Selle lingi taga, kolmandal lehel, on 1999. aastal ajalehes Sirp ilmunud arvustus Andrei Hvostovi raamatule “Mõtteline Eesti”. Autor jäi arvustaja peale jäädavalt viha kandma ja on seda aastakümnete jooksul mitmel erineval moel välja valanud.
Sarnased postitused
Kelle päralt on tulevik?
Midagi on valesti, kui end just kui liberaalideks kuulutanud arvamusliidrid sildistavad, ähvardavad ja alavääristavad kogu ülejäänud eesti ühiskonda.
See, mis toimus, ei olnud mitte mineviku retsidiiv, vaid tuleviku ettekuulutus. Ja siit ka mõne ideoloogilise isatapja ahastus. Võim hakkab käest libisema. Sotsiaalkonstruktivistlik hobuseunenägu on lõppemas.
Vandenõupõllud lokkavad
Vandenõusõpradel on head päevad, materjali leidub külluslikult. Koguni nii külluslikult, et hakka või ise uskuma. Näiteks võib igaüks esitada küsimuse, kuidas juhtus, et just siis, kui oli puhkenud Vene propagandakanalite lausrünnak – natsismisüüdistusega aukohal – NATO egiidi all vändatud metsavendi tutvustava pooldokumentaalfilmi pärast, ilmub artikkel, milles arvukate absurdsuste kõrval laimatakse eestlaste rahumeelseid rahvustundeid ja tembeldatakse neid russofoobseteks ning natslikeks. (vt: ERR 15.07.17)
Kuidas juhtus, et selle valeliku artikli korjas üles Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaal? Kusjuures mitte tööõnnetuse korras, vaid hiljem kinnitades, et see oli «õigustatud». Kuidas juhtus, et laimulugu nimetab värske õhu sõõmuks ajakirjanik, kes importis Eestisse kellegi Itaalia fotograafi (või peaks ütlema «fotograafi»?) ja püüdis innukalt kaasa aidata, et too saaks pildistada relvadega lapsi ning omakorda mingi laimuloo kokku klopsida?
Kuidas kõlab see kõik tõsiasja taustal, et Vene propaganda on juba aastakümneid püüdnud Eestile külge kleepida pisikese tigeda natsiriigi mainet? Kui naiivne tuleks olla, et keelduda uskumast, et selle eesmärgi nimel arendatakse ka plaanipärast tegevust, selleks kulutatakse raha, selleks kohtutakse inimestega, selleks tehakse veel palju muudki – mitte ei lahmita niisama, umbropsu, kui tuju tuleb?
Pole narri ilma publikuta
Kuid pidagem hoogu. Kuldreegel ütleb, et põhjused on alati lihtsamad, probleem ise aga laiem. Raske on uskuda ju sedagi, et ükski arukas infodiversant valiks oma rünnaku teravikuks ullikese, kelles pole raske ära tunda püünele ihkavat edevat luuserit ja kes natsikuvandi levitamise pühale üritusele pigem kahju kui kasu toob. Jah, võib-olla kuskil on süsteem ja korrapära, aga mitte kõikjal.
Ajalookangas on lähedalt vaadatuna alati märksa kaootilisem, kui arvatakse. Kangast kaugenedes hakkavad kumama mingid mustrid, ent need moodustuvad meie otsustest pigem loodusjõulise stiihilisusega, mitte kellegi plaani järgi. Inimlik plaan ilmneb harva ja ka siis on see vaid sündmuste kaasmõjutaja, mitte ainupõhjus ega suveräänne suunaja.
Ehk teisisõnu: selleks et kasutada psühholoogilise sõja tandritel vastaspoole «kasulikke idioote», peab aeg nad kõigepealt sünnitama, ja teiseks peab aeg sünnitama ka nende kuulajaskonna. Kui see tõepoolest sünnib, siis pole tegu enam rutiinse hälbega (alati leidub ju äraostetavaid hingi ja egomaniakke), vaid millegi laiemaga, millel on oma ajalugu ja arenguloogika. Lüüa käega, öeldes: «Ah, jälle üks egomaniakk eputab!», on tegelikult lõks. Tuleb küsida: miks ta püünele lasti? Miks tal on publik?
Antiliberaalne liberalism
Antud juhul võib seda laiemat nähtust nimetada vasakpoolseks liberalismiks. Selle alla saab liigitada nii Pärnitsa kui ka Lobjaka, Parise kui ka Niineste, Härmsi kui ka Männi, Loone kui ka Poomi ning paraku veel paljud.
