Elu-olu nõukogude ajal

 

 

I  SÕJAJÄRGSED AASTAD JA 50.NDATE ESIMENE POOL

1944. aasta hilissügisel vaikisid kahurid Sõrve säärel. Raskem on öelda, millal lõppes sõda eestlaste jaoks. Nõukogude poolel sõdinute enamik tuli koju järgmisel kevadel, ent maailmasõda ise möllas Aasias veel 1945.aasta sügiseni. Lisaks metsavennad, kes jätkasid aktiivset tegevust veel ligi kümme aastat.

1940.ndate aastate teist poolt võib siiski tinglikult nimetada sõjajärgseteks aastateks. Elu-olus segunesid vähemalt kolm põhitegurit: eestiaegne alus, otsesed sõjamõjud ja stalinistlik ümberkorraldus. 1950.ndate esimesel poolel hakkas olukord paranema linnades, maal aga saabusid kõige vaesemad, kolhoosikorra algusaastad.

Linnades valitses vastuoluline pilt. Sõjaeelne heakord, mis saksa ajal polnud halvenenud (pigem vastupidi) ei kadunud kaugeltki päevapealt. Mis oli purustatud, see oli purustatud, ja varemete koristamist ning lammutamist nimetati pidulikult ülesehitustööks. Tegelikku ehitustööd sisaldas see vähe, sedagi enamasti alles 50.ndail. Raskepäraseid ja ilutsevaid hooneid, millesuguseid tegelikult oli püstitatud juba ka ilma Stalini abita 1930.ndate aastate lõpus, kerkis eeskätt Tallinnasse ja Narva, mujal piirduti haljasalade või isegi tasaseks lükatud lagemaade rajamisega endiste, põlenud või purukspommitatud kvartalite asemele. Neid tühemikke ei suutnud nõukogude võim täita poole sajandi jooksul ja need mõjustavad Eesti linnasüdameid tänaseni, eriti ilmekalt Tartus. Olid olemas ka moodsad, enamasti funktsionalistliku alatooniga elamukvartalid eesti aja lõpupoolest (nt. Tallinnas Tõnismäe ümbruses), mille endistel elanikel, kui nad polnud Läände põgenenud või sõjas hukka saanud, oli nõukogude võimu silmis enamasti mõni raske süü, nii et nende kodud langesid mitmesugustele uue korra aktiivsetele tegelastele või viimaseile meelepärastele isikutele. Sellistes korterites oli keskküte, elektripliit  ja külmutuskapp (enamasti Saksa firmalt AEG), parkett ja vannituba.

Rõhuv enamus linnarahvast elas aga mugavusteta puust üürimajades, mis osalt pärinesid isegi tsaariajast, osalt iseseisvusajast (nt. Tallinnale iseloomulik kahekorruseline ja kivist trepikojaga üürimaja). Paremal juhul oli olemas veevarustus, halvemal juhul toodi vett pangega kaevust, aga mitte majja ulatuvat kanalisatsiooni. Reovee jaoks oli õuel lampkast, pesu pesti pesuköögis, kus igal perenaisel oli veel endise peremehe poolt ette nähtud pesupali. Seep oli hinnaline, seda keedeti ise, kasutati ka endisaegset lehelist (puutuhaleotist). Linlase sõjaaegade tüüpiline probleem – küttepuud – kummitas ka sõja järel. Pliidipuude kokkuhoiuks seati mõnes peres tuppa üles väike raudahi. Mööbel, tarberiistad jms. olid kõik endised, sest uusi polnud kas saada või puudus nende ostmiseks raha. Korterid olid ülerahvastatud, oma tuba praktiliselt kättesaamatu luksus.

Ka maal jäi kodu kuni kolhooside moodustamiseni põhiliselt endiseks. Kui otsesed sõjakahjud välja arvata, siis erines keskkond sõjaeelsest peamiselt tankide poolt laiakssõidetud teede poolest. Paljudes taludes puudus elekter, mille samm-sammulise leviku (peamiselt 50.ndail aastail, aga hiljemgi) nõukogude võim propagandakärasse mähkis. Talude normaalset toimimist ja siit ka elu-olu mõjustas eelkõige normaalse turu puudumine ja poekaupade põud, nii et isegi tavalist plekkpange polnud saada. Talu kui selline hävitati aga kolhoseerimisega 1950.ndate alguses. Maast jäi alles vaid aiamaalapp, senine hektarites mõõdetav kodu ahenes majaks ja õueks. Põllutööriistad läksid kolhoosile või jäid tallinurka lagunema.

Kuni kolhoosideni valitses terav vahe maa- ja lihtsamate linnainimeste toidulaua vahel. Viimaste hulgas leidus neid, kel polnud sugulasi maal ega ka midagi müüa või vahetada (viimane variant oli levinuim), ja kes lausa nälga surid. Maal otsest nälga ei tuntud, ehkki muresid oli sealgi, iseäranis suhkruga. Muidugi halvenes olukord järsult kolhoosiaja algul. Kuivõrd koduloomi- ja linde võis piiratud määral edasi pidada, aga mitte põldu harida, siis puudutas uus kord eelkõige leiba ja leivavilja. Vilja tuli kas näpata või kodusest leivaküpsetamisest loobuda. Aegamööda hakkaski maainimene leiba poest ostma, ja see oli esialgu väga võõrastav. Seejuures oli maainimese ostuvõime väga madal, kuna temale maksti rahapalka harva ja naeruväärselt vähe; ka hakkas maapoodide arv kiirelt vähenema. Maainimene osutus korraga millekski alamaks, seda eriti propaganda poolt üleskiidetud tööstustöölisega võrreldes; erinevalt varasemast pidi nüüd tema ennast linlase kõrval tundma vaese sugulasena. Erinevalt “vaesest Venemaa kolhoosnikust” (pilalaulu sõnutsi) polnud Eesti kolhoosnik sunnismaine, s.t. tal oli pass taskus ja ta võis linna pageda. Nii ta sageli tegigi.

Kolhoosikord tõi veel ühe muudatuse – nn. uued inimesed, juurteta põllutöölised, kes majutati kas küüditamisest tühjaks jäänud taludesse või ka asustatud hooneisse, mille pererahvas kokku suruti. Seesuguse kontingendi tekkimine maale mõjus laastavalt. Põllutöölistest asukad ei lappinud kõrvalhoone katust, vaid saagisid selle tasahaaval küttepuudeks.

Linlane sõltus tšekkidest, mille puhul tuli nentida, et “sakslane andis rohkem”, isegi tilga piima. Tšekid olid kasutusel 40.ndate aastate lõpuni. Kui kadusid tšekid, tulid “sabad” (järjekorrad) – otsatud ja igapäevased, ning need sabad kestsid 1992.aastani. Eriti palju tuli seista suhkrusabades, mis hakkasid kaduma alles 50.ndate lõpul. 1953.aastal maksis poesuhkur 6-12 rbl. kilo. On kindel, et selle ajaga, mis nõukogude riigi alamad veetsid järjekorras seistes, võinuks üles ehitada mitu suurt ja rikast riiki.

Päris ilma turuta ei saanud siiski ka kommunistlik elukorraldus hakkama, ent sealsed hinnad olid hirmkõrged, nagu ka nn. kommertspoodide ja -sööklate omad. Tavalisse sööklasse võis tavaline inimene aeg-ajalt hakata sisse astuma 50.ndail.

1947.aastal maksis leivapäts Tartu turul 200 rbl., sellal kui tublipoolne kuupalk oli 700 rbl. Omaette teguriks kujunes Leningradi turg, kus traditsiooniliselt hästi läks eesti või. Kolhoosnik sai Leningradis kolhoosivõid müümas käimise eest tasuks normipäevi, lisaks võimaluse pisut maailma näha. (Suurlinn oli küll suur, kuid mitte eriti rikas ja võid osteti tihti 100 g kaupa.) Võileib oli luksus, hommikuks söödi praekartuleid või mingit putru. Kohvi tehti 50.ndate aastateni paljudes kodudes ise oma brenneris sigurist, rukkist jm. Teed joodi sama ajani peaasjalikult sahhariiniga ja sedagi tuli hankida n.ö. althõlma.

Riietuses ja välimuses jätkus eestiaegne moejoon, seda osalt isegi läbi 50.ndate aastate. Mehed kandsid laiu pintsakuid ja mansettidega pükse, naised kostüümi või sits- või bembergkleiti. Patšokid tegid nii meeste kui naiste tänavariietuse kõrgeõlaliseks, sõjaväeliseks. Linnanaise välimus eeldas ka soengut ja kübarat, talvel muhvi. Suvel kanti ka traksidega kirjusid seelikuid ja valget pluusi; väga moekad olid valged tennised.

50.ndate aastate esimesel poolel ja keskpaiku tulid moodi paksutallalised, nn. tšehhi kingad, mida teadjamad sõjaeelse tehaseomaniku järgi nimetasid batadeks. Viimastega kaasnesid kitsad ja senisest lühemad püksid. Moodsaks kujunes peeneruuduline kummeeritud mantel, mille juurde käisid kummikud. Aga võis kanda ka kalifeesid ja säärikuid, viimaseid ka noored daamid ja seda isegi tantsupeol.

Sõjajärgne rõivastus oli kombineeritud suurte jõupingutustega, õmmeldud ise või lastud õmmelda ainult tuttavaile või tuttavate tuttavaile töötava rätsepa poolt, sest ametlikult seda teha ei võinud. Poerõiva osakaal aegamööda siiski suurenes.

Transport oli vaevaline ja liiklus hõre. Maal oli esialgu valdav veel hobune – suvel vankri ja talvel ree või saani ees. Talviti oligi enamus teid läbitav ainult kas jala või hobusega, tõsiselt tuli arvesse ka soome kelk, millega sõideti maha pikad maad.  Suvel kasutati laialt jalgratast (nt. ennesõjaaegsed Husquarnad), kusjuures naiste jaoks olid erilised madala pulga ja seelikuvõrguga naistejalgrattad. Liinibussiliiklus oli olemas, ent hõre nii maal kui linnas. Linnas pidasid mõnda aega veel vastu voorimehed, kuni 1950.ndail oma koha lõplikult taksodele loovutasid. Esimesteks nõukogudeaegseteks taksodeks olid “Pobedad”. Tallinnas sõitis endiselt ka tramm.

Väga levinud liiklusvahendiks 40.-50.ndail oli veoauto, mille kastis sõideti Tallinnasse laulupeolegi. Talvel kattis kasti raudsõrestikule tõmmatud present. Lausa legendaarse maine omandas nn. gaz-ai-ai. Suhteliselt kindel liiklemisvahend oli rong, mida vedas auruvedur. Aja jooksul taandus auruvedur diiselveduri ees, jäädes kasutusse  kaubarongide vedajana, kuni alles 60.ndail lõplikult kadus. Suuremad raudteed olid laia-, väiksemad kitsarööpmelised.

Tööstus oli riigistatud, ent töö käis esialgu sõjaeelsel moel ja vanade vahenditega. Enamus ettevõtteid olid väikesed ja ei asunud mitte linnaservades, vaid linna sees. Formaalselt võisid need olla ühendatud mingiks suurema üksuse alla, miska endisest eraettevõttest oli saanud “tsehh”. Suurettevõtteid oli olnud Eesti ajalgi ja kahtlemata oleks iseseisvuse jätkudes nende tähtsus tõusnud; nõukogude gigantomaania seadis aga mitmetuhandepealised proletaarkollektiivid, tossavad vabrikukorstnad ja huugavad rauasulatusahjud omaette eesmärgiks. Rauda Eestis küll sulatama ei hakatud (küll aga Lätis), ent suund kõigele suurele ja võimsale võeti ometi.

Samast (ja veel mitmest muust) eesmärgist oli kantud “sotsialistliku suurpõllumajanduse” loomise paatos. Paraku osutus see paljudel põhjustel raskeks. Kolhooside algusaastad ei toonud veel sadade hektarite suurusi põllumassiive ega nende servale rivistuvaid kombaine. Põllud olid ikkagi talupõllud (erandiks vaid endiste mõisate vahepeal asunikele jagatud kompaktsemad massiivid), endiselt undasid viljapeksumasinad, künti, külvati ja lõigati peamiselt lihast ja luust hobujõudude abil.

Elektrooniline massimeedia piirdus raadioga, millele lisandus translatsioonraadio (“krapp”) ja valjuhääldajad linnades telefonipostide otsas. Telefoniside oli hõre, kodune telefon haruldus, veelgi vähem oli avalikke taksofone. Ajastu esteetikale vastavaid mustast eboniidist telefoniaparaate toodeti Tartu Telefonivabrikus. Oma koht oli telegraafil, palju asju aeti kirja teel. Kommunikatsioonivahendite hulka võib lugeda ka müürilehed spetsiaalsetel endisaegsetel teadetetulpadel ja uuendusena ajalehestendid; reservatsiooniga ka mitmesugused avalikud ja asutusesisesed autahvlid ning seinalehed. Ajalehed minetasid suurema osa oma algsest tähendusest ja kujunesid kommunistliku propaganda üheks põhikanaliks. Suurema osa ajalehepinnast võttis enda alla ideoloogiline loba, mistõttu mõtlemisvõimelised lugejad harjusid lehte lugema tagant ettepoole, kuivõrd vähegi huvipakkuv info oli pagendatud viimastele lehekülgedele.

Elu-olu uueks komponendiks kujuneski väga mitmesugustesse vormidesse valatud stalinistlik ajuloputus. Linnadesse kerkisid Stalini kujud, kõikjal võis näha tema portreesid ja punaseid loosungeid. Kogu avalikku elu iseloomustas kampaanialikkus – polnud asja, mida poleks tehtud kampaania korras, olgu selleks siis vilja külvamine, kulakute likvideerimine, kodanlike natsionalistide väljajuurimine, looduse ümberkujundamine, nn. ülesehitustöö, tsiviilkaitseõppused vms.

Massimeedia püüdis inimesi panna unustama, et on olemas veel mingit muud maailma peale Nõukogude Liidu. Vennasrahvaste sõpruse teesi tõestamiseks ja ilmestamiseks kuulutati ning kirjutati alatihti kas mõnest tublist Ukraina kaevurist, vaprast Tadþiki puuvillanoppijast või eesrindlikust Armeenia lambakasvatajast. Sellega kaasnes karm tsensuur ja ebasoovitavate raamatute massiline hävitamine, kusjuures hävitamisele määrati praktiliselt kõik iseseisvusajal ilmunud trükised. Raamatute hävitamist ei saa lugeda üheks paljude episoodiliste kampaaniate seas, see kestis sihikindlalt pikki aastaid.

Palju oli asju, mille tegemine oli teoreetiliselt vabatahtlik, tegelikult rangelt kohustuslik, nagu riigilaenuobligatsioonide või nn. marksismi-leninismi klassikute teoste ostmine. Kindlasti tuli tähistada oktoobri- ja maipühi; seda küll mitte kodudes, kuhu nõukogude võim lõplikult ei jõudnudki, küll aga asutustes. Suureks tähtpäevaks kujundati ka varem vähetuntud naistepäev, Nõukogude Armee aastapäev ja võidupüha (9.mai). Oktoobri- ja maipühade aegu toimus tingimata ka rongkäik ehk paraad (ehk “töörahva meeleavaldus”), koolides ja asutustes peeti aktusi.

