Ajaloost See väike Eesti Ühiskond
Lauri Vahtre

Suveseisund 2008

31/07/2008
Jaga

 

Aastanumbrid on huvitavad asjad. Vaatad näiteks ajalehe serval numbrit 2008 ja hakkad mõtlema: ahhaa, Eesti Vabariik 90. Mis veel? Kolmekümneaastase sõja algusest 390 aastat ja lõpust – elementaarne – 360 aastat. Seejärel tuleb hoopis priske kala: 800 aastat eestlaste muistse vabadusvõitluse algusest. Selle üle võiks mõtlema jäädagi. Aga siis langeb pilk kuupäevale, mis on 21. juuli, ja pähe kargab kurioosum – Eesti NSV 68. aastapäev! Kas keegi seda tähistab, Rein Ristlaan või Arnold Meri näiteks? Kus on meie urgitsevad ajakirjanikud!? Lugeja tahab teada, kas seesinasel Arnoldil või ka tema nimekaimul (eksisite! ma mõtlesin hoopis Arnold Saia) on ENSV auks kreemitort laual?

Silme ette tuli Rein Ristlaane mõõdukalt kirglik ilme, kui ta kõneles, et kui eesti laps imeb koos emapiimaga sisse ka vene keele, siis on tal nagu kaks ema. Ristlaan Ristlaaneks, kuid seda lollimängu olime me kõik sunnitud mingil määral kaasa tegema. Mis ei tähenda sugugi, et kaasa tehtigi võrdsel määral. Ei, Lagle Parek jäi oluliselt puhtamaks kui Mikk Titma või Rein Veidemann, sel teemal pole mõtet erilist diskursuse dekonstruktsiooni harrastada, tõde sellest ei muutu. Kuid sõnnik puudutas meid kõiki. Olen sageli endalt küsinud, kas see polnud mitte päris-päris viimane hetk, ma mõtlen taasvabanemist, et sõnnikust välja rabelda. Veel kümmekond aastat ja me oleksime oma kavaldava ellujäämispoliitika kätte ikkagi lämbunud, sest vale osa selles oli suur.

Sest nõnda see on: korraks võib käed kasvõi küünarnukkideni sõnnikusse pista, sa saad nad pärast puhtaks. Isegi vana soomusronglane Ilmar Raamot töötas mõne kuu Eesti NSV ametnikuna, ja see ei deformeerinud tema isiksust. Ning Ilmar Laaban avaldas ajalehes tekste, mille üle ta hiljem uhkust ei tundnud. Kuid see oli vaid episood, hädavale püstolisuu ees. Teine asi on, kui oled sunnitud seda tegema pool elu. Siis ei saa teatavast aroomist enam lahti ka pärast olude muutumist. Asi pole mitte pahatahtlikes padurahvuslastes, kes tagantjärele näägutavad ja näpuga näitavad, olemata ise paremad. Asi on inimeses endas. Kes on õppinud ennast veenma, et „midagi selles sotsialismis ju on…“, see ei saagi sellest lahti. Kes tahaks endale ja teistele tunnistada, et, vaadake, petsin ennast, sest teistmoodi poleks suutnud elada?

Kuigi sellises ülestunnistuses poleks midagi häbiväärset.

Ausõna, ma ei taha mingeid arveid õiendada, vaid hoopis nentida, et meil, st eesti rahval, vedas uskumatul kombel, et punane impeerium suvatses kokku variseda just siis, kui ta suvatses, meie kaasabil küll, ja mitte kümmekond aastat hiljem. Viimane põlvkond, kel oli mäluside Eesti Vabariigiga, oli pahkluudeni sõnnikus, kuid mitte veel kaelani.

 

Sama suuri vedamisi on meil varemgi olnud. Näiteks laev, mis Laidoneri 1918. aasta lõpupäevil Liibavisse viis, sõitis vanakurja enda pandud meremiinist paari meetri kauguselt mööda. Edasi – Eesti välisdelegatsioon oli selleks ajaks jõudnud Inglise valitsuselt välja nõutada lubaduse sekkuda, kui on õige hetk. Mistõttu admiral Sinclair jõudis Tallinnasse napilt enne punalaevastikku. Mis omakorda andis võimaluse Eesti vägedele…

Seitsekümmend aastat hiljem vedas taas. Kuna enesepettuse kriitiline piir jäi ületamata, sai võimalikuks järjekordne ime: Eesti rahvas ja tema liidrid suutsid kokku panna hädavajaliku koguse energiat ning veendumust, et viia Eesti NATOsse ja Euroopa Liitu – täpselt selle 15 aasta jooksul, mis meile oli antud. Või on keegi nii naiivne, väitmaks, et kõik see oleks võimalik ka täna?

