Selle lingi taga, kolmandal lehel, on 1999. aastal ajalehes Sirp ilmunud arvustus Andrei Hvostovi raamatule “Mõtteline Eesti”. Autor jäi arvustaja peale jäädavalt viha kandma ja on seda aastakümnete jooksul mitmel erineval moel välja valanud.
Sarnased postitused
Tsensuurivabalt 29.06.2021
Kirjutan jälle hoopis muust. Nimelt hakkasin juurdlema, miks tuulegeneraatorid mind häirivad. Nagu paljusid teisigi. Teoreetiliselt on tegu ju igati õilsa ülesleidusega, mis oskab puhast looduslikku energiat nii-öelda purki panna ja sealt jaokaupa välja lasta, nii et meil tuba soe ja õlu külm oleks. (Kui jätta kõrvale generaatorite endi tootmisel kuluv raud, nafta ja puhas vesi.) Midagi sellelaadset, kui toota päikesevalgusest konservvalgust ja seda siis tuppa lahti lasta, et näeks sõrme suhu pista.
Jah, räägitakse visuaalsest reostusest. Aga kohe on õigustajad platsis: kas Hollandi tuulikud (see tähendab – Hollandis asuvad tuulikud) on samuti visuaalne reostus, või kuidas? Peetakse ju ikka Hollandi iluks ja uhkuseks? Nõndasamuti meie maale rajatud hollandi tuulikud – kas pole ilusad?
Ilusad muidugi, vähemalt minu meelest. Mis siis generaatoritel viga on? Kord läbi Virumaa Narva poole sõites sain aga aru, mis. Nad nimelt alandavad loodust. Virumaa uhked ja avarad vaated, kogu Issanda imeline loodus on otsekui lolliks tehtud nende kolakate poolt, mille kõrval ka kõrged puud näevad välja nagu mustikapuhmad. Ja kolakad alandavad ka inimest. Tekib lilliputi tunne. Kuskil on nähtavasti üks hiiglaslik Gulliver, kes laotab laiali oma agregaate, meie aga oleme kääbused, kes seda, suu lahti, pealt vaatavad. Kui tuulegeneraatorite juurest juhtub läbi minema raudtee, siis on see äkitselt mänguraudtee. Majad on legoklotsidest, maanteed kühvlikesega veetud.
See, vabandage väga, on lihtsalt ülbitsemine. Meenub Moskva ülikooli hoone. Röögatu hoonemölakas, mis ei laula kiitust millelegi kõrgemale ega ülevamale nagu Chartres’i linnakese koha kõrguv katedraal, vaid ütleb üksnes: sina, kodanik, oled putukas. Kohe ma lasen oma vatsa valla ja muljun su laiaks. Võib-olla ütleb sedasama veel selgemalt Venemaa välisministeeriumi hoone, eeskätt muidugi mistahes välismaalasele, olgu nad Lätist või USAst.
Nojah, aga tuulegeneraatorid. Erinevalt Stalini tornidest või gooti katedraalidest ei ole nemad oma mõõtmeid paisutanud mingi ideoloogia manifesteerimiseks. Nende suurust ja kõrgust on lihtsalt vaja tõhusamaks elektri tootmiseks. Mu vastuväited on sajaprotsendiliselt emotsionaalsed, irratsionaalsed ja kindla peale ka hirmus tagurlikud, sest olen vanema generatsiooni valge mees, kes ei usu, et sugu on enda otsustada, paks pealekauba. Ma ei oska oma vastuväidetele külge monteerida etteheiteid väheses kaasamises ja hoolimises ning sallivuse puuduses. Nii et kõik, mis tehakse, on justkui õige, aga… Aga ikkagi. Ei taha lilliputiks. Õieti öeldes, Chartres’ katedraali kõrval võin ma seda olla, aga tuulegeneraatori kõrval nagu ei tahaks.