Kui talurahvas linnainimeste abi ei vajanud, siis kolhoositalurahvas millegipärast küll. Asutustest käidi tervete brigaadidena abiks kevadistel ja sügisestel põllutöödel, kusjuures see nn. šefikskäimine ei tekitanud olulisi tõrkeid asutuste ja ettevõtete nõukogulikult logisevas töös; põllutöö eest tasu ei makstud, küll aga jooksis edasi “šeffide” palk. Paljudel asutustel ja pea kõigil koolidel oli ka oma aiamaa, kus käidi ühiselt tööl ja mille saadused olid eriti sõjajärgseil aastail oluliseks toiduabiks (ühine lõunasupp). Vähem kasu oli kohustuslikust suusatamisest gaasimaskis tsiviilkaitse õppuste sildi all.

Koole luges nõukogude võim pigem ideoloogiatöö kui haridusasutusteks. Lapsi sunniti astuma vastavalt vanusele kas oktoobrilaste, pioneeri- või komsomoliorganisatsiooni. Sunduse kategoorilisus sõltus osalt ka konkreetse kooli sisekliimast ja eriti direktorist.

Oktoobrilapse (7-10 aastased) tunnuseks oli viisnurga kujuline rinnamärk Lenini portreega keskel; organisatsiooni põhilüliks oli keskmise klassi suurune rühm, mis jagunes 5-6 lapsest koosnevateks nn. tähekesteks, mida juhendas mõni vanem pioneer.

Pioneerid (10-15 aastased) jagunesid salkade vahel, millest moodustus rühm (reeglina üks klass), rühmadest malev (ühe kooli pioneerid), mida formaalselt juhtis malevanõukogu eesotsas malevanõukogu esimehega, tegelikult spetsiaalne ideoloogiatöötaja – kooli pioneerijuht. Pioneeri eraldusmärgiks oli punane kaelarätt (koolilaste slängis “kalts” < vn. galstuk < sks. Halstuch) ja deviisiks “Alati valmis!”, mis kattus kunagiste skautide ja noorkotkaste deviisiga. Üldse oli pioneeride tegevusse ja atribuutikasse üle võetud palju elemente skautlusest (matkad ja matkatarkused, lõkkeõhtud, telklaagrid, teataval määral sõjaväeline korraldus jms.), kõik see oli aga pakitud paksu ideoloogilisse ümbrisesse. Suveks organiseeriti pioneerilaagrid, kuhu võisid minna ka need lapsed, kes pioneerid ei olnud, linnadesse asutati huvialaringe koondavad pioneeride majad või isegi “paleed”.

Keskkooliõpilastele oli ette nähtud Leninlik Kommunistlik Noorsooühing ehk komsomol (<vn. kommunistitšeskij sojuz molodjoþi), nii nimetati tavaliselt ka selle liiget, kelle õige nimetus oli komnoor (< kommunistlik noor). Kui oktoobrilaste ja pioneeriorganisatsioon olid oma liikmete nooruse tõttu ikkagi poolmängulised ja mõeldud peaasjalikult vaba aja veetmiseks, siis komnoortele vaadati (iseäranis 40.-50.ndail) tõesti kui noortele kommunistidele, ainupartei tulevastele liikmetele. Komsomoli kuulumine tehti paljudel juhtudel tulevase karjääri või edasiõppimise eelduseks, oli suur vahe, kas mõne nn. ideoloogilise eksimusega (nt. leeris käimisega) sai hakkama tavaline või kommunistlik noor.

1940.ndail tundus leeriskäimine veel niivõrd normaalsena, et seda noortele pahaks ei pandud. Surve tugevnes 1950.ndate jooksul. See puudutas ka kõike muud kirikuga seotut, välja arvatud kiriklikud matused, mille ees isegi nõukogude võim oli jõuetu. (Omastel oli alati võimalik viidata kadunukese soovile, aga kadunukest ei saanud enam miski ohustada.) Nii langesid põlu alla ka senised tähtsamad pühad nagu jõulud, lihavõtted ja Stalini ajal isegi jaanipäev.

Tuleb rõhutada, et inimeste käitumist stalinlike nõuete rägastikus seiras tõeline surmahirm. 1949.aasta märtsiküüditamine oli argument, millega tuli arvestada.

Öeldu ei tähenda, et igapäevaelu oleks kulgenud aina musta masenduse tähe all. Tehti sporti, käidi kinos ja teatris, toimusid meelelahutusüritused.

Spordis jätkusid esialgu mitmed sõjaeelsed traditsioonid. Johannes Kotkas tõi kuldmedali maadluses 1952.aasta Helsingi olümpiamängudelt, ent paraku jäigi ta senini viimaseks Lurichi ja Palusalu mantlipärijaks. Samas ei lastud poliitilistel põhjustel olümpiale elu tippvormis olevat kümnevõistlejat Heino Lippu. Õnneks on Eesti kümnevõistlus sellegipoolest suutnud säilitada oma kõrge taseme. Otseselt nõukogude võimu süü tõttu katkes Eesti laskespordi hiilgav tähelend, sest see oli suuresti baseerunud Kaitseliidul ja Tallinna “Arsenali” suurepärastel püssidel. Tahtlik ja teadlik oli ka Eesti jalgpalli väljasuretamine 1950.ndail. Jalgpall kuulutati perspektiivituks ja peagi hakkasid paljud jalgpalli suhtuma kui “venelaste mängu”. Märksa paremini käis õnneks korvpalli käsi. 1949.aastal tuli Tartu Ülikooli Spordiklubi korvpallivõistkond (hilisem Tartu “Kalev”) NSV Liidu meistriks. Talispordi tegemist kammitses suuskade-uiskude nappus. Koolilastelt nõuti nn. VTK (valmis tööks ja kaitseks) normide täitmist.

Meelelahutuseks võis minna kinno, kus näidati eeskätt nõukogude stuudiote toodangut, aga ka nn. trofeefilme (sõjasaak Saksamaalt). Teater püsis kõrgel tasemel, hoolimata ideoloogilisest surutisest. Tugev oli Tartu “Vanemuine”, Tallinnas lummasid publikut “Estonia” ja Paul Pinna. Ent jätkus ka isetegevus. Koolides ja kultuurimajadeks ümber nimetatud endistes rahvamajades toimunud peod hõlmasid tingimata eeskava, mis võis tähendada iluvõimlemist, rahvalaulu ja

-tantsu, deklamatsiooni, lühinäitemängu vms. Suvel toimus rahvapidusid ja laulupäevi. Mõistagi pidid kõik avalikud üritused olema ümbritsetud nõuetekohasest kommunistlikust atribuutikast ja tänukummardustest suure juhi ja õpetaja, Stalini suunas.

 

 

II  50.NDATE TEINE POOL JA 60.NDAD

 

 

Selle perioodi esiletoomiseks on mitmeid põhjusi. Stalini surmale (1953) mõne aasta pärast järgnenud nn. “sula” pole neist kaugeltki ainus. Läänemaailm oli juba 50.ndate alguseks üle saamas sõja järelmõjudest ja see andis alust optimismiks, mille kirkaks avalduseks nii põhjuse kui tagajärjena oli Saksamaa kiire tõusmine tuhast ehk majandusime.

Ei saa öelda, et N Liidus oleks tehtud majandusimet, ent mõningast majanduslikku elavnemist ja elutingimuste paranemist tuleb tunnistada, seda eriti suurlinnades ja impeeriumi läänepoolseimas osas, sealhulgas Eestis. Nikita Hruštšovi sula üheks avalduseks oli väga piiratud võimalus käia piiri taga, nt. Soomes.

Tšekikaubandus oli seljataha jäänud, 50.ndate lõpul hakati ka kolhoosides regulaarset rahapalka maksma. Linnainimeste ostujõule mõjus soodsalt majanduse üürike detsentraliseerimisperiood – seni Moskvale allutatud tööstuse enamik hakkas 1957.aastal alluma Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule (tagasi Moskva alla 1965), mis veidi vähendas tootmise senist jäikust ja tõstis seega tasuvust. Ostujõu tõus omakorda hakkas ümber kujundama senist vaest ja moestläinud (nagu tuli tunnistada napi teabe põhjal Läänest) olmet.

Maal kohaneti aegamööda kolhoosikorraga. Paraku tähendas see vähemalt ühe nn mõisaaegse elunormi – “mõisa köis, las lohiseb” – elustumist. Vargust ühismajandi tagant võidi hurjutada kui palju tahes, aga tegelikult seda hukka ei mõistetud. Kolhoosilaudast kõrvale toimetatud söödal kosusid isiklikud sead ja lehmad, mingi patt polnud ka endale metsa- või muu ehitusmaterjali “organiseerimine”. Majandijuhtidel käis seesugune tegevus veelgi suuremas mastaabis. Sageli ei olnudki majandit või isiklikku majapidamist teisiti võimalik üleval pidada. Ametlikke kanaleid kaudu võis näiteks tsementi otsima jäädagi; mitteametlikke kasutades polnud selle hankimine aga sugugi ilmvõimatu. Tüüpiline oli, et ressurssi või materjali, millest valitses terav nappus, kusagil mujal arutult raisati. Tuli vaid see koht üles leida.

Linnades, mida painas sõjapurustustest ja kiirenevast urbaniseerumisest põhjustatud elamispinna nappus (ehk igikestev korteriprobleem), algas juba 50.ndate algul individuaalehitus, millele kümnendi lõpus liitus suurte kortermajade, nn. hruštšovkade püstitamine. Viimaseid iseloomustasid uskumatult väike esik ja köök ning madalad laed. 1962.aastal tehti Tallinnas algust Mustamäega. Esialgu oli suurte majade põhiliseks materjaliks silikaatkivi, hiljem betoonpaneelid, kuid mõlemal juhul oli tegemist krohvimata, odava ja viletsa viimistlusega hoonetega, mis oli teravas vastuolus Stalini-aegsete esinduslikkust taotlevate kaanonitega. Teiseks vägagi oluliseks erinevuseks oli, et vabaplaneeringu vaimustuses ja ettekäändel loobuti aastatuhandete vanusest linnaehituslikust printsiibist – majad seisku üksteise kõrval ja moodustagu tänavaseina. Eraldiseisvad hooned, mis on kaunid aedlinnas nagu Nõmme või Tartu Tammelinn, lõid Mustamäel ja selle järglaslinnaosades (Tartu endine Hiinalinn jt.) sootuks uue ja harjumatu keskkonna. Esialgu tundus see siiski uudne, huvitav ja progressiivne olevat; tõsised negatiivsed aspektid hakkasid ilmsiks tulema hiljem. Headmeelt uue korteri üle rikkus tõsiasi, et naabriteks osutusid suurel määral äsja sisse sõitnud venelased ja oli näha, et immigratsiooni soodustatakse teadlikult. Elukeskkonna venestatuse aste suurenes järsult; siit võrsus rahvuslik pinge. Poisikestekambad pidasid omavahelisi Eesti-Vene sõdu või andsid vastastikku peksa neile, kes parasjagu vähemuses olid.

Seejuures ei sõltunud elamispinna omandamine mitte inimese töökusest ja/või jõukusest, vaid mitmesugustest muudest asjaoludest. Tegelikku korteriturgu ei eksisteerinud, paneelmajade korterid ei olnud elanike omanduses, vaid riigi vara. Elanikule kuulus vaid õigus mingis korteris elada (tal oli “order”) ja põhimõtteliselt oli võimalik korteriorderitega hangeldada. Seaduslikult tegi seda riik, kelle käes olid korteriorderid vägagi efektiivseks hoovaks inimeste mõjutamisel. Kortereid jagati töökohtade kaudu ja inimesele, kel polnud võimalust või hakkamist ise maja ehitada, kujunes ülimalt oluliseks küsimus, kas selle või teise töökoha kaudu on võimalik saada korterit või mitte. Selle präänikuga meelitas nõukogude võim inimesi tööle sinna, kuhu pidas vajalikuks. Iga asutuse juures olid pikad korteri (ja telefoni jm.) järjekorrad, lisaks eelisjärjekorrad, milles tuli oodata aastaid. Kummalisel kombel pidi eesti rahvas nägema, et neid pikki ooteaastaid ei nõutud äsja sissesõitnud inimeste, kes enamuses kõnelesid vene keelt, käest.

Oma maja ehitaja pidi peaaegu kõike tarvisminevat ostmise asemel “hankima”. See oli avalik saladus, millele nõukogude võim oli sunnitud vastu tahtmist läbi sõrmede vaatama, sest objektiivselt aitasid need ettevõtlikud inimesed  korterikitsikust leevendada. Seejuures hoolitsesid ideoloogid, et valmivat maja ei võiks nimetada eramajaks – eraomand oli keelatud ja kaotatud, olla tohtis vaid “isiklik” omand ja individuaalelamu.

Uutes majades, nii suurtes kui väikestes, olid aknad avaramad, vesi kraanis, WC ja vannituba, kõigis suurtes ja mõnes eramajas ka keskküte. Uued elamispinnad tuli täita mööbliga; seda vahetati välja ka vanades majades.

Kui 50.ndail aastail valitses mööblis veel otsapidi 30.ndaist pärit, suhteliselt raskepärane esteetika, siis kümnendi lõpus ja 60.ndate alguses hakkas seda tuntaval määral välja vahetama uus, märksa kergem moejoon. Iseloomulike alt ahenevate ümmarguste, vahel kruvitavate jalgade järgi nimetati seda ka pulkmööbliks. Valgustite kujundusse sugenes varasemast enam plastmassi, kardinad muutusid õhemateks ja heledamateks, elutuppa asetati kolmnurkne ja kolmejalgne kerge lauake.

Ajastut iseloomustab mitmesuguste kodumasinate intensiivne levimine. Kodudesse ilmusid tolmuimeja, pesumasin, külmutuskapp, elektriõmblusmasin, elektrihabemeajaja (hiljem pardliks ristitud), gaasipliit (või ka väike elektripliit), keedupulk, elektriline kohviveski jpm.

Lisaks korterile või isegi oma majale hakkasid paljud linlased endale soetama suvilaid. Suvila võis asuda omaette (uus ehitis või mõnest hüljatud taluhoonest ümber kohendatud), võis olla ka üheks nn. suvilakooperatiivist. Koos suvilaga – nii eraldi hoonena kui suvila osana – läks moodi soome saun. Saunu hakkasid endale soetama ka asutused, ettevõtted, kolhoosid ja sovhoosid. Selliste saunade puhul polnud enam tegu lihtsa pesemisasutuse, vaid millegi enamaga; need olid kohad, kus pidada pidusid ja vastu võtta külalisi. Enamasti olid need külalised mingid ühiskonnas olulised isikud, kelle käest saunalaval või kamina ees kaubeldi välja mõni soodustus, kõrgem ametikoht või vagunitäis ehitusmaterjali. Füüsiliste võlude ja võlujate käikulaskmiseks või ka lihtsalt peatäie väljamagamiseks olid omaette ruumid.  Saun kui seltsimees direktori või seltsimees esimehe eneseteostuse tunnismärk omandas tõusikliku ja tuntavalt kombelõdva tähendusvarjundi ning nõukoguliku elulaadi osaks sai varem tundmatu nähtus nimega “saunapidu”.

