Tsensuurivabalt 26.11.2021

Tõnis Saartsi «Savisaar kui turuliberaalse ja russofoobse Eesti looja» (Sirp,3.01.17) sundis sulge haarama. Tagantkätt heidetud süüdistus russofoobias on muidugi ammu tuttav nähtus, seda kohtab regulaarselt Vene (valitsus)meedias, samuti mõne Eesti poliitiku retoorikas. Ent kui selle propagandistliku kaika võtab kätte politoloog, kes pretendeerib erapooletu analüüsija positsioonile, on see liig mis liig.

Valvesüüdistus: russofoobia

Saartsi jaoks on meie riigi näol tegemist «venevastasele rahvuslikule ideoloogiale üles ehitatud Eestiga». Seda öeldakse käibetõena, mis tõestust ei vajagi. Mõtlesin päris pikalt, otsides Eesti Vabariigi ülesehitusest komponente, mis lubaksid tervikut nimetada «venevastaseks» või «russofoobseks». Leidsin mõned küsimused, mille üle vaieldakse: üks pool ütleb, et tegemist on venevastasusega, teine, et tsiviliseeritud maailma normaalse õiguspraktikaga. Näiteks riigikeele oskuse ja teatud paiksuse nõue kodakondsuse taotlemisel. Kuskil pole pealegi kirjas, et isegi selliseid, täiesti normaalseid nõudeid rakendatakse ainult venelaste suhtes. Nii et kus on venevastasus? Nõndasamuti pole gümnaasiumide pool-eestistamine Euroopa kontekstis mitte radikaalne, vaid äärmiselt leebe meede, mille eesmärgiks pole kellegi kiusamine, vaid ühiskonna sidususe parandamine.

Tõsi, kirjeldada poliitikat huvisid ja võimuambitsioone ning neist lähtuvaid konstruktsioone üldse arvestamata
oleks lühinägelik. Kuid taandada kogu tegelikkus ainult konstruktsioonidele ning näha poliitikas vaid võimuiha on
absurd. Veel vähem võib leida mingit terviklikku «venevastast rahvuslikku ideoloogiat», millel meie riik rajaneks. Tõnis Saarts võinuks värskendada oma teadmisi ajaloost ja märgata, kui kergesti on eestlaste saksavastasus asendunud venevastasusega ja kui kergesti võib venevastasus asenduda eurovastasusega. Eestlaste rahvuslik ideoloogia ei ole ei vene-, saksa- ega türgivastane, vaid ta on lihtsalt rahvuslik, olles selle vastane, kes meie rahvast parajasti ohustab. Ja kui keegi ei ohusta, siis polegi kellegi vastane.

Lisaks on oluline vahet teha eestlaste hoiakul Venemaa ja venelaste suhtes. Need ei lange päriselt ühte. Vastab tõele, et viimasel ajal, eriti Krimmi annekteerimisest saadik on süvenenud vaen Putini-Venemaa vastu. (Huvitav, kas Tõnis Saarts tõesti arvab, et sellegi tunde tekitasid rahvusmeelsed poliitikud rahvast Savisaarega hirmutades?) Kuid see vaen ei kandu automaatselt üle naabri-Kostjale, kui viimane just «Krõm naš!» ei karju.

Diskursus ja konstruktsioon

Oleks siis asi vaid Tõnis Saartsis ja tema laestvõetud venevastasuses. Et Vene ametlikule propagandale Eestis mõni kaasa laulab, on tüütu ja kahetsusväärne, kuid lõpuks siiski üleelatav. Probleem on sügavamal, avaldudes kirkal ja kokkuvõtlikul kujul Saartsi lausetes: «Parempoolsetel rahvuslastel poleks olnud lihtsalt võimalik uut demokraatlikku režiimi legitimeerida ning domineerivat rahvuslikku ja turuliberaalset diskursust kehtestada, kui poleks saanud viidata sellele «teisele», kes on vastu ja kelle võimuletulek viiks meid pimedasse sovetiaega ja vene võimu alla tagasi. Rahvuslike jõudude probleem seisnes aga selles, et 1991. aasta augustiputš marginaliseeris iseseisvus vastase Interliikumise ja sisuliselt ei jäänud alles ühtegi organiseeritud ja tõsiseltvõetavat vastasjõudu. See jõud tuli tekitada, diskursiivselt konstrueerida, et radikaalsed reformid tunduksid «vajalikud ja möödapääsmatud» ja uus demokraatlik režiim ja riiklik iseseisvus paistaksid igati loomulikud. Sellesse «teise» rolli astus Savisaar oma Keskerakonnaga.»

