Tsensuurivabalt Ühiskond
Lauri Vahtre

Tsensuurivabalt 27.10.2021

27/10/2021
Jaga

Enamasti olen ma üsna sõnakas ja vahel lausa riiakas. Mind on korduvalt noomitud, et ma liiga palju kirjutan ja liiga teravalt ütlen. Kuid viimaste nädalate jooksul on minus maad võtnud tunne, et seisan kuskil platsi servas ja vaatan platsil tuure koguvat kaklust. Ei tahagi midagi öelda, ei taha kellegi poolel sekkuda – pealegi näib leere olevat rohkem kui kaks – , aga koju lehti riisuma minna ka nagu ei taha. Vaatan ja vaatan, suu lahti.

Hea küll, aeg-ajalt mõni kommentaar sinna-tänna läheb. Aga mitte Suurest Asjast, vaid ikka väiksematest. Näiteks sellest, et Narva jõge on peetud ja võib tänagi pidada Euroopa idapiiriks, millest justkui järelduks, et me oleme hoopis idaeurooplased – ja selles pole midagi häbiväärset. Et oleks õige uhkusega. Aga asjata kõik see jutt. Miks ma sellele üldse aega raiskasin, ei tea.

Viimati see oligi see kuulus asendustegevus, milles keegi kedagi alalõpmata süüdistab, aga keegi ennast süüdi ei tunnista. Minna koju lehti riisuma või reht peksma, seda nagu ei viitsi, kogu aeg madistamist vahtida ka ei taha. Niisiis seisan platsi servas, suu ikka lahti, ja tegelen asendustegevusega. Vahepeal siiski platsile vaadates. Sest mis seal salata, tegelik huvi, mure, armastus, inspiratsioon ja transtsendentaalne õnneotsing asuvad siiski seal. Vist.

Jah, muidugi, see Suur Asi on koroona. Meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Mitme valjuhäälse sekti arvates ka häbi. Selge on ainult üks – ükskord saab ta läbi. Häbi saab läbi, kui läbi saab häbi. Aga mis toimub enne seda, on iseküsimus. Võib käituda nagu moodsad hiinlased – panna rahvas koju kinni ja riik lukku krõksti. Aga võib ka käituda nagu vanad hiinlased: Kuidas saada võitu koroonast? – Istu Huanghe äärde ja oota, millal tema surnukeha mööda ujub. Sest lõpuks ta ju ujub, on alati ujunud.

Ja siis jäävad veel ülejäänud sada varianti nende kahe hiinlase vahepeal.

Ma ei vaidle. Lasin ennast vaktsineerida ja kannan maski, kus kästakse. Näitan vaktsiinipassi ka, kus vaja. Pean ennast küll maailma kõige targemaks ja ilusamaks inimeseks, aga mingil põhjusel ma ei arva, et need nõuded on välja mõeldud minu kiusamiseks või alandamiseks. Imelik küll, ent hämmastavalt paljud näivad just sellisel arvamusel olevat. Milline siis veel nende enesehinnang on…?

Imestamisväärset on muudki. Ajalukku vaadates oleme kõik koos ja ükshaaval ikka imeks pannud, kuidas inimesed näituseks 17. sajandil äkki nii sõgedaks läksid, et kõik kohad olid korraga nõidu täis. Tuleriidad lõõmasid ja inimesed olid valmis uskuma täielikku ogarust. Aga paljud täna viiruse ja vaktsiini ümber levivad müüdid pole eriti targemad. Ikka on mängus saatan ja tema valges kitlis käsilased, järve-, jõe- ja merekollid, rahvusvaheline imperialism, harvester ning süsihappegaas.

Kuis siis nii? Kas oleme tänapäevalgi sellised – manipuleeritavad, fanaatilised, ebausklikud? Ja meistki võib teatud juhul saada julm, ulguv mass?

Jah, oleme, jah, võib, ja see tuleb samavõrd teadmiseks võtta kui viirus ise. Tuleb harjuda mõttega, et kui me suure laulupeo ajal jälle kõik koos ja pisarsilmil mesipuu poole lendame, siis on täiesti võimalik, et vaat see meesterahvas seal on antivakser, too vanem daam arvab, et Estonia lasti meelega põhja, need noormehed pooldavad narkootikumide legaliseerimist ja too neiu usub, et lastetus päästab maailma. Aga kui Indoneesia džunglis kokku saame, siis tervitame üksteist nagu kallist sugulast.

