Selle lingi taga, kolmandal lehel, on 1999. aastal ajalehes Sirp ilmunud arvustus Andrei Hvostovi raamatule “Mõtteline Eesti”. Autor jäi arvustaja peale jäädavalt viha kandma ja on seda aastakümnete jooksul mitmel erineval moel välja valanud.
Sarnased postitused
Mälu koorem
See võib ajaloolase ja ühtlasi ajalooga leiba teeniva inimese suust üllatavalt kõlada, kuid mälu, nii vajalik kui ta on, on ühtlasi ka koorem. Me peame üleval mälu instituute, me hindame ja hoiame mälestusi – kõik see on vältimatult vajalik, sest nagu vana tarkus ütleb: teadmata, kust sa tuled, pole sul aimu, kuhu sa lähed või minema peaksid, ent sellegipoolest võib mälu olla ühtlasi nuhtluseks.
Mälu on lai mõiste. Sotsiaalsel tasandil tuleb eristada vähemalt kaht mälu. Üks on elav, folkloorne mälu. See vormib kunagised reaalsed julmurid peninukkideks ja koerakoonlasteks ning kannab edasi mälestust „vanast heast Rootsi ajast“. Kui tuua vaid mõni näide. Sellel mälul on omadus lõpuks kustuda. Teine on aga kirjalik ja jääb selleks, mis ta on, pakkudes sajandist sajandisse samu algandmeid näiteks sellest, kuidas Lembitu 1217. aastal eestlaste ühismaleva kokku kutsus või kuidas vaprad tallinlased 1577. aastal Ivan Julma vägedele vastu panid. Kui taas tuua vaid mõni näide. Ja nagu arvata võib, leidub ka mitmesuguseid vahevariante, mille puhul on raske selgeks teha, kui palju need tuginevad elus pärimusele (n-ö vanaisa-vanaema vanapõlve juttudele), kuipalju kirjalikest allikatest nii- ja naapidi välja kiiranud teadmistele. Sellise segamälu näiteks võib tuua baltisakslaste teadmise, et nad on meie maa kunagi vallutanud, Euroopaks teinud ja seda sajandeid barbaarse Ida vastu kaitsnud. Või ka eestlaste paralleelse teadmise, et kunagi oldi selle maa peremehed. Perekonnapärimused põimuvad ikka päevikutesse kirjapanduga.
Nagu öeldud, toimub elava mälu siseselt mäluainese pidev muutumine ja töötlemine. Kultuuriväli otsekui seediks oma mälestusi. Esmane, üsna faktitruu mälupilt või tekst moondub muinasjutuliseks, loogika hajub, vastuolud on lubatud, kuni muinasjutt on tõesti vaid muinasjutt ja selle seost päriselt toimunuga võib vaid aimata. Kõige lõpuks muinasjutt ununeb, et anda maad uutele, sest aeg sünnitab lugusid juurde ja ühegi muinasjutuvestja mälu pole päris lõputu.
Miks aga kultuuriväli üldse peab mälestusi n-ö seedima? Lihtsal põhjusel: aeg muutub ja meie muutume, mistõttu mingi aja möödudes mõni mälestus oma algkujul enam valitsevasse mõttemaailma hästi ei sobi, ta on võõraks muutunud. Nii riietatakse kauge mineviku tegelased uuematesse rõivastesse ja varustatakse värskemate riistade ning hoiakutega. Keskaegsetel maalidel on Jeesusega seotud episoodid asetatud maalikunstniku kaasaega. Sest nii on lihtsam lugu mõista ja selle tegelastega samastuda. Ent on veel midagi, nimelt meie vajadus uskuda imesid ja üleloomulikkust. On rusikareegel, et folkloriseerumine kasvatab lugudele külge maagiat, nõiduslikke olendeid ja lahendusi. Sisalikele kasvavad tiivad ja nad hakkavad tuld purskama, ilmuvad haldjad võlukepiga, et moondada kõrvits tõllaks, üle lava lipsavad päkapikud. Lugudest saavad müüdid.
Lühidalt: sotsiaalne mälu töötleb liiga värskeid, proosalisi ja liiga teravate nurkadega mälestusi pidevalt millekski maitsvamaks, erutavamaks ja lohutavamaks. Ilmselt on selle taga inimlik vajadus. Mida aga teha mälestustega, mis on kirja pandud, filmilindile või videosse võetud ja millele päkapikke või uutele aegadele sobilikku ideoloogiat nii kergesti külge ei monteeri? Pluss jätkuprobleem: mida teha juba valmis müütide ja muinasjuttudega, mis on paika loksunud saja või mitmesaja aasta taguste väärtushinnangute järgi, need aga on täna aegunuks ja „toksiliseks“ kuulutatud? Mida teha meesšovinismist ja vägivallast pakatavate muinasjuttudega vendade Grimmide sulest? Mida teha ajaloolise tõsiasjaga, et enamik mineviku suurmehi olid kõigepealt mehed, mis on ränk viga, teiseks lastepeksjad, kolmandaks ahistajad (ja nii edasi)?
