Nüüd on siis uus liik välja ilmunud: ruumikriitikud. Üks neist kirjutab järjekordse südantlõhestava loo, kuidas „puude maha võtmine linnaruumist rõhub eriti autota ja kehvema tervisega liiklejaid“. Selline on siis ruumikriitiku arusaam linnaruumist – linnaruum on liiklemiseks. Aga mina olen kuskilt kuulnud, et linnas mitte üksnes ei liigelda, vaid ka elatakse. On mul õigus või on valesti meelde jäänud?
Juhul kui mul on õigus, tasuks oma vindunud autoviha natuke taltsutada ja mõelda ka nende peale, kellele kärpimata, käest lastud kõrghaljastus aknast sisse kasvab ja nad pooleks aastaks pimeduse kätte mõistab. Eesti ei ole see koht, kus ennast iga hinna eest valguse ja päikese eest kaitsta, nagu mõni ruumikriitik võib-olla kuskil Lõuna-Prantsusmaal või Kreekas nägi tehtavat ja sellest otsekohe järeldas, et sama moodi tuleb teha ka meil.
Eesti linnas on kuumal suvepäeval vaja muidugi ka varju, aga kui palju on neid kuumi suvepäevi – võrreldes nende päevadega, mil on vaja valgust? Nagu öeldi ühes näitemängus: meil paistab päike ainult kaks korda aastas ja siis ka otse silma. Ruumikriitikud paistavad nahast välja pugevat, et ta neil kahel päeval ka ei paistaks, ei silma ega üldse kuskile.
Lõpuks ei näi ruumikriitikutel aimu olevat, et on olemas ka selline asi nagu arhitektuur. Et on olemas ilusad majad ja inetud majad, ning et esimeste puhul oleks tore, kui nad ka näha oleksid, nagu näiteks Tartus Rüütli tänavas või Tallinnas Vanal turul. Kusjuures mitte ainult talvel. Aga ei. Arhitekt näeb vaeva, ehitusmeistrid näevad vaeva, omanik mõtleb pingsalt, milline värvilahendus valida ja kuidas klaasida aknad – ja siis me tõmbame sellele kõigele kardina ette. Schluss. Olge lahked:
Nagu näete, on edukalt lahendatud ka valguseprobleem, samuti välditud ohtu, et aknast mingisugune vaade avaneks.
Linnakeskkonna loovad – peaksid looma – hooned, mitte puud. Praegu aga püütakse metsa iga hinna eest linna sisse smugeldada ja linna iga hinna eest linnast välja põllule viia. Nagu Lõunakeskus Tartus, see-eest heinamaad linnasüdames, mis on pealegi nii hinnalised, et sinna ei saa lapsi lubada, laste jaoks tuleb asfaldile kunstmuru laotada. Mis totrus see on? Pärnus paistab rohkem mõistust leiduvat. Seal on uus linn vana linna kõrvale ehitatud ja elab muuseas täiesti kenasti ära ilma kõike kinni matva kõrghaljastuseta. Seda on Pärnu vanalinna ja mere vahel rohkem kui rubla eest, minge ja „liigelge“.
Mis te vingute, kolige maale, kui linnas ei meeldi.
