Ajaloost Tsensuurivabalt
Lauri Vahtre

Tsensuurivabalt 5.03.2022 ehk Putin ja sooda

05/03/2022
Jaga

Putin sai hakkama millegagi, mida ei suutnud nõukogude võim viiekümne aasta jooksul. Nimelt kaotas Eesti poelettidelt sooda. See oli nimelt ainus kaup, mida kogu nõukogude ajal alati vabalt saada oli, erinevalt kõigist teistest.

2007. aastal ilmus mul raamat „Absurdi impeerium“, mis oli mõeldud n-ö teejuhiks välismaalastele nõukogude aja elutegelikkusesse. Et nad natukenegi teaksid, kuidas tollal elati ega küsiks enam, miks me politseid ei kutsunud, kui küüditajad tulid inimesi Siberisse vedama. Ilmus inglise, soome ja läti, aga ka eesti keeles, sest vahepeal oli sündinud ja üles kasvanud terve põlvkond eestlasi, kes kippusid nõukogude aja suhtes olema pea sama „välismaalased“. 2012. aastal ilmus eestikeelne kordustrükk.

Sooda teema puudutabki seda kordustrükki. Nimelt oli esmatrükis kirjas, et sellist kaubaartiklit ei olnudki, mis poleks kasvõi mingil perioodil, olgu või lühikeseks ajaks lettidelt ära kadunud. Küll oli kadunud või, küll konjak, küll suitsuvorst, isegi kartul või pipar, rääkimata nendest kaupadest, millega oli pidevalt häda – mida võis poes olla ja võis mitte olla, enamasti ikka seda viimast.

Raamatu ilmumise järel aga tegi üks heasoovija märkuse, et siiski-siiski, üks asi oli alati saada, nimelt söögisooda. Nõnda ma selle siis kordustrükki sisse kirjutasingi. Nüüd aga tahaks kangesti sinna lisada märkuse, et 2022. aastal suutis Vladimir Putin sellegi erandi – kuidagi tagantjärele – kõrvaldada. Nii et kellel juhtub kõnealune raamat käepärast olema, võite teha servale väikese lisanduse (mõlemas trükis lk. 51).

Kuid see asi on veelgi sümboolsem kui pealt paistab ja muidugi mitte naljakas. Sest mis see õigupoolest on, mis sooda ära viis? Jah, Ukraina sõda. Veri, surm ja pisarad. Aga mis on Ukraina sõja tõeline mõte ja eesmärk? Ei enamat ega vähemat kui NSV Liidu taastamine. Sellele viitas väga tabavalt Kalev Stoicescu ühes teleintervjuus, märkides, et 1991. aastal lagunes NSV Liit rahulikult, aga sõda tuli lõpuks ikka, kolmkümmend aastat hiljem. Kas NSV Liidu jäänuste elushoidmise või NSV Liidu taastamise sihiga – võtke, kuidas soovite. Pole oluline. Fakt on, et selle kuritegeliku ja skisofreenilise verevalamise pärandas meile NSV Liit. Veel oma haua põhjast.

Mõistagi ei saa unustada, et NSV Liit oli tegelikult vaid Vene impeeriumi väärastunud vorm, nii et sama hästi võib ka väita, et taastatakse impeeriumi. Nii tavaliselt praegu öeldaksegi ja see on sama õige. Agressiooni juured on kaugel minevikus. Ent kuna Putin on puhtalt nõukogude aja sünnitis, siis tema – subjektiivselt – taastab NSV Liitu. Mis pole samuti kellelegi uudis. Putin on oma igatsused ju sõnaselgelt välja öelnud.

Jääb üle vaid imestada, kui hävitavalt mõjub juba paljas mõte NSV Liidust… meie poelettidele. Üks psühhopaat unistab mingis Uurali punkris tema taastamisest – ja meil kaob letilt sooda. Nagu mingi mustkunst. Üsna otsene vihje, mis juhtuks, kui see riigimonstrum peaks ellu ärkama ja tagasi tulema. Kahtlustan, et siis juhtuks terve eesti rahvaga seesama, mis praegu juhtus soodaga.

Sarnased postitused

Viimati olemegi unikaalsed?

