Tsensuurivabalt Ühiskond
Lauri Vahtre

Tsensuurivabalt 11.06.2022

11/06/2022
Jaga

Kui Isamaa otsus alustada kõnelusi just Reformierakonna ja sotsidega tuli Henn Põlluaasale üllatusena, siis tema reaktsioon küll kellelegi üllatusena ei tulnud. See, et Isamaad hakatakse kellegi puudliks tembeldama, oli ju ammu teada – ükskõik, mispidi Isamaa otsustanud oleks. Kusjuures ette oli teada seegi, et silt riputatakse külge juba enne mistahes kokkulepete sõlmimist. Eesti on täis prohvetipoegi, oraakleid ja selgeltnägijaid. Ühed näevad ette, teised näevad ette, et nähakse ette 🙂

Tegelikult rõhutati Isamaa volikogul õige mitme aruka inimese suu läbi, et Isamaa otsus ei ole mitte finiš – prauh, näe saime valitsusse –, vaid algus. Enesekindel Kaja Kallas võib ironiseerida, et „Isamaal aega küll“, aga Isamaal ongi seekord aega küll. Tegemist on kahtlemata Eesti kõige mõistlikuma erakonnaga, kellega koostööd ei välista keegi, sest välistamiseks pole lihtsalt põhjust. Ja see mõistlik erakond liitub koalitsiooniga juhul, kui koalitsioon on mõistlik – või kui Isamaa liitumine selle mõistliku(ma)ks teeb. Ehk nagu Toots ütles: õunte pealt vaatame. Õunad tähendavad seekord võimalike koalitsioonipartnerite vastuseid Seitsmele Isamaalisele Eesmärgile, mille volikogul sõnastas erakonna esimees ja mille volikogu heaks kiitis. Tegelikult võiksid poliitkommentaatorid, kui Eesti tulevik neile korda peaks minema, keskenduma just neile. On kellelgi vastuväiteid?

Nii et õunte pealt vaatame. Võiks ju väita, et üheksa kuud on kõigest üheksa kuud ja et see aeg tuleb lihtsalt ära kannatada, talv kadudeta üle elada – siin tuleb kirkalt meelde täpselt 30 aasta tagune olukord, kui talvesid tuli “üle elada” – , kuid niisama lihtsalt see ka ei käi, ärgu Kaja Kallas lootkugi. Albert Einstein on öelnud, et intelligentsuse mõõdupuuks on oskus muutuda. Oleks hea, kui peaminister oma intelligentsuse, mille olemasolus ma põrmugi ei kahtle, kokku võtaks ja selle pisut ümber häälestaks. Eestlaste iive ja perede toimetulek ei ole mööduv loosung, vähemalt mitte Isamaa jaoks. Kas see jõuab pärale? Optimistlikum võiks olla eestikeelse alushariduse ja üllatavalt ka mittekodanike hääleõiguse piiramise osas. Needki on väga olulised asjad. Nii et rahu, ainult rahu. Meie sõjaprintsessile on antud võimalus. Kas ta seda kasutada mõistab, näitab eelolev nädal.

Sarnased postitused

Kas vanaemad päästavad rahva?

27/03/2014

 

See võib tunduda imelik – hakata praeguses pingelises, sõjaohtlikus olukorras arutlema eesti rahva iibe üle. Kuid samas miks mitte. Kui iive on negatiivne ja rahvast iga aastaga vähemaks jääb, siis peaks iga aeg sobima. Kui jääme ootama, millal Vene oht üle läheb, siis jäämegi ootama.

Loomulik iive on juba pikemat aega negatiive enam-vähem kõigis Euroopa rikastes riikides, samuti Jaapanis. Juba see tõsiasi üksi teeb tühjaks väited, nagu oleks eestlaste arvu kahanemises süüdi meie väidetav viletsus, madalad lastetoetused, sotsiaalne ebaturvalisus, mõni konkreetne poliitik, erakond vms. Euroopa viimase kolme-neljakümne aasta kogemus näitab hoopis, et heaolu vähendab iivet, mitte ei tõsta seda, ja kui teraselt jälgida, siis on see fenomen jälgitav juba mitmesaja aasta jooksul.

See on valdkond, kus kultuur ulatab käe inimloomuse ürgpragmaatilisele, et mitte öelda loomalikule poolele. Suure, kui mitte valdava osa kultuurinormidest võib taandada eesmärgile kanda edasi esiteks oma liiki kui tervikut, teiseks oma hõimu või populatsiooni ja lõpuks oma isiklikke geene. Need eesmärgid on meisse kodeeritud väga sügavale, neid järgib iga keel ja kultuur. Kõikjal luuakse laule ja monumente oma elu hinnaga oma hõimu või rahva päästnud kangelastest, kõigist rahvustest emasid-isasid peab lennukis eraldi hoiatama, et häda korral tuleb hapnikumask panne pähe kõigepealt endale ja alles siis lapsele (geenide edasikandmise instinkt nimelt sunnib vastupidi käituma).

