Märkmeid harrastuspüshholoogi vaatluspäevikust.
Nüüdseks aasta kestnud Ukraina sõda on joonistanud välja huvitava inimtüübi, kellel on järgmised omadused:
Ta kinnitab, et pooldab rahu, ei ole ei Venemaa ega Ukraina poolt; ta peab purustatud Vene tanki toomist Tallinna Vabaduse väljakule kohutavalt rumalaks ja inetuks teoks; ta pehmelt öeldes umbusaldab sügavalt Ukraina põgenikke (raskelt öeldes lausa vaenab neid); ta peab Eesti relvaabi Ukrainale reeturlikuks teoks ja nõuab süüdlaste vastutusele võtmist. Ta arvab, et Putinil on kõik põhjalikult läbi mõeldud ja et terve see aastapikkune sõda on üksnes pettemanööver – kohe tuleb otsustav obadus, mis ukrainlased aurustab, misjärel jõuab kord meie kätte, ja selles on süüdi kõik need, kes Ukrainat abistasid ning Venemaad suure suuga hukka mõistsid. Kuid Venemaa on suur, teda tuleb arvestada, leiab ta. Tuleb olla mõistlik, näha reaalsusi. See ei sega teda vastu rinda peksmast ja kinnitamast, et tema üksi seisab Eesti eest, Eesti aga on maailma kõige tagakiusatum riik, keda rahvusvahelised kapitalistid tahavad vahetpidamata kurnata ja röövida ning et Euroopa Liit tegelikult elabki Eesti tööst ja vaevast.
Üldjuhul iseloomustab seesinast tegelast masohhistlik hirmusegune imetlus Venemaa suhtes, mis meenutab pisut Tove Janssoni muumijuttudest tuntud Filifjonkat, kes kartis katastroofe. Kartis, aga samas ka igatses ja ihales. Teatud analoogiat pakub ka see pisiloom, mis iganes ta nimi oli, kes vahtis pasunat puhuvat suurt ja võimast Koduvana, jumaldavad silmad suured nagu tõllarattad ja suu lahti.
Me võiksime teda nimetada Filifjonkiniks. Või Filifjonkinaks, kui soovite. Tal kipub olema ka üsna selge erakondlik eelistus.