09/05/2020

Eestlaste unikaalsus paistab just kotka-, mitte konnaperspektiivist vaadatuna ja ajaloolist tõde taotledes ei peaks me tegelema ka enesepisendamisega

„Eesti Vabadussõja ajaloo“ kallal töötades süvenes järk-järgult mu hämmeldus Vabadussõja tähtsuse üle. Selgus, et mida avaramasse rahvusvahelisse konteksti see sõda asetada ja mida pikemalt ajaliselt distantsilt vaadelda, seda suuremaks ta muutub. Tegemist oli tuttava küsimusega konna- ja kotkaperspektiivi erinevusest, kuid äraspidisel moel. Kui laiataustalist kotkaperspektiivi on sageli kasutatud eestlaste tähtsusetuse või koguni olematuse tõendamiseks, siis nüüd oli tulemus vastupidine. Tõdeda, et Vabadussõjal on maailmaajalooline mõõde – see ei ole konnaperspektiiv ega kolkapatriotism, vaid justnimelt kotkaperspektiiv.

Rahvusromantikaga pole sellel tõdemusel midagi ühist. „Eesti Vabadussõja ajalugu“ ei varja, et eestlased ei olnud sugugi täiesti üksmeelsed, et vaenlane oli nõrgestatud, et saadi abi naaberrahvastelt ja kaugemaltki, et omajagu oli ka õnne – saavutus on sellegipoolest tähelepanuväärne ja kujundab oma tagajärgede kaudu Ida-Euroopa tegelikkust tänini. Millest järeldub, rahvustunnete häbenemise tuhinas ei maksa ennast mõelda veelgi väiksemaks kui me tõepoolest oleme ning oma ajalugu tühisemaks ja kõrvalisemaks kui see on.

See ei puuduta üksnes Vabadussõda. Samal viisil, sine ira et studio, tasub laiemas perspektiivis vaadelda tervet Eesti ajalugu alates muinasajast. Mitte selleks, et baltisakslaste positsiooni üle võttes eestlased ajaloolava mööbliks mõelda, vaid selleks, et märgata eestlaste ajalookäigu eripära või lausa erakordsust teiste maailma rahvaste taustal.

Selline lähtekoht võib pelutada neid, kes juba rahvaste (rahvuse tähenduses) olemasolu tunnistamises, nende eritlemises ja uurimises natsionalismi-, kui mitte natsismitonti näevad. Kuid ajalooteadus ei peaks alluma ideoloogide diktaadile. Eesti rahvas oli siiski olemas nii Vabadussõja kui muistse vabadusvõitluse ajal. (Tegemist on kokkuleppelise terminiga, mis pole täpsem ega ebatäpsem kui näiteks Saja-aastane sõda, nii et selle põlustamiseks pole põhjust.)

Mille poolest võiks eesti rahva käekäiku viimase kaheksasaja aasta jooksul eriliseks pidada? Võimalikult kokkusurutud vastus oleks: sest eestlased on Euroopas ainsad (võib-olla lätlaste kõrval), kes langesid omal maal küll võõra ülemvõimu alla ja kaotasid ülemkihi, kuid ei kärbunud sellegipoolest pelgalt seisuseks, ei võtnud ka üle vallutajate keelt ega sulanud nendega kokku, vaid säilitasid isegi faktiliselt talupoegkonnaks degradeerituna mõne vabale rahvale omase joone. On triviaalsus, et Eesti ühiskond koosnes kesk- ja uusajal põhiliselt kahest erikeelsest seisusest või kihist („saksad“ ja talupojad), ent võib ka väita, et Eesti ühiskond koosnes tegelikult kahest ühiskonnast, millest üks oli rahvas (eestlased) ja teine rahvusrühm (baltisakslased), kumbki oma infovälja ja kultuuriloomega. See kõlab ketserlusena, kuid me võiksime sellistki lähenemist vähemalt sallida.

Seisust ja rahvast eristab hierarhilisuse määr. Seisus on ühiskonna üks enam-vähem horisontaalne kihistus, rahvas aga tervikstruktuur, mis sirutub alamkihtidest ülemkihtideni välja. Tõsi, rahvad ei ole aastatuhandete jooksul oma asuala, keele ja identiteediga paigal püsinud, vaid kujunenud, kadunud, muutunud, liitunud ja jagunenud, keeltki vahetanud, kuid erinevus ühiskondlikust kihist on ikka olnud seesama. Antud juhul kõneleme viimasest kaheksast sajandist ning eestlastest ja sakslastest, „saksadest“ ja talupoegadest.

