KUIDAS SEE TEIL ALLA LÄHEB, MINISTRID JA RAHVASAADIKUD? 1944. aasta sügisel tuli mu isa koos mõne kaaslasega Kloogalt Tallinna poole, et ühineda admiral Pitka väesalgaga ja asuda Eesti Vabariiki kaitsma. Teel möödusid nad koonduslaagrist, kus sakslased olid äsja koletu massimõrva korraldanud. Üks poistest põikas barakkidesse ja tuli tagasi moosipurgiga, mille oli sealt leidnud. Pakkus teistelegi. Isa vastas üksnes: „Ei, aitäh. Minul […]
… ehk: Tere, ma panen nüüd oma sõrmed teie kohvi sisse Samasooliste abielu õigustajate üks lemmikargumente on: „Teilt ei võeta midagi ära“. See on huvitav lähenemine, mis eeldab, et inimesed on vastu üksnes sellistele asjadele, mis neilt midagi ära võtavad. Aga kujutage ette, et istute kohvikus ja joote kohvi. Teie juurde tuleb kodanik X ja pistab oma sõrmed teie kohvitassi. […]
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo on korduvalt võtnud kõneks „valusalt ühiskonna õiglustunnet riivava“ peretoetuste süsteemi, mille puhul kolmanda lapse lisandumine tõstab hüppeliselt riigipoolset tuge. Ministri väitel on see ebaõiglane ühe- ja kahelapseliste perede suhtes ning suur osa ajakirjandusest on seda seisukohta kuude kaupa vastutulelikult propageerinud. Ehkki lahtiseks jääb, mis volitustega kõneleb üks inimene, olgu või minister, terve ühiskonna nimel, tuleb möönda, et tema seisukohaga […]
Signe Riisalo kõrvale tuleks ööpäevaringne stenografist ametisse panna, sest neid kuldmune, mis ministriproua huulilt pudeneb, ei tohi raisku lasta. Noor ja vana sugu peaksid teada saama, mis inimesega juhtub, kui tema peas koliseb peotäis absoluutselt õigeid dogmasid ja muud mitte midagi. Nii jõutakse “mittelineaarse loogika” dialektilisse stratosfääri, kus hõljuvad ringi leegitsevad kaelkirjakud ja jõed voolavad ülesmäge. Värskeim pärl Signe Riisalo suust kõlab: […]
Kui lihavõttejänku eesti rahvale maksutõusud tõi, jäi üsna märkamata väike tagasihoidlik lause koalitsioonilepingus: Muudame perekonnaseadust selliselt, et abielu sõlmitakse kahe täiskasvanud inimese vahel. Hooletum lugeja võis arvata, et siiani oli kombeks alluda alaealistega ja nüüd keelatakse see ära. Märksa enam erutas meeli kasvõi automaks. Sageli on siiski nii, et tuleviku jaoks osutub oluliseks miski, mida olevik kõrvaliseks või väheoluliseks peab. Ka see, […]
16 aastat tagasi ilmus raamat pealkirjaga „Hirvepark 1987. 20 aastat kodanikualgatusest, mis muutis Eesti lähiajalugu“. Mingi eksituse või ime läbi jäi see raamat mul tookord märkamata. Märkasin teda nüüd, mõne päeva eest, ja olen seetõttu sunnitud ära õiendama ühe kapitaalse rumaluse, mille raamatut avades leidsin ja mis puudutab paraku mind ennast. Nimelt sisaldab raamat (tollal) noorte ajaloolaste Kaarel Piirimäe ja Peeter Kaasiku […]
Kui keegi tahaks päriselt Eesti koolivõrku optimeerida, siis tuleks kinni panna Tallinna Ülikool, mitte Metsküla algkool. Kui mõne arvates on maailma kõige koledam koll Harvester, siis minu kõrvus kõlab märksa pahaendelisemalt koll nimega Koolivõrgu Optimeerimine. Vallajuhid teatavad resoluutselt, et selle kolli nahka peab minema mitu elujõulist väikekooli ja nii on. Sest et raha pole. On kaht liiki ametnikke. Esimene, levinum liik, teab […]
Kuidas töötab progressivistlik mõistus? Selle kohta üks näide. Keegi Marvi Talts võttis nõuks mind analüüsida. Kõne all oli iidvana ja kõiki puudutava kultuurinormi – nimelt abielu – äramuutmine „abieluvõrdsuse“ sildi all. Analüüsimine käis nii: Asi selles, et normi kaitsjad mitte “võivad tugineda” vaid tuginevadki (!!) argumendile “nii on alati olnud”! See ei olegi küsimuse all. Probleem on see, et kui normi muutjad […]
Kõigepealt palve võimalikule lugejale: lugege see tekst tingimata lõpuni või jätke üldse lugemata Eesti vajab abieluvõrdsust. Tõelist abieluvõrdsust. On käsitamatu, kuidas saab 21. sajandil ühes Euroopa Liidu riigis valitseda olukord, kus osa inimesi võib oma armastuse vormistada abieluinstitutsiooni näol, teine osa aga mitte. Miks? Põhjust õieti polegi. Viidatakse umbmääraselt mingitele traditsioonidele, ajaloole, hoiakutele, mis näitab üksnes, et vastuvaidlejad ei ole teemaga […]
Vaadeldes rändavaid pilvi, ups, vaadeldes vikerkaarekoalitsiooni rassimisi raha „leidmisel“ ja maakera seest teise maakera välja urgitsemisel, hiilib hinge kahtlane tunne, et küll minu koduerakonnal (mis on vanast armust ikka Isamaa) seekord vedas. Vedas ka mul endal. Mind ei ole Toompea lossis, kuhu ma olen matnud liigagi palju aastaid oma hinnalisest elust, ja mu erakonda ei ole Stenbocki majas raha leidmas. Või otsimas, […]
End of content
No more pages to load