Ei, Eesti kasutas ära tolle ainsama päeva, mis oli antud.

Loomulikult ei maksa sellest järeldada, et kõik ongi korras. Et oleme kindlalt tormivarjus ja võime kogu maailma põrgusse saata, et oma põldu harida. Kes adra, kes ogaralt kalli maasturiga. Ei, paraku mitte. Venemaa on tugevnenud, mis võiks ju olla tore, kui ta ei kannataks sama mürgiste komplekside käes kui õndsa Peeter I ajal. Vene kollektiivne teadvus on endiselt veendunud, et kogu Lääs tahab Venemaale aina „kambakat“ teha ja et see, mida Läänes pahatahtlikult agressiivsuseks nimetatakse, pole muud kui õigustatud enesekaitse. Vaadake Medvedjevit. Millest õieti see lootus, et tegemist on „mõistliku mehega“?

Uskuge, see lootus on skandaalselt naiivne, sel puudub igasugune alus. See lihtsalt on, sest inimesele meeldib loota. Kui suri Müürissepp, loodeti, et Vader on parem mees. Kui suri Vader, loodeti, et Vaino on parem mees. Lollus, eks ole? Võrdlus tahab vihjata võimalusele, et Medvedjev saab olema veel hullem kui Eesti ajaloo suur spets Putin oligi. Liiga väikest kasvu mehed nii suure riigi eesotsas…

Valmistagem selle vastu oma vaimu, noored ja vanad. Ja jätkem ükskord ometi see plära palgaarmeest ning välismissioonidel osalemise lõpetamisest. Inglased on juba aastasadu teadnud, ja ameeriklased sadakond aastat, et sõdides teises maailma otsas, viimases pärapõrgus, nad kaitsevad kokkuvõttes inimväärset maailma – nii kiira-käära, kui see vahel käibki – ja seega ka iseennast. Meie oleme olnud ajaloo tõugata-tõmmata, esmakordselt on meil võimalus olla „tegija“ – hättasattunute aitaja, mõistuspärase maailma kaitsja. Selle rolliga tuleb harjuda. Nagu selgub, polegi asi mitte võimus ja selle nautimises, vaid hoopis töös ja eneseohverduses. Meie vabaduse eest on surnud taani, rootsi, soome, saksa, vene, inglise (…) emade poegi – mis õigust on meil nüüd öelda, et teiste rahvaste asi ei ole meie asi?

Vabadussõja võidusammas tuleb uskumatu hammastekiristamise saatel, mis, ma loodan, vaikib niipea, kui sammas on püsti ja kõigile meeldima hakkab. Loodan, et sümbol, mis tekitas tüli, saab ühendajaks, ehk nagu öeldakse, vihkamisest armastuseni on vaid samm. Võib-olla aitab see meil väärikalt ignoreerida mõnes seltskonnas moeasjaks saanud irisemist piirilepingu ratifitseerimisseaduse preambula kallal, kus mainitakse Tartu rahu. Tartu rahu mainimine tolles seaduses (seaduses, mitte lepingus endas!) on täiesti Eesti oma asi, selle kohta pole Venemaal mitte midagi öelda, see on vaid kommentaar, sisuliselt viide meie kehtivale põhiseadusele. Kõik on korras. Korras pole asi aga siis, kui me Venemaa survel ta välja võtame. See oleks pretsedent. Eesti, Euroopa Liidu ja NATO täieõiguslik liige, teeb oma seadusi nii, nagu Moskva käsib. Kui Moskva käsib loobuda riikluse alustalast, Eesti Vabariigi juriidilise järjekestvuse faktist, siis Eesti teebki seda. Järgmine samm on paluda alandlikult enda arvamist SRÜ vennalikku perre.

