Sõgeduse mängumailt Tsensuurivabalt
Lauri Vahtre

Tsensuurivabalt 16.02.2023

16/02/2023
Jaga

Nüüd oleme siis niikaugel. Üks lätlane ütles, et eesti treener vaatas oma 17-aastast hoolealust vale pilguga. Hoolealune ise ei saa aru, mis valesti on või milles treenerit süüdistatakse. Ka mitte tema vanemad. Kuid juba on tormanud kohale, vabandust, verd haistev šaakaliparv – see tähendab väikelaste „seksuaalkasvatajad“ – kes kuulutavad, et tütarlaps tunneb ja arvab valesti. Et tegelikult peaks ta ennast tundma ahistatuna, peaks kaeblema, peaks esinema vaimselt ja füüsiliselt murtud ohvrina. Miks ta seda ei tee? Sest teda pole lasteaiast saati õpetatud, et nii on vaja. Järelikult – väikelaste „seksuaalkasvatust“ (ehk siis äärmusfeministlikku ajupesu) – tuleb parendada, tõhustada ja süvendada.

Kenasti Orwelli antiutoopia tasemele küünib muidugi ka kuritegu ise. 59-aastane mees „vaatas armunud pilguga“ 17-aastast tütarlast. „Ta vaatas sind!“ Kohutav lugu. Võiks ju küsida, et mis selles lõpuks kuritegelikku on, kui nii vana mees nii noort tüdrukut armunud pilguga vaatab – viimati ongi armunud? Kas ei tohi? Kui ta sellega piirdubki? Meestevihast aru kaotanud sõss muidugi ütleks, et ei tohi jah, mingil juhul ei tohi. Iga mees on vägistaja ja kui ta seda ei tee päriselt, siis teeb ta seda mõttes, ja seetõttu tuleks kõik mehed […] Või no hea küll, vähemalt pimedaks torgata. Siis kaoks ka probleem, kuidas üldse defineerida kuritegu nimega “armunud pilk”. On ju ka isamaa-armastus, isaarmastus ja üldse palju armastusi. Näiteks vaatab keegi Suure Munamäe vaatetornist armunud pilguga ilusat Eestit – ? Kahtlane lugu, eks ole.

Kõik see meenutab vägagi hullumeelsust.

Minus igatahes tekib tõsine küsimus, kes selles loos õigupoolest pervert ja ahistaja on. Vähemalt nende teadmiste ja nende süüdistuste taustal, mida seitungist lugeda annab. Kui peaks ilmnema midagi tõsisemat, on teine asi.* Aga las siis enne ilmneb.

  • Märkus 23. veebruaril: Võimalik, et ongi midagi tõsisemat. Sel juhul jääb käesolevast kirjutisest kehtima see osa, mis ironiseeris “ühiskondlikku kohtumõistmist” nende väheste ja ebaveenvate andmete põhjal, mis ajakirjanduses esialgu avaldati. Kui kedagi on päriselt kuritarvitatud ja/või kiustatud, siis seda ei õigusta ma mitte mingil juhul.
Sarnased postitused

Rohepööre või roheline enesetapp?

20/07/2021

Pole ühtki mõistlikku põhjust, miks ilma pikemalt kaalumata toetada meetmete paketti, mida kirglikult juurutab selline mees nagu Hollandi endine välisminister Frans Timmermans. Timmermans on silmapaistev eurobürokraat, multikultuurse ja liberaalse Euroopa pooldaja, kes omal ajal toetas jõuliselt immigrantide kohustusliku laialijagamise algatust, kes pragab rutiinselt Poolaga ja on rahvuslust võrrelnud alkoholismiga.

Kahtlemata on sellised võrdlused Timmermansi õigus, mille kasutamist ei saa talle pahaks panna, kuid oluline on, et tegemist on mehega, kes armastab sunniviisilisi lahendusi ja käteväänamist. Sellisest hoiakust on Euroopa Komisjoni viimane ettepanekute pakett lausa läbi imbunud. Kes veidi ajalugu tunneb, sellele võiks meenuda Nõukogude Liidu Kommunistliku partei III programm, vastu võetud NLKP 22. kongressil 1961. aastal.