Kõik nad vaenavad EKREt, kõigile neile viirastub natsism, kõik nad suhtuvad (eesti) rahvuslusse tigedalt või vähemalt pilkavalt. Vasakpoolse liberalismi juuri võib otsida veel sada või koguni mitu tuhat aastat varasemast ajast, sest igal lool on eellugu, kuid valdavaks ja lausa valitsevaks on see mõttevool läänes – täpsemalt lääne intellektuaalide hulgas – tõusnud viimase poole sajandi jooksul.
Absurdsena kõlavad süüdistused – à la Eesti identiteet on rajatud vastuseisule Venemaaga – toetuvad akadeemilisele vundamendile, mida on arvukates instituutides ja mõttekodades laotud vähemalt pool sajandit.
Vasakpoolsed liberaalid usuvad, et nad on inimkonna tunglakandjad. Kuna nad sammuvad progressi tipus, näevad just nemad esimesena, kuhu areng inimkonna viib. Sabas sörkival massil pole vaja pead vaevata, vaid tuleb lihtsalt kuulata, mis on 21. sajandil «in» ja mis on «out».
Rahvus igatahes on «out», selle üle vaidlemine näitab vaid madalat arengutaset. Tõde pole olemas, rasse pole olemas, sugusid pole olemas, kõige suhtes tuleb olla tolerantne, rahvaste ja kultuuride segamine on hea, kõigil peab olema õigus olla see, kes ta soovib.
Paraku ei suuda vasakliberalism näha ega ammugi tunnistada, et praktikas kasutavad selle mõttesuuna pooldajad ja propageerijad kõiki neid vahendeid ning institutsioone, mida nende ideoloogia justkui põlustab. Kuulutades kõigi tõdede võrdsust, jäetakse mainimata, et ainus õige tõde on siiski vasakliberaalne tõde; kuulutades tolerantsust, ollakse valmis füüsiliselt ära tapma need, kes pole piisavalt tolerantsed; kuulutades igaühe õigust ise oma põhimõtted valida, tegeldakse ajupesuga konkreetsete dogmade juurutamiseks ja teisitimõtlejate tagakiusamisega.
Ühesõnaga, vasakliberalism ei ole tegelikult liberalism. Liberaalsus oli silmapete, mis ilmnes algusaegadel, kui võideldi mingite konkreetsete normidega. Niipea kui võimu ligi pääseti (kõigepealt ülikoolides ja meedias), kadus liberaalsus nagu tina tuhka.
Halb unenägu hakkab lõppema
Neist asjaoludest võrsub mitu olulist järeldust. Esiteks pole vasakliberalism varasematest ideoloogiatest parem – sama sallimatu, sama täditsev, sama kinni oma tões. Kuid ühtlasi skisofreeniline ja silmakirjalik, oma meetodeid ühtaegu eitades ja samas praktiseerides. Teiseks selgub, et nii nagu teiste ideoloogiate aeg, nii saab ka vasakliberalismi aeg ükskord läbi. Nagu lääs tüdines viktoriaanlikust täditsemisest, nii tüdineb ta ka vasakliberaalsest täditsemisest. Täiesti paratamatul kombel hakkavad ühiskonnad lõpuks mässama dogmaatikute vastu, kes üritavad olla valitsejad ja vabastajad ühekorraga ning juurutada piitsaplaksude saatel riiklikult reguleeritud armastust.
Usun, et minu silmad seda mässu – selle kõige esmasemas, õrnemas ja stiihilisemas staadiumis – viimasel laulupeol nägidki. See oligi noore põlvkonna vastus uksest ja aknast sisse pugevale ülbitsevale ideoloogiale, mis näeb siira armastuslaulu «Ta lendab mesipuu poole» taga natsismi. See, mis toimus, ei olnud mitte mineviku retsidiiv, vaid tuleviku ettekuulutus. Ja siit ka mõne ideoloogilise isatapja ahastus. Võim hakkab käest libisema. Sotsiaalkonstruktivistlik hobuseunenägu on lõppemas.
Ma ei julge ennustada, et ees ootavad ainult lilleaed ja sõbralikult sumisev mesipuu. Kultuuri alustalasid hävitada üritanud ideoloogia paneb veel kaua vastu. Kutsudes sellega esile juba tõesti tumedaid jõude, keda ma ei oota ega toeta. Kui see nii juhtub, siis ütlen nagu Picasso Saksa ohvitserile, kes «Guernica» kohta küsis: «On see teie töö?» – «Ei, teie.»
