Milline on avatud, salliv ja kaasav seenehoiak?
Näiteks kukeseen on prantslaste lemmik, aga prantslased leiutasid giljotiini.
Paljud on minu käest küsinud, milline on õige, poliitiliselt korrektne suhtumine seentesse. Kus valitsevad ohud sattuda kultuurilise omastamise ja süsteemse rassismi karidele, kus aga avaneb meie ees avatud, salliv ja kaasav seenehoiak? Kuidas korjata, puhastada, hoiustada ja tarbida seeni postkoloniaalsest, poststrukturalistlikust, sotsiaalkonstruktivistlikust, kulturoloogilisest ja antropoloogilisest vaatenurgast lähtudes? Milline on feministlik seenekäsitlus? Kas seentel on olemas sugu ja kas see on sama voolav kui inimesel? Kas seente hulgas on populiste ja tagurlasi? Rassiste ja kolonialiste?
Küsimus, eni-džender-piipl, on täiesti relevantne. Korrastades inimühiskonda sotsiaalse õigluse printsiipide kohaselt ning võideldes elurikkuse eest igas seinapraos, oleme teenimatult tähelepanuta jätnud mükosfääri – terve omaette seenemaailma, mis otsekui paralleeluniversumina eksisteerib kõikjal meie ümber.
Rääkimata siis füüsilistest ja/või intellektuaalsetest metastaasidest. Näiteks väidavad mõned hämara taustaga akadeemilised isikud, et Vladimir Ulyanoff (Lenin) oli seen. Kui see peaks tõele vastama, tuleb üle vaadata kogu diskursus. Dekonstrueerida, kus vaja. Korrigeerida. Kujundada välja printsipiaalne antinatalistlik lähenemine. See ei ole näpunips, siin on vaja vähemalt üht humanitaarteaduste instituuti, paari Birgitit ja vähemalt kolme Benjamini.
Omaette küsimus on, kumb on poliitiliselt korrektsem – kas seeni praadida või marineerida. Ka siin vajame baasfinantseeringuile toetuvaid süvauuringuid. Praadimine seostub põlluharimisega, see omakorda nii elurikkuse hävitamise kui kolonialismiga, nii et ilmne reaktsiooniline konnotatsioon. Marineerimine aga suhkruga – taas kolonialism, istanduses plaksuv piits, mustanahaliste orjade nutt – ja äädikaga, mille seosed valgete ülemvõimu, naiste orjastamise ning palgalõhega vajavad alles uurimist. (Taas tuleb loota Benjamini ja Birgiti abikäele.) Marinaadi stammkunde sibulaga on asi selge – sibul on ajaloo jooksul nii paljusid naisi köögis nutma ajanud, et tegelikult tuleks see meesšovinistlik reliktt lihtsalt tühistada. Resoluutselt, kogu twitteri avangardi jõuga, Rein Raua ja teiste eesrindlike mitšurinlaste õpetuste järgi.
Mis toob meid tagasi mükosfääri enda multipolaarsuse juurde. Praetud või marineeritud, kupatatud või soolatud – aga kes on see seen oma sisimas, keda me sel või teisel viisil töötleme? Kus on siin progressiivsed jõud, kus reaktsionäärid? Näiteks kukeseen on prantslaste lemmik, aga prantslased leiutasid giljotiini. On siin kausaalne seos? Puravikud jällegi meeldivad venelastele, aga venelased armastavad Putinit. Jällegi – kas tuleks ettevaatlik olla? Kuuseriisikad kasvavad sümbioosis kuusega (huvitav kokkusattumus, et ka seene nimi on „kuuseriisikas“) – mida see meile ütleb? Kahtlustan, et siin on valged keskealised meesteadlased meie eest tõde varjanud. Kuusk saab ju hakkama ka ilma kuuseriisikata, kuuseriisikas ilma kuuseta ei saa. Mis sümbioosist me sel juhul räägime? See on puhas parasiitlus ja parasiite – mehi, valgeid, natsionaliste, kuuseriisikaid, tagurlasi – tuleb hävitada.
Omaette teema on muidugi punane kärbseseen. See asi on mulle õnneks selge. Olen pikaaegsete, regulaarsete praktiliste vaatluste ja katsetuste põhjal tuvastanud, et kärbseseen on vabadusekuulutaja, seeneriigi Antifa. Ta purustab aegunud sotsiaalseid norme, korraldab seenegeide paraade ja loob sotsiaalset õiglust nii tillukestele limanuttidele kui vääritimõistetud sametvahelikele. Kui olen kärbseseent manustanud, tulevad mõlema liigi esindajad mind alati kättpidi tänama. See annab mulle jõudu jätkata tööd identiteedipõllul ja sünnitab viljakaid mõtteid nagu seeni.
Ent kuidas jääb seente sugudega? Mükoloogid on vastusest aastakümneid kõrvale hiilinud ja see teeb valvsaks. Siin peab olema mängus kas populism, natalism või toksiline konservatiivsus. Ma pean selle kohta punase kärbseseene käest nõu küsima. Igatahes transfoobia levik seenemaailmas tuleb peatada, see on selge.
PS Tegin dotsent Afanassi Pirni soovitusel oma nime lühemaks, nii ma paistan targem välja.