Kas ülevaid poose võtvad kirjatsurad seda soovivadki? Kas nad taipavad, et ühepoolselt saab lepingut vaid rikkuda, mitte tühistada? (Vihje: muidu läheks laenu võtmine ütlemata lihtsaks…)

Ausalt öeldes ma ei saagi aru, mis rahvas see eesti rahvas on. Tegime ära hilisajaloo ühe kõige kaunima ja ühtlasi ratsionaalsema revolutsiooni, aga siiani kardame olla nii, nagu meile sobib. Pöörame raamatuseljale trükitud kirja ringi, et olla nagu soomlased ja mitte nagu sakslased või venelased – ehkki too vana komme ei olnud ei saksa ega vene, vaid eesti oma, pühitsetud poole aastatuhande poolt?

Samas me ikkagi oleme. Ülejäänud Euroopa vaatab meie eelarvesaagat ja märgib kergelt kadeda alatooniga – oleks üllatav, kui eestlased (ja just eestlased) oleks teinud teisiti. Või meie maksusüsteem. Või koguni pakendipant, mis pole küll meie ülesleidus, aga siiski. Lätlased üritavad järele teha, kas õnnestub, ei tea. Sama lugu prügiveotalgutega. Soovime läti vendadele edu.

Me nagu ei julgeks olla, ja seda enam oleme siis purjus peaga või kambakesi. Näiteks mõnes bensiinijaamas hästi laia juttu laterdades, ise silmanurgast kiigates, kas kõik ikka näevad, kui lahedad me oleme. Sel käitumisel pole muud viga kui see, et see on võlts, see on poos, mis reedab problemaatilisi allhoovusi.

Millal me neist üle saame? Meil ei ole põhjust karta olla meie ise, sest üldiselt me oleme üsna normaalsed inimesed. Kes ei usu, käigu kaugemal ja tulgu tagasi. Kui me veel oma iibe üle kriitilise piiri pressiksime, siis võiks meid koguni ainulaadseks pidada.

 

 

Ilmunud Maalehes 31. juulil 2008

 

 

Sarnased postitused

Hambutu kesklinn ja majad põllul

03/10/2021

Jälle on meediakanalid umbes jutust, et Eesti metsi hävitatakse. Sellest on saanud truism, ammutuntud tõde, mida pole tõestada vaja, vaid võib otsekohe asuda võitlusse nendega, kes metsi hävitavad.

Ainult et enamasti on selle juures kõne all hoopis metsaraie, mitte metsa hävitamine. Metsa hävitamisega oleks tegu siis, kui see maju täis ehitada. Või teha alet ja raadata mets põlluks. Meie esivanemad on selle tegevusega aastatuhandeid pöörast vaeva näinud ja tulemuseks on meie põllumaad – kividest puhastatud, kraavitatud ja tasaseks küntud, tõelised monumendid tööle ning visadusele. Kui sajakonna aasta eest varitses oht, et põllud söövadki metsad ära, siis nüüdseks on see protsess peatunud ja väga laias laastus võiks öelda, et põld ja mets on teineteise suhtes paika loksunud. Tõsi, võsa on liiga palju saanud, seda tuleks vähendada. Kuid üldiselt pole tarvis rohkem ei metsi põlluks ega põlde metsaks teha.

Millest võiks järelduda, et kaitset ei vaja mitte üksnes metsad, vaid ka põllud. Metsakaitsjaid on kõik kohad täis, ehkki mets kasvab isegi lageraielangile lõpuks ise tagasi, põllukaitsjaid aga ei kuule ega näe, ehkki hävinud põld ise tagasi ei tule.

Kes või mis põlde hävitab? Neid hävitab valglinnastumine. Ehk siis linnapiiri taha põldudele, mõnikord ka metsa kerkivad eramurajoonid. Olen ise ühes sellises sündinud ja kasvanud, nimelt Tartu Tähtveres. Kuid tollal, kui Tähtveret planeeriti – see oli enne II maailmasõda – oli Tartu linnasüda veel terve ja näis, et linnal ei jäägi muud üle, kui põllumaast natuke juurde haugata. Valglinnastumise ohte ei osanud ka keegi ette näha. Tänapäeval on aga asi teisiti.

Meie sõjas purustatud linnasüdamed on hõredad ja auklikud. Kunagiste tihehoonestatud kvartalite asemel laiuvad nn haljasalad, linnad on täis haigutavaid tulemüüre, mis lausa nõuavad enda kõrvale teist maja. Aga seda ei saa rajada, sest otsekohe puhkeb hirmus pahameel nende kahe-kolme puu pärast, mis sinna on vahepeal kasvanud ja mida on väidetavasti hirmsasti vaja, et õhk puhas oleks. Ehkki õhk on niigi palju puhtam, sest tööstus on kõikjal kesklinnast välja kolinud. Tartlased enam ei mäletagi pärmivabriku haisu ega tallinlased tselluloosilehka, mille järgi lõuna poolt tulnud külalised Sossi mäel aru said, et hakatakse pealinna jõudma. Jah, autosid on rohkem, kuid nad saastavad palju vähem ja kokkuvõttes pole neid mõnd puud ega paarisada ruutmeetrit nn muru õieti kellelegi tarvis.