Et inimkond, populatsioon ja isiklikud geenid kestaksid, on inimkond sadu tuhandeid aastaid järginud teatud reegleid, mille tuum on äärmiselt – või koguni ehmatavalt – ratsionaalne. Abielusid ei sõlmitud armastusest, vaid need olid sama vajalikud kui igapäevane töö. Otsiti terveid ja tugevaid; et emane oleks võimalikult emane ja isane võimalikult isane, tagamaks järglaste sünni ja nende jõudmise viljakasse ikka. Kuna lapsi suri palju, tuli neid sünnitada palju. Kuid oluline oli ka elujõud, töökus, intelligentsus – kas sinust ka (pere)meest ja isa on? kas sinust ka (pere)naist ja ema on?

Eelnev on triviaalsus. Kuid tegelikult ei lõppenud liigi/populatsiooni/individuaalsete geenide edasikandmise kohustused laste üleskasvatamisega ja see asjaolu on kuidagi unustusse vajunud.

Loodus on inimsoo varustanud ühe olulise omadusega. Naiste viljakus kaob eas, kus nad on veel täie tervise ja töövõime juures. See päästab nad nurgavoodist – kuid mõistab lapselapsi hoidma. Vähemalt aastatuhandeid on see nii olnud. Vanaema hoiab põnne, et ema saaks põllul rügada ja isa jahil käia. (Teiste liikide juures leiame mitmesuguseid muid variante; suhteliselt levinud on lasteaed, st järglaste kollektiivne kasvatamine: lõvid, kaelkirjakud jpt. Inimkond on sedagi rakendanud ilmselt juba sadu tuhandeid aastaid, kuid ka sel juhul valvab laste järele reeglina keegi vanem inimene.) Veidi liialdades võib nentida: emad pole kunagi ise lapsi kasvatanud, seda eksperimenti teeme me praegu esmakordselt. Ja imestame, miks nii raske on.

Miks just vanavanemad, mitte keegi ega miski muu? Põhjus võib peituda kultuuris. Sedamööda, kuidas inimene loomariigist irdus, muutus talle aina olulisemaks see informatsioon, mida ei antud edasi mitte geenide, vaid õpetuse ja kasvatusega, nt tööoskused, aga ka sotsiaalsed oskused ja kõlblusnormid (mille lõppeesmärgiks on ikka ja jälle liigi/populatsiooni/geenide edasikandumine). Kokkuvõttes kultuur. Mida rohkem sellist informatsiooni akumuleerus, seda suuremaks muutus oht, et see edasiandmise käigus moondub. Nagu suust-suhu liikuv kuulujutt, millel lõpuks tegelikkusega enam seost pole. Seetõttu oli otstarbekas edasiandmiste arvu minimeerida ja korraldada kultuuri kõige põhilisemate osiste, eeskätt kõlbelise maailmapildi kandumine mitte põlvelt põlvele, vaid üht põlve vahele jättes – vanavanematelt lapselastele ja neilt omakorda nende lapselastele. Selline „õmblusmeetod“ põimib kultuurikanga kokku palju tihedamalt ja tugevamalt kui vanemailt-lastele süsteem.

Muidugi on eelöeldu lihtsustus. Vanemad on laste kasvatamisest ja õpetamisest alati osa võtnud; lisaks varieerub ema ja isa roll sõltuvalt lapse soost ja vanuseastmest. Kuid kellel on olnud õnn kasvada vanaema-vanaisa süles ja käekõrval, see mõistab, mida ma silmas pean.

Tänapäeval eelistavad paljud vanavanemad lapselaste kantseldamisele niinimetatud täisväärtuslikku elu, kultuurihuvide rahuldamist, reisimist, sportimist. Miks nad seda vanasti ei teinud ja teatri asemel kirikus käisid? Vastus on ilmne: lapselaste kantseldamine oli nende pensionifond ja matusekindlustus, ilma selleta ei saanud. Rõhuv enamik töid olid füüsilised ja kelle füüsis enam ei kandnud, selle võis ühiskond mõne mäe otsa surema saata või viletsusse mõista (nt külakorda käiv vallasant). Lapselaste hoidmine oli üks väheseid vanurile jõukohaseid töid, pealegi ülimalt oluline.