Saunapeol oli peen süüa suitsuangerjat või Taga-Kaukaasia rahvaste panust ühtsesse nõukogulikku toidusedelisse – šašlõkki, ja juua peale konjakit või “Vana Tallinnat”, mis oli idapoolsete külaliste juures kõrges hinnas. 1950.ndate lõpul ja 60.ndate algul oli neid kõiki ka üldiselt saada, samuti viinereid, mitmesugust vorsti jm. Kuuekümnendate jooksul aga hakkas pilt poodides halvenema ja kaupade nimekiri, mida “pole enam saada” (öeldi ka “defitsiitne”) aina pikenes. Eriti defitsiitse ja ihaldatud kauba sümboliks kujunes kunagine lihtne ja igapäevane suitsuangerjas. Ent võrreldes eelnenud vaesuse ja järgnenud stagnatsiooniga läks kõnealune periood ajalukku ikkagi suhteliselt hea ajana, mil “poodides oli veel kaupa”.

Seda kaupa osteti 1961.aastast alates uue rubla eest, mis oli eelmisest 10 korda kallim (s.t. lõpust võeti ära üks null). Paljudel säilis veel aastaid harjumus arvutada hindu “vanas rahas”.

Rõivamood muutus 50.ndail-60.ndail kaks korda. 50.ndate lõpus tõrjusid kitsad püksid lõplikult välja vanad laiad, mansettidega säärekatted, moekad mehed hakkasid kandma siilisoengut ja kitsast lipsu või valget pallonit. Läänes valitses meeli ja moodi Elvis Presley. Naiste soengud muutusid kõrgemaks, kleidimood tõmbas vahe naise ja neiu vahele – esimesele kitsas seelikuosa, teisele lai. Moodi hakkas kujundama ka televisioon; nimetagem kapronkleite a la “Laine” (alates 1960.aastast tegutsenud vokaaloktett). Tuli nailon – esmalt nailonsärkide, -sokkide ja kummeritud nailonmantli näol, veidi hiljem kodunes ja muutus omamoodi rahvarõivaks nailonjopp, mis aegamööda vahetas välja vatijopi ehk puhvaika. Nõukogude nailonjopp oli seejuures viletsast materjalist, mis läks külma käes kõvaks nagu plekk ja rebenes. Tulid ka kapronsukad ja sukkpüksid. Mehi ja eriti poisse võlusid ketsid, iseäranis kvaliteetsed hiina ketsid, mille müügiletulek oli Nõukogude-Hiina tollase sõpruse üks ilminguid.

60.ndate aastate teine pool oli varasematest eredama põlvkondade konflikti aeg kogu läänemaailmas ja selle üheks sümboliks võib pidada inglise ansamblit “The Beatles”. Kinnistus mõiste “noortemood”; mis konkreetsel juhul nägi ette laiu kloššpükse ja pikki juukseid noormeestele ning miniseelikuid neiudele. Mõne aasta jooksul jõudsid muutused siiski ka keskealiste garderoobi. Suureks muutuseks oli, et pükse hakkasid kandma ka naised.

Särgikraesid veel tärgeldati (v.a. nailonsärkide omi), aga särki ei pandud enam kokkulapitult pesukappi või kummutisse, vaid üleriiete juurde riidepuule. Ka ei sisaldanud keskmise seltsimehe riidekapp neid nii palju kui mõned aastakümned hiljem.

Kodus võis olla küll pesumasin, ent harjumusest pesti pesu veel kindlal pesupäeval; ka vannis ei käidud esialgu väga sageli, paljudel juhtudel vaid kord nädalas (reeglina laupäeval) nagu vanasti saunas. Olulised olid muidugi ka linnasaunad, mille uste taga looklesid vähemalt nädalavahetuseti pikad sabad. Tuntavat edu saavutati võitluses mitmesuguste satikatega nagu kirbud, lutikad, prussakad ja koid; selleks kasutati peamiselt “tusti” (DDT), mis alles pika populaarsuse järel tunnistati ohtlikult mürgiseks ka inimesele. Tustiga tõrjuti ka taimekahjureid, miska hulk mürki aiaviljade kaudu hiljem sisse söödi.

Tuubis hambapastat tunti juba eesti ajal, kuid alles nüüd levis see laiemalt ja tõrjus välja hambapulbri. Viimast peeti millegipärast siiski soovitavaks lastele ja kasutati laste poolt mõnikord tenniste valgendamiseks. Uudset hambapastat võis aga nt. pioneerilaagris tarvitada magajate “pasteerimiseks”. Vahe nõukogude ja välismaise (mõnelt nn. rahvademokraatiamaalt)  hambapasta vahel seisnes selles, et välismaine vahutas, N Liidus toodetu (ehk “vene oma”) mitte. Kui seni oli pead pestud seebiga, siis nüüd hakati pesema šampooniga. Tualett- ja kosmeetikatarvete osas tegi endale N Liidus nime Poola; üle Liidu sõideti Moskvasse, et muuhulgas käia läbi kosmeetikakauplusest “Wanda”. Seesuguseid N Liidu satelliitriikide ettevõtete esinduskauplusi oli teisigi.

Senise linase või nn. vahvelräti kõrvale ilmus froteerätt (eriti head olid 60.ndail mõneks ajaks müügile tulnud Hiina rätid).

Nähti palju muidki uudisasju. Näiteks pastapliiats ehk pastakas, millesse suhtuti esialgu mõneti tõrjuvalt. Algklassides oli pastakas keelatud, kuna see pidi raskendama ilusa käekirja omandamist. Lapsed pidid 50.ndail kirjutama õppima tavalise sulega, mis käis sulepea külge ja mida kasteti tindipotti; 60.ndail lubati juba täitesulepead, kuid vaid lahtise sulega, et oleks võimalik jälgida sulehoidu. Seetõttu oli pastakas eriti ihaldusväärne, eriti välismaine mitme (isegi kuni 12) erinevat värvi tuubiga imeriist. Kui tuub tühjaks sai, viidi see täitmisele.

Tuubpakend oli üldse uudne ja moodne. Ajastu kangelased – kosmonaudid – arvati kosmoses toituvat just tuubitoidust (mis osaliselt isegi vastas tõele) ja sellele vastavalt laskis Põltsamaa tehas müügile tuubisiirupi “Kosmos”, millele järgnes suurem tuub nimega “Marmelaad”. Unistati tuubivorstist ja tuubivõileibadest.

Igatsus värvilisema elu järgi avaldus ka jahis närimiskummile (tollases slängis “närikas”), mida N Liidus ei toodetud ja millesse ideoloogiavalvurid suhtusid kui mingisse imperialistlikku krutskisse, millega petetakse töörahvast ja mida nõukogude inimesel, iseäranis kommunistliku partei liikmel või komnoorel, ei kõlba tahta. Arutleti tõsimeeli närimiskummi kahjulikkuse üle tervisele. Samal ajal imbus teda sugulaste saadetud pakkidest, meremeeste eripoodidest ja turistide kohvritest tükkhaaval ikkagi sisse, nagu ka mõni pudel “imperialistlikku nõiajooki” nimega “Coca-Cola”; lapsed kogusid nätsupabereid ja vahetasid neid omavahel nagu marke.

Hakkas muutuma pakend. Esimene alternatiiv paksust hõbepaberist korgiga piimapudelile oli Tallinna kolmnurkne piimapakk, seejärel kile(koti)piim, mis tuli müügile kõigepealt Tartus. Kotid olid kehvapoolsed, aga neisse suhtuti aupaklikult – tühjad kotid pesti puhtaks ja kasutati pakkematerjaliks või lõigati ribadeks, millest võis punuda vannitoamatte.

Transporti hakkas üha tuntavalt mõjutama eraautode arvu kasvamine, ehkki see oli aeglane. Asi polnud ainult rahas, vaid selles, et kogu rasketööstuse eelisarendamise kiuste ei suudetud N Liidus autosid toota piisavalt isegi oma suhteliselt kitsa siseturu jaoks. Seetõttu vajasid nii eraisikud kui asutused-ettevõtted auto ostmiseks autoostuluba, mida võis taotleda oma töökoha kaudu vastava järjekorra alusel. Ostuloa ootamine vältas reeglina pikki aastaid. Auto võis küll osta ka teiselt eraisikult, ent siis juba tunduvalt kõrgema hinna eest kui riigipoest ostetu. Selline olukord lõi mõistagi ideaalse pinnase mitmesugusteks mahhinatsioonideks, millest lõikasid kasu need, kellel oli “tutvusi”. Sama kuldvõtmeke – tutvus – valitses üldse kogu tarbekaupadega seotud elusfääris ja mujalgi.

Kõigest sellest hoolimata vuras teedel ja tänavatel tasapisi suurenev hulk eraautosid. Nimetagem “Moskvitše”, “Pobedasid”, “Volgasid” ja “Zaporoþetseid”. Eriti koomiline oli neist viimane, õieti selle esimesed mudelid, mida nende väiksuse ja kuju tõttu hakati kutsuma “maanteemuhkudeks”. Seoses liiklustiheduse kasvu ja ühissõidukite pideva ülekoormatusega hakkas eriti noorte seas üha laiemalt levima komme reisida nn autostopiga, st “hääletades” teeveeres juhuslikke mööduvaid sõiduriistu. Lühikeseks ajaks 60ndate lõpus muudeti see isegi ametlikuks: soovija võis osta odava raha eest erilisi talonge, mida vastavalt läbitud kilomeetrite arvule anti küüti pakkunud  juhile. Talongid aga toimisid loteriipileteina – talongiomanike vahel loositi välja auhindu. Mõnda aega oli autostopp lausa üleliiduline, ent kogu süsteem likvideeriti peagi, kuna väidetavasti asusid seda kasutama ka kurjategijad. Stoppimine ise sellest muidugi ei kadunud.

Maanteeliiklusest kõneldes ei saa nimetamata jätta aga veel üht liiki talonge, nimelt bensiinitalonge. Nendega pidid bensiini eest maksma asutuste autojuhid, aga ajuti ka eraautode omanikud. Sellisel juhul pidi juht kõigepealt ostma talongid (seistes selle jaoks enne kusagil kaupluses sabas), minema bensiinijaama, seisma ära bensiinisaba, ja vahetama siis talongid bensiini vastu. Kütus oli küll odav, aga bensiinijaamu oli vähe ja nende niigi lühike tööaeg oli tükeldatud lõunatunni ja muudegi vaheaegadega. Seetõttu polnud mõeldavgi võtta ette pikemat sõitu ilma isikliku, kanistritesse kätketud bensiinitagavarata auto pagasiruumis. Aeg-ajalt tabas N Liitu või mõnd selle osa terav bensiinikriis.

Linnatransport tihenes, kasutusele tulid vanemat tüüpi kandilised “Ikarus”-bussid (toodetud Ungaris). 1965.aastal sõitis Tallinnas liinile esimene trollibuss ehk troll.

50.ndatel jõudis Eestisse itaallaste leiutis – motoroller, mõistagi “vene oma”. Selle sõiduriista populaarsus kajastus muuhulgas ajakirjanduslikus vestesarjas, mille peakangelaseks oli rollerimees Vindi Volli. Järgmisel aastakümnel tõrjus motorolleri  kõrvale mootorratas, eriti Poolas toodetud “Jawa”. Noor uljas põlvkond ajas oma mootorrataste (või ka mopeedide ja abimootoriga jalgrataste ehk võrride ehk sääreväristajate) plärinaga vanemaid kohati meeleheitele. Lisaks hoolimatu kihutamine, sest mootorratastele esialgu kiiruspiirangud ei laienenud. Kuni viga taibati, oli toimunud palju raskeid õnnetusi.

Müügile tulid ka N Liidus toodetud jalgrattad, mida nimetati lihtsalt kas meeste- või naisterattaiks; väikestele olid mõeldud “Školnikud”, veidi vanematele “Ereliukased”.

60.ndate aastate jooksul kaotati või asendati laiarööpmelisega enamus kitsarööpmelise raudtee liinidest, kasutusest kadus ka auruvedur, mille vahetas välja diiselvedur. Laiarööpmelisel raudteel seevastu liiklustihedus kasvas. Sõitma pandi linnalähirongid (Tallinnas olid lähiliinid elektrifitseeritud), mida nende puust istmete ja esialgse rohelise värvi järgi hakati nimetama kas puurongideks või kapsaussideks.

 Kommunikatsioonist laiemalt kõneldes võib nentida, et telefoniside areng oli jätkuvalt vaevaline; linnadesse ilmusid siiski potisinised telefoniputkad taksofonidega. 2 kopika eest (1961. aasta vääringus) võis lobiseda piiranguta ja telefoniputkade taga nagu kõikjal mujalgi looklesid sabad. Tartust Tallinna helistamine oli aga juba kaugekõne, mille jaoks tuli üles otsida mõni harv kaugekõne-automaat, mille tariif oli kõrgem ja kõne pikkus piiratud. Kodust helistades tuli kaugekõne tellida kaugejaamast ja seda vahel tundide kaupa oodata.

Oluliseks muutuseks ja uudisasjaks oli televiisor, mille laiem levik langeb 60ndatesse aastatesse. Ekraan oli esialgu enam-vähem postkaardisuurune ja muidugi must-valge. Esimestel televiisoritel käis seetõttu ekraani ette spetsiaalne lai suurendusklaas. Hiljem ekraan tasahaaval suurenes. Nõukogude televiisorid “Rekord” osutusid suhteliselt töökindlaiks ja näitasid küllalt teravat pilti.

Senise raadio vahetas paljudes kodudes välja radioola, mis ühendas endas raadio ja grammofoni (nt “Latvija”). Plaadid olid rabedast materjalist ja purunesid kergesti, heli monofooniline. Plaate oli mitmes suuruses, hilisemat kõige tavalisemat formaati nimetati aupaklikult “kauamängivaks heliplaadiks” (vrd ingliskeelne lühend LP – long player). Väga oluliseks uudisasjaks tuleb pidada ka 60ndail levima hakanud magnetofoni, millele juba kümnendi lõpus lisandus selle käepärasem vorm – kassettmagnetofon. Magnetofonid olid väga olulised noortele sammu pidamiseks Lääne moodsa muusikaga. Lääne menumuusikaga heliplaat oli hinnaline haruldus ja haruldane oli isegi otse plaadilt (ja mitte teiselt lindilt) tehtud ümberlindistus. Lõpuks tuleb veel nimetada akul või patareidel töötavat transistorraadiot (taskuraadiot), mis võimaldas, raadio paelaga kaelas või üle õla, koos muusikaga ringi patseerida. Selline tegevus oli mõnda aega vägagi moes.

Kõige eelkirjeldatu taustal peaks olema ilmne, et suured muutused toimusid ka mentaliteedis ja ellusuhtumises. Sõda oli – vaatamata tagajärgedele – vaieldamatult läbi ja läbi oli ka stalinlik hirmuvalitsus. 1956. aastal laskis N Liit orbiidile esimese Maa tehiskaaslase ja 1961. aastal Juri Gagarini. Elu-olu paranes ja valitsev meeleolu muutus selgelt optimistlikumaks. Samasugune tendents valitses ka Läänes. N Liidus arvas riigi juht Nikita Hruštšov perspektiivid isegi nii paljutõotavaiks, et kuulutas 1961. aastal välja kommunismi (st ideaalsesse külluseühiskonda) jõudmise 1980. aastal ning see pandi must-valgel kirja Kommunistliku Partei programmi. Ei saa öelda, et õnne peatsel saabumisel poleks olnud uskujaid, seda isegi põhjendatult skeptiliste eestlaste hulgas.