Või siiski. Mõttekramp „mida rohelisem, seda parem“ on väga tugev ja väga levinud. Enamik meist peab seda pikema mõtlemiseta progressiivsuse mõõdikuks. Mis liitub kahetsusväärse asjaoluga, et me oleme linnarahvas olnud õige lühikest aega, parimal juhul veidi üle saja aasta, suures enamuses aga poole vähemgi. Me ei ole oma linnu ise ehitanud ja me ei tea õieti, mis on linn. Oskame vaid hädaldada kurjade linnakivide üle ja õhata metsade järele, kust me õhtuti nobedasti oma linnakorterisse tagasi tuleme, et duši alla minna. Või parem üldse ei lähegi sinna, sest seal on sääsed, ja vaatame lihtsalt aknast toda puud, mis kasvab purukspommitatud maja asemel, ja kiidame keskkonnakaitsjaid, kes nurjasid krundi taashoonestamise.

Ma ei taha sugugi öelda, et linnas ei peaks rohelust olema. Ikka peab, kuid see peab olema organiseeritud – kus on park, seal olgu ikka põhjalikult, ja kus linn, seal olgu linn. Sekka puiesteid, aga need peavad olema läbi mõeldud (tänava laius, võrade suurus jm). Linn – see on eeskätt ikkagi majad ja needsamad linnakivid, mida me võrdlemisi silmakirjalikult põlastada armastame. Korraliku linna asemel näib aga väga paljude ideaaliks olevat mingi segu maast ja linnast, või õieti linn, mille sisse on segatud törts maad, nii et see tegelikult ei ole ei maa ega linn. Üksikud, eraldiseisvad hooned, nende ees ja vahel sisutud mururibakesed, siin-seal mõni puu või põõsas. Jalakäijale üsnagi ängistav ja muuseas ka kriminogeenne keskkond, erinevalt tihehoonestusega vanalinnast, nagu see mõnel pool (osaliselt) veel alles on. Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis, Kuressaares, Haapsalus… ja ongi vist kõik. Natuke Rakveres ka. Aga hoidku jumal, kui keegi üritab tihehoonestust jätkata või sellesse löödud auke täita. Tartus Rüütli ja Küütri nurgal see millegipärast õnnestus. Seevastu analoogiline auk Rakveres kuulutati taktitundelise taashoonestamise asemel „väärtuslikuks avalikuks ruumiks“ ja seal ta siis haigutab.

Mis on sel kõigel pistmist metsade, põldude ja keskkonnakaitsega? Nagu eespool öeldud – niipalju, et oma linnade taastamise ja tihendamise asemel tegeleme me pigem nende hõrendamisega või vähemalt hõredana hoidmisega ning kütame sellega tagant valglinnastumist. Miljööväärtuseta kesklinnast kolitakse linna taha põllule, et seal üritada vastupidist – segada maamaastiku sisse törts linna. Tarbida maakeskkonda, seda samal ajal ära süües. Tulemus on kahtlemata parem kui kaootilistes kesklinnades, aga põldude hävitamise hinnaga. Lisaks veel mitu kahetsusväärset asjaolu. Näiteks kohaliku tähtsusega pendelränne: igal hommikul sõidab selliselt täisehitatud põllult kesklinna mustmiljon sõiduautot, õhtul jälle tagasi. Lapsed ei saa jala koolis käia, vaid käivad koolibussiga. Poes, restoranis ja teatris tuleb käia autoga. Kõik kommunikatsiooniliinid, kõik torud ja traadid on pikemad ja kallimad kui tiheasustuse puhul, maapinna niiskusrežiim muutub.

Kõik see on tegelikult ammu teada ja maailmas püütakse valglinnastumisega ka võidelda. Peamine vastumeede on rajada tihehoonestusega rajoone, kus saaks asjad aetud jala ja jalgrattaga. Sarnase tulemuse annab ka olemasolevate auklike südalinnade tark tihendamine. Kuid Eestis, nagu eespool viidatud, raskendab seda meie taipamatus ja poolreligioosne aupaklikkus iga viimase kui murulapi ees. Mida aga paraku ei näidata üles tolle põllu suhtes seal linna taga.