Me pole lõpuni ühel nõul peaaegu milleski. Me oleme haritud inimesed vaid väga pealispindselt. Me oleme isegi inimesed vaid väga pealispindselt. Selle all on loom, Olduwai kuristik, neli miljonit aastat evolutsiooni, raipesööja, barbar, timukas, enamlane. Inimlik pealispind hoiab looma puuris, haridus varjab juhmust, aga aeg-ajalt pistavad nad oma nina välja ja teevad koledat häält.

Nagu seal platsi peal. Ma ei mõtle sugugi ainult seda üht seltskonda, keda sina praegu arvad, vaid ka vastasleeri. Või leere. Seal on nad kõik, nii mummulised kui triibulised, ilusad ja inetud, targad ja veel targemad, hoolijad, sallijad, kaasajad, ülbitsejad, eneseimetlejad, raudpoldid, kõigekõvemad.

Kuidas ma neid mõnikord ei salli.

Ainult et nad on … minu inimesed. Needsamad, kellest Chalice laulis. Minu inimesed. Mul pole neist pääsu. Meil kellelgi pole üksteise juurest kuskile minna. Eriti veel koroonapiirangute viljastavates tingimustes.

Sarnased postitused

Rumalust seadusega keelata ei saa

08/11/2014

On hästi teada, et ametnikud armastavad pabereid. Nad on silmapaistvalt andekad välja mõtlema põhjusi, miks tuleb esitada veel üks aruanne või tõend – näiteks selle kohta, et kõik tõendid ja aruanded on esitatud. Kusjuures viimati nimetatud tõend peab olema notariaalselt kinnitatud ja selle kohta omakorda riigilõivu maksekviitung esitatud. Mida aga arvata olukorrast, kus kõrgem ametnik – riigikontrolli peakontrolör – ütleb, et aruanded on liiga pikad ja põhjalikud? Et nende valmistamiseks kulunud aega ning vaimset ja materiaalset ressurssi võinuks kasutada millegi muu, vajalikuma heaks?

Selline juhtum leidis hiljaaegu aset ja uppus sealsamas kollaste uudiste sogastesse voogudesse. Kuid tegemist oli millegi märksa olulisemaga kui kellegi järjekordne kokku- või lahkukolimine, sest tegemist oli ilmeka tõendiga, et Eesti riik on lämbumas iseenda kätte. Kui juba ametnikud ütlevad, et pabereid on liiga palju, siis on maailma lõpp lähedal. Hüüdja hääl kõrbes on teid hoiatanud, kodanikud! Ärgake!

Kuid enne hukkamõistmist tuleb kõigepealt mõista. Olles tulnud ebamääraste seaduste või lausa seadusetuse ajastust, oleme nüüd juba üle kahekümne aasta väsimatult vaeva näinud, et riik toimiks seaduse, mitte selle või teise ülemuse suva alusel. Riigi taastamistki alustati põhiseadusest. See kõik on olnud õige, see on olnud tark, see on toonud meile edu. Loomulikult pole seaduslikkusega meilgi kõik päris roosiline, nagu ta pole seda kuskil, aga vähemalt rukkilillsinine küll. Erinevus idas laiuvast maariigist on selge ja vaieldamatu.

Kuid me oleme jõudnud teise äärmusse. Piltlikult öeldes niikaugele, et küsime enne vanni või sängi minekut selleks iseenda käest kirjaliku loa või ootame riigikogult, et võetaks vastu seadus, mis täpselt sätestaks, milliste sõnadega ja kui valju häälega tohib – või ei tohi – noomida ulakat last. Ootame, et seadus reguleeriks soolasisaldust supis, saiasisaldust kotletis, peegli kaugust taburetist, pitsi kaugust taldrikust, ööpäeva pikkust, talve algust ja lõppu, keskmist kehakaalu ja munakivi ümbermõõtu.

