Nii nagu igal teisel rahval, on ka venelastel omad kollektiivsed ajaloolised müüdid ja neuroosid. Venelased näiteks on veendunud, et neid pidevalt rünnatakse ja et Läänel on alati olnud kuri nõu Venemaad ära hävitada. Nagu professor Peeter Tulviste loenguist mäletan, on see tüüpiline kurjategija maailmapilt: see inimene seal teisel pool tänavat vaatas mind, järelikult ta tahab mind rünnata, järelikult ma lähen ja peksan tal näo segi.
Nii võib lühidalt ära seletada Venemaa agressiivsuse ja tõsiasja, miks Venemaa on alati nii kindlalt veendunud, et tegutseb üksnes enesekaitseks. Kuid pildi täpsustamiseks on vaja arvesse võtta ka mitmesuguseid lisaviirastusi. Näiteks kallaletung Soomele (1939) tugines kinnisideele vaenlase „platsdarmist“, mille kujunemisel mängis olulist rolli muide Eesti Vabadussõda ja Judenitši armee rünnak Petrogradile 1919. aastal. Ka Ukrainas nägi Putin eeskätt kurja Lääne ja iseäranis USA platsdarmi, mida tuli ennetavalt rünnata. Nagu too ülalkirjeldatud pätt inimest, kes teda kogemata vaatama juhtus.
Kuid on veel üks viirastus või meem, millele tasub seoses Ukraina sõjaga tähelepanu pöörata. Seda võiks Teise Tšetšeenia sõja eeskujul tinglikult nimetada Teiseks Ukraina sõjaks.
Teine Tšetšeenia sõda (1999 – 2000) lõppes Tšetšeenia vallutamise ja alistamisega. Venemaa seisukohalt oli tegu vigade parandusega, piinliku episoodi, st Esimese Tšetšeenia sõja korrigeerimisega. Sada aastat varem olid millegi sarnasega hakkama saanud inglased, kes Teises Buuri sõjas (1899 – 1902) kompenseerisid tõiga, et nad paarkümmend aastat varem buuridelt kokkuvõttes lüüa said. Inglaste ja buuride kaalukategooria erinevus oli umbes sama suur kui venelaste ja tšetšeenide oma, seega oli suur ka häbi ja soov seda maha pesta. Ent kui inglased oskasid enamikust kunagistest alistatud rahvastest endale lõpuks sõbrad ja partnerid teha, siis venelased on osanud külvata vaid viha, hirmu ja põlastust.
Kuid see selleks. Oluline on, et venelastel on päris hilisest ajast veenev kogemus teemal „mis sandisti, see uuesti“. Impeeriumil on aega, impeerium ei jäta. Kohendab ennast, ravib haavad ja tuleb jälle. Seda asjaolu on tarvis meeles pidada praegu Ukraina sõja võimalikke arengu- või lõpustsenaariume kaaludes.
Kui Venemaa võidab, siis ründab ta peagi veel kedagi, see on selge. Võib-olla meid, võib-olla Moldovat. Otse Poolasse ta ei tungi, siis jääks Baltikum tema tagalasse ja seda olukorda püüab Venemaa vältida (vrd nt tarbetud tapatalgud Kuramaal 1944-1945, põhjuseks hirm tagalasse jääva vaenlase pärast). Kuid kedagi ta ründab, see on imperiaalse loogika paratamatus. Sarnaneb joodiku omaga: kui oled joonud pudeli, tuleb juua ka teine. Niisiis – pehmelt öeldes must stsenaarium meie jaoks.
Ent kui Venemaa ei võida? Siis sõltub mõndagi sellest, kuidas ta ei võida. Kas see „mittevõit“ sumbub ebamääraseks tardunud konfliktiks või käib Venemaal mingi korralikum pauk, mis paiskab venelased mõneks ajaks uude segadusteaega. Ebamäärase lahenduse puhul on kõige tõenäolisem, et Kremlile meenub Teine Tšetšeenia sõda ja kümnekonna aasta möödudes – mille jooksul Lääne progressiivsed liidrid jõuavad Kremli isandatega arvukalt magusaid musisid vahetada – asutakse „häbi“ maha pesema. Võimalik, et keegi kuskil mõtleb sellele vaikselt juba praegu. Valjult ei tohi, see tähendaks kõigepealt ikkagi lüüasaamist Esimeses Ukraina sõjas ja sellest ei tohi rääkida enne, kui räägib Putin.
