Lumehelbekese viha on hirmus asi. Kui võim on tema käes, on ta halastamatu, kui see aga hakkab käest libisema, siis järelejätmatu. Ta ei vali enam vahendeid, on uskumatult visa ega tunnista iial kaotust. Ta jääb protestima juba langetatud otsuste vastu ja püüab teele saadetud rongi rööbastelt välja lasta.
Lumehelbekene vihkab ennastunustavalt kõike, mis vähegi meenutab (moraalset) kohustust. See lihtsalt ei mahu tema egotsentrilisse maailmapilti, kus kõik on vabatahtlik ja oma otsustada, kaasa arvatud sugu ja rahvus. Ammugi siis lapsed. Muidugi ei ole vähimatki ohtu, et keegi suudaks kehtestada seaduse, mis laste saamise kohustuslikuks teeks, kuid juba vähimgi vihje, et laste kasvatamine on midagi enamat kui näiteks kasside pidamine, ajab raevu.
Sellist tausta tuleb arvestada, lugedes Andrus Karnau artiklit „Miljonid kuluvad, aga naised sünnitavad ikka, kui pähe tuleb“. Esmapilgul võib tunduda, et artikkel vaidlustab lastetoetuste mõju sündimusele, ehkki erapoolikul ja ebaprofessionaalsel viisil, ja püüab otsust nii mõjutada. Ent asi on halvem. Karnau ilmselt eeldab, et toetusi tõstetakse nagunii ja tegutseb juba järgmise eesmärgi nimel – et tõstetud lastetoetuste mõju oleks väike. Veel parem, kui seda poleks üldse.
Vahend selleks on lihtne, alatu ja küüniline. Nimelt hakata inimestele juba ette sugereerima, et kui toetusi ka tõstetakse, siis on seejärel laste saamine lausa häbiväärne. Sest et see on riigile raha eest laste treimine. Sest et need lapsed, kes sünnivad, on ostu-müügi tehingu viljad. Keegi neid õieti ei tahtnudki. Ja laste saamine on ühiskonnale koorem, näete, kui palju teie hobile raha kulub. Ja nii edasi.
Sellisele sigatsemisele ei oskagi nime anda, sõnad jäävad lahjaks. Lisaks kapitaalne silmakirjalikkus. Karnau ja teised õilishinged pööritavad iga päev silmi, kui keegi julgeb neegrit neegriks või mustlast mustlaseks nimetada, sest see olla äraütlemata solvav, ja solvaja tuleks muidugi vallandada. Aga tuhandetele eesti emadele, isadele ja lastele otse näkku sülitada – see ei ole solvav.
Head Eesti pered! Minu nõuanne on: sülitage vastu. Mitte küll sõna otseses mõttes, vaid oma hoiakute ja eluga. Saage lapsi ja võtke vastu iga viimane kui sent toetust ning iga viimane kui soodustus, mida riik laste saamise ja kasvatamise eest annab. Võtke ja olge uhked. Võtke kasvõi Karnau kiuste. Need on asja eest antud.
PS Lõpetuseks. Postimehes avaldati arvamust, et minu reaktsiooni teravus Karnau kirjutise suhtes oli mõjutatud asjaolust, et lastetoetuste tõstmine on Isamaa vana lipukiri, ja mina olen Isamaa liige. See, paraku, on täielik jamajutt. Olen eestlaste iibe üle muretsenud umbes 12. eluaastast peale, mil Isamaa erakonnast veel hõngugi ei olnud. Minu seisukohad ei ole mitte Isamaasse kuulumise tagajärg, vaid Isamaasse kuulumise põhjus. Kui keegi suudab seda erinevust mõista.