Selliste müütide ja mälestustega on tänane Lääne tsivilisatsioon hädas nagu lits lapsega. (Milline vulgaarne väljend! Kasutasin seda meelega, meenutamaks, et ka keel on „toksilist“ ainest täis: on juudi jõulupuu, on neegri musi, on vene värk, üks ebakorrektsem kui teine.) Nagu öeldud, ennevanasti oli võimalus lihtsalt unustada ja unustatigi. Unustati vanad jumalad ja teeniti uusi, unustati väga vanad pealikud ja mäletati lihtsalt vanu, kuni needki väga vanadena unustusehõlma vajusid. Kultuur peab mäletama, aga mitte lõputult, sest vastasel korral saab seni teed näidanud mälust hoopis koorem ja eksitaja. Pole mõeldav, et vanainimesed pajataksid lastele õpetliku ivaga muinaslugusid, kui see õpetlik iva on uute väärtushinnangute valguses aegunud või suisa ekslik. Näiteks aktiivset eluhoiakut propageerivas ühiskonnas unustatakse lood, mis kiidavad malbet alistumist, autoriteetidele allumist nõudvas ühiskonnas aga lood, mis ülistavad mässajat. Muidugi on ka võimalus lugu ümber mõtestada, muuta moraal vastupidiseks. Nii juhtus näiteks taevast alla kukkunud Ikarosega, kes kreeklaste jaoks oli alp tõusik, hilisema Lääne tsivilisatsiooni silmis aga õilis märter, sinilinnu püüdja.
Sellised vangerdused olid võimalikud kultuuriväljal, kus kirjalik mälu puudus või oli kõrvalise tähendusega. Kreeklased olid küll kirjakultuursed, kuid fotokogusid ega videoarhiive polnud neilgi. See muutis mäluainese folkloriseerumise ja lugude ümbermõtestamise hõlpsamaks.
Kuid fotokogud ja videoarhiivid, rääkimata kõikvõimsast Google’ist, on olemas meil. Meie raamatukogud on täis tekste, mis ei muutu või mille muutmine on raske ja kohati ka piinlik. Rootslased võivad ju jagu saada Pipi Pikksuka isast kui neegrikuningast ja inglased võivad ümber nimetada Agatha Christie kuulsa krimiloo pealkirja ning põhikujundi, kuid tervet kirjandus-, filmi- ja luuleklassikat läbi rehitseda ning moodsale liberalismile vastumeelsest umbrohust puhastada pole lihtsalt võimalik. See töö oleks hullem kui Augeiase tallide puhastamine. Mõelgem näiteks, mida õieti peale hakata Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusega“? Tegemist on räige meesšovinismiga, mida ei kõrvalda ühegi redaktsiooniga, siis tuleks juba terve lugu ümber teha. Või kujutlegem hetkeks ette, kuidas võiks kõlada Õie-Helbe Lumelille bakalaureusetöö „Soorollidest ja teistest ühiskondlikest stereotüüpidest Oskar Lutsu „Kevades“.“
Aga, tõepoolest, kujutlegem. Mis selgub? Selgub, et „Kevade“ on täis vägivalda (Teele tantsimarebimine, Kuslapi tagakiusamine, kõrvakiil Lestale, kaklused saksa poistega jpm), teos propageerib alkoholi (joodik Lible on positiivne tegelane, Tootsi veinivargus pigem vägitükk kui kuritegu), rassismi (Tootsi märkus oma nime kohta: „justkui juut ole“) ja ristiusku (kirikustseen), soosivalt kirjeldatakse ka ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust (Imeliku ja Kuslapi suhted), samal ajal aga kujutatakse pilkavalt eesrindlikke, madalast rahvuslikust piiratusest kõrgemal seisvaid tegelasi (perekond Kiir, kes mingil juhul ei soovi lapsele eesti nime). Teose väheste positiivsete külgedena oskab Õie-Helbe Lumelill esile tõsta vaid laste vähesuse peategelaste perekondades (lastest loobumine vähendab Eesti CO2-jalajälge) ja episoodi, kus Arno Tali Saare talu sulase raha eest Jüri Kuslapile saia ostab (mis vastab sotsiaaldemokraatlikule arusaamale hoolivusest). Kuid need üksikud helged momendid ei muuda tõsiasja, et tervikuna on „Kevade“ pelutav, kuri, tagurlik ja vägivaldne tekst, endisaegade vaimupimeduse monument.