Timmermans: eesmärgiks on tagada, et 2035. aastaks on kõik uued autod CO2 heiteta. 2030. aastaks tuleb ehitussektoris luua 160 000 rohelist töökohta. Taastuvenergia osakaal üldises energiajaotuses peab tõusma 40%-ni.

NLKP III programm: põllumajandustoodangu maht tõuseb 10 aasta jooksul umbes 2,5 korda ja 20 aasta jooksul 3,5 korda. Esimese kümne aasta jooksul möödub NSV Liit põhiliste põllumajandussaaduste tootmise poolest inimese kohta Ameerika Ühendriikidest. 1980. aastaks on kommunism NSV Liidus põhiliselt üles ehitatud.

 

Ja nii edasi. Eesmärgid on utoopilised, kuid see on veel pool häda. Teine pool häda seisneb selles, et lootus, nagu jälgiks kogu ülejäänud maailm hinge kinni pidades Euroopa Liidu rohelist enesetappu, põledes soovist seda järele teha, on masendavalt naiivne. Euroopa Liit kuulub küll maailma majanduslike suurvõimude hulka, kuid pole kaugeltki suurim ega ainus. Isegi kui kõik need utoopilised eesmärgid mingi ime läbi realiseerida, ei teeks EL muud, kui vaid nõrgestaks ennast, kütaks tagant sotsiaalseid pingeid, rändeid ja üldist maailmalõpumeeleolu.

Et nn rohepööre kellegi heaolu kõvasti kärpima hakkab, seda tunnistab Timmermansi ajutrust pika hambaga ka ise, teatades: Uuest kliimameetmete sotsiaalfondist toetatakse ELi kodanikke, keda kõige rohkem mõjutab või ohustab energiaostuvõimetus või liikuvusvaesus. Fond aitab leevendada ka muutustest kõige enam mõjutatud inimeste kulusid. Nii tagatakse, et üleminek on õiglane ja kedagi ei jäeta kõrvale.

Mida see tähendab? Eesti keeli öeldult seda, et kallid eestlased, põlevkivi põletamine keelatakse teil nüüd ära, istuge rahulikult oma tare lävel ja vaadake, kuidas nõgesed kasvavad, sellal kui meie Brüsselist teile toidupakke saadame. Ja olge tänulikud. Kui ei ole, siis me ei saada.

Omaette pärl on muidugi „liikuvusvaesus“, mida iganes see tähendama ei peaks. Samuti võime fantaseerida, kuidas ilma CO2 heiteta toota CO2 heiteta autosid. Sest muidu poleks asjal vist mõtet? Nähtavasti vesirataste, käsivintside ja veohobuste abil. Kuid fantaasiaks see jääbki, nagu ka kujutluspilt tuulegeneraatoritest, mille valmistamiseks ei kulu tilkagi naftat, vaid mis kasvavad maa ja mere seest nagu metasekvoiad, kelle tagasitulekut Jaan Kaplinski kunagi nii kangesti igatses.