Kusjuures meid ei sunni selleks ükski võõrvõim ega kuritegelik grupeering. Seda me teeme ise – ühiskond tervikuna, nii raskesti kirjeldatav, kui see on. Võib-olla mitte aktiivselt, võib-olla mitte teadlikult, kuid teeme. Et oleks täpselt kirjas, kes peab lahkudes kustutama tule, kes tulles kohvivee keema panema, kes akna avama ja kes sulgema, ning milline peaks kummalgi juhul olema hapniku protsent õhus. Vaatan peeglisse: olen ise samasugune.
Nähes, kuidas Tallinna linnavalitsus idiootliku visadusega korraldab asfaldiaukude lappimist tipptunnil ja just nimelt sellel sõidusuunal, mis on koormatud (nii et hommikul lapitakse linna sisenevaid suundi ja tööpäeva lõpus väljuvaid, tulemuseks üüratud ummikud), tekib tahtmine nõuda seadust, mis sellise totruse – või tahtliku nöögi – ära keelaks. Ja unustan ka ise, et rumalust ei saa seadusega keelata, selle vohamise vastu tuleb võidelda teiste meetoditega. Kõike reglementeerides rumalust ära ei kaota, küll aga kaotame me niiviisi vabaduse. See probleem põrnitseb nii Eesti kui eesti rahvale aina tungivamalt silma.

Paradoksaalsel kombel võib vabaduse hävitada nii seaduste puudumine kui nende liigrohkus. Ja teisalt: seaduste kehtestamine võib tähendada nii vabaduse loomist kui selle lämmatamist. Kuid enne vabadust käib vastutus. Ja soovil kõike reglementeerida ongi peale loomuliku ja inimliku rumalusepelguse ka teine allikas, nimelt vastutuspelgus. Ühest küljest näib, et täpsed seadused ja määrused tekitavad kohustusi ning seeläbi suurendavad vastutust (mäletate – «Tuleohutuse eest vastutab sm Kuusik»?), kuid see on silmapete. Reeglid hoopis vähendavad vastutust – vaba inimese, kodaniku, mõtleva ja kõlbluspõhimõtteid omava inimese vastutust. Kui seadus näeb ette,
et tuleohutuse eest vastutab seltsimees Kuusik, siis esiteks mina ei vastuta ja teiseks ma ei pea ka sm Kuusikule meenutama, et ta asjal silma peal hoiaks, vaid seda nõuab minu eest seadus. Isegi kohtuid pole vaja: seadused on nii täpsed, et pärast uurimist sisestatakse tõendid, tunnistused, dokumendid jms masinasse, masin krigiseb natuke aega ja laseb pilust välja kohtuotsuse. Kohtunikud ja advokaadid kaotavad mõtte ning suunatakse rahvamajanduse teistesse harudesse tootvale tööle. Elu nagu lill – täpselt ja üheselt mõistetavalt sõnastatud seaduste, määruste ning direktiivide embuses. Pole tarvis juurelda, kas sõna «neeger» kedagi solvab või ei solva – seda teab teie eest seadus.

Elu nagu lill? Kuid küsigem: kas Põhja-Koreas on elu nagu lill? Kim Yong-uni oma küll, aga ülejäänud 25 miljonil vististi mitte. Kusjuures, et nöök oleks täielik – põhjakorealased on küll vabastatud väga suurest osast vastutusest, näiteks kohustusest otsustada, mis on õige ja mis on vale, aga ega see neid päriselt vastutusevabaks ei tee. Kõndida tuleb mööda nööri: samm vasakule, samm paremale – tulistatakse ilma hoiatamata. Nii et vastutatakse ikkagi, ja sealjuures eluga. Saamata selle eest tasuks piiskagi vabadust.

Öelduga ei taha ma väita ega isegi mitte vihjata, nagu oleks Eesti ja Põhja-Korea olukord kuidagi võrreldav. Ei, me elame kahes erinevas galaktikas. Kuid neis galaktikais toimivad ühed ja samad füüsikaseadused ning paraku ka sotsiaalpsühholoogilised seaduspärad, vähemalt kõige põhilisemad neist. Ja üks neist seaduspäradest ütleb: kui tahad vabaneda vastutusest, kaotad vabaduse, aga vastutusest ikka ei vabane.

See on üldreegel, mis ei tähenda sugugi seda, et seadusi poleks üldse vaja. Seadused on loomadelgi, ja inimühiskond ilma seadusteta on täiesti mõeldamatu. Ainult et seadust peab olema täpselt niipalju kui vaja ja mitte rohkem. Ülejäänu peab täitma inimene ise oma mõistuse ja südamega ning kasvatuse käigus kaasa saadud väärtushinnangutega, mille üht osa nimetatakse ka kirjutamata seadusteks.

