Tunnuspildil maanteelõik Pajaka ja Nissi vahel, kunagise Revala ja Harjumaa piirimail
Tharapita sünnipaik: kas Ebavere või Emumägi?by Lauri Vahtre / detsember 20, 2021Sarnased postitused
Intelligentne rahvuslus on võimalik
Intelligentne rahvuslus annab inimesele identiteedi ja kodukultuuri, ohustamata ja alavääristamata kedagi teist. Sellisele rahvuslasele on kõik teed valla, et õppida tundma teisi kultuure, olla avatud, tunda huvi, võtta midagi meelepärast üle.
Sallimatuse paradoks – sallimatust ei tohi sallida. Nii kinnitas Jaan Kaplinski Karl Popperi tuules juba ammu ja sama oleme kuulnud viimastel aastatel paljude suust, kes nõuavad sooneutraalsust, homoabielusid ja multikultuursust. Märkus tehakse nende aadressil, kes nimetatud eesmärke sel või teisel moel, sel või teisel määral vastustavad.
Kuid juba ammu on immigratsiooni ja kultuurikonflikte jälgivad inimesed juhtinud tähelepanu sellele, et kui nõnda, siis tuleks nimetatud printsiipi rakendada esiteks ka sisserändajate ja teiseks agressiivsete tolerantsusnõudlejate endi suhtes. Viimati kirjutas sellest lihtsalt, kuid elegantselt Mihkel Mutt («Sallimatust ei tohi sallida», PM 27.09.2017). Kusjuures Muti sõnastuses aimus tubli annus irooniat. Sallimatus sallimatuse vastu on ju tegelikult paradoks, mis annab justkui võrdse malaka mõlemale poolele, ja tulemuseks on tüli stiilis «ise oled loll».
Tõepoolest, me võimegi jääda lõputult vaidlema, kelle sallimatus sallimatuse vastu on õige ja kelle oma vale. Nõiaringist pääsemiseks on vaid üks täiesti tervemõistuslik ja laialt praktiseeritud (ning tolerantsusideoloogide poolt põlatud) võimalus: tunnistada, et sallimatus kui selline on loomulik tunne. Nagu ka kadedus, viha või solvumine. Ükskõik, kas see kellelegi meeldib, kuid neid tundeid ei saa «välja juurida», vähemalt mitte ühiskonnast tervikuna. Küsimus saab olla vaid nende talitsemises ja vaoshoidmises, mida suudab (mingil määral) tagada vaid seesama ühiskond oma kõlblusreeglitega.
Kui mööname, et sallimatus on inimlik, kuid vaoshoidmist vajav tunne, asetub kõik paika. Me võime rahumeeli olla sallimatud näiteks pedofiilide, huligaanide ja terroristide suhtes ega pea selle väljavabandamiseks mingit pseudofilosoofilist udu ajama. Me võime olla sallimatud nende vastu, kes nõuavad õigust elada meie õuel, kuid oma koodeksi järgi ja varsti hakkavad selle koodeksi järgimist nõudma ka meilt. Sellises olukorras on praegu Euroopa ja sellest kirjutab ka Mutt. Sallimatus tulijate vastu ei pea olema fanaatiline, vägivaldne – kuid ta peab olemas olema, kui me soovime säilitada oma paljukiidetud (kristlikke) väärtusi. Ilma milleta me tegelikult elada ei oska.
Miks uhke ja hää?
Samamoodi asetub paika selline sütitav teema nagu rahvustunded. Sallimatust, eriti «paha» sallimatust seostatakse sageli natsionalismiga. Sel sõnal on lausa kuri kõla, ehkki ta ei tähenda muud kui rahvuslust. Et sedagi sõna vältida, kasutatakse mõnikord terminit «patriotism» («isamaalisus»). Tegelikult on siin heal lapsel lihtsalt mitu nime. Rahvustunne on üks meie paljudest loomulikest meie-tunnetest ehk identiteetidest. See tunne ei ole iseenesest hea ega halb, kiidu- ega laiduväärt, kõik sõltub tema läbielamise viisist. Rahvuslust võiks seega määratleda teadvustatud rahvustundena.
Paraku eksisteerib mõttekramp, et rahvuslus on peaaegu haigus ja tähendab oma rahva jumaldamist, tema vigade mittenägemist ning ühtlasi vaenu teiste rahvaste vastu.
