Selle lingi taga, kolmandal lehel, on 1999. aastal ajalehes Sirp ilmunud arvustus Andrei Hvostovi raamatule “Mõtteline Eesti”. Autor jäi arvustaja peale jäädavalt viha kandma ja on seda aastakümnete jooksul mitmel erineval moel välja valanud.
Sarnased postitused
Hambutu kesklinn ja majad põllul
Jälle on meediakanalid umbes jutust, et Eesti metsi hävitatakse. Sellest on saanud truism, ammutuntud tõde, mida pole tõestada vaja, vaid võib otsekohe asuda võitlusse nendega, kes metsi hävitavad.
Ainult et enamasti on selle juures kõne all hoopis metsaraie, mitte metsa hävitamine. Metsa hävitamisega oleks tegu siis, kui see maju täis ehitada. Või teha alet ja raadata mets põlluks. Meie esivanemad on selle tegevusega aastatuhandeid pöörast vaeva näinud ja tulemuseks on meie põllumaad – kividest puhastatud, kraavitatud ja tasaseks küntud, tõelised monumendid tööle ning visadusele. Kui sajakonna aasta eest varitses oht, et põllud söövadki metsad ära, siis nüüdseks on see protsess peatunud ja väga laias laastus võiks öelda, et põld ja mets on teineteise suhtes paika loksunud. Tõsi, võsa on liiga palju saanud, seda tuleks vähendada. Kuid üldiselt pole tarvis rohkem ei metsi põlluks ega põlde metsaks teha.
Millest võiks järelduda, et kaitset ei vaja mitte üksnes metsad, vaid ka põllud. Metsakaitsjaid on kõik kohad täis, ehkki mets kasvab isegi lageraielangile lõpuks ise tagasi, põllukaitsjaid aga ei kuule ega näe, ehkki hävinud põld ise tagasi ei tule.
Kes või mis põlde hävitab? Neid hävitab valglinnastumine. Ehk siis linnapiiri taha põldudele, mõnikord ka metsa kerkivad eramurajoonid. Olen ise ühes sellises sündinud ja kasvanud, nimelt Tartu Tähtveres. Kuid tollal, kui Tähtveret planeeriti – see oli enne II maailmasõda – oli Tartu linnasüda veel terve ja näis, et linnal ei jäägi muud üle, kui põllumaast natuke juurde haugata. Valglinnastumise ohte ei osanud ka keegi ette näha. Tänapäeval on aga asi teisiti.
Meie sõjas purustatud linnasüdamed on hõredad ja auklikud. Kunagiste tihehoonestatud kvartalite asemel laiuvad nn haljasalad, linnad on täis haigutavaid tulemüüre, mis lausa nõuavad enda kõrvale teist maja. Aga seda ei saa rajada, sest otsekohe puhkeb hirmus pahameel nende kahe-kolme puu pärast, mis sinna on vahepeal kasvanud ja mida on väidetavasti hirmsasti vaja, et õhk puhas oleks. Ehkki õhk on niigi palju puhtam, sest tööstus on kõikjal kesklinnast välja kolinud. Tartlased enam ei mäletagi pärmivabriku haisu ega tallinlased tselluloosilehka, mille järgi lõuna poolt tulnud külalised Sossi mäel aru said, et hakatakse pealinna jõudma. Jah, autosid on rohkem, kuid nad saastavad palju vähem ja kokkuvõttes pole neid mõnd puud ega paarisada ruutmeetrit nn muru õieti kellelegi tarvis.
Või siiski. Mõttekramp „mida rohelisem, seda parem“ on väga tugev ja väga levinud. Enamik meist peab seda pikema mõtlemiseta progressiivsuse mõõdikuks. Mis liitub kahetsusväärse asjaoluga, et me oleme linnarahvas olnud õige lühikest aega, parimal juhul veidi üle saja aasta, suures enamuses aga poole vähemgi. Me ei ole oma linnu ise ehitanud ja me ei tea õieti, mis on linn. Oskame vaid hädaldada kurjade linnakivide üle ja õhata metsade järele, kust me õhtuti nobedasti oma linnakorterisse tagasi tuleme, et duši alla minna. Või parem üldse ei lähegi sinna, sest seal on sääsed, ja vaatame lihtsalt aknast toda puud, mis kasvab purukspommitatud maja asemel, ja kiidame keskkonnakaitsjaid, kes nurjasid krundi taashoonestamise.