Ent lubage mul siiski jääda mõõdukaks optimistiks. Selle tunde sain kaasa oma viimaselt – ja ühtlasi ühelt elu võimsaimalt – laulupeoelamuselt.
Ilmunud Postimehes 6. augustil 2017
Rahvuse paratamatus
Ettekanne konverentsil „Eesti rahvuse kestmisest“ 19. novembril 2016 Teaduste Akadeemia saalis Tallinnas. Ilmunud ka ajakirjas Akadeemia nr 2, 2017.
Inimene on bioloogiline olend. Võib-olla on see lause tautoloogiline ja piisaks, kui öelda, et inimene on olend – järelikult ka bioloogiline. Igatahes allub inimese sünd, kasvamine, areng ja ka surm üldistele bioloogiaseadustele.
Kuid inimene on ka sotsiaalne olend. Seda täheldas juba Aristoteles. Tõsi, leidub ka selliseid sotsiaalseid loomi, kes pole inimesed. Inimese teeb nende hulgas eriliseks tema kõlblusvõime – võime opereerida mõistetega „hea“ ja „kuri“ ning „õige“ ja „vale“. Kõlblusvõime tähendab ühtlasi, et inimest iseloomustab kultuurivõime. Kultuur, mis võib tänapäeval tunduda ka lihtsalt ilutegemisena või aina paremate meetodite väljamõtlemisena, kuidas ennast toita ja katta, juurdub lahutamatult eetikas. Kultuur on eeskätt keeldude ja käskude süsteem, mille eesmärk on tagada, et inimene käituks „nagu inimene“; kõik muu ja kogu ilu tuleb pärast.
Lühidalt – inimene on esiteks loom, teiseks on ta karjaloom ja lõpuks on ta kultuurne karjaloom.
Kõik need tõsiasjad on vastastikku seotud. Kultuurinormid on sageli, sotsiaalsus aga alati programmeeritud täitma või vähemalt toetama bioloogilisi eesmärke; samas võivad nii sotsiaalsus üldse kui konkreetsed kultuurinormid bioloogiale ka mingil määral vastu hakata, seda ohjeldades ja tsiviliseerides. Esimese aspekti näiteks võib võtta vanemate eneseohverduseni küündiva hoolitsuse oma laste eest, mida me kipume kultuurinormiks pidama, kuid mis on selge bioloogilise aluspõhjaga ja selle eesmärgiks on tagada geenidele maksimaalne edasikandumisvõimalus. Tõsi, inimene on võimeline end ohverdama ka võhivõõra eest, ja selles avaldub tõsiasi, et tema bioloogiline programmeeritus on tunduvalt keerulisem kui võitlus vaid iseenda ja oma laste elu eest. Teisest küljest, vastuhakk bioloogiale. See avaldub kõigis neis reeglites, mis takistavad oma ihude ja himude hoolimatut ning metsikut rahuldamist, kuni lauakommeteni välja.
Võib seega öelda, et kultuur on inimese sotsiaalsuse spetsiifiline vorm – ehk teisisõnu, kultuur tähendab sotsiaalsust, mis on organiseeritud tõhusamini, paremini ja tulemuslikumalt kui näiteks mesilaste või huntide oma. Mistõttu inimesed ongi olnud märksa edukamad kui ükski teine liik. Mitte arvulises mõttes, aga näiteks kohanemisvõime poolest. Inimene võib elada tingimustes, millele ei paneks vastu isegi rotid, näiteks tiirelda maakera orbiidil. Kuid kõike seda suudab inimene vaid kollektiivselt. Mistahes vajaduse, eesmärgi või idee elluviimine sõltub kokkuvõttes sellest, kui palju on inimesi, kes oma jõud selle nimel ühendavad, ja kui nutikad nad on. Kollektiivis peitub jõud, nagu kõlab äraleierdatud ja mõneti mitmemõtteline loosung, kuid nii see tõesti on. Inimese sotsiaalsusel on omad varjuküljed, me teame hästi mis on massipsühhoos, kambakas või ühiskonnast väljatõukamine, kuid samas ei ole meil absoluutselt võimalik oma sotsiaalsusest vabaneda. Kus sotsiaalsus uksest välja aetakse, tuleb ta aknast sisse.