Seejuures ei hoomanud arvatavasti enamus inimesi, kui tugevalt nõukogude aeg neid juba muutnud on. Seda tajusid seevastu selgelt need, kes 50.ndate teisel poolel vangilaagritest tagasi jõudsid. Vangidena olid nad säilitanud suurema vaimse vabaduse, sealhulgas sõnavabaduse omavahelises suhtlemises, ja mitmedki endisaegsed harjumused nagu kõnetused “härra” ja “proua” vms. Koju saabudes leidsid nad eest õitsva topeltmoraali, mis jahmatas.

Kui Läänes seisid oma erihoiakutega vastamisi põhiliselt kaks generatsiooni (õieti küll mitte generatsioonid tervikuna, vaid nende esindajad), siis Eestis lisandus põlvkondade konfliktile erinev suhtumine kommunistlikku ideoloogiasse, mille rindejooned ei kattunud nö vanade ja noorte vahelise vastuseisu omadega. Kõik see keerustas olukorda ja mõjutas kultuuriloomet ning igapäevast elu. Näiteks õnnestus kommunistliku partei ideoloogiamasinal tõmmata valdav osa noori kaasa religioonivastasesse kampaaniasse või neid sellest vähemalt oluliselt mõjutada. Komsomoli astumine muutus lausa massiliseks ja sellesse organisatsiooni kuulumine erandist reegliks. Kui 40ndail aastail olid komnoored jagunenud lihtsalt noorteks ja komnoorteks, siis 60ndail juba “komsomolideks” ja “mittekomsomolideks”. Koolides tegid riigitruud õpetajad kõik, otsese või kaudse vägivalla kasutamine kaasa arvatud, et sundida õpilasi komnoorteks ja kujundada nn komsomoliklasse. Sageli see õnnestuski. Seejuures aga ei asunud need 60ndate aastate komnoored end samastama vanema põlve stalinistidega, vaid neidki iseloomustas omamoodi trotslik eluhoiak. Kuna oli murranguaeg, siis võis nii komsomoli astumine kui astumata jätmine olla, sõltuvalt isikuist ja olukorrast, kas mäss, mugandumine või lõpuks ka oma veendumuste avaldamine.

Sama segane oli lugu komparteisse astumisega, mis tekitas vägagi vastakaid arvamusi. Mõne silmis oli see isamaa reetmine, teise silmis aga patriootlik tegu ja isamaa päästmine; kolmandale aga lihtsalt vajalik formaalsus, et teha karjääri kas otseselt parteilasena või vähemate tekistustega oma muul erialal. Kõik olenes hinnangust nõukogude impeeriumi tugevusele ja väljavaadetele. Kui neid hinnati headeks, siis võis parteisse või komsomoli astuja motiive mingil määral mõista: küllaltki levinud oli seisukoht (mis hiljem illusiooniks osutus), et nõukogude riigis on võimalik midagi ära teha, sealhulgas Eesti heaks, vaid nö seestpoolt.

60ndate aastate komnoorte ladviku juures see taotlus ilmneski. Näiteks sattus Tartu (Riikliku) Ülikooli komsomolikomitee puhuti üsnagi teravasse vastuollu parteiorganisatsiooniga. Vanameelsuse ja stalinismi ründamiseks sai kasutada sedasama Hruštšovi poolt lubatud kommunismi ja nn “kommunismiehitaja moraalikoodeksit”. Nende varjust võis tegelikkust teatava piirini kritiseerida. Mis puutub ülikooli tervikuna, siis võib nentida, et kõige kiuste suudeti seal säilitada mingisugunegi jälg akadeemilisest elulaadist ja vaimsusest. Üliõpilasorganisatsioonid olid küll likvideeritud, ent mingil määral asendas seda ÜTÜ (Üliõpilaste Teaduslik Ühing). Ka see, et tudengeil olid oma kõrgkooli teklid, oli N Liidus erandlik, samuti loengute algus “akadeemilise veerandtunniga”. Väärib märkimist, et seda veerandtundi ei tunnistanud vaid üks kateeder – sõjalise algõpetuse kateeder, mis tegelikult oligi mitte ülikooli, vaid Nõukogude armee asutus ja kus õppetöö käis selges vene keeles.

   Sõjavägi oli oluline hirmu- ja sunnifaktor. Perspektiiv teenida kaks või mereväkke sattumise korral isegi kolm aastat kusagil N Liidu kolkas või aatomiallveelaeval polnud enamusele eesti poistest kuigi meelitav. Sõjaväes valitsev vägivald, eriti noorsõdurite kallal, samuti suhtumine eestlastesse kui “fašistidesse” oli kõigile teada. Veidra kõrvalefektina oli see noormeestele lisastiimuliks astuda kõrgkooli, mis vähemalt õpingute ajaks reeglina sõjaväehirmust vabastas. Teisest küljest tähendas väljaheitmine probleemi silmapilkset taastekkimist.

Siiski võib väita, et nii komsomoli suhtes kui eriti kompartei suhtes jäi valitsevaks varjatult irooniline hoiak. Nii seda kui vastupidist on paraku pea võimatu tõestada, sest mingit avalikku diskussiooni nende institutsioonide koha, tähtsuse ja mõtte üle ei olnud ega saanudki olla. Olgugi et valitses “sula” (mis koos 60nendatega ka ümber sai), jäi see siiski väga kaugele tegelikust sõnavabadusest. Tõsi, palju kõneldi ka mõistu, aga adekvaatselt taibatav oli säärane mõistukõne (kui oli) vaid omal ajal omaaegses kontekstis.

Nagu mainitud, osutus suhteliselt edukaks võitlus kirikuga, mis mitte küll eriti osava, aga see-eest massilise propaganda abil poogiti külge noorte tollasele mässuvaimule. Stalini aeg oli tõestanud, et otsesed repressioonid kuigivõrd ei aita. Hruštšovi aeg ja hilisemad 60nendad tõestasid, et palju mõjusamaks osutus naeruvääristamine. Usklik inimene kuulutati kas vanadusest rumalaks või lihtsalt ebanormaalseks. Uue ajastu vaimseks selgrooks pidi saama mitte religioon, vaid teadus. Suure eduga kasutati ära iseenesest loomulik tõsiasi, et Juri Gagarin käis ära kosmoses, ega kohanud seal Jumalat.

Kui komsomoli kuulumine võis real juhtudel olla kaitseks katsetele tõtt rääkida, siis kirikuskäimisele mõjus komnoore või parteilase staatus risti vastupidiselt. Ametlikult ei saanud ju nõukogude riigi alamat kirikuskäimise eest karistada, kuivõrd fiktiivne põhiseadus deklareeris usuvabadust. Keelata sai aga kommunistlike organisatsioonide liikmeid ja neid sedakaudu ka karistada, kusjuures paljas väljaheitmine oli vägagi tõsine karistus, millega inimene asetati praktiliselt paaria seisundisse – teda ei võetud enam õieti kusagile tööle, teda jälgis ja muserdas julgeolek (KGB).

Erilist peavalu tegi ideoloogiajuhtidele leeriskäimine. 1957.aastal mõeldi sellele välja nõukogulik aseaine – noorte suvepäevad, mida rahvasuu hakkas “võsaleeriks” kutsuma ja mis annab selget tunnistust pilklikust suhtumisest. Võsaleer ei saanudki üldiseks, aga päris leeriliste arv hakkas ometi pikapeale (60ndail) kahanema. Niisiis jäid noored ilma üldtunnustatud rituaalist, mis märkinuks sisenemist täiskasvanute maailma.

Usuvastase võitluse teine tähtsam raskuspunkt asus kirkupühade, eriti jõulude juures. Jõulud kuulutati usupühadeks, mida nõukogude inimesel tähistada ei sobi. Õpikud, õpetajad ja lektorid valetasid koolilastele suu sisse, et “vanad eestlased” polla midagi teadnud jõuludest, vaid pühitsenud nääre (mis tegelikult olid ühed jõuluaja paljudest pühadest). Näärivanaks ümber ristitud jõuluvanale lisandus rahvaste sõpruse märgina (tegelikult orjameelsuse märgina kõige veneliku ees) tütarlaps nimega Lumehelbeke ehk Sneguurotška. Jõuluvana punane mantel, mille juured peituvad ilmselt lapi rahvarõivas, sobis hästi näärivana selga.

Enamuses kodudes peeti jõule siiski edasi ja mõistagi ilma igasuguse Lumehelbekeseta. Kuid kirikusse minek oli tõesti problemaatiline, kuivõrd kirikuustel valvasid ustavad töökaaslased ja õpetajad ning panid sisenejaid kirja, ja seetõttu paljud sellest loobusidki. Selle asemel mindi surnuaeda ja süüdati küünlad omaste haudadel. Ent kirikud ei jäänud siiski tühjaks. Neisse tuli näiteks palju noori, kes ilma keeluta poleks ehk tulnudki. Seetõttu omandas jõuluõhtune kirikuskäik paljude jaoks iseenesest täiesti kohatu protestiaktsiooni varjundi. Teine halb asjaolu oli, et kodus jõule ja lasteaias või koolis nääre pidavad lapsed sunniti kahemõttelisse olukorda,mis mõnikord nõudis valetamist.

Ideoloogiline võitlus ei piirdunud muidugi kaugeltki kirikuga, sest totalitaarsel reþiimil pole vaenlasi iialgi küllalt. Pärast fašismi, “kulakluse” ja “kodanlike natsionalistide” purustamist oli neist kõige aktuaalsemaks ja ohtlikumaks kujunenud vana vaenlane rahvusvaheline imperialism, mille maiseks kehastuseks oli USA ja selle poolt “kokku klopsitud” NATO. Imperialistid unistasid töörahva riigi hävitamisest ja seetõttu pidi nõukogude inimene olema pidevalt valvel. Lausa maiuspalaks nõukogude propagandale oli, kui Siberi avaruste kohal tulistati alla ameeriklaste luurelennuk ja selle piloot Powell elusalt kätte saadi. Ent muidki tõendusi imperialistide vereihale leidus küllaldaselt, näiteks Korea ja Vietnami sõda. Viimast esitleti üsna edukalt ameeriklaste sõjana vietnamlaste vastu, nii et sel kombel kaldusid asjale vaatama isegi kriitikameelega inimesed.

Ka ei kadunud kusagile sisevaenlased. Eelmainitud “kulakute” ja “kodanlike natsionalistide”, lisaks ka metsavendade väljajuurimise järel osutus kõige õelamaks sisevaenlaseks natsionalist ja veidi vähem õelaks, ent see-eest märksa levinumaks väikekodanlane. Natsionalismisüüdistuse kartuses õpiti vältima isegi sõnu “isamaa” ja “Eesti”, mida asendasid “kodumaa” (paraku terve N Liidu tähenduses) ja “(kodu)vabariik”. Täiesti mõeldamatu oli kõnelda Eesti NSV-st kui “riigist”, võis vaid “vabariigist”. Väikekodanlus aga võis avalduda täiesti ootamatutes asjaoludes, näiteks selles, et inimene töötas usinalt oma aiamaalapil ja viis saadusi turule. Sellist tegevust ei saanud päriselt ära keelata (vastasel korral oleks tulnud nälg), küll aga sai seda mõnitada. Ei saa kahetsusega märkimata jätta, et oma  panuse sellesse mõnitamisse andsid mitmedki nimekad kirjanikud, dramaturgid ja kineastid.

60ndaiks olid need nn väikekodanlased juba mõnda aastat oma individuaalelamus elanud, selle juurde kilega kasvuhoonegi rajanud ja muruniidumasinaga muru niitma õppinud. Kõike seda pilkas Bob Dylani menulugu “Little boxes”, mille eestikeelset varianti “Väiksed kastid” esitas Peeter Tooma. Mati Undi romaani “Hüvasti, kollane kass” peategelane nimetas seesuguseid “roosaks kodanluseks” ja arvas, et kui temal oleks oma auto, siis vaid selleks, et sõita “ära”. Oli siiski üks huvitav erand ja see puudutas talusid. Need olid hävitatud, neid kahetsesid väga paljud südamest taga ja neid ei mõnitatud. Vastupidi, talu, taluelu ja talupoega hakati poolvargsi nostalgiliselt idealiseerima.

Mis aga puutub ärasõitu, siis tegelikult oli see võimalik vaid N Liidu piires ja propaganda tegi kõik, et seda kujutadagi kui mitte kogu maailmana, siis vähemalt maailma ainsa elamisväärse osana. Aga rännukihk on iseäranis noortele omane ja lõpuks leidus ka N Liidu avarustes mõndagi huviväärset. Kui 1964. aastal alustas Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (EÜE), siis esialgu hoopiski Kasahstani uudismaadel; alles mõne aasta möödudes loodi malevarühmad ka kodus. Rühmad töötasid suviti, neisse kuulumine oli vabatahtlik (jällegi erinevus võrreldes peagi loodud üleliidulise tudengimalevaga, mille liige EÜE enamuse oma eksisteerimisajast ei olnud) ja neis tehti töö kõrval ka “pulli”. EÜE oli kummaline segu kommunistlikust ajupesust ja sellele teravalt vastanduvast vabast vaimust; malev muutus koos aegadega ja sellest käis veerand sajandi jooksul läbi tuhandeid noori. Tõsiasjaks jääb, et ta oli Eesti erinevate kõrgkoolide tudengeile omalaadseks kommunikatsioonikanaliks, mida ei leninlik komsomol ega julgeolekukomitee iial päriselt kontrollida ei suutnud. Samas oli malev heaks hüppelauaks organiseerimisvõimelistele noortele karjeristidele, kelle tee läks malevast komsomoli-, seejärel parteinomenklatuuri ridadesse.

Vaba vaim ilmutas ennast tõepoolest visalt mujalgi. Näiteks võib otsapidi maailma (muusika)kultuuri ajalukku kuuluvaks lugeda 1967. aasta dþässifestivali, millega pandi alus sellekohasele traditsioonile ja mis N Liidu raames tugevdas Eesti mainet kui “nõukogudemaa” vabameelseimast nurgast. Teiseks teatriuuendus, mida vedasid Tartu “Vanemuise” noored näitlejad ja lavastajad Evald Hermaküla, Jaan Tooming jt. Tõestati, et head teatrit on võimalik teha ka teisiti kui olid õpetanud Stanislavski ja Brecht. Oluliseks kanaliks ideede, sealhulgas Lääne omade vahendamisel ja levimisel kujunes operatiivne sari “”Loomingu” Raamatukogu”.

Dþäss oli ideoloogiajuhtidele vastukarva, sest selles aimus midagi selgelt ebanõukogulikku. Veelgi halvem oli aga lugu rokkmuusikaga, mille lipulaeva, ansambli “The Beatles” tohutu rahvusvaheline menu oli alanud 1962. aastal. “Biitlitele” järgnesid “rollingud” (ansambel “The Rolling Stones”), kes olid nii kommunismiideoloogidele kui keskealistele või vanematele “väikekodanlastele” veelgi ärritavamad. Noorsoo iidoliks kujunes laiades kloššpükstes ja pikajuukseline rokkmuusik, kes mängis elektrikitarri. Nn kitarristide ansambleid tekkis nagu seeni; elektrikitarrile helipea hankimiseks rüüstati lugematuid avalikke telefoniaparaate. Pikkade juuste ja püksisäärte laiuse üle käisid tõsised lahingud nii kodudes kui koolides, nende pooldajad osutusid uue aja “lõngusteks” või süüdistati neid veelgi hullemas – hipitsemises.