Õieti ei olegi kogu eelnev jutt mõeldud hoiatusena mitte seaduste kui selliste, vaid just kirjutatud seaduste rohkuse eest. Olukorra eest, kus me ei loo endale seadusi enam sellepärast, et kaitsta vabadust ja inimlikkust, vaid selleks, et pääseda kõlbeliste otsustuste kohustusest. Ühesõnaga, selleks, et põgeneda inimeseks olemisega kaasneva vastutuse eest.

Vahe on muidugi imeõrn. Keegi ei möönaks, et see või teine seadus sai tehtud lihtsalt mugavusest ja vastutuse enda pealt ära veeretamiseks. Kuid see vahe on siiski olemas ja me peaksime taasleidma julguse omada põhimõtteid ja väärtusi, et nende alusel ise – ilma näpuga seadusest järge ajamata või Brüsselist direktiivi ootamata – otsuseid langetada. Kõik ei saa muidugi kunagi vastutusvõimelisteks ja seetõttu on ka kirjutatud seadusi alati vaja. Kuid ma kõnelen ülejäänuist – neist, kelle hulka me ennast liigitame, ehk siis teisisõnu kõigist, kes seda teksti loevad.

Taasleida julgus vastutada… Kõlab õõnsalt, aga sellest sõltub meie vabadus, ja vabadus ei ole siiski vaid sõnakõlks. Tahaksin väga loota, et me selle mõistmiseks ei pea teda taas kaotama.

Ilmunud Postimehes 8. novembril 2014

Rassiviha, klassiviha, kultuuriviha

11/07/2012

Kuigi tänapäeva sotsialistid proletariaadi diktatuuri ei nõua, on neil vägivallaisu alles. Varem sõditi kodanlastega, aga kuna saadi lüüa, hakati otsima põhjust ja seati eesmärgiks muuta kultuuri, hävitada kõik tema loomulikud kaitsemehhanismid ehk «kodanlikud» väärtused.

Hiljaaegu lõi Inglismaal laineid vanaproua, kes juhtus metroos keset värvilisi kaaskodanikke kuulutama, et lapsepõlves elas ta Inglismaal, nüüd aga ÜROs ja et talle selline asi üldsegi ei meeldi. Loomulikult oli tegemist hirmsa kuriteoga ja proua pandi vangi. Täpsustan: hirmsa kuriteoga tänapäevase silmakirjaliku ja poliitkorrektsusest hullunud lääne silmis. Puhtinimlikult võttes midagi erilist ei juhtunud, äärmisel juhul oli tegemist ebaviisakusega. Inimene väljendas oma täiesti loomulikku nördimust tõsiasja üle, et ilma kusagile kolimata oli ta sünnimaalt eluõhtuks kusagile võõrsile sattunud. See on seesama, kui kurta suletud külakoolide, väljasurnud bussiliinide või võssakasvanud metsaheinamaade üle.

Aga inimlikult asju võtta ei tohi, sest mingid ebamäärased humanistlikud ideoloogiavalvurid tapavad mõtte- ja meeleavalduse maha, kui see vaid vähegi riivab mõnd rassi või rahvust. Eriti kui mõnd erilist rahvust (nimekiri salastatud, aga kõigile teada). Kõike seda suurema sallivuse ja vastastikuse mõistmise nimel.

Olgu. Me teame, millised on põhjendused. Me teame, milleni võib viia rassiviha ja ksenofoobia; me teame etniliste puhastuste käigus kaevatud ja täidetud massihaudadest, juutide arutust mahatapmisest II maailmasõja ajal, armeenlaste nottimisest Türgis, aga ka sakslaste nottimisest sõjajärgses Tšehhis. Tähelepanelikumad meist teavad isegi seda, kui vale on seoses pronksööga kõnelda halvustavalt venelastest, sest tegelikult olid meie venelased Eesti poolel ja need, kes märatsesid ja lõhkusid, olid lihtsalt vähevaimukad jõhkardid.

Rahvuslik ja rassiviha on pimedad tunded, sama pimedad kui kadedus, viha või kättemaksuiha. Ometi ei püstita mõistlik inimene eesmärki kadedus, viha ja kättemaksuiha inimloomusest igavesti välja juurida, vaid püüab neid ohjeldada, ületada; rahvuslikku ja rassiviha seevastu üritatakse just nimelt igaveseks ning lõplikult hävitada. Tagajärjeks on nende surumine alateadvuse haigutavatesse keldritesse, kust nad ootamatul hetkel ja ootamatus vormis võivad välja paiskuda, ning mesisel häälel deklareeritud tolerantsus moondub hetkega vägivallaks. Tegelikult toimub see juba praegugi. Need, kes tolle inglise vanaproua trellide taha saatsid, elasidki välja oma sallimatusvajadust. Kuna neegreid pilgata ei tohi, siis mindi vanaproua kallale. Väga õilis ja absoluutselt ohutu.