Räpane Visegradi vagun ja Eesti roosiõied
Me siin Eestis pole nii kuulsad, tähtsad ega imelised, et põlastada vanu kultuurrahvaid nagu poolakad või ungarlased. Vastupidi, tasub järele mõelda, mis neil meile öelda on.
Mingid poolakad, mingid ungarlased
Alles see oli, kui Kaarel Tarand valas välja kogu maailmas olemasoleva põlguse nähtusele nimega „Visegrádi vagun“. Tarandi nägemust mööda on tegemist Euroopa Liidu kiiskava ešeloni päramise räpase haagisega. „Kupeesid seal ei ole, vaid rahvas pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Ühes vahes paisutavad oma niigi suuri katoliiklikke perekondi vaesunud šlahtitšid ja Sileesia kaevurid. Teises valvavad kaasreisijate tõupuhtuse järele enda meelest kunagi türklased Euroopast välja kihutanud madjari husaaride järeltulijad, kelle jutt on lühike: kui oled juut, liberast või sootuks mooramees savannist, siis tamburisse järele mõtlema ja meelt parandama!“ (26.07.19 Sirp)
Need armastusväärsused ungarlaste ja poolakate aadressil, kes muuseas on meie NATO liitlased ja poolakad võib-olla lausa lähimad liitlased, jäid ilmumise aegu suurema tähelepanuta. Võib-olla oli põhjus mõnusas suveilmas, kuid pigem siiski selles, kes ütles ja kelle kohta öeldi. Ütleja kuulub nende ridadesse, kes nõuavad avatust, sallivust ja kaasamist, ütlemise adressaadid aga on mingid Kesk-Euroopa rahvad. Kes on kahtlemata tühised, iseäranis meiesuguse iidse ja kuulsa Põhjala kultuurrahva ning eeskätt selle rahva paremate poegade kõrval. Kui on olemas Brüssel, Pariis, London ja Washington, siis mis tähtsust on Varssavil ja Budapestil? Mingid „enda meelest“ kunagi Euroopa päästnud maad ja rahvad… Või lühidalt – enda meelest rahvad.
Niisiis ei trükkinud keegi särke kirjaga „Sileesia kaevur on vaba“, „Olen vaesunud šlahtitš“ või „Miks te keelate husaarile õnne?“, mitte ükski sallijate organisatsioon ei korraldanud meeleavaldust solvatud rahvaste õiguste kaitseks ja solvaja(te) printsipiaalse,s resoluutseks ning ideoloogiliselt laitmatuks hukkamõistmiseks, süüdistatuna natsismis, rassismis ja ksenofoobias. Nagu mõnel muul juhul.
Hoopis vastupidi. Eeskuju leidis ja leiab matkimist ning nõnda kirjutab ka näiteks Vilja Kiisler (03.12.19 EPL) välisministri Urmas Reinsalu „pimedast“ Ungari-sõprusest ja meid idaeurooplastega ühendavast migrandihirmust. (Ilmselt peab Kiisler ungarlasi idaeurooplasteks, mis on mõistagi a priori midagi alaväärtuslikku.) Suures migrandihirmus ministreid „ei huvita õigusriigi põhimõtete järgimine, isikuvabaduste kaitse, kodanikuvabadused, sõna- ja ajakirjandusvabadus.“
Loed ja mõtled – lausa uskumatu, milleni võib inimese viia sõbrustamine poolakate ja ungarlastega, kas pole? Mõni noorepoolne ajakirjanik võiks siinkohal lavale astuda koguni poeetilise mõtisklusega Tähesõdade epopöast: „Hetkest, mil valid pimeduse tee, see igavesti sinu saatust valitseb, alla su vääramatult neelab.“ Mis ühtlasi tagab mõtisklejale hea enesetunde ning kindla teadmise, et tema ise on ikkagi valinud selle va valguse tee.
Peaga vastu puud
Kuid valguserüütlid võivad eksida ja nende arvatav valgus võib olla ka silmapete. Kui pime inimene peaga vastu puud jookseb, siis lööb tal silme ees sädemeid ja ta võib-olla peab seda valguseks. Aga tegelikult jooksis lihtsalt vastu puud.
