Selle lingi taga, kolmandal lehel, on 1999. aastal ajalehes Sirp ilmunud arvustus Andrei Hvostovi raamatule “Mõtteline Eesti”. Autor jäi arvustaja peale jäädavalt viha kandma ja on seda aastakümnete jooksul mitmel erineval moel välja valanud.
Sarnased postitused
Isamaa ei kao kusagile
Kirevus on ikka tore ja selles mõttes võib Parempoolsete ühendust üksnes tervitada. Võib ka kinnitada, et sellise ühenduse teke ei tähenda põrmugi, nagu ülejäänud Isamaa erakond ei oleks parempoolne. Sest pretsedent on olemas – meie erakonnas on kaua eksisteerinud ja eksisteerib praegugi Rahvuslaste ühendus ning see ei tähenda, nagu poleks ülejäänud erakond rahvuslik.
Kuid hall on teooria ja haljas elu kuldne puu, nagu ütleb Goethe. Tegelikult on Parempoolsete ühenduse sünni taga siiski midagi enamat kui lihtsalt soov erakonna elu värvikirevamaks muuta. Uue ühenduse manifest ütleb kõike ja mitte midagi. Isamaalisust sealt eriti ei leia ja see pole mitte üksnes minu, vaid paljude teistegi arvamus. Väga lihtsustatult öeldes jääb mulje, et manifesti autorite arvates on Isamaa erakond muutunud liiga isamaaliseks (kitsarinnaliseks, suletuks, tagurlikuks vms) ja unustanud oma teise suure idee – üksikisiku vabaduse, st parempoolsed väärtused. Nii et jätkem patriootlikud loosungid ja koondugem taas paremat palka, paremat elu ning aina suuremaid õigusi nõudma.
Õige, nende kahe – isamaalisuse ja liberaalsuse – ühendamine ongi omamoodi mustkunst ja seda tuleb maailmas suhteliselt harva ette. Patrioodid kipuvad ikka kalduma – ei, mitte tingimata natslusse või rassismi, kuid teatavasse patriarhaalsusse, mis tüüpilise liberaalse demokraatiaga kokku ei klapi. Kui nad ei kaldu, siis väidetakse ikkagi, et kalduvad, ja varustatakse neid vastavate siltidega. Mindki on eeskätt küberruumis ja eravestlustes korduvalt niimoodi „paika pandud“, mis ei jäta paikapanijate analüüsivõimest paraku head muljet. Sest asi on natslusest või rassismist väga kaugel. Loogiliselt mõtlev isamaalane ei ole nats ega rassist, vaid konservatiiv. Ja see on liberaalse demokraatiaga juba ühildatav. Vähe sellest, liberaalne demokraatia lausa vajab konservatiivsust, muidu ta läheb ula peale nagu vallatu vasikas. Võtame näiteks vaidluse ukraina põllutööliste üle. Mõnesaja või -tuhande inimese riikilubamiseküsimuse juurest jõuti väga kiiresti kategooriliste obadusteni: ah teie tahate Eesti lukku panna ja lapsed käsukorras põllule saata – see on kolhoosikorra taastamine! Ah teie tahate vallandada kontrollimatu sisserände ja teha ära selle, mida nõukogude võim ei jõudnud – eestlaste muutmise vähemusrahvaks omal maal!
Millega jäeti mulje, et valik ainult nende äärmuste vahel ongi. See pole nii, kuid miskipärast ei astunud esile ei ühtki arvamusliidrit ega erakonda, kes öelnuks: küsimus pole mõnesajas ega isegi mõnes tuhandes inimeses. Natuke võõraid on alati vaja, see on ikka nii olnud ja jääb nii kõikjal, kus ei valitse Kim Jong-un. See tähendab, et isegi suhteliselt suletud ja tagurlike patriootide võimu korral. Ka Saudi-Araabias ja Iraanis on võõraid. Kuid küsimus on selles, kas meie siin Eestis tahame rajada terve oma ühiskonna ja majanduse odavale võõrtööjõule? Kas me tahame sellest sõltuvaks muutuda nagu haige inimene hapnikuvoolikust? Kas me tahame luua olukorra, kus niisuguse odava ressursi järsk kokkukuivamine – näiteks uue ja hirmsama pandeemia korral või kellegi poliitilise pahatahtlikkuse tõttu – tõmbaks meie majandusel vaiba alt, nii et me kukume tagasi vaesuse ja kaitsetuse auku, millest väljaronimine on meilt nii palju vaeva võtnud? Just neid küsimusi tuleks esitada, mitte loopida süüdistusi, et ühed on ära sotsiks läinud või et teised tahavad eestlasi välja suretada. Tööjõu vaba liikumine on ilus printsiip, aga mitte püha lehm. Täiesti vaba liikumise ja täieliku suletuse vahel on terve skaalatäis vahevariante, mis kõik on mõistlikumad kui need kaks äärmust. Tuleb neist vaid üles otsida meie jaoks kõige mõistlikum. Ette hoiatades: see kõige mõistlikum ei pruugi olla lühiperspektiivis kõige meeldivam. Iga vahepealne lahendus sisaldab mingeid piiranguid, ent sellepärast ei pea kohe parempoolsuse lippu lehvitama.