Ma ei taha sugugi öelda, et linnas ei peaks rohelust olema. Ikka peab, kuid see peab olema organiseeritud – kus on park, seal olgu ikka põhjalikult, ja kus linn, seal olgu linn. Sekka puiesteid, aga need peavad olema läbi mõeldud (tänava laius, võrade suurus jm). Linn – see on eeskätt ikkagi majad ja needsamad linnakivid, mida me võrdlemisi silmakirjalikult põlastada armastame. Korraliku linna asemel näib aga väga paljude ideaaliks olevat mingi segu maast ja linnast, või õieti linn, mille sisse on segatud törts maad, nii et see tegelikult ei ole ei maa ega linn. Üksikud, eraldiseisvad hooned, nende ees ja vahel sisutud mururibakesed, siin-seal mõni puu või põõsas. Jalakäijale üsnagi ängistav ja muuseas ka kriminogeenne keskkond, erinevalt tihehoonestusega vanalinnast, nagu see mõnel pool (osaliselt) veel alles on. Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis, Kuressaares, Haapsalus… ja ongi vist kõik. Natuke Rakveres ka. Aga hoidku jumal, kui keegi üritab tihehoonestust jätkata või sellesse löödud auke täita. Tartus Rüütli ja Küütri nurgal see millegipärast õnnestus. Seevastu analoogiline auk Rakveres kuulutati taktitundelise taashoonestamise asemel „väärtuslikuks avalikuks ruumiks“ ja seal ta siis haigutab.
Mis on sel kõigel pistmist metsade, põldude ja keskkonnakaitsega? Nagu eespool öeldud – niipalju, et oma linnade taastamise ja tihendamise asemel tegeleme me pigem nende hõrendamisega või vähemalt hõredana hoidmisega ning kütame sellega tagant valglinnastumist. Miljööväärtuseta kesklinnast kolitakse linna taha põllule, et seal üritada vastupidist – segada maamaastiku sisse törts linna. Tarbida maakeskkonda, seda samal ajal ära süües. Tulemus on kahtlemata parem kui kaootilistes kesklinnades, aga põldude hävitamise hinnaga. Lisaks veel mitu kahetsusväärset asjaolu. Näiteks kohaliku tähtsusega pendelränne: igal hommikul sõidab selliselt täisehitatud põllult kesklinna mustmiljon sõiduautot, õhtul jälle tagasi. Lapsed ei saa jala koolis käia, vaid käivad koolibussiga. Poes, restoranis ja teatris tuleb käia autoga. Kõik kommunikatsiooniliinid, kõik torud ja traadid on pikemad ja kallimad kui tiheasustuse puhul, maapinna niiskusrežiim muutub.
Kõik see on tegelikult ammu teada ja maailmas püütakse valglinnastumisega ka võidelda. Peamine vastumeede on rajada tihehoonestusega rajoone, kus saaks asjad aetud jala ja jalgrattaga. Sarnase tulemuse annab ka olemasolevate auklike südalinnade tark tihendamine. Kuid Eestis, nagu eespool viidatud, raskendab seda meie taipamatus ja poolreligioosne aupaklikkus iga viimase kui murulapi ees. Mida aga paraku ei näidata üles tolle põllu suhtes seal linna taga.
Sel viisil on viimastel aastakümnetel hävinud kümneid tuhandeid hektareid põldu. Pendelränne on paisanud atmosfääri ei tea kui palju süsinikku, ja mitte lihtsalt süsinikku, vaid fossiilkütusest pärinevat süsinikku. Kuid see ei näi kedagi eriti huvitavat. Ma ei ole märganud, et see teema oleks vähegi jõulisemalt üles kerkinud ka käesolevas valimiskampaanias, ehkki see oleks just õige aeg ja koht valglinnastumisest ja ülepea Eesti maastikest rääkimiseks. Aga nähtavasti siis ei ole õige aeg ega koht, või vähemalt mitte aeg.
Ainult et kui lõpuks saabub see aeg, mil teema inimestele korda hakkab minema – ega siis juba hilja ei ole? Näiteks muutub põllumajandus uuesti väga kasumlikuks ja põllumaa läheb hinda. Lausa nii hinda, et vaja oleks rohkem, kui on. Raske on uskuda, et keegi hakkaks siis eramurajoone lammutama, pigem minnakse ikka jälle metsa kallale, ja sel juhul oleks tõesti tegu metsa hävitamise ja mitte raiumisega, nagu praegu.
Ilmunud Õhtulehes 1. oktoobril 2021