Kui juba üks tekst on nii läbinisti lootusetu, siis mida teha tuhandete ja sadade tuhandetega? Üks võimalus oleks käituda nii nagu ennevanasti ja valetada, vabandust, ümber mõtestada. Sõeluda välja tähtsamad tekstid ja kirjutada/filmida neist korrektsed uusversioonid. Muide, filmivallas ongi see juba tavaline, sest raamatu mõtet moonutava filmi tegemine on aktsepteeritud ja isegi kiiduväärne. Võetakse mõni kreeka müüt ja tehakse sellest film, mille põhisisuks on võitlus naiste õiguste eest ja tegelaskonnas peab tingimata olema neeger. Võetakse „Kolm musketäri“ ja tehase sellest mõttetu palagan, mida 17. sajandiga seovad üksnes kostüümid. Miks mitte kirjutada ümber ka romaane? „Kevadestki“ võiks valmida korrektne uusversioon, kus Imelik ja Kuslap ei tule mitte Tõukrest, vaid Pakistanist, õpetaja Laur on taimetoitlane ja kliimaaktivist ning loo finaalis saab Teele koolidirektoriks, Toots ja Tali aga abielluvad.
Ent ikkagi – liiga palju tööd. Järelikult on kõige efektiivsem lahendus – unustada. Unustame vanad tekstid ja ajaloofaktid lihtsalt ära. Kui ei taha ununeda – keelame. Keelame ära tarbetud teadmised. Näiteks teadmise, et Eesti Päästekomitee liikmed olid kõik mehed ja, taga paremaks, puuduvad koguni tõendid, et mõni oleks olnud vähemalt homoseksuaal. Millega seoses tuleks Päästekomitee mäletamine üldse ära keelata. Pole olnud, pole probleemi. Igaks juhuks unustame siis ka Eesti Vabariigi sünni. Kui keelamine ka ei aita, korrigeerime dokumente. Kõige kindlam viis selleks on ebasobivad, poliitiliselt ebakorrektsed, rahvuslikku-rassilist vaenu õhutavad ja diskrimineerimist propageerivad dokumendid igaveseks salastada, aga veel parem – hävitada.
Mälu on koorem, mälu on nuhtlus. Kusjuures tõepoolest on, nagu käesoleva kirjutise algusosas ilma igasuguse irooniata märgitud. Nagu üksikisikutel, nii tuleb ka ühiskondadel ette kogemusi ja teadmisi, mida on targem unustada – nende kogemuste ja teadmiste kõrval, mida tuleb iga hinna eest säilitada. On vaja mäletada ja on vaja unustada, see on tõesti nii. Kuid kirjutise lõpuosa kiskus mõnevõrra irooniliseks, sest mäluga sõdivad elukutselised sallijad pakuvad koomilist vaatepilti, midagi pole teha. Rõhutan seda siinkohal teatud tüüpi arvamusliidrite jaoks, kes muidu aru ei saa.
Veneetsia harta ja tegelik elu
Narva vanalinna täieliku või osalise ülesehitamise idee on viimasel ajal jõudsalt toetajaid leidnud. Ootuspäraselt kutsub see aga esile ka vastuhääli. Kuna tegemist on väga mitmetahulise ettepanekuga, mis on otsapidi nii majanduslik, sotsiaalne, regionaalpoliitiline, välispoliitiline, riigikaitseline, arhitektuuriline ja muinsuskaitseline, ning kindlasti midagi veel, on ka vastuväiteid igast vallast. Üks kõige raskekaalulisem neist kõlab umbes nii: iga ajastu peab endast maha jätma endale iseloomulikke hooneid, mitte varasemate ajastute koopiaid. Väitlusägeduses sageli ka emotsionaalsemalt: Pole vaja mingit Disneylandi! See on võltsimine! Ei odavatele ja petlikele makettidele! Vana miljöö ei taastu!
Kõnealune printsiip on välja kasvanud 1964. aastal sõnastatud Veneetsia hartast, mis seab esikohale autentsuse nõude. Vana hoonet restaureerides tuleb „peatuda seal, kus algab oletamine“, samuti tuleb jätta selgelt näha, mis on vana ja mis on taastatud (asendatud) vana. Kui sama printsiipi rakendada nt mingi terve vanalinna puhul, saamegi põhimõtte, et uued hooned ei tohiks teha nägu, nagu nad oleksid vanad.
Viimased aastakümned on näinud tõusvas joones selle põhimõtte ignoreerimist. Selles veendumiseks tasub tutvuda Maini-äärses Frankfurdis, Dresdenis, Gdanskis või Hildesheimis tehtuga, kui nimetada vaid mõnd tuntumat ehitustandrit. Mõtlemisainet annavad nad kõik. Neis leidub hooneid, mis on taastatud vundamendist alates võimalikult täpselt, sealhulgas interjöörid; on selliseid, kus hävinud hoonet kopeerib üksnes eksterjöör, ja lõpuks selliseid, mis taastavad küll vana hoonemahu ja katusejoone ning asuvad vana vundamendi peal, kuid mille välisilme (nt akende kuju ja paigutus) ei varjagi, et tegemist on 21. sajandi ehitisega.
