Nii. On meil siis välja ilmunud järjekordne demograafiageenius ja elu mõtte sõnastaja, ettevõtja Raivo Hein. Pensionipoliitilist suu- ja sõrataudi põdeva Äripäeva veerud on talle lahkesti avatud ja kui publiku hulgast piisavalt ovatsioone ei kosta, annab leht juhtkirjaga vurtsu juurde. Taas on tõestamisel arulage tees, et vananeda võib ka nii, et see järeltulijatele mingit koormat ei pane. „Arvestada ja lootagi sellele, et lapsed vanaduses aitavad, on minu meelest küüniline. Niiviisi ei tohiks mõelda, sest lastel on oma tööd, oma pered ja lapsed, keda ülal pidada. Jääda vanaduses nende peale lootma on vale!“ põrutab Hein. Ja juhtkiri tänitab kaasa: kas mind sünnitati siia ilma vanemate eest hoolitsema? Millal see kokkulepe tehti, kas minu eostamisel?
Suurepärane, isand Hein! Hurraa, Äripäev! Ovatsioonid, hr Rõtov! Kõik need tuhanded sugupõlved, kes elasid enne meid ja kelle töövilju me täna tarbime, olid vastikud küünikud.
Jah, seda mõistame me alles täna, oma ülla egoismi silmipimestavas valguses. Otse loomulikult on kohutavalt küüniline arvestada ja loota, et sinu lapsed sind vanaduses aitavad – seda peavad tegema hoopiski teiste inimeste lapsed. Sest keegi kindlasti peab seda tegema; peab ju olema keegi, kellele Hein oma raskest rahapungast tasu saaks maksta, et tema ratastooli lükataks ja mähkmeid vahetataks. Prisked numbrid pangaarvel teatavasti ise midagi ära ei tee, vaja on inimkätt. Need inimesed peab keegi teine sünnitama, koolitama, inimeseks kasvatama. Keegi teine. Nende teiste inimeste laste puhul Hein ei küsi, kas nad sünnitati siia ilma tema eest hoolitsema, nad teevad seda vabatahtlikult, raha eest. Aga olemas nad igatahes peavad olema, kas raha eest või mitte. Nii et keegi ikkagi pidi sünnitusvaludes karjuma, öösiti üleval olema, hilisõhtuti muretsema, lastevanemate koosolekutel käima… Keegi teine.
Niisiis, teiste inimeste lastega arvestada ja neile loota – see ei ole küüniline. See on hoopis avatud, hooliv ja salliv, kahtlemata. Progressiivne, demokraatlikele väärtustele vastav. Oma lastele sellist koormat panna ei saa, lisaks peavad nad hoolitsema nn vähemuste ja immigrantide eest ning võitlema kolonialismi pärandi vastu. Õieti küll siiski mitte nemad ise. Nemad on ikkagi midagi kõrgemat, neil on oma elu ja oma pere, nemad investeerivad ja maksavad makse, nii et ka nendesinaste kaitsetute vähemuste ja immigrantide eest peavad siiski hoolitsema kellegi teise lapsed. Üleüldse tegema kõike, mis määrib ja on igav.
Vaat see on tõeline humanism.