Sel viisil on viimastel aastakümnetel hävinud kümneid tuhandeid hektareid põldu. Pendelränne on paisanud atmosfääri ei tea kui palju süsinikku, ja mitte lihtsalt süsinikku, vaid fossiilkütusest pärinevat süsinikku. Kuid see ei näi kedagi eriti huvitavat. Ma ei ole märganud, et see teema oleks vähegi jõulisemalt üles kerkinud ka käesolevas valimiskampaanias, ehkki see oleks just õige aeg ja koht valglinnastumisest ja ülepea Eesti maastikest rääkimiseks. Aga nähtavasti siis ei ole õige aeg ega koht, või vähemalt mitte aeg.

Ainult et kui lõpuks saabub see aeg, mil teema inimestele korda hakkab minema – ega siis juba hilja ei ole? Näiteks muutub põllumajandus uuesti väga kasumlikuks ja põllumaa läheb hinda. Lausa nii hinda, et vaja oleks rohkem, kui on. Raske on uskuda, et keegi hakkaks siis eramurajoone lammutama, pigem minnakse ikka jälle metsa kallale, ja sel juhul oleks tõesti tegu metsa hävitamise ja mitte raiumisega, nagu praegu.

 

Ilmunud Õhtulehes 1. oktoobril 2021

Abieluvõrdsus on uue ühiskonnakorra võiduks lõppude lõpuks kõige tähtsam, kõige peamine

16/03/2023

Kõigepealt palve võimalikule lugejale: lugege see tekst tingimata lõpuni või jätke üldse lugemata

 

Eesti vajab abieluvõrdsust. Tõelist abieluvõrdsust. On käsitamatu, kuidas saab 21. sajandil ühes Euroopa Liidu riigis valitseda olukord, kus osa inimesi võib oma armastuse vormistada abieluinstitutsiooni näol, teine osa aga mitte. Miks? Põhjust õieti polegi. Viidatakse umbmääraselt mingitele traditsioonidele, ajaloole, hoiakutele, mis näitab üksnes, et vastuvaidlejad ei ole teemaga päriselt kursis. Abielu pole loodusnähtus, vaid inimestevaheline kokkulepe. Kui on võimalik kokku leppida üht moodi, siis on võimalik kokku leppida ka teistmoodi. Peab olema vaid head tahet, lugupidamist üksikisiku valikute ja erisuste vastu ning arusaamist progressi üldisest suunast. Ainult nii saab Eesti jätkata esirinnas, langemata sabassörkijate rolli. Maailm jälgib suure huviga, mida meie äsjaste valmiste tulemused praktikas kaasa toovad. Me ei pea ennast alahindama. Meie otsused võivad olla teenäitajaks mõnele teiselegi ühiskonnale.

Nende printsiipide ja lootuste taustal on täiesti arusaamatu, miks kobrutab ajakirjanduses vanameelsete, konservatiivide ja kultuuripidurite retooria. Marek Reinaas, Aili Kala, Alari Rammo, Erik Moora jpt. on mingil põhjusel valinud tagurluse tee ja esinevad üleskutsetega, mille realiseerimine paiskaks Eesti vähemalt keskaega, kui mitte kaugemale. Loeme:

Ja riigil ei ole mitte mingisugust õigustust aktsepteerida diskrimineerimist, ronida inimeste magamistubadesse ja otsustada, mis on kahe inimese vahelises suhtes õige ja vale. Selline käitumine ei ole vaba ühiskonna tunnus. (M. Reinaas)

Kas märkate, kus on viga? Loomulikult: siin räägitakse kahe inimese vahelistest suhetest. Kuid kus on kirjas, kes on otsustanud või millise füüsikaseaduse põhjal on determineeritud, et abielu peab ühendama just kaht inimest?

Hea küll, me oleme sellega harjunud. Meid on sel kombel programmeeritud sajandeid – ikka sellestsamast pimedast keskajast saadik. Nii et heasoovilikult võttes võiks Reinaasa vääratust pidada näpuveaks. Kuid samas on see väheusutav. Haritud inimesena teab ta hästi, mis on kaks, mis on kolm ja mis on palju. Ei, pigem on tegemist sihikindlaga ja julma vastuhakuga tuhandete inimeste õnnele, millesse ta nüüd, olles riigikokku valitud, tahab kaasata ka Eesti Vabariigi. Äärmiselt küsitava väärtusega teguviis.

