Ongi nutulaul käes: oh, kuis võivad kurjad natsionalistid süüdlaseks teha terve rahva ja keelduda ülikooli laskmast Vene ja Valgevene tudengeid. Yana Toomil on elus esimest korda häbi oma alma materi pärast ja tema FB-sõbral Valeria Jakobsonil niisamuti. Kui julgesin poetada, et häbi võiks olla Venemaa pärast, sain kelleltki „eestivenelaselt“ (nii ta ennast millegipärast nimetas) viivitamatu vastulöögi: miks peaks temal, Eesti kodanikul, olema häbi Venemaa käitumise pärast?
Ega lausa ei peakski. Aga võiks. Oleks ilus. Oleks lausa normaalne, nagu juhtusin mainima. Mispeale mind natsiks kuulutati. Vaat nii. Mis jätab kaks võimalust: kas inimene ei tunne häbi sellepärast, et ta ei peagi Venemaa (just Venemaa, mitte Putini!) käitumist häbiväärseks, või siis ei tunne ta häbi sellepärast, et ei pea ennast absoluutselt vastutavaks Venemaa tegevuse eest.
Eesti kodanikuna ta formaalselt ei peagi pidama. Ainult et… Kujutlesin ette, et olen eesti immigrant Kanadas, Kanada kodanik. Ja siis tungib Eesti Vabariik kallale näiteks lätlastele, pommitab nende linnu ja mõrvab naisi ning lapsi. Eestlasena tunneksin ma selle pärast kindlasti häbi. Täiesti ebaratsionaalset, põhjendamatut – kui soovite – , aga ikkagi häbi. Olles eesti kultuuri osaline, olles sellelt kultuurilt saanud ja sellele kultuurile ka vastu andnud, olen kaasvastutav kõigi viljades eest, mida eesti kultuur kannab. Nii magusate kui mürgiste viljade eest. Kui tunnen rõõmu Kaljuste koori edust, siis on mul kohustus tunda ka häbi võimalike häbitegude pärast.
Ent nagu öeldud – kui nimetasin sellist hoiakut normaalseks, märkides lisaks, et venelaste hulgas leidub paraku palju neid, kes seda ei jaga, sain külge natsi sildi. Silt sildiks, see on nagunii nõmedus, oluline on, et selline mõte mu oponenti nii kangesti ärritas. Loodan väga, et mitte esimesel põhjusel, ja et ta ikka taunib seda massimõrva, mida praegu Ukrainas korraldatakse, vaid teisel – veendumusest, et kui Venemaa midagi koledat teeb, siis ei puutu vene rahvus üldse asjasse. (Sellist jampsi ajas hiljaaegu muide ka meie kõrgeauline soovolinik: „Agressor on Vene riigi valitsus, mitte vene rahvus“ jne)
See on ühekorraga leebem ja samas hirmuäratavam hoiak. Leebem, kuna ei kuuluta otseselt vägivalda, kuid samas hirmuäratavam, sest teeb võimalikuks vägivalla regulaarse taastuleku. Kuniks vene rahvas arvab, et maniakkidest valitsejad pole tema süü, senikaua neid maniakke ka tuleb, ikka ja jälle. Omaette akadeemiliseks küsimuseks jääb, kust selline hoiak alguse on saanud. Viimati juba Rjurikust? Vene riigi rajasid ju viikingid ja valitsesid oma sadakond aastat kui viikingid, enne kui ära slaavistusid. See tähendab – rahvas ja valitsejad olid täiesti eri ooperist, nendevahelist verevahetust polnud ette nähtud ning keegi ei taotlenudki seda. See mudel kandus läbi sajandite. Rahvas on üks asi, valitsejad teine. Mužikki ei huvitanud, ta lõi käega: žiraf bolšoi, jemu vidnei. (Võssotski: kaelkirjak on suur, eks ta näeb ja teab paremini.) Ja loomulikult polnud mužik siis ka süüdi, kui kaelkirjak järjekordse alatuse või inetusega hakkama sai. Kahtlemata mugav positsioon. Nagu limpsiks pulgakommi. Minu oponendi ärritus nägi välja üsna sedamoodi nagu lapsel, kellelt tahetakse pulgakommi käest võtta.
Ja nõnda kostabki hädakisa: Oh miks kiusatakse vene ja valgevene noori? Ehkki tegelikult ei kiusa neid keegi. Lihtsalt praegu käib sõda ja nende riik on agressor. 21. sajandil võiks inimesed ometi taibata, et kui nad tahavad olla midagi enamat kui pärisorjad, siis tuleb oma riigi eest ka vastutust kanda. Teise kodakondsusse läinuna võiks sellest säilida kasvõi emotsionaalne vastutustunne oma rahvuse tegude eest. Kindlasti paljud kõike seda mõistavadki ega pane Tartu Ülikooli otsust pahaks. Sest see otsus on arusaadav. Need inimesed oskavad endale öelda: sant lugu, lilleke, aga midagi pole teha, see on ukrainlaste kannatuste kõrval kärbsehammustus.
Kes aga aru ei saa ja mingis ülekohtust jahvatavad, need ongi need, keda meie juurde vaja pole.
