Selle lingi taga, kolmandal lehel, on 1999. aastal ajalehes Sirp ilmunud arvustus Andrei Hvostovi raamatule “Mõtteline Eesti”. Autor jäi arvustaja peale jäädavalt viha kandma ja on seda aastakümnete jooksul mitmel erineval moel välja valanud.
Sarnased postitused
Afanassi Pirn ütleb: Lõpp lõhestamisele
Afanassi Pirn, kultuurileht „Kirves“, arvamusliider
Nagu arvata võiski, ei kavatse madalalaubalised, labased ja vihkavad populistid kättevõidetud territooriume niisama loovutada. Kuna nad mõistavad, et kogu ühiskonda endale allutada ei õnnestu, on valitud lõhestamistaktika.
Lõhestamistaktika esimene tunnusjoon on äärmine ülbus ja ebaviisakus. Viisakat, tsiviliseeritud inimest võib see esmakohtumisel tõeliselt jahmatada. Tema on harjunud vaimukuse ja peenusega. Näiteks laseb Eesti Televisioon vana-aasta õhtul eetrisse teravmeelse sketši, milles kujutatakse kõiki II pensionisambast raha väljavõtjaid ahnete idiootidena, mida nad loomulikult ka on, kõik 100 000 tükki – naera nii et vats rebeneb. Või siis uskumatult subtiilne iroonia juhmide populistide aadressil, kes kardavad homoseksuaale nagu kahemeetriseid boamadusid ja on võimelised hirmuhüsteerias terve kreemikoogi segi peksma, et mitte öelda rahvahääletusi korraldama – jälle selline nüansirikas, mitmekihiline nali, mille mõistmiseks peab üht-teist taipama nii arhüksose hüoosisest kui Bernie Sandersi progressiivsest poliitikast.
Kuid millega vastavad populistid? Kujutage ette – nad ütlevad, et selline nali on kõigest lame agitpropp, lakeilik pugemine lumehelbeliste dogmade ees, palli tagumine ühte väravasse. Nad ütlevad, et progressiivsed demokraadid arutlevad nagu australopiteekused.
Pikemalt ei tahaks neid tülgastavaid avaldusi isegi refereerida, see on igale intelligentsele inimesele koormav. Kui see pole ülbus ja ebaviisakus, siis mis see on? Kes neil üldse lubas oma porist pardinokka lahti teha? Loomulikult tuleb asuda otsima võimalusi, kuidas selline lõhestamine lõpetada.
Kõigepealt keelame mõistagi vihakõned. Niipea kui keegi kasvõi piiksatab, et ema ja isa ja laps – hambad kurku! Mõelgu siis järele, kuidas pidada lugu sellest, et mõni on teistsugune. Ja võtku teadmiseks, mis juhtub, kui hakata levitama mingeid lõhestavaid stereotüüpe. Teiseks tuleb koostada nimekirjad isikuist, kes on ennast trumpismi ajutise võidutsemise perioodil juba lõhestajatena paljastanud. Need olendid tuleb kõigepealt dehumaniseerida, st luua ühiskonnas arusaam, et tegemist ei ole õigupoolest üldse inimestega. Selleks tuleb nende nimi kirjutada väikse tähega ja mitmuses, mis viitab nähtusele, mitte isikule. Nagu tagurlik element või koroonaviirus. Seejärel on vaja nad isoleerida meediast ja lõpuks ühiskonnast üldse. Käisin mõne aasta eest antifašistlike võitlejate grupiga Auschwitzis ja jätsin kõik meelde, võin juhiseid jagada, kuidas seda ellu viia. Kolmandaks tuleb sallivus kujundada iga ühiskonnaliikme olemuslikuks omaduseks, milleks on vaja alustada antirassistliku, antifašistliku ja antiseksistliku kasvatusega juba sünnitusmajades. Noort inimest peab sünnihetkest saadik seirama spetsialisti pilk.
Olen veendunud, et nii saame lõhestajatest jagu ja meie ühiskond muutub sallivaks, avatuks ning kaasavaks. Tolerantsus majja ja jutul lõpp.