Sest maailmas, kaasa arvatud Eestis, on tõepoolest tuhandeid, võib-olla miljoneid inimesi, kes sooviksid abielluda näiteks kolmekesi. Või X-kesi, kus X tähistab suvalist naturaalarvu. Milles on need inimesed süüdi, et neile keelata abieluõnne? Igaüks teab, et mitmikabielud on nii ajaloos kui tänapäevases maailmas täiesti tuntud nähtus. Siiski ühe täpsustusega: ajaloost tuntud mitmikabielud seisnevad ühe abielupoole abielus korraga mitme partneriga (mitmenaisepidamine, mitmemehepidamine), kuid tõeline abieluvõrdsus tähendaks, et abielus on kõik abielu osalised omavahel. Järelikult – nt kolmeliikmelise abielu puhul on kõik kolm, soost sõltumata, üksteise abikaasad. Selliseid abielusid on tänapäeva maailmas juba palju ja arv suurneneb, ainult et meie hädavõrdõiguslased sellest ei räägi.

Loomulikult pole kolm mingi piir. Me ei saa välistada võimalust, et näiteks hästi kokku töötanud jalgpallivõistkond, kes on aastaid jaganud ühiseid rõõme ja muresid, riietusruumi nurgas oma intiimseid muresid pihtinud, limonaadilonksu ja närimiskummipadjakest jaganud, duši all üksteiselt šampooni laenanud, soovib ühel päeval selle vormistada abieluna. Võib-olla sellist asja ei juhtu kunagi, aga miks me peaksime selle ette välistama? Armastus ei hoiata, ta kerkib teie ette ootamatult nagu mõrtsukas.

Nendele küsimustele hädavõrdõiguslased vastata ei oska. Oskavad vaid korrutada, et abielu on kahe inimese liit, sest et on kahe inimese liit. See ei ole ju tõsiseltvõetav jutt! „Kahe inimese liit“ on primitiivse duaalnormatiivsuse relikt, ja juba ammu on aeg liikuda edasi polünormatiivsuse juurde, millest aastakümneid hingestatult kirjutas Jaan Kaplinski – kas see kõik oli asjata? 21. sajand on käes, saage ometi üle!

Hirm on väga halb nõuandja ja teejuht. Konservatiivse maailmavaatega aktivistid hirmutavad meid sellega, et kui kehtestatakse tõeline, polünormatiivne abieluvõrdsus ja noortele pakutakse koolis seksuaalkasvatust, siis kukub taevas maa peale, me sureme välja ja noorus on lõplikult hukas. Meeleheitlik kinnihoidmine kiviaegsetest moraalinormidest sünnitab õige kummalisi mõtteavaldusi:

Pea kümme aastat kestnud ühiskondlik arutelu teemal, kas kõik perekonnad peaksid olema võrdselt kaitstud ja tunnustatud, võiks nüüd lõppeda otsusega, et abielluda saavad kõik täisealised inimesed sõltumata nende soost. Sellega saaksime lõpuks laualt maha ka sallimatust õhutavad jutupunktid, mida igal valimisperioodil jälle poliitilise omakasu saamiseks üles köetakse, tehes haiget ja liiga paljudele inimestele, keda need isiklikult või kaudselt puudutavad. Kui me seda praegu ei tee, siis millal veel? (Aili Kala)

Jällegi on meie ees osavalt maskeeritud demagoogia. Kõik täiskasvanud inimesed sõltumata soost? Aga miks jäetakse mainimata – sõltumata sugulusastmest? Loomariik toob kuhjaga näiteid nn inbriidingust, mille tulemused ei pruugi sugugi alati olla negatiivsed. Pealegi – mis see riigi asi on? Kaks täiskasvanud inimest on vabad otsustama, mida nad teevad või ei tee. Lapsed ei puutu üldse asjasse. Jätaks Kinder, Kirche, Küche-mentaliteedi ükskord seljataha? Lapsed ei sünni abielust ega sugulisest läbikäimisest, vaid armastusest. Abielu ja lapsed on kaks täiesti eri asja. On kahetsusväärne, et laste selja taha pugedes üritatakse keelata abieluõnne emale ja pojale, isale ja tütrele, emale ja tema kahele tütrele, õele, õele ja vennale – ja nii edasi, valik on teie. Parafraseerides Marek Reinaasa: riigil ei ole mitte mingisugust õigustust aktsepteerida diskrimineerimist, ronida inimeste magamistubadesse ja otsustada, mis on nende omavahelistes suhetes õige ja vale. Selline käitumine ei ole vaba ühiskonna tunnus.