Lühidalt, mõiste „inimene“ on täiesti lahutamatu mõistest „meie“. Inimene ei saa eksisteerida, mõelda, tunda, ega ülepea „olla inimene“ ilma omamata mõistet „meie“. Aristoteles ütles, et olend, kes ei vaja ühiskonda, on inimesest kaugel all või kaugel ülal – ehk siis kas loom või jumal. Ja nii see tõesti on. Eraklik munk kõrbes tunneb vaimset osadust oma usukaaslastega; üksik merehädaline maalib jalgpallile oma verega inimese näo ja paneb talle nimeks Wilson. Peaasi, mitte olla üksi. Üksiolek on nii mõttetu olemisvorm, et see peaaegu ei olegi „olemine“.
Kui kultuur juurdub kõlbluses, siis tähendab see ühtlasi, et kultuur juurdub mõistes „meie“. Kultuur pole „meie“-mõisteta võimalik – poleks häid kombeid, poleks moodi, poleks kunstigi. Ka kõige mässumeelsem kunstiuuendus – senisele „meiele“ vastandumine – taotleb teadlikult või alateadlikult mõttekaaslust ja tunnustust, seega uue „meie“ teket. Impressionistid hoidsid kokku, Jeesuse jüngrid hoidsid kokku. Jaa, seda võib nimetada ka karjamentaliteediks. Karjamentaliteedil on ebameeldivaid külgi, kuid üldiselt on tegu nähtusega, mis on inimesest lahutamatu ja sageli on ta hoopiski lausa kaunis. Näiteks siis, kui üldlaulupeo finaalis lauldakse „Ta lendab mesipuu poole“. Mõnikord on koomiline vaadata, kuidas sotsiaalmeedias puhkeb karjamentaliteedi kirumine – ning kirujad teevad seda karjas, klassikalise kambaka kujul. Mis muidugi osutab ebameeldivale tõsiasjale, et „meiest“ on omakorda lahutamatu kasvõi mingi annus sallimatust, sest kui meie oleme meie, siis ülejäänud on tahes-tahtmata nemad, ja „nemad“ kõlab alati nigelamalt kui „meie“. Kõige paremini tõestavad seda tõika praegu muidugi need, kes täis sallimatust, nõuavad kooris sallivust. Mõnes mõttes on see skisofreeniline, samas paratamatu. Sest nagu eespool öeldud, „meie“-tunne ja kõik sellega kaasnev, kaasa arvatud sallimatus, on inimesest lahutamatu. Seda ei saa välja juurida, vaid üksnes ohjeldada.
Meiesid on loomulikult palju. Kõige esmasem on perekond – abikaasade omavaheline suhe ja suhe lastega. Edasi tulevad muud ühendused (sõpruskond, klass, laulukoor, matkaseltskond, hiidlane, saarlane, taimetoitlane jne.) Tavaelus saab inimene osa „meiesid“ ise valida. Näiteks liitudes või liitumata jättes laulukooriga või seebikeetjate huviringiga. Kuid „meiesid“ tekib ka stiihiliselt. Laevatäiest juhuslikest reisijatest on pärast pikka merereisi saanud uus „meie“, mille liikmete vahel on hakanud kujunema solidaarsussidemed. Näiteks minnakse võõras linnas „omadele“ appi. Edukalt peetud kolmepäevane pulm lõpeb sellega, et pruudi ja peigmehe sugulased on sulanud kokku pulmapereks, see tähendab – hõimlasteks.
Rahvus on üks „meiedest“. Enamik rahvaid on kujunenud sarnastes tingimustes elanud ja sarnast keelt kõnelnud hõimude liitumisel mingi ühise vaenlase või probleemi ees. Ajaloos nimetatakse seda tavaliselt ühendamiseks. Keegi ühendas Leedu, keegi Prantsusmaa, keegi Rootsi. Kahtlemata oli sel pragmaatiline tagamõte: koos oldi tugevamad, suurema üksuse liikmena oli igaühel rohkem lootust pikem elu elada ja järglased üles kasvatada. Siit lehvitab meile bioloogiline ürgpõhjus. „Meie“ on subjektiivselt võttes alati loodud kaitseks; kõik „meied“ mõtestavad enda olemasolu läbi kaitsefunktsiooni. Kui mitte teiste rahvaste, siis kasvõi looduslike olude eest, nagu hollandlased ja meri.
