Karnau ja president

Pole kallimat ja ilusamat asja kui vabadus. Selle mõistmiseks ei pea olema ilmtingimata Sandor Petöfi austaja, seda mõistab iga südamega inimene, eriti hästi veel see, kes on kogenud, mida tähendab olla vabaduseta. Ning kes on tundnud vangist vabanemise joovastust. Balti ketis seistes me skandeerisime: „Vabadust! Vabadust! Vabadust!“ Ja vabaduse me justnagu saime. Nüüd aga teevad ennast rahvuse eliidiks kuulutanud valeprohvetid kõik, et me skandeeriksime: „Vabandust! Vabandust! Vabandust!“ Nad näitavad aktiivselt eeskuju ja nõuavad, et nendega ühinetaks. Me olevat kõik väga süüdi.

Kuidas me kõigest kolmekümne aastaga niikaugele oleme jõudnud? Balti ketis nõudsime vabadust, aga me nõudsime sellega taga eeskätt oma rahvust, iseolemise õigust. Need kaks langesid kokku, üks polnud mõeldav teiseta. Balti ketis ei seistud soovahetusoperatsioonide riikliku rahastamise nimel, vaid selle nimel, et eesti lapsed eesti keeles rääkimise eest enam peksa ei saaks. Kui veidi lihtsustada. Aga umbes nii see oli, eesti rahva lükkas käima ikkagi reaalne oht Eestis vähemusse jääda, ja kui me tollal julgesime oma rahva eest välja astuda, siis peab meil olema julgust seda mäletada ja toimunud asju õigete nimedega nimetada, ka tagantjärele. Poliitkorrektsust põrgusse saates.

Kui olime oma rahvusliku vabaduse kõigi üllatuseks taastanud ja laia maailma läksime, selgus paraku, et oleme oma paleuste ja põhimõtetega pisut vanamoodsad. Et mitte öelda vuih. Meid taluti, aga seljataga kirtsutati nina. Natsionalistid. Kindlasti kibelevad nõrgemaid rõhuma. Sestap saatis Lääne poliitiline establishment, keda ei olnud meie rahvuse tapmine pool sajandit põrmugi häirinud, viivitamatult siia oma missioonid ja emissarid, kes pidid tagama, et me oma natsionalismis kellelegi liiga ei teeks.

Kiirelt kasvas ka Eestis peale põlvkond, kes teadis, mis Läänele meeldib ja kähku ära õppis, kuidas rahvustundeid üleoleva muige saatel või ka ilma selleta põlastada. Põlastuse vundamendi moodustab peen ja mitmeharuline teooria, mille tüveks on marksistlik tees, et rahvused on kellegi huvides 19. sajandil sihipäraselt konstrueeritud nähtused. Nende aeg olevat ümber ja nii nagu progressiivne inimkond peab vabanema kapitalismi ahelatest, nii peab ta vabanema ka rahvuse ahelatest. Selle tüve ümber püüdleb päikest nüüd juba tuhat õit, üks ilusam kui teine, pakkudes tööd ja kuulsust tuhandetele akadeemilistele petistele.

Kõik see on kestnud juba aastaid ja asi, mille eest vabandada tuleks, on ikka olnud rahvus. Marksismi ja antirahvuslusega koketeeriv meedia on rahvustundeid kord varjatumalt, kord avalikumalt, kuid järjekindlalt halvustanud, eesmärgiga ausameelseid patrioote iga hinna eest solvata, pilgata, alavääristada ja natsismisildiga õnnistada. Mis sünnib? Miks on see epideemilised mõõtmed võtnud? Miks toob Eesti Rahvusringhääling oma arvamusküljele Mikk Pärnitsa taoliste fantaasiaid? Viimatise juhtumi järel väideti, et tegu oli tööõnnetusega ja artikli pani üles praktikant, aga siis tekib küsimus, kust tulevad sellised praktikandid. Abikoolist? Või siiski mõnest ülikoolist? Kes on need õppejõud, kes selliseid praktikante koolitavad?

Ent kuna rahvustunnete halvustamine käis kõik see aeg justkui vabaduse nimel, tekkis ohtlik illusioon, et vabaduse endaga on meil asjad siiski hästi ja aina paremaks lähevad. Et on vaid tekkinud ootamatu vastuolu vabaduse ja rahvuse vahel. Pisut ajalugu tundev pseudoliberaal võis siinkohal isegi ironiseerida: mis siin ootamatut on? – juba Kingissepp teadis, et mis ühele iseseisvus, see teisele ike. Ja et Vabadussõda, mis pidi justkui tooma vabaduse, tõi hoopis ahelad. Selline ironiseerimine laulaks aga nii ilmselt üht nooti stalinismi, küüditamiste, hävituspataljonide ja Rein Ristlaane kahe emakeele poliitikaga, et sedasorti leksika jäetakse kõrvale. Selle asemel heidetakse teravmeelset nalja rahvusliku rividrilli, kohustusliku kamasöömise ja emaduse kaelamäärimise üle, mida kurjuse jõud kuskil organiseerivat. Ja kui ei organiseeri, siis kindlasti tahavad organiseerida. Mille eest neid peab tabama progressiivsete inimeste (st antirahvuslaste) õiglane viha.