See ongi kolme põlvkonna lastekasvatusmudel. Läänemaailmas oli see üldine veel 20. sajandi keskpaiku ja hakkas siis taanduma sedamööda, kuidas arenes pensionisüsteem ja paranes vanade inimeste olukord.

Paar inimpõlve tundus kõik ilus olevat. Seeniorid võisid pensionile jäädes õhata: nüüd elu alles algab, ja maailma avastama sõita. Keskealisedki said tänu kodumasinatele ja lasteaedadele esialgu hakkama. Kuni kümme-kakskümmend aastat tagasi jõuti järgmise, sedakorda absoluutselt otsustava teelahkmeni. Viljakas eas mehed ja naised hakkasid endalt küsima: oot, aga miks me üldse lapsi peaks saama? Ilma on ju mugavam? Vanapõlve turvajaks neid vaja ei ole, selleks on pension. Kui nad väiksed on, siis nad kakavad ja kisavad, kui suuremaks saavad, hakkavad pätti tegema. Nad röövivad aega, nad segavad töötamist ja eneseteostust. Iseäranis juhul, kui ma olen naine. Parem ei. Või no olgu, üks. Igaks juhuks.

Lisandusid mõttetused. Lapsed peavad sündima armastusest, mitte vajadusest; naine ei ole sünnitusmasin; laste saamine või mittesaamine on igaühe isiklik asi. (Samas „inimväärne“ vanapõlv on justkui kõigi asi ja seda võib häälekalt nõuda.) Iga vihje, et laste saamine on kohustus, kasvõi moraalne, kutsub esile tohutu solvumise ja pahameele.

Paraku näitavad arvutused, et varsti ületab tööealiste/pensioniealiste suhe kriitilise piiri. Pensioniiga tuleb tõsta, kuid isegi see ei päästa, kui lapsi sünnib alla taastetaseme. Terendab olukord, kus raha enam ei aita, sest raha eest pole kedagi palgata. Pensionipõlve teeb mugavaks ja elamisväärseks siiski teine inimene, mitte rahapaber, mida väljasureva rahva viimased vanaätid parimal juhul tulehakatuseks võivad kasutada. Isegi 500-eurone ei ulata sulle öökapilt veeklaasi.

Loomulikult on võimalik hakata tööealisi võõrsilt sisse vedama. Kuid see on variant, mida ma isegi arutada ei taha.

Osutub, et ainus võimalus iivet positiivseks pöörata on vanaisade ja vanaemade tagasitulek. „Kellele vanaema, kellele ämm“, ütleb vana võllanali ja tõepoolest – kes meist siis ikka tahaks pühapäevahommikul pesuväel kööki tatsates kohtuda rangepilgulise ämmaga? Kuid see on juba järgmise ringi küsimus, oluline kõigepealt teadvustada, et laste arv sõltub otseselt sellest, kui palju abi vanemad laste kasvatamisel saavad. Raha on hea, kuid lapsevanemad vajavad kõige rohkem hoopis aega, ja seda saab anda seeläbi, et hoida ja kasvatada nende lapsi.

Jõuline ja eesmärgistatud panustamine lasteaedadesse ja lastehoidu aitab, seda näitab Prantsusmaa kogemus. Kuid veelgi enam aitaks, kui laste kasvatamisse tuua tagasi kolmas põlvkond. Ilmselt võikski tegu olla mingi segasüsteemiga lasteaiast ja klassikalisest kodusest vanaemast.

Praegu ei aitaks meid demograafilisest august välja isegi see, kui eesti rahvas saavutaks sündimuskordaja 2,1. Lavale peaks astuma inimpõlv, kes võtab kätte ja hakkab saama kolm, neli, viis last naise kohta – et saavutada keskmiseks tasemeks, ütleme, 3,0. Mis oleks juba midagi.

Utoopia? Võib-olla tõesti. Ent fantaseerigem pisut. Ümberringi on palju mehi, kes ei leidnud õiget, ja palju naisi, kes ei leidnud õiget; suur osa neist jäi üldse lasteta, suur osa ühe lapsega. Võib-olla pole päris utoopiline hakata mõtlema mehhanismidele, mis võimaldaks (riigil? omavalitsusel? kodanikuühendustel?) neile öelda: kõik ei ole kadunud! te küll ei saanud isaks ega emaks, aga te võite veel saada vanaisaks või vanaemaks. Kui mitte geneetilises mõttes, siis praktiliselt ja emotsionaalselt – öeldes mõnele noorele perele: sigitage ja sünnitage rahus, küll ma kasvatan, käin jalutamas ja loomaaias, õpetan kuduma, räägin vanapõlve jutte, võtan päevadeks ja nädalateks enda juurde. Teie murdke tööd, arendage ennast ja puhake ka.