Ühinemine toob kaasa ühise kultuurivälja; ühinemine tähendabki suuresti just kultuuriväljade, mitte näiteks eluasemete ühendamist. Tahes-tahtmata ühtlustub keel kui peamine infokandja; vähemalt peavad murded olema vastastikku mõistetavad. Ühisesse olukorda ja inforuumi sattumine hakkab viivitamatult genereerima ühist identiteeti. Lühidalt: ühinemine loob uue „meie“.
Niisiis tsementeerib rahvuse ühine kultuuriväli. Rahvus tekib suhtlemisest ja püsib vaid läbi suhtlemise, nagu teisedki „meied“. Rahvus on kultuuripõhine mõiste, rahvuse liikmeks ei sünnita, vaid kasvatakse. Seetõttu võib eestlane olla ka mustanahaline ja selliseid eestlasi ongi. See, et rahvuse kui inimeste ühenduse algmed on ühtlasi bioloogilised, ei tähenda, nagu päritaks rahvust vere kaudu. Siin mingit vastuolu ei ole, ehkki mõni epateeriv liberaal seda mõista ei suuda, arvates, et iga viide bioloogiale tähendab nõndanimetatud „vereprintsiibi“ kummardamist. Tegelikult, nagu eespol nägime, avaldub bioloogiline aspekt lihtsalt selles, et kõik „meied“ suurendavad tahtlikult või tahtmatult oma liikmete turvalisust ja geenide edasiandmise võimalusi. Võib-olla see tundub vulgariseeriv, kuid mis saan mina parata, nii on.
Nüüd hakkame jõudma selleni, miks rahvus on paratamatu.
Inimene otsib eneseteostusvõimalusi. Selleks on vaja neid võimalusi pakkuvat keskkonda. See keskkond tuleb luua ja töös hoida. Kuid sellist keskkonda ei saa luua erinevatest ja omavahel kokkusobimatutest – või halvasti sobivatest – materiaalsetest ja vaimsetest detailidest. Et saa lihtsalt igast maailma otsast kokku tulla ja asuda ehitama teid ja tehaseid, looma kirjandust ja kunsti. Selleks on kõigepealt vaja mingeid üldisi ühiseid aluseid – kõige fundamentaalseid kõlbelisi arusaamu ja – proosaline küll – ühist keelt. Paabeli torni ehitusel nende nõuete vastu eksiti, ja kõik lõppes „paaabeli segaduse“ ning fiaskoga. (Vahemärkus. Ka Silicon Valley tüüpi multikultuursetes kateldes on need nõuded täidetud: hiinlane ja poolakas vestlevad inglise keeles, nad kasutavad samu sümbolisüsteeme ning nad on vaikimisi kokku leppinud isegi selles, et ühise laua taga nad koeraliha ei söö.) Niisiis: kui inimesed soovivad luua enda ümber eneseteostust ja turvalisust tagava keskkonna, siis peavad nad looma ühise kultuurivälja – see tähendab rahvuse.
Rahvuse raames, ilma teisele kultuuriväljale minemata, saab inimene pürgida ärimeheks, kirjanikuks, poliitikuks, kindraliks jne. (Eeldusel, et see rahvus pole liiga väike ja on iseseisev. Siit ka põhjus, miks kõigi rahvuste loomulik soov on omariiklus.) Jah, siin on teatud erisused, kosmonaudiks Eesti raames ei saa, tuumapommide ehitajaks ka mitte. Kuid üldiselt on rahvus kultuuriline mikrokosmos. On väga rikastav sellest aeg-ajalt väljas käia, kuid põhimõtteliselt on võimalik ära elada ja olla täiesti „kultuurne“ inimene ühtki võõrkeelt ära õppimata.
Rahvusi muidugi ei rajata nagu maanteid või klubisid. Rahvused kujunevad. Ning kui rahvus on kujunenud, sünnivad inimesed selle keskel ja kui neid sealt ära ei viida, siis kasvavad selle rahvuse liikmeks. Rahvus tähendab kultuurivälja, konkreetsemalt aga just sellist kultuurivälja, mille efektiivsus ja mitmekesisus on optimaalses vahekorras. Rahvuse kultuuriväli on piisavalt mitmekesine, et tagada võimaluste paljusus, aga mitte nii mitmekesine, et muutuda „Paabeli segaduseks“. Viimatimainitud oht kummitab Euroopat, mis pakub küll palju võimalusi, kuid kui midagi on vaja teha, siis ta seda tehtud ei saa, järelikult ei suuda ta ennast ka eriti efektiivselt kaitsta. Nagu viimased aastad on seda ka tõestanud.