Põlvkondade konflikti üheks komponendiks oli ka noorte nõue enamale vabadusele omavahelises suhtlemises, sealhulgas seksuaalses mõttes, mis oli Lääne “seksuaalrevolutsiooni” kaja. Vanemate inimeste vaatevinklist polnud tegu muu kui kombelõtvusega.

Tehti sporti ja lahutati meelt, nii nagu olud lubasid. Jalgpall suretati lõplikult välja, seda asendas rahvusliku spordialana korvpall. Aga muidugi ei koosnenud “kuldsed kuuekümnendad” ainult konfliktidest Tartu “Kalev” oli N Liidu tippude hulgas ja publikuhuvi suur. Kummitas korraliku spordihalli puudus ja Tartusse seda ei kerkinudki, küll aga Tallinnasse. Populaarsed olid rahvamatkad, nt Tartu võidupüha-rahvamatk (nõukogude võidupühal, 9.mail, mis ühtlasi oli riigipüha). 1960. aastal toimus esimene Tartu-Kääriku suusamatk (tollal nimelt matk ja mitte maraton), mille traditsioon on tugevasti muutunud kujul püsinud tänaseni. Esialgu arvati, et sellise distantsi läbimine on jõukohane vaid treenitud sportlastele. Suusad olid 60ndate keskpaigani küllalt lihtsad, kepid bambusest. Kümnendi keskel jõudsid rahvani “liimikud”, st erinevatest puitdetailidest, korraliku paindega suusad.

Televisioon ei pakkunud veel kinole tõsist konkurentsi; kinopiletite hinnad hoidis riik madalal, seda ilmselt põhjusel, et kino oli tähtis propagandavahend ja töörahva laiadele hulkadele tuli ometi pakkuda unustust. Filmid jagunesid tavalisteks ja laiekraanilisteks, värvilisteks ja mustvalgeteks. Valitses nõukogude filmitoodang, sekka üht-teist ida-Euroopa “sotsmaadest”, mõni harv kord ka midagi Läänest. 1964. aastal valmis Tallinnas esinduskino ajastut iseloomustava nimega “Kosmos” oma ülilai-ekraaniga.

Kõnealuse ajajärgu kirjeldamisel pole ülearune lisada, et selle lõpus, 1969. aastal, tulid ekraanile kaks Eesti kinokunsti tippsaavutust – “Kevade” ja “Viimne reliikvia”, mille hea tundmiseta on veel aastatuhande vahetuse aegu raske aru saada paljudest eestlaste käibefraasidest ja juhunaljadest.

Olmelistest uuendustest tänavapildis võib mainida nn neoonreklaami tulekut ja ka seda, et kirjad hoonete seintel (sealhulgas tänavasildid) pidid  tingimata olema nii eesti- kui venekeelsed. Tänavaile tekkisid gaseeritud vee automaadid. Klaas kihisevat vett maksis 1 kopika, klaas kihisevat vett siirupiga 3 kopikat. Kalja müüdi auto järel veetavast kaljavaadist. Vähemal määral (nt mõnes raudteejaamas) oli ka ajalehe- ja sigaretiautomaate. Vanamoelist, ettekandjaga sööklat (mis erines restoranist selle poolest, et oli veidi räpasem ja tuntavalt odavam) hakkas aegamööda välja vahetama iseteenendav söökla, mis oli veelgi räpasem. Iseteenendavad kauplused tulid veidi hiljem.

Hilisema allakäigu taustal jäi kõnealune periood rahva mällu suhteliselt hea ja suhteliselt vaba ajana. Tasub mainida, et 60ndate alguses üliõpilastele sätestatud stipendium (40 rbl kuus) võimaldas tõesti hädapärast ära elada. Stipendiumimäär jäi mitmeks aastakümneks samaks, ostujõud vähenes aga mitmekordselt.

Oli murranguajastu. Iseseisvusaeg jäi minevikku ja lootus Eesti vabanemisele muutus vaid unistuseks, mida mõnigi ka mõttetuks luuluks pidas. Samas näitas igapäevaelu ja eriti venelaste forsseeritud sissevedu, et  tulevik ei saa olla pilvitu.

 

III 70NDAD JA 80NDATE ESIMENE POOL

 

1970ndad aastad ja 80ndate esimene pool kujunesid suhteliselt rusuvaks perioodiks. Politilises mõttes võib seda iseloomustada sõnaga “breþnevism”, mis tähendas uut ja mitte enam niivõrd hirmuäratavat kui naeruväärset isikukultust, sedapuhku Leonid Breþnevi oma. Seejuures ei kadunud kusagile inimeste terroriseerimine meelsuse pärast, vangilaagrid ja KGB; kõik see oli vaid kraadi võrra lahjem stalinistlikust vägivallast.

N Liit minetas aegamööda kogu oma senisegi veidrapoolse dünaamilisuse, maad võttis stagnatsioon. Ajajärgu üldiseloomustuseks piisab omaaegsest anekdoodist, mis jutustab, kuidas N Liidu kolm suurt juhti käitusid olukorras, kus nende rong jäi seisma, kuivõrd raudtee lihtsalt lõppes otsa. Stalin käskis vedurijuhi maha lasta; Hruštšov käskis vagunit kõigutada ja puuokstega akna tagant mööda joosta, et luua liikumise illusiooni; Breþnev käskis kardinad ette tõmmata ja teed serveerida.

Öeldu ei tähenda, nagu poleks elu neil aastail sugugi muutunud. Isegi stagneerumine on kõigepealt protsess; muutusid moed ja kombed; teisenes mentaliteet.

Korterikitsikus kestis, vaatamata aina uutele paneelgetodele, mida kerkis juba lausa kõikjale, maa-asulad kaasa arvatud. Esialgne optimism nende suhtes aga kadus. Kui neist esimese kohta loodi veel lustlik lauluke “Mustamäe valss” (“…korter on aus ja hea…”), siis viimane muutus venestamise, ängistuse ja lõpuks kogu nõukogude võimu sümboliks, mille võttis 1988. aastal kokku laul “Peatage Lasnamäe!”

Venestamine ja selle ettekääne – tööstuse forsseeritud arendamine – käisid täie hooga. Aastas suurenes Eesti elanikkond keskeltläbi 10 000 sissesõitnu võrra (st bussitäis migrante iga päev), ülistatud tööstuse kasu jäi aga käsitamatuks, sest igapäevaste tarbekaupade, sealhulgas toiduainete puudus aina süvenes. Seevastu võis näha looduse jõhkrat lagastamist, iseäranis Kirde-Eestis. Rahvusliku koosseisu muutumisega käis kaasas olmevägivalla (kaklused, mõnitamine jm) suurenemine, mille all kõige teravamalt kannatasid need eestlased, nii lapsed kui täiskasvanud, kes sattusid kohaliku vähemusrahvuse seisundisse, nt Kohtla-Järvel.

Maainimestel tuli kohaneda kolhoosikorraga. Oli nii head kui halba. Hea oli, et mõned suurmajandid oskasid oma ettevõtlike ja häid “tutvusi” omavate juhtide eestvõttel asutada põhitegevusele lisaks mitmesuguseid nn abitootmisi (suveniirid, vein vm) ja kolhoosnikele viisakat palka maksta. Samas jätkasid mõned teised kolhoosid üsna Heino Kiige “Tondiöömaja” laadis. Halb oli ka teatava osa maainimeste selge degradeerumine põllutöölisteks, kes hommikul läksid osakonna kontori ette ja ükskõikselt ootasid, kuhu brigadir nad saadab. Seesugustest seisis astme võrra kõrgemal traktorist (ametlikult “mehhanisaator”), kuid temagi tegi päeviti vaid seda, mida ülemus käskis, õhtuti aga kündis enda või naabrimehe kapsamaad, unustamata oma majapidamise tarvis näpata kõike, mis riigi või kolhoosi tagant ripakil. “Mis ripakil, see ära”. Viimatiöeldu ei pürginud muidugi ainult spetsiifiliselt maarahva elunormiks, vaid kehtis ka linnades.

Veelgi selgemat märki võõrandumisest andis paljude külade hääbumine. Kolhoose aina ühendati, nende keskused nihkusid koduküladest kaugemale ja inimesed kolisid keskasulatesse või linna. Seda tegid eriti noored. Maatüdrukul ei olnud palju muid väljavaateid kui hakata karjatalitajaks, millest paljudele ei piisanud. Piirkondades, kus polnud näiteks mõnd õmblustsehhi vms, tekkis “pruudiprobleem”. Külade hääbumise teiseks oluliseks põhjuseks oli üldise tsentraliseerimisega kaasnenud väikeste maakoolide, raamatukogude ja rahvamajade kampaanialik sulgemine. Küla kaotas koolmeistri ja lapsed, keda hakati bussidega vedama suurtesse kool-kombinaatidesse. Sellised kerkisid muidugi ka linnadesse; neis olid lõputud koridorid, üle 40 lapse klassis ja neli või isegi rohkem paralleelklassi samavanustele lastele.

Mis puutub kodudesse nii linnas kui maal, siis nende sisustus 70ndail aastail muutus. Endist pulkjalgadega ja paralleeljooni vältiva ilu asemele astus uus – täisnurkne ja paksu läikiva insulakiga kaetud. Sellise mööbli tüüpiliseks esindajaks kujunes sektsioonkapp. Põrandale pandi vaiba asemel maha “Mistra”.

Koduriistu tuli juurde – nt röster, mikser, elektri-hakklihamasin, kohvimasin, köögikombain jm. Palju olenes pere ostuvõimest, tutvustest ja perenaise konsevatiivsuse astmest. Näiteks köögikombaini pidasid vajalikuks ja võimalikuks suhteliselt vähesed.

Kaubapuudus süvenes jätkuvalt. Hindu küll aeg-ajalt tõsteti (ja seda nimetati hindade “reguleerimiseks” ettekäändel, et mõne üksiku kaubaartikli hinda minimaalselt alla lasti), ent nad jäid ikkagi suvalisteks, mitte turu poolt dikteerituiks. See oli plaanimajanduse tegelikkus, mis andis küll tööd tuhandetele ametnikele kümnetes hinnakomiteedes üle kogu N Liidu, ei loonud aga stiimulit toota efektiivsemalt, paremini ja rohkem. Enamus hindu olid kauba tegelikust väärtusest väiksemad. Selle tagajärjeks oli (eriti just kõnealusel perioodil), et inimese igapäevamureks polnud niivõrd raha, vaid see, kus ja kuidas oma raha näiteks kingapaari või lihakilo vastu vahetada. Üha rohkem ja rohkem maksis tutvus poes, kaubabaasis, juuksuritöökojas, raudteejaama piletikassas, restoranis jne, sest kõikjal looklesid tohutud sabad ehk järjekorrad. Osa odavaks hinnatud kaupa oli enam-vähem saadaval (nt leib) ja sellist kaupa raisati arutult. Kaubale, mida poes nappis, pakkus õiglasemat hinda avalik turg, aga seal võis müüa ja osta ainult toidukaupa, mille väikeses koguses müügiks tootmine  ei olnud päriselt keelatud. Tööstuskaupu aga sai toota ja müüa ainult riik, mistõttu kujunes välja must turg. Mustal turul lõikasid hiigelkasumeid need, kellel oli võimalus osta “riigihinnaga”, müüa aga musta turu hinnaga. Kasumid tuli omakorda mahutada taas hüvesid tagavatesse tutvustesse ja vähem avalikult priiskavasse eluviisi, sest näiteks mitme auto omamine tõmbas endale otsekohe valvsate kaaskodanike ja seejärel SORVVO (omaaegne majanduspolitsei) tähelepanu. Seevastu investeerides tutvusse, võis musta turu asjatundja lubada endale riigihinnaga puhkust Musta mere äärses kuurortis või luksust omandada see või teine defitsiitne kaup ilma tundidepikkuse sabasseismiseta.

Mitmesuguste võtmeisikute ja seega nõukoguliku tegeliku eliidi hulka kuulusid ka baarmenid, šveitserid ja taksojuhid. Jääb veel mainida ametlikku nomenklatuuri (tähtsate ametikohtade täitjad riigi- või parteiaparaadis), kelle jaoks olid olemas eripoed, -sööklad ja -teenindusasutused, kuhu lihtinimene mõistagi ei pääsenud.

Selle lihtinimese tegi pilk kasvõi toidupoe lettidele üpris kurvaks. Kõik, mis vähegi ihaldusväärsem, pages kõigepealt “leti alla”, kust pudenes tuttavaile ja vajalikele isikuile – neile, kel endil oli kusagil mujal midagi “leti all”. Enam-vähem vabalt oli saada leiba-saia, madalakvaliteedilisi makaronitooteid ja kalakonserve. Kaua aega oli odava ja igavesti saadaoleva toidupoolise võrdkujuks kilu, kuni seegi defitsiitseks ja delikatessiks muutus. Kauplusse minnes ei võinud iialgi kindel olla, kas sealt on võimalik osta võid, majoneesi, purgiherneid, piima, õlut vm tavalist kaupa.  Seejuures püsis üsna pikki aastaid müügil küllalt hea valik Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia mõistmatult odavaid kvaliteetveine. Nõukogude napsisõbrad eelistasid neile veelgi odavamaid ja kangemaid piirituseveine (“peedikas”) või valget viina. Tubakatoodete kvaliteet oli allpool igasugust arvustust, pealegi läks tubakavabrik “Leek” igal suvel kollektiivpuhkusele ja isegi kõige hirmsamat “Tulukest”, rääkimata “Priimast”, lihtsalt polnud enam saada. Absurdsele kollektiivpuhkusele lisaks tuleb mainida kaupluste ja isegi sööklate kommet pidada lõunavaheaega, mille peamiseks tagajärjeks oli, et neid külastati tööajast. Tööd aga mitte niivõrd ei tehtud, kui tööl käidi.

Arusaadav, et olukorras, kus ühestki kaubast ei olnud teada, kas teda ka homme müügil on, õppis eestlane elama nagu hamster – osteti mitte seda, mida tarvis, vaid seda, mida saada ja seejuures kõvasti tagavaraks. Koduste ladude vahel toimis omamoodi järelturg ja vaba suhkrukilo võis moonduda näiteks sokipaariks või pakiks võiks. Ent kogutut siiski eelkõige hoiti, sest üsna tõenäoliselt saabus kunagi päev, mil just see kaup – ükskõik, kas toidu- või tööstuskaup – poodidest ajutiselt või igaveseks ära kadus.

