Kultuurisõjad on ammutuntud nähtus, neid on peetud märksa rohkem kui meie üldiselt vasakule kalduv maailmavaade tunnistada tahab. Näiteks ristisõdade puhul uuritakse pingsalt, mis oli nende „tegelik“ põhjus (vaeste aadlike üleküllus, kaupmeeste kaukahuvid vms), unustades, et väga paljud ristisõdijad läksid sõtta just selle nimel, mis oli öeldud: Kristuse hauda vabastama või paganaid pöörama. Sest see oli neile oluline. Kui me täna aru ei saa, kuidas võiks selline asi kellelegi oluline olla, siis on see kõigest meie viga. Filmis „1944“ kinnitatakse ühe peategelase puhul rõhutatult, et ta on seal kaevikus, püssiots Venemaa poole, üksnes seetõttu, et tema perekond küüditati. Otsekui ei võinuks eesti mees tulla kaevikusse isamaa pärast, nagu see enamasti just oli. Hoopis raske on meil aru saada, kuidas võis 17. sajandi algul tuhandeid inimesi surma leida võitluses selle üle, kas armulauaveini joob vaimulik üksi või antakse Kristuse verd ka armulaualistele.
Vnamasti on kultuurisõjad siiski (peaaegu) veretud, vähemalt on see nii olnud viimastel sajanditel, ja „sõda“ taandub üksnes metafooriks. Termin ise pärineb Bismarcki-aegselt Saksamaalt, kui vastamisi läksid katoliiklik ja protestantlik Saksamaa (lihtsustatult öeldes Baieri ja Preisi). Eriti teravaks kujunes vaidlus tsiviilabielu ja koolikorralduse küsimustes. Üheks kuulsaimaks kultuurisõjaks võib pidada ka Dreyfusi protsessi Prantsusmaal 19.-20. sajandi vahetusel, mille tuumaks oli antisemitism.
Teise kultuuritausta või teiste väärtushinnangutega inimene võib kõigi kultuurisõdade puhul imestada, miks nad sellise kõrvalise küsimuse üle nii leili lähevad. Mis vahet seal on, kas vaimulik üksi või ka armulaualised? Aga kaasaegsete jaoks on vahe suur, sest konkreetse vaidlusküsimuse taga seisab alati midagi suuremat. Armualuapeekri puhul oli selleks võimas paradigmaatiline muutus – kas inimhing võib kõrgemate sfääride poole püüelda üksnes paavstile alluva usuorganisatsiooni vahendusel või on see võimalik ka n-ö isetegevuslikus korras? Dreyfusi kohtuprotsess aga testis, kas uusaja püha tõde kõik on seaduse ees võrdsed ka päriselt maksab.
Lihtne on näha, et kultuurisõja valla päästnud konflikt on iseenesest pooljuhuslik, päästikule võinuks vajutada ka miski muu. Just see asjaolu tekitabki petliku kujutelma, et tüli on tõstetud tühjast. Nõnda on see ka käimasolevas kultuurisõjas, kus alatihti väidetakse, et abielu definitsioon ei ole asi, mille pärast närve kaotada, aga ometi kaotatakse – kusjuures suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Põhimõtteliselt võinuks kultuurisõja käivitada ka mingi muu seik, mis on sügavama põhjusega samal määral seotud. Näiteks kas vastutulekuna geipaaridele tuleks kalendrist kustutada emadepäev või kas lasteaias tuleb lastele nokulaule laulda või mitte.
Viimane küsimus ongi tegelikult mõistusekaotust põhjustanud. Nii kirjutab Valle-Sten Maiste mingist kummalisest „literaatide, muuseumitöötajate ja hampelmannide pesakonnast“, kes inimesi hämmastades tahavad „kirglikult reguleerida lasteaia seksuaalkasvatust“, selle asemel et tegelda millegi tõeliselt tähtsaga, nagu näiteks kurjade kapitalistide kiusamine rõhutud töörahva huvides. (vt Sirp 18.09.20)
Eelnevast nähtub, kui raske on sotsialistil, isegi kui ta on kultuuritoimetaja, mõista kultuurisõja olemust. Inimestele läheb peale kõhumurede siiski ka muud korda ja kultuur pole üksnes neljahäälne koorilaul või PÖFF, vaid seegi, kui keegi püüab lasteaedadesse kirglikult sisse viia õpetust, et igast plikatirtsust võib sirguda mees, igast poisiklutist neiu. Või nagu Ivan Makarov märkis – asendada patriotism onanismiga.
