Lumehelbekese viha on hirmus asi. Kui võim on tema käes, on ta halastamatu, kui see aga hakkab käest libisema, siis järelejätmatu. Ta ei vali enam vahendeid, on uskumatult visa ega tunnista iial kaotust. Ta jääb protestima juba langetatud otsuste vastu ja püüab teele saadetud rongi rööbastelt välja lasta. Lumehelbekene vihkab ennastunustavalt kõike, mis vähegi meenutab (moraalset) kohustust. See lihtsalt ei mahu tema […]
Inspireeritud artiklist https://arvamus.postimees.ee/7329513/andrus-karnau-tulutult-kogu-rahva-presidenti-otsides Kõigi vähemuste, vaevatute ja kiusatute suure sõbra Andrus Karnau segadus on mõistetav. President, kes Eesti „äärmusparempoolseid“ innukalt ründas ja nende pärast kogu maailma ees suurt piinlikkust tundis, on läinud, uus aga alles mõistatus. Selline olukord sünnitab tahes-tahtmata saba ja sarvedeta kommentaare, mille autorid ridade vahelt püüavad uuele presidendile oma agendat kaela määrida. Kiites näiteks lahkuva riigipea tugevusi ja […]
Progressist ning sellest, et nagu pojad isadele, võivad ka isad poegadele vastu vaielda. Progress on ambivalentne fenomen. Seda eelkõige meie pertseptsiooni seisukohalt. Me kujundame, võib isegi öelda, et konstrueerime oma arusaama progressist kui sellisest endale teadaolevate progresseeruvate nähtuste põhjal. Oswald Spengler võrdles tsivilisatsioone taimedega, mis sünnivad, kasvavad, õitsevad ja paraku ka surevad. Progressi võib võrrelda ka mingi likviidse substraadi, näiteks jõevee, voolamisega, […]
End of content
No more pages to load