Samal ajal levis üha enam aimdus, et kusagil kaugel, piiri taga, elatakse hoopis teistsugust elu. Et see teistsugune maailm eksisteerib, tunnistas nõukogude propagandagi, maalides hirmuäratavaid pilte viletsusest “tulevikuta ühiskonna dþunglites”. Kes massimeediat uskus, pidi arvama, et Läänes valitsevad üleujutused, nälg, tööpuudus, liiderlikkus ja vägivald. Nii lihtsameelseid oli vähe, ent nendega ei saanud avalikult vaielda. Kuid ometigi käisid mõned üksikud õnnelikud Läänes ära – kas turismigrupiga või sugulastel külas – ja ükskõik, mida nad sealsest elust ka ei rääkinud, kõnelesid reisilt kaasa toodud rõivad, kingad, nipsasjakesed jms selgemat keelt kui igasugune propaganda. Lisaks käidi Läänest (eeskätt Soomest) ka Eestis ja tulnukate varustus pani nõukogude inimese kadedusest kahvatama. Neid võis kõige enam kohata Tallinna hotellis “Viru” ja nii piirasidki “Virut” nn ärikate parved, samuti muud Läänt ihalevad isikud, kelle unistuseks oli istuda baaris. Nimetagem veel olulist “akent Euroopasse”, nimelt Soome televisiooni, mida nõukogude võim olematuks teha ei suutnud, ja asjaolu, et vahel sattus poodidessegi välismaist kaupa. “Import” – see tähendas tollases kõnepruugis mitte lihtsalt sisseveetut, vaid kindlasti eriti kvaliteetset ja hinnalist.

1980. aastal toimusid Moskva olümpiamängud, purjeregatt seejuures Tallinnas. Nõukoguliku potjomkinluse ehk fassaadide võõpamise tavade kohaselt üritati väliskülaliste ootel kohalikku olmet mõneti lakeerida. Fassadide võõpamine käis ka sõna otseses mõttes, kusjuures isegi seda tehti nö fassaadlikult – kivimüüri jaoks sobimatu värv kukkus juba aasta pärast seinalt maha, mitmel juhul koos märkimisväärse osaga seinast. Püsti löödi uus hotell, “Olümpia”; ootamatult tulid müügile “Pepsi Cola”, Soome firma “Jalostaja” keedised, “Winstoni” sigaretid jm. Peagi kadusid nad taas, va pepsi, sest seda ei veetud sisse, vaid toodeti ameeriklaste ehitatud tehases kohapeal, st N Liidus. Ka lubati olümpia eel meremeestel välismaalt endale autosid osta, et pisutki leevendada liikluspildi üksluisust. Varem oli autode sissetoomine rangelt keelatud; üldiselt keelatuks jäi see ka edaspidi.

Iha läänelikkuse järgi, õieti küll mitte lääneliku elulaadi järgi (mis eeldab töökust), vaid läänelike kaupade, riiete jne järgi muutus nii ilmseks, et selle ees hakkas murenema isegi nõukogulik, kõike läänelikku põlustav ideoloogia. Ääri-veeri hakkasid mõned avaramapilgulised tööstusjuhid kõnelema, et närimiskummi polegi ehk tervisele kahjulik; et teksaspüksid pole tingimata imperialistlik riugas, vaid pigem praktiline riideese. Selle tagajärjel hakati kommivabrikus “Kalev” juba 70ndate keskpaiku tootma oma retsepti järgi valmistatud närimiskummit (hiljem “näts”); umbes samal ajal suutis õmblusvabrik “Sangar” hakata tootma tõelisi kuluvast teksariidest teksaseid ehk dþiine. Läänelikkuse sissevalgumise märgiks oli seegi, et 1973. aastal ilmus kõvakaaneline koomiksiraamat “Piilupart Donald, Miki ja teised”, millele lapsevanemad tormi jooksid (ühe sellise juhurepliik: “Käisin pardijahil”). Tormi joosti paljude teistegi raamatute peale. Üks kurioossemaid seiku seostub Arthur Hailey (?) bestselleriga “Lennujaam”, mille järele oli selline nõudlus, et kehtestati kord – iga osta soovija näidaku ette sekundaarse toorme kokkuostmise asutuse “Estvtorsõrjo” tõend, et ta on riigi hüvanguks sellesse asutusse viinud 30 (?) kilo vanapaberit.

Mis puutub rõivamoodi, siis püsis vastasseis 1960ndail tekkinud “noortemoe” ja traditsioonilisema ning “kombekama” moe vahel. Kaua aega keeldusid vanemad, õpetajad ja ideoloogiavalvurid tunnustamast laiu kloššpükse ja poiste pikki juukseid. 70ndate jooksul murdsid paljud algsed “noortepärasused” siiski sisse nö suurde või suurte moodi – näiteks miniseelikud ja pükskostüümid. Mõnda aega oli pükskostüümi juurde pea kohustuslik kanda puuhelmestest kaelakeed ja parukat. Umbes samal ajal läksid kingatallad korraga ülipaksuks (“platvormkingad”), moodi tulid ka puukingad. Riietus muutus vabamaks, vähemaks jäi kohti ja olukordi, kus mehel oli kohustuslik viibida ülikonnas ja lipsuga kaelas. Levima hakkasid jooksukingad, mida firma nime järgi esialgu nimetati üldiselt botasteks.

Mitmesuguste uudisasjade üleslugemine olmevallas nõuaks erikäsitlust. Nimetagem siinkohal vaid mõnda. Näiteks kadus tarvituselt habemenuga ja peagi ka tavapärane þilett, mille vahetas esialgu välja habemeajamismasin, ent sellele hakkas tõsist konkurentsi pakkuma plastmassümbrisesse pakitud ja varrega varustatud tera. Tarvitusele tulid taskuarvutid, mida alguses pisut  ülepakkuvalt ka kompuutriteks nimetati. Kauplustesse ilmusid suured ja ragisevad kassaaparaadid, ent sellega ei kadunud veel kusagile iidsed arvelauad, mida välisturistid vaatasid kui muinsust ja muistse nimega ka nimetasid (“abakus”). Kirjutusvahendeist saavutas pastakas ainuvalitseva positsiooni, talle sekundeeris viltpliiats ehk vildikas. Tootma hakati nn reklaamsärke; neid võis siiditrükitehnika abil ka ise valmistada. Põldudele ilmus heinapallija; koduses tarbes hinnati kõrgeks pallimasina tagant näpatud heinapallinööri. Meistrimehed pidid hakkama arvestama, et tavaliste kruvide kõrval esineb ka ristpeaga kruve. Matkajad õppisid kasutama ja hindama raamiga seljakotte, milliseid üllataval kombel oli aeg-ajalt lausa saada (“Jermak”).

Transport oli odav, kuid osaliselt just selle tõttu kohutavalt ülekoormatud. Kõigis bussi-, raudtee- ja lennujaamades looklesid tohutud sabad; pilet oli arukas osta eelmüügist. Eriti rongiliiklust ummistas terve omamoodi inimklass, nö rongirahvas, kes sõitis ühest N Liidu otsast teise ja tagasi, kogu elamine kaasas, ning otsis kohta, kus oleks parem.

Isiklikke autosid tuli juurde, ent vaevaliselt. 70ndate aastate ihaldusväärseimaks kujunes “Þiguli” – tegelikult FIAT, mida tootis itaallaste poolt N Liitu ehitatud tehas ja mida Liidust välja müüdi “Lada” nime all. Autoomanikku kimbutasid varuosade puudus ja autoteenendustöökodade viletsus, lisaks pidev ebakindlus, kas bensiini on saada.

Tasapisi hakkasid levima värviteleviisorid, millest esimeste kvaliteet oli allpool arvustust. Seetõttu ei kiirustanud paljud oma must-valgete pildinäitajate väljavahetamisega. Teine põhjus seisnes muidugi hinnas. Värvitelevisioon muutus üldkasutatavaks alles 80ndail aastail.

Muutused mentaliteedis olid märkimisväärsed. Kui 50ndate teise poole ja 60ndate aastate kohta sobib tarvitada sõna “tõsimeelsus”, mis kehtis nii konservatiivide kui nende vastu mässavate noorte kohta, siis 70ndail ja 80ndail võttis üha enam maad kas avalik või varjatud künism. Eeskuju selleks andis N Liidu enda kõrgeim juhtkond. Mõttetud koosolekud ja kongressid, kus ülistati kommunistlikku parteid ja “Leonid Iljitš Breþnevit isiklikult” ning kus tormilised kiiduavaldused aina üle kasvasid “tormilisteks, kestvateks kiiduavaldusteks”, lõid absurdse õhkkonna. Võimatu oli uskuda, et kõik oraatorid ja ideoloogid ise lõpuni usuvad, mida nad kõnelevad või kirjutavad. See aga tähendas, et vale oli muutunud normiks.

Hiljem hakati ajastut õiglaselt hindama kui “pidulikku paigalmarssi”. Paigalmarsi ajal seda aga mõistagi välja öelda ei tohtinud. Kõik nägid, et kuningas on alasti, aga vähegi kõvema häälega julgesid seda välja öelda vaid üksikud. Viimaseid nimetati tollal “dissidentideks”, mille algtähendus on “teisitimõtleja”. Arvestades eelöeldut, pole termin päriselt õiglane – asi polnud teisiti mõtlemises, vaid teisiti reageerimises silmaga nähtavatele tõsiasjadele. Siit ka nö vaikiva enamuse kaksipidine suhtumine “dissidentide” (hiljem täpsemini “vabadusvõitlejateks” nimetatud) tegevusse. Paljud tundsid neile vaikselt kaasa ja pidasid lugu kui mitte inimestest endist, siis nende aususest ja julgusest. Ent oli palju ka neid, keda see julgus südamepõhjas kadedaks tegi ning ärritas. Ärritus rüütati põlglikku ja üleolevasse tooni: milleks joosta peaga vastu müüri, milleks lüüa astla vastu üles? Ja veel: dissidentide ärplemine ainult teravdavat võimumeeste tähelepanu Eesti suhtes ja suurendavat surutist.

On selge, et kogu rahvas ei saanuks ega võinuks käituda dissidentide kombel. Seda ei lootnud ilmselt asjaosalised isegi. Ent nende olemasolu andis omaaegsele sumbunud (“vatist”) ühiskonnale juurde terve mõõtme ja avardas seega vaimset ruumi.

Muidugi oli väga palju neidki, kes mingisugusest alternatiivsest mõtteviisist midagi kuulnud polnud ega kuulda tahtnudki. Parimal juhul säilitasid sellised inimesed siiski rahvustunde ja leidsid, et vastuhakk on seegi, kui saada lapsi ja nad üles kasvatada – olgu või komnoored, peaasi, et eestlased. Sellist iseenesest vähenõudlikku eesmärgipüstitust ei maksa alavääristada. Venelaste intensiivne sissevedu ja eriti 70ndate lõpus käivitatud avalik venestamiskampaania, sedapuhku vene keele pealesurumise kujul, näitas, et varsti on juba eesti keele kõnelemine tõesti omamoodi mässumeelsuse märk.

Venekeelseks muudeti terved eluvaldkonnad, vene keelest pidi saama eestlaste teine emakeel. Venekeelseteks moondusid pea kõik blanketid riigiautode sõidulehtedest kuni saunapiletiteni. Vene keelt mittevaldav vanainimene või nooruk oli abitu umbkeelse piletimüüja, taksojuhi, arsti või miilitsa ees. Keelevallas käis vaikne sõda. Rahvaste sõpruse, internatsionalismi ja kakskeelsuse loosungite tegelikku šovinistlikku olemust (mida mõistsid kõik) ilmestab tõsiasi, et eestlastega keeldusid eesti keeles suhtlemast paljud needki muulased, kes tegelikult eesti keelt valdasid, kuid keda oli seda ühtlasi põlgama õpetatud. Loomulik, et paljud vene keelt valdavad eestlased vastasid samaga ja teesklesid venekeelse kõnetuse peale mõistmatust. Paraku tuli neil miilitsa või arsti ees lõpuks ikkagi alla vanduda ja eestlaste sapp tabas ebameeldivalt mõnd tänaval teed küsivat venelasest (või ka muust rahvusest) turisti, kes koju naastes mõneti õigustatult jutustasid, et eestlased on külalislahkuseta ja tige rahvas.

Vastuseis venestusele ilmnes huvitaval moel 1979. aasta rahvaloenduse aegu, mil küsiti muuhulgas keeleoskust.  Vaikse kampaania tagajärjel jätsid kümned tuhanded küsitletud vallatavate keelte seas nimetamata vene keele, mille tagajärjel eestlased tulemuste kokkulöömise järel justkui osutusid ainsaks N Liidu rahvaks, kelle vene keele oskus oli vähenenud. Sellel aktsioonil oli vägagi tervistav psühholoogiline mõju – oli tehtud midagi üheskoos, mis selgelt vastandus suurriigi valitsejate soovidele ja plaanidele.

Paraku oli keeleoskamatuse-kampaania erandiks, mis andis vaid õrna aimu, et piduliku paigalmarsi ja kiiduavalduste koore all leidub muidki jõude. Ametlikult oli kõik kõige paremas korras. Kuna 1970ndatel oli juba päris selge, et Hruštšovi poolt 1980. aastaks lubatud kommunism jääb sedapuhku saabumata, lisandus kommunistliku partei programmi üsna märkamatult üks sõnake: seal, kus varem seisis “… 1980. aastaks on kommunism üles ehitatud”, hakkas seisma “… 1980. aastaks on kommunism põhiliselt üles ehitatud.” Et selgitada, mis siis on see “põhiliselt” üles ehitatud kommunism, mõeldi välja termin “arenenud sotsialism”, mis olla alanud kunagi 1970.ndail aastail.

Sellist küünilist valet sai käsitleda vaid ignoreerimise või irooniaga. Või ka omapoolse künismiga, mis tähendas kõikide rituaalide kaasamängimist ja omalt poolt vastutustundetu, kuid riigitruu loba ajamist komsomoli- ja/või parteikarjääri nimel, ise sellesse uskumata. Tagantjärele on raske hoomatagi, kui palju rumalusi kõneldi ja kirjutati surmtõsise näoga noil aastail. Paljudel juhtudel oli selle taga hirm KGB ees, paljudel juhtudel aga orjalikkus, mida stimuleeris isikliku kasu lootus – korter, ametiauto, saunapeod valitud seltskonnas, välisreisid, eripoodide kasutamise võimalus, (riigi)suvila jms. Kõige selle saavutamiseks tuli vaid lõpmatult valetada ja valvata, et ka kõik teised valetaksid. Kuivõrd läbinisti küünilisi inimesi on siiski vähe, toimis omamoodi psühholoogiline kaitsemehhanism – valetamisest tulenevat ebamugavustunnet surus alla autosugestioon, mille kohaselt vale polnudki enam vale, vaid tarvilik pooltõde. Et mitte sõna “künism” ületarvitada, võib sellele lisada nö kõlbelise relativismi: vale paljundajad uskusid osaliselt, et vale on millekski vajalik ja sellisena mitte päriselt vale. Arusaadav, et just sellised inimesed vihkasid dissidente südamest.