Kuid veel kord – olgu. Nõustun, et rahvuslikku ja rassilist vaenu tuleb taunida. Mitte nii jäigalt kui tänapäeva läänes, kuid siiski. Ent siit kerkib küsimus: kui rassiviha on taunitav, siis miks on klassiviha lubatud ja vaata et soositudki? Ka Eesti ajakirjandus kubiseb vihapursetest selle või teise ühiskondliku kihi aadressil, olgu need siis pankurid, ametnikud, röövkapitalistid, poliitikud, mingi müstiline «eliit». Keskerakond lobiseb keskklassist, mis olla justkui õigem klass kui mõni teine. Meil on olemas sotsid ja ehkki nad ei kutsu üles proletariaadi diktatuuri kehtestama, võrsub nende ideoloogia ikkagi klassivõitluse dogmadest.

Klassiviha ei leiutanud Marx ega Engels. Kuid Marx ja Engels valasid selle 1848. aastal kanooniliseks tekstiks, «Kommunistliku partei manifestiks». See on vihkamise programmteos, sama selge üleskutse teatud liiki inimeste hävitamiseks kui Hitleri «Mein Kampf». Ainult et Hitler asendas sõna «kodanlane» sõnaga «juut».

Poliitkorrektsuse valvurid võivad äärmisel juhul tunnistada, et kommunism ja natsism on paar parajaid. See õnnestus isegi Euroopa Parlamendis, tõsi, arvukate vasakpoolsete eurosaadikute pahameelekisa saatel. Kuid siin ongi piir. Ei ole põrmugi kombekas meenutada kiretut fakti, et need kaks ei ole mitte vennad, vaid isa ja poeg. Kusjuures mitte Hitler ei sigitanud Marxi, vaid Marx sigitas Hitleri.

Hitlerit tõmbame me iga päev rattale (kes seda ei tee, on kahtlane, ilmselt salanats), Marx troonib aga aastatuhande suurimate mõtlejate seas. Kui keegi julgeb piuksatada, et Marxi õpetus on toonud kaasa uskumatu arvu mõrvu, vastatakse tavaliselt, et Jeesus Kristuse õpetus on neid toonud vähemalt sama palju. Mis peab tõestama, et Jeesus ja Marx tahtsid mõlemad head («teoorias on kommunism ju hea asi»), ainult et ebatäiuslikud inimesed on nende ideid realiseerinud valesti.

Selline väide on mõttetus. Võtke ette Jeesuse kuulutuse tuum – mäejutlus – ja leidke sealt lause, millest võiks välja lugeda üleskutse vägivallale, ristisõdadele, nõiaprotsessidele või ususõdadele. Sellist lauset ei ole. Kõik needsinased ekstsessid on tõepoolest puudulike ja kitsarinnaliste lihtsurelike ning mitte Jeesuse looming. «Kommunistliku partei manifestis» on vägivalla allikad seevastu otsesõnalised ja selgelt näha.

Tänapäeva sotsialistid proletariaadi diktatuuri ei nõua, kuid vägivallaisu on alles. Veidi teises kuues. Varem sõditi kodanlaste ja ekspluateerijatega, aga kuna saadi lüüa, hakati otsima põhjust. Pikkamööda selgus, et asi pole kodanlaste erilises kavaluses, vaid kogu kultuuris, mis kommunistliku utoopia nagu halvaksläinud kotleti välja oksendab. Niisiis seati eesmärgiks muuta kultuuri, hävitada kõik tema loomulikud kaitsemehhanismid ehk «kodanlikud» väärtused. Keelu alla läksid mehe ja naise erinevused, soov kurjategijale kätte maksta, mõõdukas kehaline karistus üleannetule lapsele, soov elada omakeelses ja -kultuurilises keskkonnas jpm. Üldse enam-vähem kõik, mis tundub tervemõistuslik ja normaalne. Kes vastu vaidleb, on nats ja parempoolne. (Ei loe, et neid kaht miski ei seo.)