Muidugi võib ka seisuste siseselt rääkida ülematest ja alamatest või siis nentida, et eriti tugevate seisuslike erinevustega ühiskonnas jääb rahvuslik ühtsustunne tagaplaanile, seisuslik solidaarsus aga tugevneb („kõigi maade aadlikud on vennad“). See kõik on nõnda, kuid päris ära ei kadunud rahvuslikud ühtekuuluvustunded ei mujal Euroopas ega ka Eestis kunagi ja seda ei vääranud isegi pärisorjus. Ka Taanis olid talupojad pärisorjad, kuid sellegipoolest sama palju taanlased kui nende isandad. Eestis, nagu öeldud, oli teisiti, eestlastel oli oma ühtsus ja isandatel oma, kusjuures viimaste ühtekuuluvustunne oli ühtaegu nii baltisaksalik kui üldsaksalik. Viimane kõlab pealtnäha anakronistlikult (ikkagi mitusada aastat enne Herderit), aga löögem lahti Batlhasar Russowi 1584. aastal ilmunud kroonika ja lugegem, kuidas olid lood keskaja lõpul. Ühiskond oli rangelt seisuslik ja mingitest rahvustunnetest ei tohtinuks juttugi olla, kuid ometi: „Ning sakslasele, olgu ta kuitahes tähtsusetu ja vaene, pandi üpris pahaks, kui ta mõne härra või aadlimehe mõisast mööda läks: seal oli iga sakslane oma saksa keele tõttu ikka armas ja teretulnud külaline ja sai kõik muidu. Kui aga sakslane midagi karistusväärset oli teinud või nuhtlust ära teeninud, siis käidi temaga tema saksa soo pärast õrnemalt ümber kui mittesakslasega.“ (rõhutused minult) Tasub märgata, et Russowi kirjelduses pole jälgegi väidetavatest suurtest erinevustest nt baierlaste ja preislaste vahel, mida armastavad esile tuua rahvuste hilise kujunemise, õieti sihiliku konstrueerimise teooria pooldajad. Siin on nii baierlased kui preislased ühed sakslased puha ja kui selle juures ongi tegu sama fenomeniga, et võõrsil on ka hiidlane ja võrulane peaaegu sugulased, siis kinnitab seegi kaudselt eesti rahva olemasolu: sakslaste ühtsustunne sündis võõrsil olemise tundest, kuid võõra maa teeb võõraks võõras rahvas, mitte võõras maastik või kliima. Viimastega kohanetakse kiirelt, inimpõlve jooksul.

Seisuse tähtsus langeb võõrsil seevastu järsult nagu saunas. Eriti siis, kui võõrsil olek tähendab ühtlasi ohtu. Tsiteeritud lõik näitab, et sakslased tundsid just rahvuslikku, mitte seisuslikku solidaarsust. Antipoodiks pidi olema samuti rahvas, mitte seisus, ehkki Russow „eestlase“ sõna väldib ja ütleb selle asemel „talupoeg“ või „mittesakslane“. Russowi kirjeldus tõendab, et sakslased tundsid ennast ka veel 16. sajandil Eestis ebakindlalt, nende elupaigad (kindlused, linnad, mõisad) olid saared eestlaste meres. Vakupidudel võisid aadlikud talumeeste keskel prassidagi, kuid nad viibisid seal tõenäoliselt relvastatud kaaskonna saatel ning muud andmed osutavad ülekaalukalt vastastikusele umbusule ning võõrdumisele. Mis sakslaste puhul oli segatud hirmu ja eestlaste puhul vihaga.

Mõisnikud polnud ainsad, kes maarahvale (st selle maa rahvale) võõraks jäid. Eesti rahvamälu ei ole säilitanud pärimust ka joviaalsest, kõiki tundvast külaküreest, nagu neid tuli (ja tuleb) ette Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal või mujalgi. Katolikuaegseis allikais kurdetakse „tummade karjaste“, st eesti keelt mittevaldavate vaimulike üle, kes võisid eestlastele ju isegi imponeerida, kuid ei võinud saada lähedaseks ega omaseks. Viimast suutsid kerjusmungad, nt frantsiskaanid, kuid need tulid ja läksid. Edu saavutasid ka jesuiidid, kuid nende saavutused pühkis minema Rootsi võimuaeg.

