinane inimene just niimoodi arvab ja kui palju on neid, kes temaga nõustuvad. Võib-olla polegi abstraktne kunst nii omaks võetud, kui Tõnis Tatar arvab? Uurigu siis ometi, minagi tahaks teada. Tjah, siin on üks konks, nagu ütleb Hamlet – mis saab, kui selgub, et sügaval sisimas ootab suur või koguni suurem osa publikust ikkagi „ilusat pilti“ ja kui ongi nõus Kandinskyt taluma, siis Pollockit enam mitte? Mida selliste barbaritega peale hakata?

Lõpuks – kui moodne filosoofia nämmutab teesi, et pole õiget ega vale arusaama (luuletusest, filmist, maalist), vaid igaühe arusaam ja mulje on omamoodi õige, siis võiks see laieneda ka Pärnu linnavolinikule. Ning kui ei laiene, siis heitke see postulaat ausalt kõrvale ning deklareerige, et kunstiajaloo loengud Tartu Ülikoolis on mõeldud selleks, et välja lasta haritud inimesi, kes täpselt teavad, milliste kunstiteoste ees tuleb vaimustusest õhku ahmida ja milliste ees üleolevalt muiata; milline mulje ja emotsioon sellest või teisest kunstiteosest on õige ning milline on vale. Märgin vaid, et Mart-Ivo Eller õpetas mind ja minu õpingukaaslasi omal ajal küll teisiti.

Vääritimõistmise vältimiseks lisan, et mulle Kandinsky meeldib, samuti Lill ja Runge, ning tegelikult meeldib ka Pollock. Tõsi, Chagall ja Mudist meeldivad rohkem. Aga kellele ei meeldi neist ükski, pole veel rumal. Rumalad on ikka need, kes üksteist silmanurgast piiludes ahhetavad konjunktuursete ning poseerivate tööde ees, mis neid tegelikult üldse ei eruta.

Mis pole lubatud Paulsonile, on ometi lubatud Trallale. Mare Tralla võib katta kinni Marko Mäetamme maalid ja nende ees alasti tantsu lüüa, publikuks teismelised poisid, kuid keegi ei ütle „rumal ja uhke selle üle“ ega süüdista teda „barbarite unistustemaailma“ rajamises (jällegi üks Tõnis Tatra armastusväärsustest), kus teatud kunst on keelatud. See on hoopis häppening. Omaette kunst.

Ah või kunst. Aga sel juhul, austatud kunstisõbrad

– miks me ei võiks Heldur Paulsoni sõnavõttu Pärnu volikogus käsitleda 5 minuti ja 27 sekundi pikkuse häppeningina?

Pealegi veel nii subtiilsena, et pettis ära koguni sellised korüfeed nagu Tatar ja trumpas üle sellised geeniused kui Tralla? Ilma riideid seljast kiskumata või pori näole määrimata! Amazing. Incroyable.

Üks on kindel. Linnavolinik Paulson on maha saanud võimsa meemiga ja veel kaua pruugib kultuurses seltskonnas vaid hõigata „Aga kus on lehm?“, kui vaimuka inimese maine on tagatud ning naerurõkatused ei taha lõppeda. Ma küll nii kultuurne ei ole, aga ennastki ajab naerma. Tõepoolest, kus ta on? Godot’d me enam ei oota, eks ootame siis lehma.

Avaldatud Objektiivis 9. oktoobril 2020