Tõtt on siin niipalju, et rahvuslane võib tõesti olla natsi kombel, pidades oma rahvast ülimaks ja põlates-hävitades teisi. Aga miks arvata, et see on ainus viis oma rahvast armastada? Lugege näiteks Tšehhovit. Tšehhov näitab halastamatult kogu vene elu viletsust – ja ometi ta armastab venelast. Armastab venelast – aga ei vihka sellepärast veel sakslast ega prantslast.
Või näide Eestist. Tean veendunult rahvuslikku eesti perekonda, kelle juures võib juhtuda, et jõuluõhtul loetakse jõuluvanale Puškinit, kusjuures vene keeles. Neid inimesi ei häiriks, kui üldlaulupeol kõlaks mõni ilus vene laul, näiteks «Tasa heliseb kelluke väljal». Loomulikult originaalkeeles. Küll aga häirib, kui keegi sellise laulu kavva võtmise oma ideoloogilispoliitilisse agendasse raiub ja selle seljas ratsutama hakkab. Sel juhul – ei. Kas oma abikaasa armastamine tähendab automaatselt viha teiste naiste/meeste vastu? Kas oma laste armastamine tähendab vaenu teiste laste vastu? Ei. Armastada saab ka vihkamata.
Juurdleval vaimul võib sellegipoolest tekkida küsimus, miks üldse armastada. Miks on eestlane olla väidetavalt «uhke ja hää», parem kui näiteks lätlane või venelane? Vastus: polegi. Täpsemalt – kõik sõltub vaatepunktist. Kõrgemalt vaadates ei olegi üks teisest parem ega halvem. Kuid hoolimata mõne ajaloolase ponnistustest ei vaata me maailma kotkana pilvepiirilt, vaid tegutseme maises sfääris. Ja iga lihtsureliku jaoks on see rahvas parem, kelle seas ta on üles kasvanud. See on kultuur, mille kaudu me oleme maailma tundma ning mõtestama õppinud. Võib ka öelda, et see on kultuur, mille kaudu me oleme inimeseks saanud. See kultuur on «oma», selle kaudu mõistame ka iseennast.
Loomulik võõristus
Nagu näeme, leidub mõisteid, nagu armastus, mis ei tingi automaatselt vastandit. Kuid on ka mõisteid, mis käivad paaris. «Oma» kuulub nende hulka. Kui miski on oma, siis peab miski olema võõras. Väga paljudes keeltes tähendab «võõras» ühtlasi veidrat, vastuvõtmatut.
Kas «omade» eestlaste kõrval kõiki teisi (erineval määral) «võõraks» pidada on õigustatud? Kas saaks ka ilma? Kas see on tunne, mida peaks igal juhul häbenema ja millega võitlema? Tegelikult mitte. Iga võõristus ei tähenda esiteks veel vaenu, teiseks on tegu täiesti loomuliku tundega, millega iga «meie», kaasa arvatud rahvus, ennast kaitseb. Sellest on ammu kirjutanud Claude Lévi-Strauss, sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud Tiit Kärner. Kui eestlane ei taha elada nagu itaallane, siis ei tähenda see, et ta itaallase eluviisi vihkaks. Täpselt nii nagu inimene, kes ei armasta kapsarulle, ei pea neid tingimata vihkama – välja arvatud siis, kui neid talle vägisi suhu topitakse.
Samas ei saa öelda, et võõraste suhtes jäädaks täiesti neutraalseks ka siis, kui keegi kellelegi midagi suhu ega mujale – näiteks ajusse – ei topi. Kõigis kultuurides võõraid väikestviisi tögatakse. Räägitakse vastastikku anekdoote. Ärge arvake, et eestlased siin millegi eriti inetuga silma paistaksid. Palun väga, hollandi anekdoot: «Mis juhtub, kui kaks Amsterdami kõige lollimat meest emigreeruvad Belgiasse? Vastus: mõlema maa keskmine IQ tõuseb.»
Tögatakse üldse teistsuguseid. Näiteks räägitakse düstroofiku-anekdoote. Kuid sellele on ka (kristlik) vastukaal: «narri meest, aga mitte mehe mütsi». Nende kahe vahel balansseerides ühiskond toimibki. Ühiskond, kus puudega inimest avalikult mõnitatakse, oleks kohutav. Kuid ühiskond, kus iga düstroofiku-anekdoodi rääkija töölt vallandataks ja põlu alla pandaks, oleks samuti kohutav. Katse keelata inimestel ennast teistega võrdlemast oleks absurdne. Nii nagu sallimatust, nii ei saa ka võõristust ära keelata ega vande alla panna, kuid mõlemaga tuleb osata mõõdukas olla.