Need pretsedendid tunnistavad, et jäiga autentsusnõudega on midagi valesti. Teooria nagu ei lubaks, aga ikkagi ehitatakse, kusjuures tulemus meeldib nii elanikele kui turistidele. Vana(pärane) miljöö siiski taastub ja peale spetsialistide ei tea ega märka keegi, et tegemist on koopiatega. Eeldusel muidugi, et need on tehtud korralikult.
Kuid samas tuleb autentsusnõuet ka mõista. Ajaloolasena ei rõõmustaks ma põrmugi, kui keegi väntaks tõsimeelse filmi muinasaja lõpu Eestist, kus eksponeeritaks küll asjalikke rekonstruktsioone omaaegsetest elamutest, linnustest või rõivastest, kuid pandaks tegelased näiteks kartulit sööma või vokiga ketrama. Need on detailid, mille tavavaataja võib pahaaimamatult alla neelata, tegelikult on aga tunduvalt hilisemad. Tulemuseks oleks ajaloopildi solkimine, „tõejärgne ühiskond“ halvas mõttes. Aga võimalikult tõelähedane ajaloopilt ei ole iluasi, vaid väga pragmaatiline ja vajalik riist edasi liikumisel. Niisiis võib sarnane tusatunne tekkida ka asjatundlikul arhitektuuriloolasel, kui ta tähelepanelikult uurib kasvõi Riia Mustpeade hoonet. Viimane on teadupärast samuti üles ehitatud n-ö nullist. Eksperdi jaoks aga võltsing, mille ta tuvastab üsna kiirelt. Võltsing, mis üritab tekitada muljet, et see hoone on seal seisnud 14. või vähemalt 17. sajandist saadik, kui ta 20. sajandil ometigi hävitati.
Ent ülaltoodud analoogia ajaloopildi ja ajalooliste hoonete vahel ei ole siiski päris sümmeetriline. Ajalooline romaan või film, paroodiaid kõrvale jättes, kujutab minevikku, ja siin jääb võltsing võltsinguks, hooned on aga mineviku kajastamise kõrval ühtlasi tänapäevased „tarbeesemed“. Tarbeesemete puhul aga maksab üksnes otstarbekus. Kusjuures otstarbekuse mõiste hõlmab peale tehniliste parameetrite ka psühholoogilisi aspekte, lihtsustatult öeldes meeldimist. Eriti ilmne on see rõivastuse puhul. Kui peaks moodi minema renessanslik barett, siis ta ka läheb, ja mitte ükski konventsioon ega harta seda keelata ei saa. Sest moodne ongi see, mis on moes, ja moes on see, mis inimestele meeldib. Vähemalt vabas ühiskonnas.
Sama kehtib hoonete puhul. Kui inimestele meeldivad koopiad – vähemalt teatud kohtades, teatud juhtudel – , siis ongi koopiad ajastuomased ja moodsad. Nende rajamine ei ole võltsimine, võltsimine oleks nad rajamata jätta. Kui 21. sajand on pettunud iseenda võimes luua hubast, miljööväärtuslikku linnakeskkonda, siis peaks see kajastuma ka arhitektuuris – justnimelt koopiate näol. Ühelgi asutusel ega organisatsioonil ei saa olla juriidilist jõudu kuulutada midagi ebamoodsaks ja seetõttu keelatuks või taunitavaks. Seda võib teha üksnes oma autoriteediga. Kuid Lääne-Euroopas praegu lausa massiliselt kerkivate koopiamajade vastu pole arhitektide ja muude spetsialistide pahameel aidanud. Mood ja meeldimine on tugevam kui ükski teooria.
Nagu näeme, ei olegi küsimus Veneetsia harta põhiprintsiibi hülgamises. Pigem leiab see natuke ootamatul moel kinnitust. Jah, iga ajastu püstitagu ajastuomaseid hooneid. Hästi järele mõeldes pole teisiti üldse võimalikki. Seda tuleks silmas pidada ka Narvas. Kui valitsema pääseb üldine soov vanalinn vanadel vundamentidel ja vana välisilmega hoonete näol täielikult või osaliselt üles ehitada, siis tulebki seda kartmatult teha, jättes kuulamata pseudofilosoofilised vastuväited.
Nii on 21. sajandil kombeks, see on meie ajastu jälg, mille üle võib kunagi uhke olla. Kõigile oponentidele jääb aga alles vabadus ülesehitatud vanast Narvast suure kaarega mööda käia.
Fotol nullist taastatud vana hoonestus Maini-äärses Frankfurdis