Midagi samasugust peaksid ütlema ka need, kellel on lapsed. „Andke minna! Tulevik on tume, ärge pensionifondidega eriti arvestage, ainus lootus on isiklikud lapsed. Kuningas Leari kogemus ütleb, et igal kolmandal on südametunnistus olemas, aga kuna alati on kasulik ka väike varu, siis soovitame kuut. Ärge muretsege, meie hoiame, me juba tahamegi neile edasi anda oma piiramatut elutarkust ja soovime neid kasvatada nii – nüüd me juba oskame –, et nad ei teeks kõiki neid rumalusi, mis teie tegite.“

Loodetavasti lugeja mõistab, et äsjased lõigud on emotsionaalsed vaid pinnapealselt. On üpris ilmne, et ilma kolmepõlve-peremudeli uuendatud versioonita – kuidas see siis konkreetselt ka välja nägema ei hakka – me oma rahvast ei päästa. Küsimus, kuidas, on ellujäämisküsimus. Võib-olla lahendab saabuv kitsikus olukorra ise – kes ei õpi ujuma, upub. Kuid oleks erakordselt kena, kui suudaksime kadumist vältida kuidagi tsiviliseeritumalt.

 

Ilmunud Postimehes 27. märtsil 2014

 

 

 

 

Bilbo Bagginsi sõrmus

21/05/2020

Esindusliku esinejaskonnaga saade „Suud puhtaks“ (19. mail ETVs) oli pühendatud küsimusele, kas Eesti ajakirjandus on kallutatud. Lõpuks ometi. Probleem on vana, selle juured sügaval.

Mõni filosoof võib ju kinnitada, et kõik meie teadmised ja mõisted on kokkulepped, kuid nn tavainimene jääb praktikas ikka vahet tegema sisu ja koorukese, olemuse ja nimetuse, mõiste ja termini vahel. Igaüks teab, et asjad mitte ainult ei näi kuidagi olevat, vaid meist sõltumatult ka miskitmoodi on. Ja et meie ülesanne on püüelda võimalikult adekvaatse teadmise poole, millised nad siis ikkagi on. Kusjuures sellist „lihtsameelset“ loogikat tarvitab pisimagi igapäevatoimingu juures ka kõige veendunum udufilosoof, uurides näiteks oakonservi etiketti ja hiljem neid ube maitstes. Või maitsmata jättes.

Me vajame teadmisi. Kõike ei pea ise kogema, palju saab ja tuleb õppida teistelt. Kuid selle juures on oluline, et õpetus ei kasvaks üle mingi laest võetud idee propagandaks. Kõige halvem, kui see idee hakkab ennast teaduseks pidama nagu „teaduslik“ kommunism, mida minu põlvkond veel hästi mäletab. Teadlase asi on kõigepealt näha probleemi ja sellele vastust otsida; elujuhiste jagamisega on aus teadlane märksa ettevaatlikum kui teaduslikud kommunistid või tänapäevased sõjakad soo-uurijad. (Mitte segi ajada soid uurivate bio- ja geoloogidega.) Uurimistulemused on üks asi, neist võrsuvad järeldused teine.

See on triviaalsus ja peaks rakenduma ka ajakirjanduses. Ühel pool seisku fakt – niipalju kui me sellest teame – ja teisel pool arvamus, hoiak, veendumus, taotlus. Mitte et uudisteveerud peaks täiesti arvamusevabad olema, aga ajakirjaniku hoiak võiks olla nagu terake soola supis või võikord leivakäärul, mitte aga kogu supp või kogu leib. Mõnd suurt Eesti ajalehte lugedes paraku just selline tunne tekibki: ainult sool, suppi enam polegi. Selles mõttes on maakonna- ja vallalehed sageli professionaalsemad, seal suhtutakse inimestesse ja teemadesse asjalikumalt, lugupidavamalt. Et mitte öelda – seal ülbitsetakse vähem, kui üldse.

Priit Pullerits ja Ivan Makarov on ammu märkinud, et tervikuna on Eesti meedia vasakule kaldu. Asi, mida juba aastakümneid näeb ja teab iga erapooletu vaatleja. Võiks isegi öelda, et mõnel juhul lausa õel, sildistav, eelarvamuslik. Kuid eelarvamuslikkus ei ole seesama, mis kriitiline hoiak valitsejate suhtes, mille tarvilikkus mainiti ka telesaates. Eelarvamusest pimestatu ei saa teha konstruktiivset kriitikat. Ometi tõusis pahameeletorm, mis tõi meelde vanasõna „eks see koer kiunu, kelle pihta kaigas läks“. Kuid öelduga jäid põhiliselt nõusse isegi Rein Lang ja Väino Koorberg. Jah, ongi kaldu. Uudis on kadumas, seda asendab mingi ebamäärane žanr, mille ühendavaks jooneks on enam või vähem varjatud vasakpoolne (või pseudoliberaalne) ajupesu.