Nii lihtne see ongi
Rahvuslust, mis küll armastab oma ja võõristab võõrast, kuid oskab mõlema suhtes säilitada kriitikameele, nimetan ma intelligentseks rahvusluseks. Kriitikameel ja mõõdukus on jõukohane eeskätt intelligentsetele inimestele, sellal kui vähem intelligentsed kalduvad äärmustesse. Intelligentne rahvuslus annab inimesele identiteedi ja kodukultuuri, ohustamata ja alavääristamata kedagi teist. Intelligentne rahvuslus defineerib rahvust eeskätt lapseeas omandatud kogemuste, kommete, hoiakute – laias mõttes kultuuri kaudu, mitte geenide põhjal. Sellisele rahvuslasele on kõik teed valla, et õppida teisi keeli, teisi kultuure, toite, rõivaid. Olla avatud, tunda huvi. Võtta midagi meelepärast üle. Mõtiskleda teistsuguste normide ja reeglite üle.
Kuid intelligentsus on imelik fenomen. Ühest küljest on ammu teada, et see jaguneb karjuvalt ebaõiglaselt, kuid samas leidub küsimusi, milles intelligentsust ilmutab enamus, mitte vähemus. Võimalik, et rahvuslus on just selline, vähemalt eestlaste puhul, kes pole kunagi pogromme korraldanud. Kui võõraid massiliselt sisse ei veeta, kui rahvast ei provotseerida, rassistideks ega vassistideks ei näägutata, siis me olemegi enamikus täiesti intelligentsed rahvuslased. Kui.
Ilmunud Postimehes 6. oktoobril 2017
Tsensuurivabalt 29.01.21
Tallinna Ülikooli soouuringute dotsent kirjutas seoses Eestis valitseva palgalõhega, et…
Kas pole suurepärane algus? Meenub õnnis nõuka-aeg, mil räägiti anekdooti: „Brežnev ujus Moskva jões ja nuga oli rinnus.“ Kui kuulaja küsis, et kena küll, aga mis siis edasi sai, vastati: kust mina tean, aga vaata kui hea algus. Soouuringute dotsendiga sama lugu. Polegi eriti oluline, mis ta kirjutas, aga juba algus toob hinge magusvalusa, mõnusa ängistuse. Tallinna Ülikool, soouringud, palgalõhe… Selge see, et ühiskonnas on midagi kapitaalselt valesti ja selge on ka see, et keegi on kohutavalt süüdi. (Vihje: mehed.) Kas loed või ei loe, vahet pole. Ainult ettevaatlik tuleb olla. Kurjad keeled räägivad, et kus ühes otsas soouuringud, seal teises otsas rabandus, sest soo ja raba käivad kokku nagu kaka ja kevad.
Nii et räägime parem muust. Näiteks ühest visast fenomenist, mis kummitab Eesti riiki nüüd juba kolmkümmend aastat. Kolmekümne aasta eest oli ta nimi põhiseaduspatriotism, nüüd nimetatakse teda riigiidentiteediks. Viimati kirjutas temast Marek Tamm Postimehes.
Kirjutas tegelikult päris mõistlikult. Näiteks: „Kultuuriline mitmekesisus on ühiskonda rikastav tegur ainult juhul, kui eri kultuurikogukondadel on oluline kultuuriliste väärtuste ühisosa, mis tekib lõimumise tulemusel.“ Vaat just ja justnimelt. Lapsik rõõmutants loosungi ümber „(Iga) erinevus rikastab!“ on tõesti rumal ja ekslik, olen sellest mitukümmend aastat kõnelnud, ja mitte üksnes mina. Ega ikka ei rikasta küll. Eri kultuure kokku kuhjates nende ühisosa üksnes väheneb ja ühiskonna sidusus koos sellega. Hiljaaegu on taanlased sellest aru saanud, ülejäänud Euroopa paraku ootab alles korralikku keretäit, mis mõistuse tagumikust pähe lööks. Koos Euroopaga ootavad meie kodukootud multikuldid, kelle ettekujutus unistuste Eestist käib umbes nii, et „tõusen hommikul üles, lähen võtan nurga peal Pierre’i juures ühe kohvi, siis põikan koos Ivaniga läbi Ahmedi juurest ja panen hinge alla ühe kebabi, kuulates samal ajal Migueli, kes kõnnitee ääres paanivilet mängib“. Selle peale ei mõista muud kosta, kui et kes on loll, see on surmani.