Kui erakonna nimi on Isamaa, siis ei saa parempoolsus kui selline olla millegi juurde „tagasipöördumine“. Parempoolsuse vastand on vasakpoolsus, kuid juba ammu ei seisa Lääne peamine poliitiline veelahe teljel parempoolsus – vasakpoolsus, vaid konservatiivsus – liberalism. Õieti pseudoliberalism, sest nagu igaüks igapäevaelus näha võib, ei juhi tänased liberalismi eestvõitlejad ühiskondi mitte vabaduse, vaid uue türannia poole, kus inimesi pannakse vangi „Tuulest viidud“ vaatamise eest, nii nagu neid kommunistide võimu ajal pandi vangi koguteose „Eesti Vabadussõja“ lugemise eest. Või vallandatakse neid töölt, kuna keegi julges kasutada vulgaarseid termineid „naine“ ja „mees“. Kui taas veidi vinti peale keerata. Kuid selline on asjade loogiline käik, kui nad lähevad edasi nii, nagu on seni läinud. Liberalism on kaaperdatud, seda tuleb osata näha. Imalad naeratused ja sallivuskuulutused ei pruugi olla need, millena nad ennast esitlevad.
Selles seisus on Isamaa erakonnal ees suur ülesanne: olla see tuletorn ja orientiir, mis aitaks leida teed peagi saabuvas suures segaduses, kui mitte kaoses. Olla Eesti kõige mõistlikum erakond. Olla see mõttekoda, kus suudetakse otsida ja leida lahendusi, mis tagavad eesti rahva ja eesti kultuurivälja püsimise, kuid mitte lühiajalise laastutule (nagu odav võõrtööjõud) abil, vaid kriisikindlamate vahenditega. Mis peavad silmas põhiseaduse preambulit (eesti rahva, keele ja kultuuri kestmine), kuid ei tähenda suletust. Mis on suunatud eestlaste iibe tõstmisele, kuid ei suhtu naistesse kui sünnitusmasinatesse. Kõik see olekski elav, ettepanekutele avatud ja arenemisvõimeline konservatiivsus.
Nagu öeldud, isamaalisust saab ühendada liberaalse demokraatiaga – teatud määral ja teatud mõttes. Just seda sulamit vajab Eestil lähimatel aastakümnetel nagu õhku. Kuid isamaalisust ei saa ühendada antirahvuslusega. Siin on paraku see koht, kus öelda – andke andeks, aga kui teie tee läheb sinna, siis meie oma tänna. Isamaa erakond ei kao.
Ilmunud portaalis Eesti Uudised 29. juulil 2020
Hea vene soldat ja kuri eesti küüditaja
Küüditamistega seoses kerkib ikka ja jälle pinnale mõni lugu, mis räägib sellest, kuidas lihtne vene sõdur näitas üles suuremat inimlikkust kui eestlasest küüditaja, sageli sama küla inimene. Nii juhtus ka tänavu Maalehes, kus taasavaldati 2014. aastast pärit artikkel „Omad eestlased viskasid nutva imiku küüdimasina kastist lumme“.
Pole kahtlust, et sellised lood vastavad tõele, samuti kui meenutused paljude siberlaste osavõtlikkusest küüditatute suhtes. Ent inimeste maailmatajule on omane otsida igast loost moraali („jutt on see kooruke, õpetus on see iva“, ütleb vanasõna), mistõttu on neil teemadel juba aastakümnete eest jõutud teatavale üldistusastmele, mis on kokku võetav järgmiselt: nimekirjade koostajad ja küüditamise korraldajad olid eestlased ise ning süüdistada küüditamise suurkuriteos „venelasi“ on natsionalistlik laim. Selle jätkuna: venelased on stalinismi esimesed ja suurimad ohvrid, mis muudab nende seostamise stalinistlike kuritegudega eriti inetuks. Kui kasutada sotsiaalkonstruktivismi terminoloogiat, siis on konstrueeritud müüt heast konvoisoldatist ja kurjast eesti küüditajast. Ning kui küsida, kellele seda müüti vaja on ja milleks, siis võib taas sotsiaalkonstruktivismi printsiipe rakendades vastata, et seda müüti vajab marksismist ja välja kasvanud vasakliberalistlik ideoloogia rahvustunnete naeruvääristamiseks ja nende ohtlikkuse tõestamiseks. Müüdi levitajad ise usuvad, et võitlevad pead tõstva natsismiga.
Umbes samasugust mütoloogiat viljeles NSV Liidu lõpuaegadel ka põhiliselt stalinistliku maailmavaatega akadeemik Gustav Naan. Naanile meeldis rahvuslikult meelestatud inimesi pilgata tõsiasjaga, et kaebused, mille alusel NKVD ja KGB inimesi piinakambritesse, vangilaagritesse või surma saatsid, olid samuti valdavas enamuses kirjutatud eestlaste endi käega. Niisiis – oleme ise süüdi? Kaebasime üksteise peale ja heitsime imikuid lumme, kust venelasest konvoisoldatid neid päästma pidid? Ja kogu see leinamine ning küüditamispäevade mälestamine, mille juures süüditav pilk on pööratud ida poole, on silmakirjalik?