Ent selliselt üles ehitatud ühiskond ei saa olla püsiv. Silmakirjalikkuse määr hakkas 70-80ndate vahetusel ületama eestlaste talumisvõimet. Lugu vene keele oskusega rahvaloendusel oli vaid üks näide. Märke sellest, et midagi võiks ja peaks muutuma hakkama, ilmnes muulgi moel. Esiteks tõsiasi, et Leonid Iljitš ei võinud elada igavesti (surigi 1982.a.). Teiseks hilissovjetliku kergemeelsusega ettevõetud avantüür – Afganistani sõda (alates 1979), kust peagi hakkasid kodudesse üle kogu N Liidu saabuma tinakirstud. Need kirstud andsid tõenduse, et ka ülim riigitruudus ei kaitse mõttetu surma eest. Kolmandaks sündmused Poolas, kus ametiühingukoondis “Solidaarsus” hakkas vastu N Liidu juhtide soovidele ja impeeriumil polnud enam jõudu seda tankidega lämmatada, erinevalt 1956. aasta ülestõusust Ungaris ja 1968. aasta Praha kevadest. Eestis pidi tõe esimesena välja ütlema sõna otseses mõttes lapsesuu – mõeldud on koolilaste venestamise-vastaseid meeleavaldusi 1980. aastal, millele järgnes neid õigustav Eesti loovharitlaste “40 kiri”.  Samal ajal jätkus vaba mõtte represseerimine ja Breþnevi surm ei toonud siin mingit kergendust. Oluline on aga, et hakkas murenema senine vaikiv või lausa küüniline mentaliteet. 80.ndate esimest poolt võib seetõttu nimetada ebamäärase ootusvalmiduse ajaks. Midagi pidi muutuma, aga mis suunas, polnud kellelegi selge. Üldiselt peeti N Liitu palju tugevamaks (eriti Läänes), kui ta seda tolleks ajaks oli.

1970ndate põlvkonna ristisid Linnar Priimägi ja Ants Juske “disko-teksa” põlvkonnaks. Selle märksõna alla pidi mahtuma mõtteloidus, ideaalitus, tühisus. Võrreldes 60.ndatega vastas see osaliselt tõele. Soov maailma parandada oli osutunud illusiooniks; jäi üle tõmmata jalga teksased ja minna diskole, et võimalikult hämaras ruumis ja diskomuna sädeledes “olla noor”. Kümnendi üheks tähttegelaseks kujunes varasema “kitarristide ansambli” liikme asemel DJ ehk diskor. Väga lugupeetud olid noorte hulgas teisedki, kelle käest käis läbi hulgaliselt heliplaate. Neid osteti, müüdi ja iseäranis vahetati. Tuleb möönda, et sellisel teel leviv Lääne muusika ei olnud kaugeltki kõik kergekaaluline diskotümps. Üsna moekas oli huvituda intellektuaalsest rockist, mis sageli piirnes klassikalise muusikaga.  Parimaks helikandjaks oli kauamängiv vinüülplaat ja parimaks muusikamasinaks stereogrammofon.

Noorte teotahte uudseks ja igati tervitatavaks avaldusvormiks kujunes matkamine, st nõndanimetatud kaugmatkad laia N Liidu avarustes. Selleks oli loodud terve üleliiduline süsteem (matkad jagunesid raskuse järgi kategooriatesse, tegutsesid matkaklubid, matku atesteeriti, korraldati matkasellide kokkutulekuid, matkapiirkondades töötasid päästejaamad jm). See oli omapärane sportimise, enese harimise ja enese teostamise viis, milles just eestlased kogu N Liidus oma aktiivsusega silma paistsid.

Olulisteks institutsioonideks kujunesid ka Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (EÜE) ja Eesti Õpilasmalev (EÕM), mis pisutki kanaliseerisid noorte loomulikku tegutsemis- ja suhtlemisvajadust. Ametlikult olid nii EÜE kui EÕM rüütatud punastesse loosungikangastesse ja allutatud komsomoli targale juhtimisele, mistõttu sedakaudu algas nii mõnegi komsomoli-, hilisema parteitegelase karjäär, ent sellest ei piisa kummagi maleva üldiseks iseloomustuseks. Malevarühmad olid vägagi erinevad ja nii mõneski neist öeldi nii taidluse kui malevalaulude kaudu välja mõtteid, mis olid teravas kontrastis ametliku ideoloogia ja ametliku valega.

Vanemate inimeste meeli köitis mälumäng, mille erakordset populaarsust just 1970ndail aastail võib samuti vaadelda kui ideoloogilise surutise ja vaimuelu kammitsetuse kõrvalnähet. Juba 60ndail olid populaarsust võitnud “Mnemoturniir” raadios ja “Naapurivisa” (võistlus soomlastega) televisioonis, ent 70ndate televõistlussarjade nagu “Viis ühe vastu”, “Viimane langeb välja” jt finaalkohtumised  kujunesid puhuti lausa rahvuslikeks meediasündmusteks. Võistkonnad esindasid enamasti mõnd asutust või ettevõtet ja leidus direktoreid, kes pidasid palgal mõnd kõndivat entsüklopeediat, kelle ainus tööülesanne oli päevad läbi teatmeteoseid uurida. Ent ometigi oli see sport, millega kaasnev hasart vastandus mõtteloidusele ja sidus eesti ühiskonda.

Tehti muudki rahvasporti. 70ndail levis tervisejooks ehk jo-te (“jookse terviseks”), järgmisel kümnendil aeroobika. Suusatajad said alla plastiksuusad ja peagi ka uisusammu. Tuli plastmassist lastekelk (“salvokas”), hiljem rula. Populaarne oli orienteerumine. 80ndate algul jõudis Eestisse Rubiku kuup ja selle keerutamine muutus samuti mõneks ajaks spordiks.

Olid soome sauna hiilgeajad, neid kerkis aina uusi ja uhkemaid, sekka ülimalt maitselagedaid. Sauna juurde sobis endiselt šašlõkk, uue leiutisena ka grillviiner ketšupiga. Väga peen (ja ka kasulik) oli omada nn “isiklikku soomlast” – tuttavat, kes lahe tagant aeg-ajalt külas käis ja kingitusi tõi. Ka kõige lihtsam soomlane sattus Eestis see-eest olukorda, kus ta oli enam kui tavaline inimene, keda vaadati aukartusega ja teenendati tõrgeteta ning kelle käest lapsed alandlikult “purukummi” nurusid. Seesugune rõõm piirdus paraku Tallinnaga, sest mujale sõit oli raskendatud ja näiteks Tartusse praktiliselt keelatud.

Suure tõenäosusega võib väita, et just kõnealusest ajajärgust pärineb enamus sellest nõukogulikust taagast, mida eestlastel tuli 80.ndate lõpust alates nii endast kui enda ümbert  välja rookima hakata.

 

80NDATE LÕPP JA 90NDATE ALGUS

1985. aastal kuulutas Mihhail Gorbatšov välja uutmise ehk perestroika. Sellest aastast alates võib samm-sammult jälgida N Liidu järjest kiireneva kokkuvarisemise protsessi, mis avaldus praktiliselt kõigis eluvaldkondades. Muutused valitsevas ideoloogias kombineerusid muutustega mentaliteedis, majanduses ja elu-olus ning kõik see nägi N Liidu erinevates osades veidi erinev välja.

Väga raske on öelda, mis seejuures oli põhjus ja mis tagajärg. Küll aga on meile teada tulemused ja neid püütaksegi järgnevas esile tuua. Elu-oluliste muutuste puhul tuleb etteruttavalt nentida, et siin segunesid mitmed liigid – mõni uuendus oli spetsiifiliselt üleminekuaegne (nt suhkruvati lühike tähelend), mõni sisenes meie ellu seoses sellega, et oli varem keelatud, aga sai nüüd lubatuks (nt lääne auto), mõni seetõttu, et tema levik mujalgi maailmas langeb just neisse aastaisse (nt Internet).

Vabanemisajajärk oli ülimalt vastuoluline nii vaimses kui materiaalses vallas. Olmes tähendas see seda, et nõukogudeaegse suhteliselt ühtlase halluse asemele tulid kontrastid – kõrvuti rikkus ja vaesus, puhtus ja räpasus, kirevus ja igavus, koorega keedetud kartulid ja alligaatoripraad. Seetõttu on raske esile tuua üldtendentse (peale eelmainitud kontrastsuse enda) ja uuenduste kirjeldamisel tuleb silmas pidada, et mitmedki neist peegeldavad vaid suundumust, mitte aga eestlaste või Eesti elanike enamuse elumuutust.

Eelöeldu näiteks kõlbab kasvõi elektriküte, mis pole Eestis kaugeltki valdav, ent mis on eriti 90ndail aastail jõudsalt levinud. Kauni eluaseme ideaal on muutunud: eelmise ajajärgu täisnurk-esteetika (nt sektsioonkapp) on asendunud uuega, mis üldjuhul väldib sümmeetriat ja liigset kandilisust. Ei maja, korter ega tuba pole ideaalvariandis enam karp, vaid koosneb nö voolavast ruumist (mis iseenesest pole uus leiutis), kus köök kasvab sujuvalt üle elutoaks, tuba rõduks ja üks korrus teiseks. Iseloomulik on, et märkus “läbi kahe korruse” lisab korteripakkumisele kõvasti kaalu. Hinda on läinud taas täispuidust mööbel, mis varasemast märksa enam kombineerub metalliga.

Koduriistadest võib nimetada mikrolaineahju; ka kohvimasina ja automaatpesumasina põhilevik langeb kõnealusesse aega. Kodumasinaks on muutumas arvuti.

Kaubanduses tõid N Liidu varinguaastad kõigepealt kaasa tohutu puuduse pea kõigest ja rubla kukkumise inflatsiooniauku 1991. aasta lõpul. See oli algava turumajanduse esimene ja loomulik tagajärg – vähemalt osade kaupade eest võis hakata õiget hinda küsima, mis selgitas ka mittekonverteeritava rubla tegeliku kursi välisvaluutade suhtes. See kurss osutus vägagi madalaks ja Eesti krooni tuleku eel muutuski suvaline kõva välisvaluuta ainsaks kindlaks rahaks. Varemgi väga kitsa ringi inimeste jaoks eksisteerinud valuutapoed löödi lahti kõigi jaoks ja nendes nähtav kaubavalik oli mõnd juhuslikult teenitud  Soome marka peos veeretavale lihtinimesele masendav.

Ent uutmise algusaastal (1985) oli see veel tulevik. Gorbatšovi üks esimesi reforme oli katse peatada ohjeldamatut joomist. “Juulipöördeks” ristitud aktsiooni tagajärjel hävitati hindamatuid viinamarjaistandusi N Liidu lõunaosades, suleti ka Eesti veinitehased, alkohol peaaegu kadus müügilt. Selle tagajärjeks polnud aga üleüldine kainus ja töökus (nagu oli loodetud), vaid Eestis vahepeal suhteliselt unarusse jäänud puskariajamise kunsti taassünd. Selle tagajärjeks omakorda oli, et otsa lõppes suhkur, hiljem ka karamellkommid ja siirup. Puskariajajaid see ei heidutanud, sest käärima sai panna pea iga toiduaine peale liha. Tagatoas tilkuvatest torudest veelgi halvem oli aga alkoholipõuast inspireeritud toksikomaania ja “nuusutamise” (nt bensiini, kummiliimi) plahvatuslik levik.

Paraku polnud Gorbatšovil aega oma poolkuiva seaduse täitmist jälgida rohkem kui mõni aasta. N Liidu majandus kärises igast otsast ja selle elushoidmiseks pidid valitsejad hakkama tegema mööndusi erainitsiatiivile. See toimus jällegi varjunime all, milleks oli “kooperatiiv”. Põhjused olid ideoloogilised, st (kommunistliku ideoloogia puhul) irratsionaalsed. Nimelt oli N Liidu majandusliku ajuloputuse aluseks tees, et eraomandus toob kaasa inimese ekspluateerimise inimese poolt ja on seega kurjast. Ent riigiomandi kõrval oli siiski vähemalt teoreetiliselt olemas ka teine omandivorm, kooperatiivne, kolhooside näol. Nüüd lubati kooperatiivid ka muudele aladele ja levinuimaks sai “toitlustuskooperatiiv”, mis koosnes vaid mõnest hakkajast inimesest, kes öösiti küpsetasid vahvleid ja/või valmistasid suhkruvatti (kuniks suhkrut õnnestus hankida) ning päeval neid tänavanurkadel müüsid.

Samaaegselt tekkisid kaubandus- ja tootmiskooperatiivid, mis asusid hõlvama jäiga käsumajanduse poolt katmata alasid. Majandus muutus aina segasemaks; rubla ebausaldusväärsuse tõttu (kusjuures sularublal ja pangaarvel oleval rublal oli erinev väärtus) arveldati sageli kaup-kauba-vastu, mille juures väärtust mõõdeti mõtteliselt sageli välisvääringus. N Liidu majanduse kokkuvarisemise vahetuks põhjuseks võibki pidada asjaolu, et majanduse vereringe – rahasüsteem – ütles üles.

Psühholoogilises plaanis aga tähendab olukord, kus mingi riigi kodanik või alam selle riigi rahatähti lepalehtedega võrdlema hakkab, et seda riiki ei saa enam usaldada ka kõige alandlikumad. Maad võtab meeleolu, mis on võrreldav aeglaselt põhjavajuval laeval valitsevaga; lehvib nähtamatu loosung: “Päästku end, kes suudab, ja krahmaku kaasa, palju jõuab”.

Kaasakrahmamist võimaldas tegelikkus seeläbi, et ikka veel säilis paljude kaupade absurdselt odav “riigihind”. Neid kaupu polnud saada, oli aga heade tutvuste läbi võimalik “hankida”. Üleminekuaja majandusspetsialist, kes suutis midagi müüa valuuta eest, selle valuuta turukursiga hulgaks rubladeks vahetada ja seejärel rublade eest midagi püsiväärtuslikku riigihinnaga kokku osta, lõikas hiigelkasu.

Väiksemas mastaabis toimis sarnane meetod ka 1992. aasta rahareformi aegu, mil igaüks võis kroonideks vahetada vaid 1500 rubla. Nutikamad kogusid aga aegsasti tühje pudeleid, arvestades õigustatult, et nende kroonideks vahetamisele piiranguid ei tehta.

Niisiis oli 1992. aastaks tühi pudel enam väärt kui “vene rubla”. Ent selleks ajaks polnud ka enam Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu.

Ent enne kui need ammuoodatud sõnad tõeks said, tuli eesti rahval 90ndate algul veel tutvust uuendada talongikaubandusega. Talongide kaudu ulatas nõukogude okupatsiooni lõpp käe selle algusele. Talongikaubaks muutusid nii suhkur, makaronid, pesupulber, seep, riis, manna kui sokid ja viin. Kes tahtis suuremat sünnipäeva pidada, pidi viinatalonge koguma, ostma või vahetama. Ent vabamüügilegi jäetud kaupa nappis, seda eeskätt Venemaalt massiliselt kohale sõitvate ostjate täitmatu nõudluse tõttu. See probleem oli tegelikult vana ja juba 70ndail pandi näiteks mõnes Tartu poes liha letile alles pärast Pihkva rongi kojusõitu, ent nüüd, 80-90ndate vahetusel muutus asi eriti teravaks. E. Savisaare valitsus püüdis olukorrale lahendust leida nn ostukaardi abil, mida said vaid Eesti elanikud ja mida müüa ostja käest idee kohaselt näha pidanuks küsima. Tegelikkuses seda ei tehtud ja ostukaardist kui administratiivse sekkumise tüüpilisest näitest sai naljanumber.