Nojah, aga riigiidentiteet. Täiesti loomulik asi ja tõepoolest miski, mille pinnalt kasvatada seda „meiet“, mis ühendaks kõiki kodanikke, mitte üksnes (tõelisi) eestlasi, kes kannavad salamahti pastlaid ja söövad kolm korda päevas kama. Aga selles pole midagi uut. Iga kodanik peab olema lojaalne oma riigile ja jutul lõpp, nii on see ikka olnud. Seetõttu on ka topeltkodakondsus mõnevõrra skisofreeniline nähtus, mille võib mõnel erandjuhul ära kannatada, aga mida ei saa kuidagi pidada normaalseks ega ammugi kiiduväärseks.
Ja sellist laadi lojaalsus on ka ammuilma tuntud. Keskajal olid riigid paljurahvuselised, sest inimesed liikusid vähe. Lojaalne oldi valitsejale, kes oma isikus ühendas paljud rahvad. Nii oli see ka Vene keisririigis, Austria-Ungaris jm ka uusajal. Ainult et neiski oli olemas valitsev rahvus, mille tahe ja jõud riiki koos hoidis. Kuni rahvaste iseolemise igatsus koormavaks muutunud ülemvalitsuse ja koos sellega ka riigiidentiteedi minema pühkis.
Tänapäeval kipuvad riigid muutuma paljurahvuseliseks vastupidisel põhjusel – inimesed liiguvad palju. Taas on riikidel olemas üks põhirahvus, kelle rahvuslik kokkuhoidmine ja ühistunne moodustavad riigi selgroo, ning sellele lisaks hulk muid. Kui põhirahvus taandada vaid üheks paljudest, kaob riiki koos hoidev tsement ja riik laguneb. Irooniline on seejuures see, et lagunedes ei teki mingit ühetasast imedemokraatlikku multikultit, vaid ülemvõimu kehtestaks mõni teine rahvas. Lühidalt, kui mingi rahvas ei ole oma kodus peremees, siis peremehetseb seal keegi teine. Mispoolest see hea on, küsige mõne kebabimaia multikuldi käest.
Eelöeldust järeldub, et riigiidentiteet ei ole asi, mis võiks meie kultuurilist (ehk rahvuslikku) identiteeti kuidagi asendada. Paraku sinnapoole Tamm oma jutuga tüürib: „Riigi vaates peab igaühel, kes oskab eesti keelt, osaleb eesti kultuuris ja soovib end eestlasena määratleda, olema võimalus saada eestlasena tunnustatud.“
Kuidas, palun? Mis mõttes peab? Eestlased peavad tunnistama oma rahvuskaaslaseks igaühe, kes ütleb, et tunneb ennast eestlasena?
Mitte tuhkagi me ei pea. Eks minge Kihnu või Muhku, elage seal kümme aastat, õppige ära vastavalt kihnu või muhu keel – ja siis minge saarerahvalt nõudma, et nad peavad teid kihnlaseks/muhulaseks tunnistama. Ma ei prognoosiks, mida teile selle peale vastatakse, aga võin üsna hästi ette kujutada, mida mõeldakse. Nii lihtsalt need asjad ei käi, neid protsesse ei mõõdeta aastatega, vaid põlvkondadega.
Sama moodi ei saa ka „eestlase“ mõistet näpunipsuga ümber sisustada, nii et see hakkaks tähendama kõiki, kes ise arvavad, et nad seda on. Sellised inimesed on kahtlemata kullatükid, neisse tasub suhtuda kõige sõbralikumalt, sest nad on seda väärt. Kuid päris eestlane on paraku see, kes on üles kasvanud eesti peres. Millega oleks lennult ja möödaminnes lahendatud ka see koleraske küsimus, kes õieti on eestlane.
Mis tähendab, et mõne inimpõlve jooksul on kõik võimalik. Seniks saab aga tunda rõõmu ühtekuuluvusest, mida pakub riigiidentiteet. Seda pole üldsegi vähe. Juba võimalus elada päikesetõusuvalitsuse all… nendes soojalt embavates valguskiirtes, mis Stenbocki maja ja Kadrioru vahel veiklevad… see peaks iga aruka inimese rõõmust kepslema panema.