Terve mõistus ütleb, et nii see siiski ei ole. Ja seda kinnitab ka põgus analüüs. Tegemist on ajalooseikadega, mille kohta tuleb rakendada vormelit: tõde, aga mitte kogu tõde. Ehk siis poolik tõde. Ja poolikul tõel on kalduvus valeks moonduda.
Kõigepealt esitagem endale lihtne küsimus: kui eestlase lemmiktoit oleks tõesti teine eestlane, kui eestlase lemmiktegevus oleks naabrite peale kaebamine ja imikute mõrvamine – ning lisaks veel ka juutide tapmine, sest seegi olevat Eestis toime pandud eestlaste kätega – , siis miks seda kõike ei juhtunud tol ajalooperioodil, mil eestlased ennast ise valitsesid? See tähendab 1920-30ndatel aastatel? Ega ole juhtunud nüüdki, uuel iseseisvusajal?
Vastus on ilmne: need hälbelise kõlblustundega inimesed, kes kõike eelöeldut teha suudavad ja teha tahavad, ning kes kahtlemata on meie rahva hulgas täiesti olemas, ei ole enamuses. Nad ei juhi ega ole kunagi juhtinud meie rahvast, nad ei kehtesta kõlblusnorme ega seadusi. Otse vastupidi, nad on olnud alla surutud, nad on sunnitud oma alaväärsuskompleksi ja sellest võrsuvaid hävitavaid tunge peitma, piirdudes seaduste piiresse jääva õelutsemisega. Kuid see pooleldi latentne kurjus pääseb vallale niipea, kui mingi kõrgem võim vanad kõlblusnormid jalge alla trambib ja kuriteod kiiduväärseks või koguni kohustuslikuks kuulutab. Just see juhtus 1940.-41. aastal, Saksa okupatsiooni ajal ja hiljem taas Stalini võimu all; ning loomulikult ka kogu järgneva nõukogude aja jooksul, ehkki mõneti leebemas vormis.
Siit aga võrsub küsimus, mis võim see oli, mis Eestis kurjuse vallale päästis, ja kes selle võimu rajas? Vastus on eespool juba antud: see oli võõras võim. Ühel juhul kommunistlik, teisel juhul natslik režiim, millest esimese aitas maailma suur ja suure südamega vene rahvas, teise tark ja kultuurne saksa rahvas.
Paraku ei saa ei sakslased ega venelased sama moodi öelda. Venemaal ei sätestanud mitte ükski võõras võim stalinistlikku terrorit, ei rajanud orjalaagrite saarestikku nimega GULAG ega tüürinud riiki suurveneliku šovinismi inetusteni. Kõige vähem suutis seda käputäis eesti, vabandust, jätiseid, kes omaenda rahva mõrvamises agaralt kaasa lõid. Samas panna süüd tollele vene konvoisoldatile, kes Siberisse saadetuile head nõu andis ja nutva lapse lumehangest üles korjas, oleks samuti mõeldamatu. Kes siis on süüdi? Aleksandr Solženitsõn ütleb: süüdi on need, kes vaikisid. Ehk siis „meie kõik“, mõeldes selle all vene rahvast. Kuid süü panemine tervele rahvale on ohtlik ja võib-olla isegi vale. Tänapäeval näeme, mida on kollektiivse süü fenomen teinud sakslastega. Oma kunagiste pattude lunastamine on viinud sellise ülekompensatsioonini, et see ohustab juba Euroopat tervikuna. Täpselt samuti kui Putini Venemaa, kus mingist üldrahvalikust süütundest muidugi juttugi ei ole. Olukord teeb lausa nõutuks. Kes siis ikkagi on süüdi ja kuidas ta kahjutuks teha? Kuidas teha ta kahjutuks nii, et sellest ei võrsuks ei natsionalistlikku ega antinatsionalistlikku terrorit?
Kuid siinkohal tuleb punkt panna. Lihtsameelne oleks soovidagi, et üks lüheldane võrguväljaande artikkel võiks lahendada nii kapitaalse probleemi, millele pealegi on juba tuhandeid erinevas sõnastuses vastuseid antud. Meie dilemma tuum on õnneks lihtsam: kas küüditamises oleme süüdi meie, eestlased, ise? Vastus on: ei. Rahvana mitte. Selle kuriteo korraldas võõras ja vaenulik võim, tõmmates kaasa kõige halvema osa meie endi seast, ning seda tõsiasja ei ole vaja hägustada mingite „ühest küljest – teisest küljest“ targutustega. Kes oli süüdi selle võõra ja vaenuliku võimu sünnis ning kuidas selle kordumist vältida – see on küsimus kellelegi teisele.
Ilmunud Maalehes 28. märtsil 2020