On tõsi, et loodus riigi- ja rahvuspiiridest ei hooli ning seetõttu on vaja rahvusvahelisi kokkuleppeid. Pole mõtet kaitsta kahe riigi vahel asuvat järve või jõge vaid ühelt poolt, kui tuua kõige lihtsam näide. Ning kui on sõlmitud kokkulepe ja üks pool seda rikub, siis peaks ju olema mingi võimalus rikkujat karistada. Nii et sunnivahendeid ei saa eitada, keskkonnakaitse ongi sisuldasa käteväänamine. Paraku. Kunagi nooruses viirastusid mulle isegi sõjaväed, mis seisavad kuskil Brasiilias vihmametsade piiril ja avavad vajadusel tule kolonistide pihta, kes soovivad metsa põllumaaks raadata, et toita oma nälgivat peret. Nüüd mu käed enam sel viisil ei sügele ja ka isand Timmermans, kes on minust vaid aasta noorem, võiks rahulikuma joone võtta. Sundus on vajalik, aga kommunismiehitaja radikaalsust pole ka vaja. See aitab loodust lõpuks sama vähe kui NLKPl õnnestus kommunismi ehitada. See tähendab – ei aita, küll aga võib hoopis tohutut kahju tekitada. Rahvusriigid, milles fantasöörid näevad peamist takistust saastevaba ja mürkrohelise maailma loomisel, on tegelikult ainsad mehhanismid, mille abil üldse midagi ära teha saab. Keskkonnakaitse ei saa käia üle rahvusriikide peade, vaid ainult rahvusriikide kaudu.

Kõigepealt aga tuleb natuke kalkuleerida, kellelt üldse on mõtet midagi nõuda. 2019. aastal andis Euroopa Liit maailma fossiilkütustest tulenevast CO2 emissioonist 6,4%, Hiina seevastu 27%, Ameerika Ühendriigid 11% ja India 6,6%. Eri mõttekodade ja seirajate andmed võivad siin pisut erineda, kuid üldised proportsioonid on samad ja kõik need ütlevad, et Hiina panus on suurem, kui Euroopa, Ameerika ja India oma ühtekokku.

Millest me siis üldse räägime? Küsimus suurele ringile: kus oleks võitlus kasvuhoonegaasidega kõige vajalikum ja ka kõige perspektiivikam? Kus on mõtet kadunud prille otsida – kas seal, kus nad ära kadusid, või seal, kus on mugavam otsida? Ma saaks aru, kui EL seaks endale eesmärgiks töötada välja tehnoloogiaid saastevaesemaks majandamiseks, igasugused lagunevad või materjalisäästlikud materjalid ning nipid, aga kui ta ennast selle asemel hoopis ära lämmatab, ei ole sellel planeedi seisundile erilist mõju – eeldusel, et suuremad saastajad seda kummalist masohhismi lihtsalt pealt vaatavad, nagu nad tõenäoliselt just teevadki. Ning edasi mõeldes – kui isegi terve Euroopa Liidu emissioon on globaalses mõõtkavas teisejärguline, siis mida peaks arvama tibatillukese Eesti omast? Kui 1,3 miljardit hiinlast korraga teada saaksid, kuidas me oma põlevkivienergeetikale maailma tuleviku nimel vee peale tõmbame, puhkeksid nad vist sellise mürinaga naerma, et tekkiv tsunami pühiks minema nii Los Angelese kui San Francisco.

Eesmärgi õilsus ei õigusta kirvemeetodit. Mihhail Gorbatšovi võitlus liigse joomisega oli samuti õilis, ent pika ajalooga Massandra viinamägede hävitamine oli sellegipoolest lollus, et mitte öelda kuritegu nii majanduse kui kultuuri vastu. Ma ei võrdsusta siin põlevkivikarjääre viinamarjaistandustega, vaid mõtlen öeldut üldisemalt. Kuskil Vahemere ääres sirgunud tarkpead ei peaks tulema eestlastele või soomlastele õpetama, kuidas siinses kliimas maju ehitada. Elagu ise oma hermeetilistes purkides ja nimetagu neid nullenergiamajadeks, aga jätku meid rahule. Või tulgu meie juurde hoopis õppima, kuidas korraldada näiteks prügikorjamistalguid või nõgestest suppi keeta.

Timmermansi püha üritus läheb nagunii rappa. Aga oluline oleks sellest ikkagi mingisugust kasu lõigata. Ma ei mõtle mitte rehepaplikku omakasu ega kitsalt Eesti kasu, vaid taas laiemalt – Euroopa peaks valmistuma õppima neist õppetundidest, mis kahtlemata tulevad. Midagi on ju keskkonna heaks võimalik ka päriselt ära teha ja see miski tuleb loosungite, silmakirjatsemise ja hungveipingliku pasunapuhumise rägast üles leida.

