Tsensuurivabalt 17.07.2021

Jaga

Kui maamees linna satub, siis juhtub temaga ikka midagi, mida annab mäletada.

Minuga juhtus nii, et kuulsin tahtmatult pealt võõrast vestlust. Õieti üht jupikest sellest. Ma ei ütle, kus, sest see pole oluline. Igatahes Eestis. Jupike aga kõlas nii: „…ja siis veel mõned vanema generatsiooni inimesed, kellel ei ole kokkupuudet rahvusvahelise üldsusega ja kes seetõttu kasutavad valesid sõnu. Selliseid, mis on solvavad.“

See intrigeeris. Kõõritasin niipalju, kui viisakus lubas. Umbes 25-aastane, keskmist kasvu, lühikese habemega, enesekindla pilgu ja häälega. Korraliku välimuse ja maneeridega noor mees. Kes jagas oma kogemusi või muljeid kellegi keskealise daamiga.

Nonii, mõtlesin, nüüd olen ma teda siis oma silmaga näinud. Seda poolmütoloogilist tegelast, kes kinnitab tõsimeeli, et „mustlane“ on halvustav ja silmitseb minusugust põlastusega, mis on nii mõõtmatu, et ta mind tegelikult ei märkagi. Sest mis on üks Vahtre rahvusvahelise üldsuse kõrval? Sama vähe kui major Wentzl looduse ülevuse kõrval.

Üldse käis palju mõtteid peast läbi. Meenus äsja loetud artikkel, kus oli juttu Michigani Ülikoolis sisse seatud soovimatute sõnade ja väljendite nimekirjast, mis väidetavasti on rassistlikud või haavavad. Nagu „pruuni-paberkoti-lõunasöök“, „must-valge mõtlemine“ või mingil salapärasel põhjusel ka „piknik“. Samuti „master password“, „dummy variable“ või „disabled system“, mille karjuv rassism avaldub eriti selgelt, kui originaalkeele juurde jääda. Nimekiri on pikk ja pikeneb pidevalt. Rahvavaenulike sõnade ja väljendite ning nende kasutajate paljastamine käib täistuuridel.

Et vaat sellised lood. Rahvusvaheline üldsus arvab nii. Teine mõte oli: kes küll avaldaks sellele habemega noormehele saladuse, et tegemist polegi rahvusvahelise üldsusega, vaid ennasttäis idiootide subkultuuriga, ja et nad moodustavad vaid mikroskoopilise osa inimkonnast. Kuid pretendeerides ühtlasi inimkonna valitsejaks. Hea küll – juhiks, sest kõige tähtsam, seltsimehed, on progress. Progress tähendab liikumist, liikumine nõuab juhti. Ka Hitler nimetas ennast juhiks, samuti Mussolini ja muidugi Stalin. Võitlus viis meid kuulsusele vastu, uhket tööd nüüd kuldab võidu koit. Võitudele juhib meid Stalin me ees, meie suurim metallurg ja parim ääsimees.

Kui te nüüd arvate, et tuvastasin süvariigi esindaja, kes on korraks pinnale tõusnud ja nooruse ettevaatamatusest oma maskiserva irvakile unustanud, siis te eksite. Pole mingit süvariiki. Pole organisatsiooni ega rahvusvahelist vandenõu. On teatud tüüpi, enamasti keskpäraste vaimsete võimetega inimeste vaistlik tung äravalitute hulka. Kõik ei igatsegi ise jumalaks saada, enamikule piisab sellestki, kui olla jumalate poolel. Neil inimestel on ka vaistlik oskus üksteist ära tunda, koonduda ning teistsugused ühisel jõul välja süüa ja porri talluda. Nad edutavad ja kiidavad üksteist valitsusvälistes organisatsioonides, ministeeriumides, meediamajades. Nad taipavad sekundiga, kes tuleb (sotsiaal)meedias geeniuseks vispeldada, kes maha karjuda või surnuks vaikida.

Maamehe kombel ütleks, et ennasttäis lollpead. Aga väga visad. Seesinane woke-ideoloogia on neile nagu palgijupp merehädalisele. Nad ei saa sellest lahti lasta, sest see on ainus, mis neil on. Meil saab nendega veel palju jama olema.

Sarnased postitused