Seda lugedes tuleb masendus peale. Kas niisugust juttu peavad eksamil rääkima Tallinna ülikooli tudengid? Et rahvusliku ja turumajandusele orienteeritud ideoloogia tekkeks Eestis oli vaja Interrinnet ja hiljem Savisaart? Ei, isegi mitte «tekkeks», vaid «konstrueerimiseks»? Ja selle asemel võinuks vabalt konstrueerida midagi muud, kui oleks kasulikumaks osutunud?

Mina ja usutavasti rõhuv enamus mu eakaaslasi mõistab ilma pikemata Saartsi konstruktsiooni (siin on see sõna õigel kohal) absurdsust, kuid nooremate põlvkondade eest ei julge pead anda. Viimati kuulavad, lasevad ennast eksitada peentel väljamaistel nimedel, kelle teooria on sulevarrest välja imetud, ja hakkavadki uskuma? Et meie rahvuse kestmisele ja vabadusele orienteeritud riik on «konstruktsioon», üks «diskursus» kümnete teiste võimalike
hulgast, mis juhtus realiseeruma vaid seetõttu, et oli varnast võtta selline koll nagu Edgar?

Õnneks või kahjuks on sündmuste kaasaegsed veel elus. Nad pole isegi mitte seniilsed ja mäletavad päris hästi, et rahvuslikud jõud mitte ei «kasvanud välja» Eesti Kongressist ega toitnud end Savisaare vaenamisest, nagu väidab Saarts, vaid olid olemas ammu enne Savisaart ja Eesti Kongressi ning hoopis Eesti Kongress oli see, mis neist jõududest välja kasvas.

Kaasaegsed mäletavad ka seda, et mingit Savisaare «diskursiivset konstrueerimist» rahvuslike jõudude poolt ei olnud. Savisaare paigaltammumist peaministrina ei jälgitud mitte kahjurõõmu, vaid nördimusega. Vähe sellest, need kaasaegsed mäletavad sedagi, mis või kes oli see tegelik «teine», kelle käest pääsemiseks tehti laulvat revolutsiooni ja hiljem radikaalseid reforme. See oli sovetiaegne šovinistlik ümberrahvastamispoliitika ja käsumajandus, mille inerts nii keskkonnas kui inimeste mõttemaailmas kestis veel aastaid. Minevik hingas kuklasse ja selle eest tuli põgeneda – tulevikku. Mitte tagasi minevikku, nagu elegantset, kuid tõele mittevastavat
teooriat konstrueerides väidab Marek Tamm[1]. Teatavate sõjaeelsete institutsioonide, seaduste ja põhimõtete juurde naasmine ei tulenenud soovist ennast või kedagi teist «konstrueerida» ega ajalugu «valitseda» ega mingit «hegemooniat» kehtestada, vaid soovist kõige tõhusamal viisil edasi minna. Ja mis ajaloosse puutub, siis lihtsalt puhastada ajalooline tõde valede kõntsast. Siin pole omandiinstinktiga mingit seost.