Ilmunud Postimehes 20. juulil 2021

 

Abieluvõrdsus on uue ühiskonnakorra võiduks lõppude lõpuks kõige tähtsam, kõige peamine

16/03/2023

Kõigepealt palve võimalikule lugejale: lugege see tekst tingimata lõpuni või jätke üldse lugemata

 

Eesti vajab abieluvõrdsust. Tõelist abieluvõrdsust. On käsitamatu, kuidas saab 21. sajandil ühes Euroopa Liidu riigis valitseda olukord, kus osa inimesi võib oma armastuse vormistada abieluinstitutsiooni näol, teine osa aga mitte. Miks? Põhjust õieti polegi. Viidatakse umbmääraselt mingitele traditsioonidele, ajaloole, hoiakutele, mis näitab üksnes, et vastuvaidlejad ei ole teemaga päriselt kursis. Abielu pole loodusnähtus, vaid inimestevaheline kokkulepe. Kui on võimalik kokku leppida üht moodi, siis on võimalik kokku leppida ka teistmoodi. Peab olema vaid head tahet, lugupidamist üksikisiku valikute ja erisuste vastu ning arusaamist progressi üldisest suunast. Ainult nii saab Eesti jätkata esirinnas, langemata sabassörkijate rolli. Maailm jälgib suure huviga, mida meie äsjaste valmiste tulemused praktikas kaasa toovad. Me ei pea ennast alahindama. Meie otsused võivad olla teenäitajaks mõnele teiselegi ühiskonnale.

Nende printsiipide ja lootuste taustal on täiesti arusaamatu, miks kobrutab ajakirjanduses vanameelsete, konservatiivide ja kultuuripidurite retooria. Marek Reinaas, Aili Kala, Alari Rammo, Erik Moora jpt. on mingil põhjusel valinud tagurluse tee ja esinevad üleskutsetega, mille realiseerimine paiskaks Eesti vähemalt keskaega, kui mitte kaugemale. Loeme:

Ja riigil ei ole mitte mingisugust õigustust aktsepteerida diskrimineerimist, ronida inimeste magamistubadesse ja otsustada, mis on kahe inimese vahelises suhtes õige ja vale. Selline käitumine ei ole vaba ühiskonna tunnus. (M. Reinaas)

Kas märkate, kus on viga? Loomulikult: siin räägitakse kahe inimese vahelistest suhetest. Kuid kus on kirjas, kes on otsustanud või millise füüsikaseaduse põhjal on determineeritud, et abielu peab ühendama just kaht inimest?

Hea küll, me oleme sellega harjunud. Meid on sel kombel programmeeritud sajandeid – ikka sellestsamast pimedast keskajast saadik. Nii et heasoovilikult võttes võiks Reinaasa vääratust pidada näpuveaks. Kuid samas on see väheusutav. Haritud inimesena teab ta hästi, mis on kaks, mis on kolm ja mis on palju. Ei, pigem on tegemist sihikindlaga ja julma vastuhakuga tuhandete inimeste õnnele, millesse ta nüüd, olles riigikokku valitud, tahab kaasata ka Eesti Vabariigi. Äärmiselt küsitava väärtusega teguviis.

Sest maailmas, kaasa arvatud Eestis, on tõepoolest tuhandeid, võib-olla miljoneid inimesi, kes sooviksid abielluda näiteks kolmekesi. Või X-kesi, kus X tähistab suvalist naturaalarvu. Milles on need inimesed süüdi, et neile keelata abieluõnne? Igaüks teab, et mitmikabielud on nii ajaloos kui tänapäevases maailmas täiesti tuntud nähtus. Siiski ühe täpsustusega: ajaloost tuntud mitmikabielud seisnevad ühe abielupoole abielus korraga mitme partneriga (mitmenaisepidamine, mitmemehepidamine), kuid tõeline abieluvõrdsus tähendaks, et abielus on kõik abielu osalised omavahel. Järelikult – nt kolmeliikmelise abielu puhul on kõik kolm, soost sõltumata, üksteise abikaasad. Selliseid abielusid on tänapäeva maailmas juba palju ja arv suurneneb, ainult et meie hädavõrdõiguslased sellest ei räägi.

