See on tavaline nähtus, et sõja varjus käib üks teine sõda. Ja kolmas ja neljaski. Praegu peab näiteks Leedu vaikselt jätkama oma sõda jõuga riiki trügivate migrantidega, sõdides ühtlasi Euroopa Liidu ja ÜRO lollpeadega, kes oma klaaspaleedes pöidlaid keerutavad, lakke vahivad ja laulval häälel korrutavad, et nii ei tohi, sest et nii ei tohi. Ei tohi sissetrügijaid tagasi saata, vaid tuleb punane vaip lahti rullida ja alustada pikka-laia protsessimist, kas ta ikka võib tulla või mitte, ja kui ei või, siis kuhu teda saata, sest saata pole kusagile, ja lõpuks tuleb ta ikka paigale jätta, kulutades kõigeks selleks kümnete inimeste sadu töötunde, mida oleks vaja hädasti mujal. Kõik see ei huvita kõrgepalgalisi ametnikke, üks neist sai hiljuti linnukese kirja näpuviibutuse eest ka Eestile. Õige, seltsimehed, tulistage aga kahurist varblasi, muud te ei oskagi.
Piirilt aga ei tohi tagasi saata sellepärast, seadused ja konventsioonid keelavad. Seadused ja konventsioonid on seejuures loonud olukorra, kus sellist looma nagu piiririkkuja enam olemas polegi, on puha pagulased. Pagulastel jälle on laiahaardelised õigused niipea, kui nad on suutnud ennast meetri jagu üle piiri pressida. (Millal mõni volinik Ukrainale etteheite teeb, et see Vene “pagulasi”, kes juhtumisi ületasid piiri tankiga, nii karmilt kohtleb? Tõeline keskaeg ju?) Pagulasstaatuse helde jagamine puudutab miljoneid inimesi ja sealhulgas miljoneid advokaate, kes neid miljoneid inimesi head raha teenides aitavad, rääkimata tuhandetest inimsmugeldajatest, kes veel parema raha eest nadd kõigepealt üldse piiri äärde veavad. Aga meie istume oma naiivsete konventsioonide otsas, mis on kokku pandud II maailmasõja järgses hädas, ja püüame nende abil reguleerida hoopis teiseks muutunud olukorda.
Olukorra teeb keerulisemaks see, et need niinimetatud pagulaste niinimetatud õigused ei sisaldu mitte ühesainsas aegunud pühas tekstis, vaid on nüüdseks laiali pillatud juba kümnetesse aina pühamatesse tekstidesse, nii rahvusvahelistesse kui riiklikesse. Neist kõigist mingi väärprintsiibi väljajuurimine oleks peaaegu sama raske kui võitlus vähiga ka juhul, kui oleks olemas üksmeelne arusaam ja tahe. Kuid seda pole ju nagunii, sest eksisteerib ja toodab pöörast kasumit selline asi nagu inimõigustööstus, mille ühe haru kasusaajaid sai mainitud ülalpool. Kusjuures need moodustavad vaid pisikese osa kogu sellest maksvanderstuulide armeest, kes on sisuliselt hiigelsuur kamp parasiite.
Kui heaolumaailm usub, et pigistame õige silmad kõvasti kinni, ehk läheb üle, siis käitub ta just nii nõmedalt kui too preili, kes lootis et rasedus läheb üle. Ja ometi just nii tehaksegi, sest suur süsteem kipub töötama täpselt nii halvasti, kui halvasti töötab tema kõige viletsam jupp või sõlm. Ja sellisel vaimsel tasemel ametnikke, nagu too preili, leidub isegi keskmise suurusega organisatsioonis, rääkimata siis hiigelsuurtest nagu Euroopa Liit või ÜRO.
Endiselt küsin, et kui meil, eestlastel, pole jõudu suunata mandrite triivi või Golfi hoovust, siis on meil ometi suu risti nina all ja koht laua taga olemas, isegi mikrofon on sisse lülitatud. Miks me häält ei tee, mis meil viga on?