Poliitikas ei olnud tol ajal eesmärgiks mitte populaarsuse kogumine rivaale tappes, vaid tervele Eestile kõige parema ja jätkusuutlikuma argengutee leidmine. Seda ei ütle ma vaid toonase Isamaa kohta, mille liige ise olin, vaid ka Mõõdukate ja ERSP, samuti algusaegade Reformierakonna kohta. Kõik need jõud otsisid teed, mis oleks kasulik võimalikult suurele osale ühiskonnast, mitte vaid teatavale segmendile. Teisiti käitus Keskerakond, kes valis
sotsiaalseid ja rahvuslikke vastuolusid rõhutava ideoloogia ning kuulutas end ühe osa ühiskonna kaitsjaks teise osa eest. Sellist Keskerakonda polnud toonasel koalitsioonil, kes pani aastakümneiks maha Eesti arengurööpad, põrmugi vaja; see vaid segas, tekitas vaenu, skandaale, umbusku, pettumust, paksu verd. Võib-olla on tänased erakonnad teistsugused ja orienteeruvad palju selgemini «oma» valijale kui toonased. Kuid toonastest oludest ja
toonasest poliitikast ju käibki jutt.

Ei mingeid aateid, ainult huvid

Nii nagu russofoobiasüüdistusega, nii pole Saarts ka «konstrueeritud» tegelikkuse kuulutamisel üksi. Neid on palju. Tegemist on võib-olla võimsaima ebateadusharuga alkeemiast saadik, ja see võimutseb Läänemaailmas juba oma pool sajandit. Tulemuslikult. Anonüümne netikommentaator teatab: «Kui juba 19. sajandi keskel rahvusromantistid mõtlesid meile välja kurjad mõisnikud, 700-aastase orjaöö ja muu rahvusliku masohhismi…» See on kõverpeegellik
mõttemaailm, kus kõik on vaid konstruktsioon. Mitte ainult saksa mõisnikud ja kommunistlik terror, vaid ka rahvused, sood ja rassid; kus kaelkirjakut pole olemas ning elevant on teatavas mõttes selline diskursiivne kala. Harjumus enam-vähem kõike, kuid eriti rahvust konstruktsiooniks tituleerida on tänapäeva sotsio- ja politoloogide hulgas üldlevinud ning näib lausa mingit kahjurõõmsat rahuldust pakkuvat.

Tõsi, kirjeldada poliitikat huvisid ja võimuambitsioone ning neist lähtuvaid konstruktsioone üldse arvestamata oleks lühinägelik. Kuid taandada kogu tegelikkus ainult konstruktsioonidele ning näha poliitikas vaid võimuiha on absurd. On siiski ka muud, on igatsused, mured, ideaalid, traditsioonid, jah, isegi aated. Ilma neid nägemata on parimal juhul tulemuseks Rooma paavsti saadiku kirjeldus Kärkna kloostri munkade elust, mis justkui kõneleb tõepoolest sündinud asjust, neid sealjuures vähimalgi määral mõistmata. Saadik nimelt arvas, et mungad piinavad
ennast lihasuretamise eesmärgil luudadega pekstes kuumas toas, kui nad tegelikult hoopis võtsid saunas leili. Kui arvustaja kirjutaks kontserdi kohta, et esimene viiul püüdis teisele viiulile poolteist tundi ühe imeliku puutokiga silma torgata, siis peetaks teda peast põrunuks, kelle kirjatükk sobiks paremal juhul huumorinurka. Kui aga ülikooli õppejõud kirjeldab sama adekvaatsusastmega Eesti poliitikat 1990ndail, pole justkui katki midagi – tegemist on ühe
respektaabli arvamusega teiste seas.

Olgu siis nii. Aga ma palun lugupeetud üliõpilastel säilitada kriitikameel ja küsida ka Kärkna
munkade endi käest, mis lugu selle kuumaksköetud toaga oli. Tegelikkus kipub olema palju
ausam ja lihtsam kui Rooma paavsti saadikud ja nende peened teooriad väidavad.

[1] Tamm, Marek. The republic of historians: historians as nationbuilders in Estonia (late 1980s–early 1990s), Rethinking History, 20:2, 154-171, DOI:
10.1080/13642529.2016.1153272.

Ilmunud Postimehes 7. veebruaril 2017