Osalt juba rahareformi eelsel ajal, ent peamiselt siiski reformi järel ilmus igapäevatarvitusse rida uusi toite ja toiduaineid, nagu pizza (pitsa), hamburger, toiduõli, võileivamargariin, salatikaste, toiduõli, kartulikrõpsud, coca-cola, jogurt jm. Enamus seesugusest toidukraamist oli algul välismaine, aja möödudes üha enam kodumaine. Lühikeseks ajaks vallutas turu soome joogikontsentraat “Mehukatti”, et peagi jääda vaid üheks paljudest. Umbes samamoodi käis “Pingviini” jäätise käsi.

Müügile tuli mitmesuguses, sealhulgas heas kvaliteedis tubakatooteid, mida Eesti suitsumehed järk-järgult tarvitama harjusid, läbides piltlikult öeldes tee “Priima” juurest “Marlboroni”. Alkohoolsete jookide valik avardus järsult; populaarseks kujunes “longer” (dþinnijook toonikuga). Kodumaise õlle kvaliteet jõudis rahvusvahelisele tasemele; algust tegi “Saku”. Võib täheldada ka veinijoomise kultuuri algavat juurdumist.

Söökide-jookide puhul tuleb nimetada muutusi ka pakendis. Üldiseks muutus keeratava kaanega purk ja nn tetrapakend (viimasega seoses kadus piimapudel lõplikult); tuttavaks ja tavaliseks on muutunud ka plekkpurki villitud jook.

Oluline nihe toimus puuviljade kättesaadavuses ja tarbimises. Veel 80ndate ja 90ndate vahetusel varus kodueestlast võõrustav väliseestlane koju suuremal hulgal banaane ja apelsinimahla, et vaene sugulane neist ihaldatud asjadest kord isu täis võiks saada. Mõni aasta hiljem seda enam teha ei tarvitsenud. Värsket hakkas Eestiski saada olema aastaringselt.

Kvaliteedi paranemise tõttu on kartuli kõrval üha laiemalt tarvitama hakatud riisi ja makaronitooteid. Oluliselt on laienenud mitmesuguste vürtside valik ja tarbimine. Tegelikult tuleb valiku avardumist nimetada õieti kõikide toidukaupade puhul. Igapäevase toidu puhul peetakse varasemast rohkem silmas selle kolesteroolisisaldust ja vitamiinirikkust.

Üllatavana võib tunduda tõsiasi, et riietuses erilist murrangut ei toimunud. Mood ei teinud ei Läänes ega Eestis kõnealustel aastatel “jõnksatust”, mis oleks võrreldav 60ndatel aastatel nähtuga ja tühjade rõivapoodide kiuste osati siinmail isegi nõukogude võimu lõpuaegadel keskeltläbi üsna moekalt riides käia. Ainsa olulisema muutusena võiks nentida, et eestlased on oma traditsioonilist hillitsetust säilitades siiski hakanud aktsepteerima senisest veidi kirkamaid toone. Paranenud on rõivaste ja materjalide kvaliteet; oluliselt paremad on jalanõud.

Juba 80ndate algul oli kuulda muusika- ja moevoolust nimega punk. Nö klassikalised rabavate soengutega punkarid, kelle riietuses leidus rohkelt nahka ja metalli, ilmusid tänavapilti siiski alles kümnendi teisel poolel, kujunedes endalegi ootamatult üheks nõukogude võimu lõpuaastaid saatnud märkidest. Hilisematest aastatest võib spetsiifilise noortemoe alla paigutada nahkjakid (ehk -tagid) ja noormeeste imelühikeseks pöetud juuksed. Need leidsid laia poolehoidu ka (pool)kuritegelikes kihtides, millest nimetus “kantpea”. Kantpea on turske, lühikese siilisoenguga noormees, kes kihutab ringi kallis autos ega loe rohket raha, mis pärineb salakaubandusest ja/või väljapressimisest. Üldjuhul kõneleb ta vene keelt.

Hügieenitarvete osas läbiti neil aastail kiire, aga murranguline teekond kõige tavalisema seebi puudumisest 90ndate alguses kuni igasuguste pesemis- ja nahahooldusvahendite külluse ning hügieenisidemete agressiivse reklaamini vaid mõni aasta hiljem.

Olulise muutuse elas läbi transport, eelkõige autotransport. Oma autot oli nõukogulikku Eestisse kängitsetud inimene aastaid ihaldanud umbes sama palavalt kui tema laps banaani. Nüüd said mõlemad võimalikuks ja kõnelda võib autobuumist. Autod ise on seejures väga erinevad – mitmekümne aasta vanustest loksudest (soome keele järgi “romud”) kuni kõige kallimate ja uuemate “Mercedeste” ja “Volvodeni”. Esindatud on kõik maailma tuntumad autofirmad; rahvaautodeks on kujunenud pruugitud “Fordid” ja “Opelid”. Mitmesuguses vanuses “Þigulisid” (hilisemal ajal juba rohkem “Ladadena” tuntud) pole nad siiski veel täielikult välja vahetanud.

Üheks esimeseks turumajanduse ilminguks eelmainitud kooperatiivide kõrval olid 80ndate lõpuaastail ametlikult tänavaile lubatud erataksod.

Autobuumi tagajärjel jäi teedeehitus ja liikluskorraldus selgelt alla autode hulgale, eriti Tallinnas.

Murrangulisteks tuleb hinnata ka muutusi sides. Telefonide arv on kiiresti suurenenud; vanad kettaga aparaadid klahvaparaatide vastu välja vahetatud, paljudesse kodudesse on ilmunud automaatvastaja. Analoogtelefoni on välja vahetama hakatud digitaalse vastu. Hoopis uuteks ka Lääne kontekstis on aga mobiiltelefonid ja arvutiside (e-mail, Internet). Mobiiltelefonid, mis veel 90ndate algul olid imeasjad ja kaalusid mitu kilo, muutusid vaid mõne aasta jooksul prillitoosisuurusteks ja kujunesid noore ning eduka ärimehe (“pintsaklipslase”) staatusesümboliks.

Lõplikult saavutas ülekaalu värviteleviisor, grammofoni vahetas välja stereokombain, milles kasutatakse helikassetti. Samm edasi on taas plaat – vinüülplaadist märksa väiksem ja märksa kvaliteetsemat heli andev CD (compact disc). Tekkinud on eratelevisiooni- ja raadiokanalid; viimased töötavad ultralühilainel (FM), mis põhjustab meelehärmi selle lainepikkuseta, vanade raadiote omanikele. Ajalehed muutusid nõukogulikest kah-ajalehtedest päris ajalehtede sarnaseks käsikäes Eesti vabanemisega.

Kui võtta ette Eesti ajalehed, näiteks “Edasist” tagasi “Postimeheks” muundunu, vahemikus 1985 – 1995, siis neid läbi lapates saab üsna hea pildi mitte ainult päevasündmustest, vaid ka mentaliteedis ja olmes toimunud suurtest muutustest. Algus on hall ja suhteliselt sisutühi, keskpaik ärev ja võitlev, lõpuosa värviline ja rahalõhnaline ning puhuti pisut blaseerunud.

Eestlased ei läinud uutmisega kohe ja entusiastlikult kaasa, pigem tekitas Moskvast tulnud korraldus “uut moodi mõtlema hakata” pilget. Rahva terve vaist ütles eksimatult, et kuni N Liitu vaid kosmeetiliste vahenditega parandada üritatakse, jääb see järjekordseks tsirkuseks, millele pealegi võib järgneda uus pakane. Samas oli erakordselt meeldiv tajuda, et senisesse sumbunud atmosfääri puhub sisse mingitki värsket tuult ja kasutati seda kui mitte enamaks, siis kasvõi senisest avalikumaks ironiseerimiseks N Liidu aadressil eeskätt inimestevahelises otsesuhtlemises. 1987. aastal algas fosforiidisõda ja see oli juba tõsisem asi. Formaalselt küll eitav (“ei kaevandustele!”), oli see siiski selgelt positiivne liikumine (“Eesti eest!”). Siit jõuti üllatavalt kiiresti, juba järgmiseks aastaks, omariikluse taastamise ideeni. Sini-must-valge lipu välja toonud rahvale endale oli psühholoogiliseks vapustuseks tõdemus, et Eesti Vabariik ei pruugigi olla vaid minevik, vaid võibolla ka tulevik. Mineviku- ja tulevikuihalus segunesidki kummaliseks kokteiliks, milles leidsid ühise keele eeskätt kõige vanemad ja kõige nooremad. 1988. aastat võib nimetada mitmeti, sealhulgas revolutsiooni mesinädalateks. Sellist ühtsustunnet ei olnud kogetud ehk 1944. aastast saadik ja noid aegu enamus ei mäletanud.

Eufooriale järgneb vääramatult reaktsioon, nii juhtus ka 1988. aasta järel. Eriti kujukas tõendus, et tuleviku põhiprobleem ei peitugi võibolla mitte Moskva ülemvõimus, vaid eestlastes endis, oli rahvuslipu heiskamine Pika Hermanni torni 1989. aasta veebruaris ja sellega seondunud pinged. Nende pingete sügavamaks allikaks oli küsimus, kui sovetlikuks on nõukogude võim eestlasi muuta suutnud ja sellest tulenevalt – milliselt kõlbeliselt aluselt ja kelle juhtimisel tuleks edasi minna.

Pealegi polnud ikkagi üheselt selge, kuhu täpselt. Iseseisvusele, seda küll, aga millisele? Ja mis saab kolmandikust elanikkonnast – venelastest? Kas täielik eraldumine on üldse mõeldav? Jne.

Mõnda aega tegid poliitikat pea kõik. Samal ajal halvenes majanduslik olukord lausa päevadega, jõudes 1991. aastaks oma madalseisu. Paljud pettusid ja hakkasid esitama umbmääraseid süüdistusi asjatus omavahelises kraaklemises. Tegelikult on nö parteistumine, st poliitiliste suundumuste omavaheline võitlus iga eduka revolutsiooni paratamatu kaasaanne – eeldusel, et see toimub sõnavabaduse tingimustes. Aga sõnavabadus oli 80ndate lõpus juba tõesti käes ja asjatu on loota, et mõtlemisvõimeline rahvas mõtleb nagu üks mees (va lahingus).

Pettumusnoodid teravnesid veel 90ndatel, et vaadeldava perioodi päris lõpus aeglaselt taanduma hakata. Kriitilise hoiaku nentimise juures tuleb siiski meeles pidada, et siin võib osaliselt olla tegu rahvusliku omapära ilminguga. Eestlane teavitab ligimest ennem oma pahameelest kui lootustest ja andumusest. Omapärase konsolideeriva tegurina toimis seejuures räigelt iseseisvuse- ja eestlusevaenulik interliikumine, mis eestlastele enese tahtmata aeg-ajalt meenutas, et päris elu ja surma küsimuses ollakse siiski ühel meelel ja et omariiklusele pole inimlikku alternatiivi.

Igatahes näitavad 90ndate keskpaiga avaliku arvamuse küsitlused, et eestlaste tulevikuvisioon on endiste idabloki rahvaste hulgas üks kõige lootusrikkamatest, millega ootuspäraselt kaasneb üsna kriitiline hoiak hetkeolukorra suhtes.

Niisiis pakuvad kõnealused aastad kirevat mosaiikpilti aatelisusest, arglikust halisemisest, alalhoidlikkusest ja uuendusmeelsusest. Ka künism pole kusagile kadunud, see on vaid moondunud kommunistlikust kapitalistlikuks; sageli ühe ja sama inimese sees.

Muutunud on eestlaste olme, suhtumine igapäevastesse nähtustesse, isegi keel. Vene keel on järsult taandunud, eesti keelde tunginud russismid kadumas; seevastu on tekkinud probleem fennismide ja anglitsismidega. Arvutiekraan on kuvar (<sm k), kaasaskantav arvuti läptop (<ingl k). Kadunud on järjekorrad ja keegi neid enam õieti ei mäletagi. Siin tasub meenutada, et kõige hirmsamad sabad looklesid kauplustes, raudteejaamades, asutuste uste taga ja üldse kõikjal, kust midagi saada oli, veel 90ndate algul. Viimane suurem üldrahvalik järjekord seisti maha 1992. aastal rahareformi päeval.

Seevastu on ilmunud uusrikkad, sageli tõusiklike või lausa matslike maneeridega (mis on seaduspärane), kerjused ja kantpead, ööklubid, kasiinod, lugematud (varasemaga võrreldes) kohvikud, baarid, restoranid, bensiinijaamad. Siingi tuleb tõdeda, et vaid mõne aastaga käidi läbi sisulises mõttes pikk tee õitsvast putkakaubandusest viisaka sisseseadega kauplusteni. Putkad pole muidugi kadunud, ent kaubandus tervikuna pole enam putkakaubandus. Raske on kirjeldada ka nihet teeninduskultuuris.

Väide, et lihtinimese pilk on muutunud julgemaks, avalamaks ja rõõmsameelsemaks, võib tunduda liigselt subjektiivsena, kui seda ei tõendaks foto- ja filmimaterjali võrdlus.

Tänavapilt on läinud palju kirevamaks, seda eriti reklaami tõttu. Tundmatuseni on muutunud ka pakend.

Uute kvaliteetsete ehitusmaterjalide kasutuselevõtu tõttu näevad uusehitised varasematest klassi võrra paremad välja. Senimaani valdava nõukogudeaegselt lohaka ja vaese keskkonnapildi taustal torkab see eriti silma.

Spordis on murranguaastad toonud kaasa rea uusi spordialasid ja eesti jalgpalli vaevalise taassünni. Uued alad nagu mäesuusatamine, sqash, golf, skuutrisõit ja ratsutamine on jõukohased peamiselt rikkamaile. Tippspordi oluline erinevus võrreldes nõukogudeaegsega seisneb selles, et suurvõistlustel saab lõpuks ometi  ette astuda mitte N Liidu, vaid Eesti värvides; ka on tippujõudnul võimalus teenida päris suurt raha.

Nii televisioon, raadio kui kino on täielikult lülitunud Lääne suundumustesse, koos kõige sellest tuleneva hea ja halvaga. Laste mänguasjade hulka on ilmunud Barbie, Lego klotsid ja arvutimängud.

On nenditud, et nii kiire ja intensiivne ümberorienteerumine läänelikule elulaadile, tekitab stressi. Hulk muresid, nt tuludeklaratsiooni täitmine, haigekassa kaardi olemasolu või dollari kursi muutus, olid veel 80ndail tundmatud. Samas ei tohiks niisuguste nähtuste hindamisel piirduda vaid eestlastega, vaid vaadelda neid kogu Ida- ja Kesk-Euroopa kontekstis. Ja sellest aspektist osutuvad eestlased hoopis üheks kõige paremini vabaduseks, vabaturumajanduseks ja demokraatiaks valmis olnud rahvaks. Sovetliku taaka on seejuures küllaga, ja selle peseb minema vaid aeg.

Mõned külalised Läänest on imestanud, kuidas eestlased nii kiiresti piltlikult öeldes noa ja kahvliga sööma õppisid. Vastus on: me oleme seda kogu aeg osanud, ainult et teie ei teadnud.

 

Salvestatud 2000. aastal. Tegemist on raamatu “Elu-olu viimasel vene ajal” (2002) läbitoimetamata põhitekstiga. Samal teemal koos Anu Kannikesega “Eesti eluolu 100 aastat” (2018), samuti elu-olu puudutavad peatükid “Eesti ajaloo” VI köites (2005)