Kusjuures ajupesu saab olla kavalamgi – esitades uudiseid küll neutraalselt, kuid uudiseid endid erapoolikult valides. On päris suur vahe, millest üldse kirjutada ja mida suureks puhuda, mida aga maha vaikida. See tõbi vaevab peavoolumeediat nii Eestis kui kogu läänemaailmas võib-olla veel raskemaltki kui otsene vasakpoolitsemine. Mõnest tegelasest satuvad lehte üksnes sellised fotod, kus ta näeb välja veidi kohtlane, ehkki seda tegelikult juhtub kõigiga. „Poliitiliselt ebakorrektseid“ uudiseid me aga ei kuule, näiteks neid, mis puudutavad sisserändajate kuritegevust või mõnd episoodi, kus konservatiivid on esinenud kiiduväärselt. Nüüd on sotsiaalmeedia ja alternatiivsed uudisteportaalid seda vaikimise vandenõu murendama hakanud, ja ootuspäraselt reageerib peavoolumeedia sellele väga valuliselt. Muidugi on alternatiivmeedial omad hädad (libauudised, kontrollimata info), kuid põlastamise asemel võiks peavool mõista, et alternatiivmeedia kogub jõudu senikaua, kuni mahavaikitud teemadest ei hakka kõnelema peavoolumeedia ise. Kohatu on alternatiivkanaleid süüdistada väitega „teie ju teistsugust infot ei avalda“, kui Objektiiv jt on sündinud just seetõttu, et nimetatud viga põeb peavool ise. Seda märkis saates ka Tiit Hennoste.

Miks ajupesu on just vasakpoolne, on omaette teema. Sellel on pikad-laiad, sajandite taha ulatuvad põhjused, mis muuseas on kujundanud ka eksiarvamuse, nagu peakski valitsuskriitiline ja lihtrahva murede suhtes empaatiline inimene olema vasakpoolne. Tegelikult ei pea, aga see selleks. Keegi ei tohi keelata ajakirjanikul vasakpoolne olemast, kuid oma arvamust uudise või teadusliku fakti pähe lugejale kaela määrida ei tohi ta sellegipoolest. Miks seda nii sageli juhtub – tuleb lausa uksest ja aknast – , sellel on omad põhjused, millest peamine on see, et meie ajakirjandus on viimased kolmkümmend aastat elanud kriitikavabaduse paradiisis.

Kriitikavabadus on umbes sama hea kui Bilbo Bagginsi nähtamatuks tegev võimusõrmus. Esialgu tore ja tõhus, kuid hakkab oma kandjat pikapeale hävitama. Juhtisin sellele tähelepanu juba 1990ndail, mille eest ajakirjanikud mind tänasid sellega, et esitasid mu Aasta Pressivaenlase tiitlile, mis mul kuuldavasti väga napilt võitmata jäi.

Tagajärjed on täna näha. Toimetuse uksest astub sisse enesekindel noor inimene, istub arvuti taha ja ongi ajakirjanik, vaba sõna rüütel. Midagi enamat kui ükskõik milline poliitik või ärimees, keda tuleb kohelda valetava kurjategijana, olla ründav ja pahatahtlik – nähtamatuks tegev sõrmus garanteerib kaitstuse iga vastulause eest. Selline ajakirjandus muudab poliitika järjest küünilisemaks, küüniline poliitika ajakirjanduse järjest agressiivsemaks. Nõiaring.

Õnneks pole kõik kadunud. Kõigepealt leidub praegugi terve hulk ajakirjanikke, kes Bilbo Bagginsi sõrmust küll omades seda tegelikult ei kasuta ja on jäänud inimeseks, nii nagu Juhan Peegel nõudis. Teiseks on ajakirjanduse kallutatusest ja muudest hädadest, kaasa arvatud inimlikest, hakatud vähemalt rääkima. Veel kümmekond aastat tagasi ei olnud see võimalik. Nüüd võib tulevikku vaadata vähemalt lootusrikkalt – ehk leiab ajakirjandus võimaluse, kuidas ennastki avada kriitikale. Peaasi, kui ajakirjanduses paratamatult puhkev kodusõda haljaid eluvõrseid ära ei hävitaks.

Ilmunud Postimehes 21. mail 2020