Ja ei ole mõtet tulla välja hädise kommentaariga, et siin ajab keegi küsimuse äärmusse ja üritab pilli lõhki puhuda. Mis mõttes äärmusse? Kui kahe mehe abielu on normaalne, siis miks peaks kolme mehe abielu olema ebanormaalne? Ei mingit äärmust, üksnes sallivus ja inimõigused.

Muidugi ronib rahvas põlevate luudadega Toompea platsile, opositsioon õlitab kõik relvad tuhandete muudatusettepanekute ja ööistungiteni, aga see tuleb üle elada. Julm diskrimineerimine peab lõppema. Õudne lõpp tundub lihtsam kui see tramburai lausa kaks korda läbi teha, mis juhtuks, kui sätestaksime kõigepealt duaalnormatiivse pseudo-abieluvõrdsuse, lootuses kunagi hiljem polünormatiivse ehk tõelise abieluvõrdsuseni jõuda. Koera saba ei ole mõtet raiuda jupphaaval. Küllap tuleks vastav eelnõu siduda riskantsevõitu usaldusküsimusega, sest kärarikkad vastased ei kao parlamendist ega valijate seast kuhugi. Aruteluta usaldushääletus pole kõige demokraatlikum, ent sisuliselt on arutelu kestnud ju kümme aastat.

—-

PS Palun lugejal mitte arvata, et olen mõistuse kaotanud. Käesoleva teksti autor võinuks olla professor Alfred Lepaotsast-Latsatas. See oli paroodia, mis juhib tähelepanu olulisele asjaolule: põhimõtted, millele toetudes nõutakse nn abieluvõrdsust, on ebaloogilised ja iseendale vastukäivad. Neid järjekindlalt rakendades jõuame absurdi. Loogiliselt võttes pole võimalik nõuda kahe mehe abielu ja olla samal ajal vastu kolme mehe abielule. Ja miks peaks kolmgi olema piir? Jalgpallivõistkond on muidugi üle võlli näide, aga mõni ususekt saab massiabieluga hakkama väga hästi. Mis alusel me keelduksime seda ametlikult abieluks tunnustamast? Nõndasamuti lähisugulaste abielu, kui oleme äsja postuleerinud, et kahe (kolme, kümne) täiskasvanud inimese omavaheline suhe on eranditult nende omavaheline asi?

Palun ka mitte arvata, nagu vaenaksin ma homoseksuaale. Mul pole nende vastu põhimõtteliselt midagi. Neid on alati olnud, neid on praegu, neid on ka tulevikus. Paljud neist on väga andekad inimesed. Isegi kooseluseaduse vastu ei protsessi, ehkki pean seda mittevajalikuks – asju saaks lahendada ka lepinguga. Ei tiku ma kellegi magamistuppa, ei taha kellelegi keelata kooselu ega armastust. Jutt käib üksnes ametlikust abielust. Nagu tavatsetakse rõhutada: abielu institutsioonist.

Võrdsuse nõudjatele tahan meenutada sedagi, et ka paljud heteroseksuaalid ei saa abielluda sellega, kellega tahavad. Mõnel, tõsi, see õnnestub – vähemalt mõneks ajaks – , aga keskeltläbi on maailm siiski ebaõiglane ja siin ei aita ükski seadus.

Oluline on ka mõista, et neil, kes on praegu taganõutava nn abieluvõrdsuse vastu, on täielik õigus lihtsalt vastu olla ja punkt. Nad ei pea selle kohta kellelegi aru andma, oma seisukohta põhjendama või ammugi välja vabandama. Ei meeldi ja kõik. Kuni sellised inimesed on enamuses, tuleb abielu rahule jätta. Ammugi veel praegu, sõja ajal, kui iga lisalõhe meie niigi lõhestunud rahva ihus on kurjast mis kurjast. Ja kuna küsimus tõesti kütab kirgi, ei ole arukas hakata abielu ümber defineerima enne, kui seda toetab veendunult mitte lihtsalt enamus, vaid rõhuv enamus rahvast. Kui selline aeg peaks tulema.