Loomulikult pole kolm mingi piir. Me ei saa välistada võimalust, et näiteks hästi kokku töötanud jalgpallivõistkond, kes on aastaid jaganud ühiseid rõõme ja muresid, riietusruumi nurgas oma intiimseid muresid pihtinud, limonaadilonksu ja närimiskummipadjakest jaganud, duši all üksteiselt šampooni laenanud, soovib ühel päeval selle vormistada abieluna. Võib-olla sellist asja ei juhtu kunagi, aga miks me peaksime selle ette välistama? Armastus ei hoiata, ta kerkib teie ette ootamatult nagu mõrtsukas.

Nendele küsimustele hädavõrdõiguslased vastata ei oska. Oskavad vaid korrutada, et abielu on kahe inimese liit, sest et on kahe inimese liit. See ei ole ju tõsiseltvõetav jutt! „Kahe inimese liit“ on primitiivse duaalnormatiivsuse relikt, ja juba ammu on aeg liikuda edasi polünormatiivsuse juurde, millest aastakümneid hingestatult kirjutas Jaan Kaplinski – kas see kõik oli asjata? 21. sajand on käes, saage ometi üle!

Hirm on väga halb nõuandja ja teejuht. Konservatiivse maailmavaatega aktivistid hirmutavad meid sellega, et kui kehtestatakse tõeline, polünormatiivne abieluvõrdsus ja noortele pakutakse koolis seksuaalkasvatust, siis kukub taevas maa peale, me sureme välja ja noorus on lõplikult hukas. Meeleheitlik kinnihoidmine kiviaegsetest moraalinormidest sünnitab õige kummalisi mõtteavaldusi:

Pea kümme aastat kestnud ühiskondlik arutelu teemal, kas kõik perekonnad peaksid olema võrdselt kaitstud ja tunnustatud, võiks nüüd lõppeda otsusega, et abielluda saavad kõik täisealised inimesed sõltumata nende soost. Sellega saaksime lõpuks laualt maha ka sallimatust õhutavad jutupunktid, mida igal valimisperioodil jälle poliitilise omakasu saamiseks üles köetakse, tehes haiget ja liiga paljudele inimestele, keda need isiklikult või kaudselt puudutavad. Kui me seda praegu ei tee, siis millal veel? (Aili Kala)

Jällegi on meie ees osavalt maskeeritud demagoogia. Kõik täiskasvanud inimesed sõltumata soost? Aga miks jäetakse mainimata – sõltumata sugulusastmest? Loomariik toob kuhjaga näiteid nn inbriidingust, mille tulemused ei pruugi sugugi alati olla negatiivsed. Pealegi – mis see riigi asi on? Kaks täiskasvanud inimest on vabad otsustama, mida nad teevad või ei tee. Lapsed ei puutu üldse asjasse. Jätaks Kinder, Kirche, Küche-mentaliteedi ükskord seljataha? Lapsed ei sünni abielust ega sugulisest läbikäimisest, vaid armastusest. Abielu ja lapsed on kaks täiesti eri asja. On kahetsusväärne, et laste selja taha pugedes üritatakse keelata abieluõnne emale ja pojale, isale ja tütrele, emale ja tema kahele tütrele, õele, õele ja vennale – ja nii edasi, valik on teie. Parafraseerides Marek Reinaasa: riigil ei ole mitte mingisugust õigustust aktsepteerida diskrimineerimist, ronida inimeste magamistubadesse ja otsustada, mis on nende omavahelistes suhetes õige ja vale. Selline käitumine ei ole vaba ühiskonna tunnus.