MITTE AINULT RAHVUS

Paraku ei piirdu progressiivsete inimeste viha rahvusega. Rahvuse juurest jõuti nii Läänes üldiselt kui ka Eestis kiiresti muude nähtusteni, mis pidavat inimest ahistama ja tema vaba eneseteostust takistama. Näiteks sugu. Jutt ei käi enam sellest, et miks ei võiks naine olla kooliõpetaja (mille üle vaieldi 19. sajandil) või kirikuõpetaja (mille üle vaieldi 20. sajandil), vaid sellest, et miks peab naine üldse olema naine. Karjuv ahistamine! Selle küsimuse kiiluvees on välja arenenud terve omaette tööstusharu, mis oskab ühekorraga väita, et sugusid pole olemas ja et sugu saab muuta. Nn gender studies sildi all on kokku kirjutatud terve ookean lollusi.

Sama piirav kui sugu, on loomulikult ka rass. Jälle loogiline hookuspookus: rasse pole olemas, aga black lives matter. Tegelikult on piirav ja ahistav üldse kõik, mida on seni peetud looduse (bioloogia) poolt determineerituks. Miks peab inimene sündima naisest? Miks peab inimene sündima üldse teisest inimesest? Miks peab inimene surema? Karjuv ebaõiglus. Miks sõltub inimese eksistents hapnikust, süsinikust ja vesinikust? Miks me ei võiks töötada näiteks räni baasil? Või veel parem – üldse mitte millegi baasil?

Bioloogia seljataga ootab oma järge füüsika. Füüsikaseadused on kahtlemata ahistavad. Gravitatsioonijõud hoiab meid Maa küljes kinni ja selle vastu on inimkond kaua võidelnud, kusjuures kohati isegi edukalt (kui mõelda lennumasinaile). Nüüd oleks aeg see iganenud piirang aga lõplikult kaotada. Mis meetodil, eks seda näeb. Aga hakatuseks tuleks hakata häbistama, seejärel vangistama ja lõpuks hukkama neid, kes väidavad, et gravitatsioonijõud on alati olnud, on praegu ja on ka tulevikus ning selle vastu ei saa midagi parata.

IKKAGI VABADUS

Viin jälle asjad absurdi? Nii on minu kohta korduvalt väidetud. Aga, vabandust, sel viisil juba koheldakse neid, kes väidavad, et oma eripäraste omadustega on olemas rassid ja sood. Prognoosida selle mõistusevastase türannia süvenemist ei ole põrmugi kohatu. Sest sinnapoole ju asi kisub. Kui kõigi maade proletaarlasi tuli ühinema kutsuda, siis kõigi maade idioodid ühinevad kutsumatagi. Võib-olla meil tuleb ühel hetkel mõistus pähe, võib-olla antakse hullusele ühel ilusal päeval tagasikäik nagu anti 18. sajandil nõidade põletamisele, kuid … kunas? Kui palju mõtlevaid päid on selleks ajaks maha võetud?

Või öelgem veelgi otsesemalt: kui palju vabadust on selleks ajaks hävitatud. Sest

see, mis algas vabaduse kaitsmisena rahvusluse eest, on asunud hävitama vabadust ennast.

Meil on varsti aeg asuda uude Balti ketti ja taas karjuda: „Vabadust! Vabadust! Vabadust!“ Vabadust nimetada hunti hundiks, lonti londiks ja kanakarja kambakat kanakarja kambakaks. Vabadust otsustada, keda me oma koju lubame ja keda ei luba. Vabadust rääkida anekdooti eestlasest, venelasest ja juudist või mehest ja naisest. Õigust välja visata tädike, kes tuleb koolieelikutele nokulaule õpetama, ja noori hingi püüdev „transspetsialist“. Vabadust välja öelda, et mulle ei meeldi see, teine ja kolmas asi, näiteks rõveduste kunsti pähe kaelamäärimine avalikus ruumis. Või see, et minu linnaossa ehitataks mošee. Kas ma võin öelda, et see mulle ei meeldi? Kas ma võin nõuda ja tahta, et kui see ei meeldi minu linnaosa elanike valdavale enamusele, siis teda ei ehitatagi?

Kas olete tähele pannud, et neid vabadusi meil enam pole? Need on meilt vaikselt varastatud ja meie oleme sellel vaikides sündida lasknud. Hea küll, mitte päris vaikides, aga vastuporisemine on kostnud ikka kuskilt kõrvalkoridoridest, mitte avaratest hästisisustatud kabinettidest, kus lumehelbekesed üksteisele aukirju, medaleid ja meie ühist raha jagavad.

Vabaduse kiirenev kadumine on ära ehmatanud isegi teatud osa vanema põlve liberaalidest. Aga kes tegi? Ise tegi. Nii et pühkigu oma krokodillipisarad ära ja tundku lämbumisest rõõmu. Ees terendab hirmuühiskond. Me anname oma vabadust käest iga päev ja iga tund, nii lihtne see ongi. Pettes ennast naiivse lootusega, et see järeleandmine oli viimane. Ärge mitte lootkegi, ei ole. Te ei suuda ettegi kujutada, mida meilt kõike nõutakse, enne kui see hullus läbi saab. Parem siis juba kohe maoli maha visata ja kõige ning kõigi eest vabandust paluda. Kuigi tegelikult pole sellelgi mõtet, sest süüdi oleme ikka. Milline karistus meid tabab, seda otsustab mõni järjekordne hüsteeriline krõhva, kes teab, mis meile hea on. Ups. Vabandust.

Ilmunud teise pealkirja all Postimehes 21. juulil 2020