Seitungis oli lugeda, et „purustuvad üha uued trahvirekordid“. See on uudis tõesti. Sest mis imeloom see veel on – „purustuvad“? Vanasti rekordid ikka purunesid, aga nüüd siis nähtavasti purustuvad. Äge lugu küll, ma siis ka enam ei vanane, vaid vanastun, kusjuures kestlikult, unustamata tundetaiplikku säilenõtkust, ja tunnen, kuidas enesetunne selle peale kohe parastub. Või teen hoolsalt sporti ja mitte ei vanastu, vaid lausa noorestun.
Ma muidugi saan aru, et igaühel juhtub keele- ja sulevääratusi, aga viimase aja internetimeedias kuidagi nagu liiga sageli, või kuidas? Mis lahti on? Alles see oli, kui võis lugeda, et „tüliõun on maha maetud“. Tüliõun, mitte vaenukirves. Või siis täna: “Venelasi kostitavad plahvatus plahvatuse otsa.” Plahvatus kostitavad? – mitte mina aru ei saavad… Jaak Joala laulavad, inimesed plaksutab kaasa. Mul on juba mõnda aega kahtlus, et pealkirju palgatakse panema mingid eriti keelekauged ja kirjaoskamatud tüübid, võib-olla ühes kohustusega töö ajal purjus olla.
Kuid selle juures osatakse toimetustes olla viimased pedandid ja tähelepanelikkuse õied, kui on tarvis väänata vana hea Genua Genoaks, Severodonetsk Sjevjerodonetskiks või Medvedjev Medvedeviks. Kui kirjutad normaalselt, traditsiooniliselt ja häälduspäraselt Medvedjev, siis see on suur patt, aga lobiseda tüliõuna mahamatmisest, mida pole kunagi keegi harrastanud, on igati koššer. Ilmselt on asi selles, et õigekirja kontrollib masin, kes tüliõunast midagi ei tea. Imelik, parastuvat parastumist oleks pidanud masin ju märkama, aga ju oskas ta iseennast kuidagi üle kavaldada.
Inimesed seevastu enam ei tea, mida nad räägivad – senine semantika purustub, lagustub ja mädastub. Me veame üksteist hanepidi ja tõmbame ninast, laseme uttu ja tõmbame varvast, ajame villast ja viskame jama. Küllap selles huumuses idastub uus semantika ja tõuseb lendu nagu Trooja hobune tuhast. Ja troojalased veavad linna Fööniksi, kelle peast lendab välja Pegasus.
See saab päris põnev olema. Kuulame, õpime, tugevdume ja karaneme, kuni enam ei imestagi, lugedes, kuidas kurjategija John Smithi naisele jalaga munadesse lõi või John Smithi kaksikvend James terve ja rõõmsa lapsukese sünnitas. Eesti esimene president oli Konstantin Vanemuine, kes võitis Madisepäeva lahingu, mis toimus jaanipäeval püha Jüri auks. Tulevik nagu helesinised mäed.
PS Aina paremaks läheb. Äsja öeldi ETV-s, Aktuaalses Kaameras, et Raadil elavdakse vana “mõisasüdamet”. See kindlasti rõõmustab tartlaseid. Jajah, ka see kole sõnavorm on juba ajakirjandusest läbi käinud. Tartlaseid rõõmustab, kui saab avaldada arvamuseid, kuidas elavdadadada seda mõisasüdamet.