Ja ei ole mõtet tulla välja hädise kommentaariga, et siin ajab keegi küsimuse äärmusse ja üritab pilli lõhki puhuda. Mis mõttes äärmusse? Kui kahe mehe abielu on normaalne, siis miks peaks kolme mehe abielu olema ebanormaalne? Ei mingit äärmust, üksnes sallivus ja inimõigused.

Muidugi ronib rahvas põlevate luudadega Toompea platsile, opositsioon õlitab kõik relvad tuhandete muudatusettepanekute ja ööistungiteni, aga see tuleb üle elada. Julm diskrimineerimine peab lõppema. Õudne lõpp tundub lihtsam kui see tramburai lausa kaks korda läbi teha, mis juhtuks, kui sätestaksime kõigepealt duaalnormatiivse pseudo-abieluvõrdsuse, lootuses kunagi hiljem polünormatiivse ehk tõelise abieluvõrdsuseni jõuda. Koera saba ei ole mõtet raiuda jupphaaval. Küllap tuleks vastav eelnõu siduda riskantsevõitu usaldusküsimusega, sest kärarikkad vastased ei kao parlamendist ega valijate seast kuhugi. Aruteluta usaldushääletus pole kõige demokraatlikum, ent sisuliselt on arutelu kestnud ju kümme aastat.

—-

PS Palun lugejal mitte arvata, et olen mõistuse kaotanud. Käesoleva teksti autor võinuks olla professor Alfred Lepaotsast-Latsatas. See oli paroodia, mis juhib tähelepanu olulisele asjaolule: põhimõtted, millele toetudes nõutakse nn abieluvõrdsust, on ebaloogilised ja iseendale vastukäivad. Neid järjekindlalt rakendades jõuame absurdi. Loogiliselt võttes pole võimalik nõuda kahe mehe abielu ja olla samal ajal vastu kolme mehe abielule. Ja miks peaks kolmgi olema piir? Jalgpallivõistkond on muidugi üle võlli näide, aga mõni ususekt saab massiabieluga hakkama väga hästi. Mis alusel me keelduksime seda ametlikult abieluks tunnustamast? Nõndasamuti lähisugulaste abielu, kui oleme äsja postuleerinud, et kahe (kolme, kümne) täiskasvanud inimese omavaheline suhe on eranditult nende omavaheline asi?

Palun ka mitte arvata, nagu vaenaksin ma homoseksuaale. Mul pole nende vastu põhimõtteliselt midagi. Neid on alati olnud, neid on praegu, neid on ka tulevikus. Paljud neist on väga andekad inimesed. Isegi kooseluseaduse vastu ei protsessi, ehkki pean seda mittevajalikuks – asju saaks lahendada ka lepinguga. Ei tiku ma kellegi magamistuppa, ei taha kellelegi keelata kooselu ega armastust. Jutt käib üksnes ametlikust abielust. Nagu tavatsetakse rõhutada: abielu institutsioonist.

Võrdsuse nõudjatele tahan meenutada sedagi, et ka paljud heteroseksuaalid ei saa abielluda sellega, kellega tahavad. Mõnel, tõsi, see õnnestub – vähemalt mõneks ajaks – , aga keskeltläbi on maailm siiski ebaõiglane ja siin ei aita ükski seadus.

Oluline on ka mõista, et neil, kes on praegu taganõutava nn abieluvõrdsuse vastu, on täielik õigus lihtsalt vastu olla ja punkt. Nad ei pea selle kohta kellelegi aru andma, oma seisukohta põhjendama või ammugi välja vabandama. Ei meeldi ja kõik. Kuni sellised inimesed on enamuses, tuleb abielu rahule jätta. Ammugi veel praegu, sõja ajal, kui iga lisalõhe meie niigi lõhestunud rahva ihus on kurjast mis kurjast. Ja kuna küsimus tõesti kütab kirgi, ei ole arukas hakata abielu ümber defineerima enne, kui seda toetab veendunult mitte lihtsalt enamus, vaid rõhuv enamus rahvast. Kui selline aeg peaks tulema.