Kuidas töötab progressivistlik mõistus? Selle kohta üks näide. Keegi Marvi Talts võttis nõuks mind analüüsida. Kõne all oli iidvana ja kõiki puudutava kultuurinormi – nimelt abielu – äramuutmine „abieluvõrdsuse“ sildi all. Analüüsimine käis nii:
Asi selles, et normi kaitsjad mitte “võivad tugineda” vaid tuginevadki (!!) argumendile “nii on alati olnud”! See ei olegi küsimuse all. Probleem on see, et kui normi muutjad toovad põhjendusi ja selgitusi ( nagu ka teie soovist nähtub ), siis normi kaitsjad ei pea neid millekski, ei põhjendatuteks ega vajalikeks. Miks?
Mõned lihtsad vastused on:
- Nad ei saa neist selgitustest aru.
See võib tuleneda vastava teema hariduse puudusest. Nagu praegu enamus normi kaitsjate teadmatus homoseksuaalsuse olemusest ja sellega kaasnevast rumaluse rääkimisest sellel teemal. See punkt isegi ei puuduta “abieluvõrdsuse” vajadust või mitte vajadust. See punkt on fakt omaette.
- Isiklikud huvid.
(Vanasti oli selleks näiteks orjus. Orjapidajale kasulik mitte kaotada orjus. Või siis naiste harimatus, et hoida neid kontrolli all jne.. )
- Egoism.
Mind see ei puuduta ja mina ei saa sellest muutusest mingit kasu.
- Hirm.
Nii pole kunagi olnud ja kui nüüd nii läheb, siis…!! Kui just maailma lõpp ei tule, siis midagi väga hullu kindlasti!
5. Harjumus ja mugavus.
Minul on kõik hästi ja las nii jäädagi.. see, et kuskil kellelgi king pitsitab, ei mina sellest tea, tema probleem..
Jne..jne ..
Mida järeldame sest? Häda, häda igavest. Seda esiteks ja kõigepealt. Et kellegi mõtteviisi ja selle tagamaid analüüsida, selleks tuleb olla analüüsitavast intelligentsem. Marvi Taltsil see omadus paraku puudub. Kuid küsimus, nagu öeldakse, on laiem. Progressivist-aktivist ega tema võitluskaaslased nähtavasti ei tule selle pealegi, et see pole üldsegi kindel ega selge, kuhu liigub areng. Nemad on veendunud, et see viib uue, nn abieluvõrdse abieluni. Aga äkki ei vii? Ja teie olete hoopiski Ivan Sussaninid (kui see nimi teile midagi ütleb), kelle saatuseks on koos eksitatud armeega kuskil lumises metsas kõngeda? Olen ikka toonud näiteks, kuidas Taanis ja Rootsis olid progressiivsed noored ja neile pugevad keskealised kunagi veendunud, et avalikku ruumi võib reostada pornograafiaga, sest see on hea ja õige. Kui vanad inimesed ütlesid, et „nii ei sobi“, siis valati nad üle samasuguse ennasttäis mölaga nagu see seal ülal kursiivis. (Viimasel ajal sigib harrastuspsühhiaatreid ka nagu sitaseeni.)
Aga ei olnud hea ja õige, ning olles traumeerinud põlvkonnajagu noori, koristati see räigus Taanis ja Rootsis majaseintelt ning vaateakendelt ära. Ilma et keegi oleks tunnistanud, et sai tehtud viga – asjata lootus. Kuid vähemalt koristati ära.
Ennasttäis aktivistid pole sellest muidugi midagi õppinud. Ja nii nad siis tulevad jälle oma lapsikute mantratega, kuidas vastuseisjad „ei saa aru“, kuidas neil on „hirm“, kuidas neid motiveerib „omakasu“ jne. Iga hinna eest hoidudes nimetamast kõige ilmsemat, otsesemat ja inimlikumat põhjust – et see on paljudele inimestele lihtsalt ebameeldiv. Vastukarva. Tekitab tõrget. Prostalt öeldes: vastik. Pole mingit hirmu ega egoismi, arusaamisega pole ka midagi lahti, aga näe hakkab vastu.
Need inimesed on selles tundes sama vähe süüdi kui homoseksuaalid oma sättumuses. Homoseksuaale tuleb mõista, ei vaidle – aga järelikult võiks mõista ka neid, kellele abielu „ümbermõtestamine“ (järjekordne terminoloogiline pettus) on lihtsalt vastumeelt. On, ja midagi pole teha. Ning seda ei ole vaja kellelegi selgitada ega õigustada, ammugi vabandust paluda, silma maha lüüa, ennast halvasti tunda. Progressivistid-aktivistid võiksid targutamise ja solvangute asemel lasta neil rahus ära surra, enne kui saabub ülemaailmne rahuldus, kus kõigil on nii vägev „õigus armastusele“, et kas pagan võtku ja tükid taga.