Nõnda elasid eestlased, rusikas taskus, sajandist sajandisse oma elu (vt nt Adam Oleariuse märkus mäletamise ja vimmakandmise kohta). Omaette küsimuseks jääb, kas või kui palju oli sellise olukorra põhjuseks Jüriöö ülestõus, sakslaste keeli „Harju mõrv“, mille käigus vähemalt kolme maakonna eestlased täiesti ilmselgelt üritasid ennast teostada rahvana – „tahtsid oma kuningaid saada“, nagu kroonik ütleb. Võimalik, et ülestõusu mastaapsus ja mõlemapoolne julmus jättis eestlaste-sakslaste suhetesse püsivama haava, kui arvanud oleme. Sakslasi jäi kummitama „reetliku“ ja verejanulise eestlase viirastus, leppimist ei tulnud, eestlasi sakslaste ühiskonnapüramiidi kõrgematele korrustele ei lubatud – nende vastuvõtt oli sõnaselgelt keelatud kõigisse tähtsamatesse korporatsioonidesse nagu ordu, linnade Suurgildid ja kõik peenemad tsunftid. Maarahvas pidi piirduma omaenda poolreaalse, poolvirtuaalse ühiskonnaga.

Reaalne oli eestlaste ühiskond selles mõttes, et kuni keskaja lõpuni olid ka eestlased selgelt kihistunud, olid olemas uhked vabatalupojad, kohaliku tasandi ametimehed, kohtumehed jpt.; kõige selle riismed pidasid vastu 19. sajandini (Schmuulid Muhus, hirsnikud, külakupjad, mõned väidetavasti vanematesoost suguvõsad). Virtuaalne aga selle poolest, mis jäi mällu, luulesse ja kombestikku. Eriti tuleb esile tõsta pulmakombeid. Pulmade käigus „muistne priiusepõli“ otsekui taastus: mitmeks päevaks kehtestus täiemahuline hierarhia isamehega tipus; viimast aitas ning tema võimu tsementeeris mõõkadega varustatud ratsasalk (peiupoisid), pulmarong nägi välja nagu väiksemat sorti malev. Oli kõrgem seisus (pruutpaar, lähisugulased, ametimehed), oli lihtrahvas ja ilmselt ka alamrahvas. Kõigest sellest ei teadnud baltisakslased suurt midagi, nad sattusid talupoja pulma harva, ja ka siis algas õige pulm alles pärast sakste lahkumist.

Kõigest sellest aimubki meie eripära. Eestlaste käekäik oli erandlik. Näiteks šotlased jäid kaotustest hoolimata omaette rahvaks, nende ülemkihti ei hävitatud täielikult, vaid integreeriti nii, et šoti aadlimees jäi ka Inglise kuninga truu teenrina ikkagi šotlaseks. Oma kõrgkiht jäi aadlike osalisest või täielikust keelevahetusest hoolimata alles nii soomlastel kui tšehhidel, iirlastel kui leedulastelgi. Rääkimata anglosaksidest, kes normanni ülemkihi lõpuks kultuuriliselt ära seedisid. Alles jäi ka nende riiklus, kasvõi fiktiivselt. Eestlaste saatus oli teine ja kõigi eelduste kohaselt pidanuks me kaduma: üle võtma saksa keele ning sulama sakslasteks, nagu see juhtus muinaspreislastega. Kuid seda ei toimunud.

Üks väheseist katseist eestlaste ja baltisaksa ülemkihi vahel reaalset silda luua tehti Rootsi valitsusaja lõpul Põhjasõja käigus, kui talupoegadest moodustati maamiilitsa pataljonid, mille ohvitserideks tõusis ka eestlasi, lisaks said kõik teenistusse võetud mehed perekonnanime. See tekitab küsimuse, kas meie oletatav erakordsus ei olnud kõigest baltisakslaste tõrjuva hoiaku vili – niipea, kui rootslased teisiti käitusid, nähti ka integreerumise algeid. Ent tülides on kaks poolt. Ilmselt oli eestlastes omakorda midagi, mis oli selle tõrjuvuse põhjuseks ja mis võib-olla purskus välja Jüriöö ülestõusus, aga ka lugematutes pisikonfliktides hiljem. Mingi rahvuslik vimm.

Nii või teisiti – oma ajalugu uurides ja kirjeldades ei peaks me olema kinni teiste rahvaste puhul ilmnenud seaduspäradest. Pole kuidagi välistatud, et teist rahvast, kes sel viisil täies koosseisus oma surma on üle elanud, maailmas polegi. Miks mitte. Kõik rahvad on millegi poolest unikaalsed.

Vt ka L. Vahtre, Kalevipoja säng ja Jakobsoni äng. Akadeemia nr 12, 2013.

 

Ilmunud Postimehes 9. mail 2020