Visegrádi vaguni pilkamisega võib lugu olla umbes samamoodi. Vahel ešelonid peatuvad ja hakkavad hoopis vastassuunas liikuma. Milline vagun on siis esimene? See, mis enne oli viimane. Kuid see on kõigest kujund, tegelikult sama maotu kui targutamine „pimeduse tee“ üle. Loomulikult hoiab NATOt koos USA ja justnimelt USA, ning sellega tuleb arvestada. Ning ka Londonil või Pariisil ja isegi paljukirutud Brüsselil on märksa rohkem jõudu ja mõju, kui mõned kohalikud „Ümera mehed“ tunnistada tahavad.
Kuid Ümera mehed Ümera meesteks. Keegi terve mõistusega inimene ei teegi ettepanekut Pariis või Brüssel lausa kuu peale saata, keegi ei viljelegi mingit „pimedat“ sõprust. Koostöö Poola ja Ungariga (eeskätt just nendega, aga miks mitte ka Tšehhi ja Slovakkiaga) on ühest küljest meie mõnevõrra sarnase ajaloolise kogemuse, teisest küljest ka ratsionaalse kaalutluse vili. Üks koostöö ei välista teist. Mitte kas Pariis või Varssavi, vaid nii Pariis kui Varssavi. Poola armee on (kõigest) kaks korda väiksem kui Prantsuse oma, kuid kolm korda lähemal. Rääkimata sellest, et Poola armee on kakskümmend korda suurem kui meie oma, ja mis eriti tähtis – poolakatele pole vaja selgitada, mis asi on Vene imperialism ja Vene hädaoht. Sest selgitamine mõnele teisele võtab aega, aga aeg on teatud olukordades tähtsam kui suurtükk.
Provintsid päästavad tsivilisatsioone
Ülepea on ajaloos ennegi juhtunud, et suure tsivilisatsiooni uuenemine saab alguse just selle äärealadelt. Võib-olla on see isegi reegel. Rooma riiki uuendas üks enam-vähem kolkas, see tähendab Juudamaal sündinud usulahk. Rooma pärandi võttis üle ja rajas sellele uue Euroopa endine provints – Gallia. Niisiis need, kes põlastavad Visegrádi riike ääremaadeks, võtku teadmiseks, et ka Prantsusmaa oli kunagi provints ja London hoopis pärapõrgu. Ning praegune maailma võimukeskus USA oli omakorda antiigijärgse Euroopa kauge meretagune kolgas, kus rahvas oli pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Vähemalt arvasid nii Londoni parimate kultuurilehtede peatoimetajad. Samasugust mustrit võib näha mitme suure riigi (või natsiooni) sünniloo juures. Saksamaa ühendamine sai alguse teisejärgulisest, Poola kuningast vasallsõltuvuses olevast ääreriigikesest nimega Preisimaa; Itaaliale puhus elu sisse itaallaste maa servas paiknenud Piemonte. Ja kas pole ka meie suure sõbra Vladimir Putini praegune asukoht, röögatu maismaaimpeeriumi keskus Moskva Venemaa kunagine kolgas, endine hale külake Novgorodi või Vladimiri kõrval?
Lühidalt: metropolide hiilgusest ja nende magusast dekadentsist pimestatud vaatleja võib tuleviku „tegijate“ ennustamisel kapitaalselt eksida. Kedagi ei tohi välistada, kellegi üle ei maksa irvitada. Esimesed võivad saada viimasteks ja viimased esimesteks. Võivad, aga ei pruugi. Ei pruugi, aga võivad. Ja seetõttu on ükskõik millisesse kaevu sülitamine ja ükskõik millise liitlase ülbe mõnitamine süsimust lollus, mille harrastajatel ei maksaks tulla teisi õpetama. Isegi mitte poliitikuid.
Ilmunud Eesti Päevalehes 7. detsembril 2019