Kuid Teine Ukraina sõda kerkib silmapiirile ka juhul, kui Venemaa lüüasaamine osutub tõsisemaks ja sellega kaasneb lühem või pikem „smutnoje vremja“. Segadusteaeg saab ükskord läbi ja siis peab suur ja rahuarmastav vene rahvas alanduse eest veriselt kätte maksma.
Olukord tundub seega peaaegu lootusetu. Ja seda ta tõepoolest ongi. Kui praegu öeldakse, et Ukraina sõda on NSV Liidu lagunemisel pidamata jäänud sõda, siis on selles annus tõtt. Liit lagunes, aga mitte päriselt. Kuid veelgi tõelähedasem oleks öelda, et see on sõda, mis jäi pidamata Teise maailmasõja viimase vaatusena, sest maailmasõda küll lõppes, aga mitte päriselt. See oli poolik rahu. Lausa nii poolik, et Stalin ise kavandas Kolmandat maailmasõda, mis jäi puhkemata üksnes tema surma tõttu.
Paraku on olud vahepeal kapitaalselt muutunud, nagu me kõik teame. Tuuma-maailmasõda oleks lõpp. Samas jääb kehtima masendav tõsiasi, et iga sõda, mis ei lõpe Venemaa võiduga, lõpeb Venemaa jaoks üksnes ajutise vaherahuga. Nad tulevad jälle. Emmanuel Macroni lootus, et ehk õnnestub Venemaale jätta nii „väärikas“ taganemistee, et Venemaa rahuneb, on võimatult naiivne. Iga järeleandmine sünnitab iha vaid uue järele, Venemaa ei rahune. Rahvuslik alaväärsuskompleks ja sellest võrsuv agressiivsus on vene kultuuri sisse kodeeritud, seda ei saa sealt kuidagi välja.
Mis siis teha, millele loota? Kõige rumalam oleks EKRE kombel soiguda, et Venemaa võidab nagunii, et Venemaa on juba võitnudki, et Venemaal oli kõik maru hästi ja targalt kavandatud. Selle asemel oleks ehk mõttekam meenutada joodikut, kellega on samuti võimatu hakkama saada: kui joodik viina ei saa, on ta vihane ja tuleb kallale, kui saab, tahab rohkem ja tuleb ikka kallale. Aga siis lõpuks joob ta ennast lihtsalt surnuks. Siit võiks järeldada, et Venemaa vastu ei aita mingi paleepööre, aitab üksnes see, kui lõputu viha välismaa, vabaduse ja iseseisvunud endiste alamate vastu venelased lõpuks hävitab. Mitte isikute tasandil, vaid ennasttäis suurrahvana.
Kõlab natuke ilusalt, et tõsi olla. Seetõttu tuleks mõelda realistlikumalt. Kõige usutavam tundub, et Ukraina vallutab hõivatud territooriumid tagasi, sõlmitakse rahu ja Ukraina võetakse NATO liikmeks. See tekitab Venemaal otsatut tigedust ja trotsi, kuid vähemalt mõneks ajaks – kuni püsib NATO – võiks loota koera ja kassi tüüpi kooseksisteerimisele. Ja lõpuks millele muule meiesugustel üldse loota ongi? Eesti saatuseks on olla kas 1) Venemaa poolt annekteeritud või 2) annekteerimise ohus. Kahtlemata tuleb eelistada viimast, ja kolmandat võimalust ei ole, nii kurb kui see poleks.
Olgu kuidas on, Lääs peab meeles pidama ja kasvõi kivisse raiuma, et sõda, mis ei lõpe Venemaa täieliku võiduga, lõpeb Venemaa jaoks vaid ajutise vaherahuga. Ja kuna esimest ei tasu soovida, tuleb leppida teisega, tehes ühtlasi kõik, et see ajutine vaherahu kestaks võimalikult kaua.
Siin pisut teine redaktsioon ja paar sõna lisatud.