Zelenski. Saate aru – Ukraina presidendi nimi on Zelenski. Mitte Zelenskõi. Sellel viimasel variandil pole muud põhjendust kui see, et Eesti Keele Instituudi ukraina-eesti transkriptsioonitabel ütleb 2009. aastast alates nii. Enne ütles Zelenski, aga siis leiti, et see on liiga keeruline, kui mõnes kohas on „õi“ nagu Navalnõi, aga teises kohas „i“ nagu Zelenski või Hmelnitski. Et olgu siis igal pool “õi”. Ahjaa, ennäe, meil on siis nüüd äkki ka Hmelnitskõi? Parandan: ongi, ja koguni Hmelnõtskõi. Kuulge, keelekorraldajad, kas teil muud teha ei ole? See polegi nii süütu lõbustus, see on segaduse külvamine. Ukraina nimed ei ole eesti kultuuripilti sisenenud täna ega eile! Nad on seal ammu olemas olnud ja oma juured sügavale ajanud. Hakata neid nüüd, pärast võib-olla mitmesaja-aastast kasutamist „õigeks“ tegema on pehmelt öeldes mõtlematu. Nagu öeldud, see külvab üksnes segadust, sest leidub palju haritud inimesi, kes kirjutavad ja jäävad kirjutama Hmelnitski ja Zelinski. Kuna nad ei näe põhjust põhjendamatu vigurdamisega kaasa minna. Ja seda enam, et see vastab ka ukrainlaste endi hääldusele. Igatahes mina kutsun üles: ignoreerigem seda õi-reeglit. Zelenski on Zelenski on Zelenski. Kui EKI aga soovib taastada oma transkriptsioonireeglite usaldusväärsuse, siis on ju võimalik oma tabelid krõitilise pjilguga üle vaadata.
Sarnased postitused
Afanassi Pirn: kohe vabandust paluma!
Seltsimehed, meil esineb puudujääke. Inglased põlvitavad, aga meie ei põlvita. Isegi šotlased põlvitavad, aga meie ikka ei põlvita. Taanlased küll ei põlvita, aga vähemalt plaksutavad põlvitajatele. Meie ei plaksuta, hoopis vilistame. Kuhu selline asi kõlbab? Nagu minu akadeemiline õepoeg Aro Velmet veenvalt on näidanud, oleme meie neegrite – ptüi, mustanahaliste ikka – vaevades ja valus sama palju süüdi kui Orjaranniku inimkaubitsejad 18. sajandil. Vaata et rohkemgi, sest meie saatsime nee… mustanahaliste juurde, täis õelust, arste ja misjonäre, kes mõistagi ei teinud seal muud, kui kehtestasid valge mehe ülemvõimu ja üldse ja tõesti. Niimoodi salakavalalt, udujutu ja ajupesu saatel. Silmakirjaks lapsi ravides. Jõle.
Aga missa lollidega ikka vaidled. Kellele meeldib oma kannatustenarratiivis aeleda, seda liberaalse konsensuse päikeselistele avarustele juba ei vea. No ei vea. Seetõttu on tarvis teha ettepanek, millest ei saa keelduda. Nagu too hobusepea seal filmis. Üldse, ma täitsa kaalun, kas mitte võttagi endale nimeks Afanassi Pirn-Hobusepea. Eks ma annan teada, kui olen Alfred Lepaotsast-Latsatase vaimu ja Õie-Helbe Lumelillega konsulteerinud ja otsusele jõudnud.
Nojah, ühesõnaga ettepanek, millest ei saa keelduda. Nimelt – meie peame kah põlvitama, ja seda põhjusel, et peame vabandust paluma mammutitelt. Mammutid me oleme hoopis ära hävitanud, erinevalt mustanahalistest, kellel õnnestus kuidagi pääseda. Mis tähendab, et meie süü on veel palju suurem kui noil Orjaranniku omadel. Ja meie need hävitajad ju olime, kes siis veel? Me ju armastame ärbelda, kui mitu aastatuhandet me siin elanud oleme – järelikult siis ka mammutite hävitamise aegu. Nii et kahvlis olete, härrased rahvusromantikud! Mauhti põlvili ja andeks paluma! Või mis põlvili – kõhuli tuleb heita ja mulda süüa. Kus või kunas? Jalgpallivõistlustel muidugi kõigepealt, aga mitte ainult. Selline asi peaks juhtuma ikka iga üldlaulupeo avatseremoonia ajal. Mina koos Mikk Pärnitsaga jään muidugi püsti, sest keegi peab ikkagi kontrollima, ega mõni konservatiiv ega muidu siga ei viili. Ja Aro Velmet jääb ka püsti, tal on põlved nõrgad, ta ei saa.
Nii et Lauluväljakul näeme, raisk.