Need, kes kuulutavad rahvuste kadu, näevad vaid globaliseereumisprotsessi üht poolt – kultuurinähtuste ülevõtmist, kommete, toitude, rõivaste kandumist ühest kultuurist teise. Kuid see ei tähenda veel kultuuride segunemist värvidena potis. Iga kultuur on süsteem või õieti küll arenev süsteem ehk organism, mis võtab teatud detailid ja lihvib need kõigepealt endale sobivaks, enne kui endasse lülitab.
Rahvuse kriitikute poolt jäetakse märkamata, et inimlik vajadus „meiede“ järele on ka 21. sajandil sama suur kui siis, kui inimesed veel koopas elasid. Järelikult – kus üks meie-tunne laguneb, sealt teine tugevneb ja kokkuvõttes ei kao erinevate tasandite identiteedid kuskile.
Ja kui kuskil kaob mõni rahvus – nagu seda ikka juhtub – siis ei asendu see mitte rahvusetusega ega multinatsionalismiga, vaid lihtsalt mingi teise rahvusega. Kes ei kõnele enam eesti keelt, see kõneleb mingit muud keelt, aga mitte inimkeelt „üldse“. Olla lihtsalt inimene, olemata mõne kultuuri liige, on sama võimatu kui kõnelda inimkeelt „üldse“, mis pole mingi konkreetne keel. Ja kui meil õnnestuks kõigist keeltest kokku segada üks üldinimlik keelesupp, siis võite päris kindlad olla, et peagi jaguneb see murrakuteks, murreteks ja seejärel iseseisvateks keelteks. Ülemaailmne rahvus oleks mõeldav vaid juhul, kui meie kõrvale purjetaks paar tulnukplaneeti oma tulnukatest elanikega. Jah, siis võiks alata ülemaailmse „meie“ teke, aga kas ta ka kujuneks, seda ei tea keegi.
(Märkus rahvuse väljasuremise kohta. Minu kujuteldav oponent võiks nüüd öelda: hea küll, rahvuse kadudes asendab teda teine rahvus – aga mis sellestki halba on? Võib-olla et teise rahva sisse sulamine on loomulik? Võib-olla see on nii-öelda bioloogiline vastus viletsaks jäänud sotsiaalsele ühendusele, nagu rottide lahkumine uppuvalt laevalt – et sulagem teiste sekka ja meie geenid on paremini kaitstud? Jah, seda on ajaloos korduvalt juhtunud. Kummatigi on siin üks „aga“ – üleminekuaeg tähendab perioodi, kus vanad normid enam ei maksa ja uued veel ei maksa, st kultuurilist interregnumit, mis tekitab paratamatult segadust, turvatunde kadumist, vägivalda, koguni tapatalguid. Mis omakorda seaks ohtu nii keskkonna kui meie geneetilise edasikestmise kasvõi mingi teise kultuuri liikmetena. Mistõttu tuleb sellist stsenaariumi iga hinna eest vältida. Ka emotsionaalset aspekti ei saa alahinnata.)
Niisiis, konkreetse rahvuse väljasuremine on ohtlik fenomen, mida tuleb ka päriselt ette. Rahvuste kui selliste väljasuremine on aga isegi teoreetiliselt võimatu, ja rahvuste vastu sõdimine on seetõttu silmatorkavalt mõttetu tegevus. Sama mõttetu kui sõda mistahes inimliku nähtuse, olgu see siis armastus, kurbus, kadedus või altruism vastu. Rahvustunne on absoluutselt ja täielikult loomulik tunne. Kõiki nimetatud tudneid tuleb talitseda, kuid ühtki neist ei saa välja juurida.
Lõpetuseks. Inimene ei saa olla kultuurita, järelikult ka mitte keeleta ega rahvuseta. Võib-olla aeg toob meieni mingeid uusi meie-vorme – aga võib-olla ka vanade taasleidmist – kuid igal juhul peab olema miski, mis täidaks neid funktsioone, mida praegu täidab rahvus. Bioloogilisi, sotsiaalseid, emotsionaalseid. Luues kultuurivälja, mis tagab meile eneseteostusvõimalused. Mis kokkuvõttes annab meile võimaluse olla inimene. Sestap siis lõpetagem sellega, millest jutt algas: rahvusel ei ole alternatiivi, rahvus on paratamatus.
Kahjuks ei tähenda see, et eesti rahavas/rahvus oleks paratamatus. Et see kestaks, tuleb teda pidevalt taasluua nii bioloogilises kui kultuurilises mõttes.