Taevast langemata jäänud lipp
Eestlaste muistseks vabadusvõitluseks nimetatakse 1208. kuni 1227. aastani Eestis ja osalt ka Lätis toimunud sõjategevust, mille käigus Lääne-Euroopa ristisõdijad järk-järgult allutasid Eesti maakonnad, viimasena Saaremaa. See oli osa Läänemere lõuna- ja idakalda maade ristiusustamise laiemast protsessist, kristliku Euroopa ittatungist, millele 13. sajandil suutis vastu seista üksnes Leedu. Kõige rohkem huvitas Läänemere-äärsete rahvaste alistamine ja „rahustamine“ Saksa kaupmehi, kuid ka katoliku kirikut, ning oma huvid olid Taanil ja Rootsil. Ristiusustamine tähendas ühtlasi Euroopa feodaalse ja kirikliku võimusüsteemi sisseseadmist.
122o. aastaks oli eestlaste maa juba üle kümne aasta kannatanud ristisõdijate ning nendega liitunud latgalite ja liivlaste röövretkede käes. Selline oli tolleaegne taktika: hävitada vastase ressursse (külasid, vara, inimesi), kuni ta vastupanust loobub ja ennast uue võimu alla heidab, võttes vastu ristimise. Esimestena langesid rünnaku alla lõunapoolsed suurmaakonnad Sakala ja Ugandi, kuid ristisõdijate soov allutada endale kogu Eesti sai üha ilmsemaks. 1217. aastal tabas Mandri-Eesti maakondade ühisväge raske kaotus Madisepäeva lahingus, kus langes ka ühise vastupanu peamine korraldaja Lembitu. Kuid kaotuse raskust ei maksa üle hinnata, sest vaid aasta hiljem kutsus ristisõja peaorganisaator Riia piiskop Albert endale appi Taani kuninga Valdemar II. Järelikult ei olnud kaalukauss selleks ajaks veel lõplikult sissetungijate poole kaldunud ja nad vajasid abi. Valdemar II maabuski 1219. aastal suure sõjaväega ja tervelt nelja piiskopi saatel Lindanise, tulevase Tallinna all. Maabumiskoht oli valitud ilmselt selle järgi, et Revala ja Harjumaa (esimene neist kattub laias laastus praeguse Harjumaa ja teine praeguse Raplamaaga) olid selleks ajaks veel alistamata ja krooniku kinnitust mööda kõrkust täis. Järgnenud lahingus olevat taanlasi kaotusest päästnud vaid taevast langenud lipp – Dannebrog („taanlaste lipp“), maailma vanim rahvuslipp.
Kuid tegu oli siiski eestlaste lüüasaamisega, mille järel pidanuks lootus nüüd juba oluliselt tugevnenud vaenlastega hakkama saada sama hästi kui kadunud olema. Ometi polnud see nii.
1220. aasta kevadel või suvel ilmus lavale juba kolmaski võim, kes soovis Eestist osa saada, ja see oli Rootsi. Rootsi ekspeditsioonivägi purjetas kuningas Johan Noore juhtimisel, keda saatsid hertsog Karl ja mitu piiskoppi, Läänemaale ning hõivas Lihula. See ekspeditsioon ei olnud vähem esinduslik kui taanlaste oma. Ettevõtmist juhtis kuningas isiklikult ja tema vägi oli Läti Henriku kinnitust mööda suur. Ka eesmärk oli kuninga vääriline – jääda püsivalt paigale ja laiendada kuningriigi piire. Rootslased asusid läänlasi ristima ja kirikuid ehitama. Kuningas pöördus Rootsi tagasi, jättes Lihulasse garnisoni eesotsas hertsog Karli ja Linköpingi piiskopiga.
Läti Henriku kroonikast võib aru saada, et rootslaste väljailmumine tekitas nii taanlastes kui sakslastes vastuolulisi tundeid. Ühest küljest olid vallutajad üksteise liitlased, teisest küljest rivaalid. Etteruttavalt tuleb märkida, et rivaalid suutsid lõpuni hoiduda otsesest omavahelisest sõjategevusest, piirdudes intrigeerimise ja üksteise peale kaebamisega paavsti ning keisri juures. Kodusõjad ordu ja piiskoppide vahel tulid hiljem. 1220. aastal piirduti nurisemisega, näiteks rõhutab Henrik korduvalt, et Läänemaa oli juba ristisõdijate poolt allutatud ja pidanuks kuuluma piiskop Alberti vennale Hermannile; hiljem rootslaste lüüasaamist meenutades ei suuda ta aga varjata oma kahjurõõmu.