On kummaline, et kogu selle hävitustöö keskel on poliitiliseks parteiks organiseerunud sotsid ühed mõõdukamad. Tegeliku vastutuse lähedus vist kainestab. Teine lugu on sadade lääne ülikoolidega, kaasa arvatud Eesti omad, mis tarbivad roiskuva nurihumanismi mürgiaure nagu hüva leili. Ja toodavad seesugust lollust nagu keegi eesti soost magistrant Lundi ülikoolis: «Ka bioloogiline sugu on konstruktsioon, sel pole midagi pistmist bioloogilise reaalsusega. Vastupidi, see on poliitiline fiktsioon, mida meile kinnitatakse senise võimuvahekorra säilitamiseks.» (Inimene kuulis midagi omandatud naiselikkusest/mehelikkusest, mis mõistagi on olemas, ja nüüd usub, et kogu
naiselikkus/mehelikkus on vaid «fiktsioon». Halleluuja. Ning Virumaa tuhamäed tõestavad, et Himaalaja on inimese kätetöö.)[1]

Sageli öeldaksegi, et Hitleri eriline kuritegu seisnes selles, et ta sidus inimese «süü» millegagi, mis temast endast ei sõltunud – rassi ja rahvusega. Täiesti nõus. Hitler viis niisuguse hävitusprintsiibi, mis iseenesest on ammu tuntud, saksa tõhususega uuele tasemele. Mustlane ja juut kuulusid hävitamisele, sest nad olid mustlane ja juut. Seda rõhutades tahetakse öelda, et natsid oli halvemad kui kommunistid, kelle ohvrid polnud «kurnajateks» sündinud, vaid omal vabal tahtel hakanud ja seetõttu ikkagi nagu natuke süüdi. Vale. Sama innukalt kui natsid juute, tapsid kommunistid nõndanimetatud kulaku- või parunivõsusid, «rahvavaenlaste» poegi ja tütreid, kes polnud päris kindlasti ise valinud perekonda, kuhu sündida. Kord rahvavaenlane, igavesti rahvavaenlane ja kolm põlve takkapihta.

Nüüdisajal on selline «objektiivse süü» kontseptsioon hukka mõistetud, mida Marxi järelkäijad peavad arvestama ka võitluses «kodanlike» väärtustega. Tuleb iga hinna eest tõestada, et nimetatud väärtustes pole midagi paratamatut, üldinimlikku, vaid et nad on mingite võimuhullude väljamõeldis, eesmärgiga aina kurnata, rõhuda ja «senist võimuvahekorda säilitada». Nii kniksu tegemine kui bioloogiline sugu on «konstruktsioon», ja kui juba konstruktsioon, siis saab neid järelikult dekonstrueerida ehk hävitada. Ees ootavad sooneutraalsed mehed-naised, sooneutraalsed emadisad. Tagasi amööbide juurde.

Ja tagasi Marxi ning Hitleri juurde. Kordan, mitte Hitler ei sünnitanud Marxi, vaid Marx Hitleri. Ja Hitleri kõrval sünnitas ta ka nurihumanismi. Kui tahame vältida uue Hitleri sündi, kui tahame vältida kultuurinormide ja väärtuste lõplikku hävitamist, tuleb lõpetada Marxi kummardamine ja tunnistada, et tegemist on valeprohvetiga. Kuni me seda ei tee, on meie tsivilisatsioon ebardlik. Me kuulutame üldist sallivust ning lisame sellele pika nimekirja arvamustest ja hoiakutest, mis ei ole sallitud. Sõnad kaotavad tähenduse, mõisted sisu. Tagasi artikuleerimata häälitsemise juurde.

Kas nii? Või oleks arukam siiski kokku leppida, et klassiviha pole põrmugi õilsam ega ilusam viha kui rassiviha? Tunnistada, et see on viha nagu iga teinegi – väikeses koguses mõnikord vajalik ja edasiviiv, suures koguses hävitav nii endale kui teistele. Kes vägivalda vastustades manab Hitlerit, managu ka Marxi, muidu puudub tema manamises loogika ja ausus.

[1] Sulgudes minu poolt lisatud kommentaari demonstreeris Tallinna Ülikooli professor Peeter Selg hiljem oma loenguis kui eriti sügava rumaluse näidet. Mingil põhjusel ei liigitanud ta aga samasse lahtrisse kommentaarile eelnenud täiesti mõttelagedat tsitaati. Selle autor on Raili Uibo, vt: https://arvamus.postimees.ee/812558/raili-uibo-sooneutraalsus-voi-soopimedus

Ilmunud Postimehes 11. juulil 2012