Ühesõnaga, mitmesuguste asjaolude koos- ja ristmõjul on käesoleva kultuurisõja „armulauaveiniks“ saanud siiski abielu definitsioon. Vähemasti on ta seda praegu. Niisiis tasuks küsimuse tühiseks tembeldamise asemel mõelda, miks ta ei ole tühine – mis peitub selle küsimuse taga. Loomulikult mitte „meediakloaakide“ soov klikke koguda, nagu arvab ekslikult V.-S. Maiste. See põhjus on ilmselgelt sekundaarne. Algpõhjus on aga sügavam ja selleks on küsimus kultuurikonstantide püsimisest ülepea.
Sõna „kultuurikonstant“ võib ühe tõsimeelse sallija kõrvus kõlada üsna koledalt, umbes nagu „rahvuskonservatiiv“ või „isamaaline kasvatus“. Ta vihkab neid kõiki ja püüab kõiki hävitada. Tal on selleks omad põhjused, õieti küll viirastused, mis sunnivad arvama, et kogu ühiskondlik kord, kaasa arvatud inimeste jaotamine meesteks ja naisteks, samuti kõik sotsiaalsed hierarhiad on konstrueeritud üksnes rõhumiseks. Rõhumise hävitamiseks ning „tõelise vabaduse“ saavutamiseks tuleb nad minema pühkida – kasutades selleks väidetavalt õigustatud vägivalda, Herbert Marcuse sõnutsi „repressiivset tolerantsi“. Tegemist on täiesti infantiilse teooriaga – või, nagu öeldud, viirastustega – , aga paraku on maailmas liigagi palju neid, kes on varmalt nõus uskuma, et neile on liiga tehtud. Neid võlub see teooria vastupandamatu jõuga.
Meil Eestis, siin ja täna, tähendab see kõik, et vastamisi seisavad poole sajandi jooksul välja arendatud ning peentesse terminitesse rüütatud teooria ja teiselt poolt poolstiihiline arusaam, et „kuulge, see on juba liig“. Arusaam on kaunikesti tervemõistuslik ja võrsub inimkonna miljonite aastate pikkusest kogemusest, ainult et teoreetilise baasi rajamine on algusjärgus. Teoreetikutele lihtsalt ei torganud pähe tõestada, et vesi on märg ning et ühiskonna toimimiseks on otstarbekas inimesed jagada meesteks ja naisteks.
Pole tarvidust lisada, kumb neist kahest (pseudo)teaduslikus dispuudis peale jääb, kas teooria või terve mõistus. Kindlasti teooria, sest see on ikkagi teooria, mis sest et tegelikult ideoloogia. Ent rahvaküsitlus on teine asi. Seal võib inimene lähtuda ka oma südamehäälest, kultuurivaistust, mis on tal nii sageli aidanud otsustada, mis on õige ja mis vale. See omakorda on peapõhjus, miks Marcuse jüngrid on hetkel oma võitluse teraviku suunanud rahvaküsitluse vastu. Rahva arvamust ei tohi küsida, sest esiteks on küsimus tühine, teiseks võib rahvas arvata valesti, kolmandaks on see lõhestamine.
Kui küsitlus siiski peaks rohelise tule saama, lahvatab muidugi täiemõõduline propagandasõda. Selles sõjas ei tunta halastust ja mõlemad pooled maalivad oponendist koletise. Mis on täiesti paratamatu ja äärmiselt ebameeldiv. Ent ühtegi paremat stsenaariumi pole samuti võtta. Pole ju lootust, et ükskõik kumb pool teataks, et „ah, olgu peale, saagu siis teie tahtmist mööda ja oleme jälle sõbrad“. Kui juba on kultuurisõda, siis tulebki lahinguid lüüa, kuni vaenupooled väsivad või kuni elutegelikkus ise ära näitab, kummal õigus oli.
Ilmunud ERR arvamusportaalis 26. novembril 2020