Sest kohtupäev tõepoolest tuli. Rootslased nähtavasti arvasid, et ühelt tiivalt turvab neid alistatud Liivimaa, teiselt taanlased, kuid nad olid unustanud saarlased, kes kogu muistse vabadusvõitluse jooksul korduvalt tõestasid, et see, mis sünnib Mandri-Eestis, läheb neile vägagi korda. Loeme: Ja sündis siis ühel päeval (Rootsi ja Taani allikate järgi 8. augustil), parajasti kui koitma hakkas, et saarlased merelt suure sõjaväega kohale ilmusid, needsinased rootslased sisse piirasid, nendega võitlesid ning linnuse põlema panid. Ja siis tungisid rootslased nende vastu linnusest välja ning võitlesid nendega, aga nad ei jõudnud nii suurele hulgale vastu panna. Ja rootslased langesid nende käe läbi tapetult, linnus vallutati, hertsog langes ja piiskop surmati tule ning mõõgaga ning rändas, nõnda kui me usume, märtrite osadusse. Henriku kinnitusel olla rootslasi tapetud 500, vaid vähesed pääsesid ja jõudsid Tallinna.
Nende kolme lause taga peitub tunduvalt suurem sündmus kui teade oma lühiduses tunnistada tahab. Ühe hoobiga likvideeriti kõneväärse kuningriigi sissetungiplaan, nii et rootslased niipea uut katset ei teinud. (Muide, vähe puudus, et saarlastel oleks 1221. aastal õnnestunud seda Tallinna all korrata.) Rootsi garnisoni täpne suurus jääb teadmata, kuid ka 500 hästirelvastatud ja kogenud sõjameest, ikkagi kuninglik vägi, polnud tühine jõud.
Tekib küsimus, miks me tänapäeval Lihula lahingut vähem teame ja meeles peame kui Lindanise oma. Kui Dannebrogi 800. aastapäeva tähistati suure pidulikkusega, siis Lihula võidu aastapäeva ümber valitseb vaikus. Kas meil ongi kalduvus rõõmustada oma „peksasaamise päevade“ üle (nagu on ette heidetud Jüriöö ülestõusu aastapäevadele)? Usutavasti siiski mitte. Jüriöö puhul meenutatakse ikkagi südi vastuhakku ja ka Lindanise lahingu puhul lepitab meie eneseuhkust teadmine, et sellise suure häda, millest taanlasi päästis üksnes jumalik vahelesegamine, olid põhjustanud meie esivanemad. Kuid ikkagi – 1220. aastal põhjustati rootslastele ju veel suurem häda. Võime koguni fantaseerida, et kui eestlaste 1219. aasta lahinguvaprus kinkis taanlastele Dannebrogi, siis 1220. aasta lahinguvaprus oli koguni nii suur, et taevast jäi langemata üks teine lipp, mille nimeks võinuks saada näiteks Sveabrog – rootslaste lipp. Ja ehk oleks see siis vanuselt maailma rahvuslipp nr 2. Aga seda ei tulnud.
Üks põhjus, miks Lihula lahing natuke varju on jäänud, on muidugi veel. Löödi rootslasi, kellesse eesti ajaloopärimus suhtub enamasti hästi. Rootslased olid appi tulemas Jüriöö ülestõusu ajal, rootslased tulid hiljem ja seadsid sisse „vana hea rootsi aja“. Rootsi kuninga taastulekut ennustas ja ootas eesti pärimuskultuur veel kaua pärast Põhjasõda. Seetõttu on vist sajad või koguni tuhanded eesti pead muistset vabadusvõitlust uurides mõlgutanud mõtet: pidid need just rootslased olema, kellele meil õnnestus nina pihta anda… Miks mitte sakslased või taanlased? Oleks Rootsi meid enda valdusse saanud, viimati oleksime pärisorjusestki pääsenud?
Kes teab, kes teab. Need on oleksid, mitte faktid. Kindlalt teame vaid seda, et 8. augustil 1220. aastal saavutasid eestlased saarlaste kehastuses Lihula all hiilgava võidu.
Ilmunud Postimehes 8. augustil 2020
