Professor Alfred Lepaotsast: Kuulutan välja halastamatu sõja kõigile sõdadele!

Pole üllatav, kui ühiskond lööb aeg-ajalt keskmisest ägedamalt pulbitsema. See tähistab olukorda, milleni jõudmisel on sootsiumi arengu evolutsiooniline sujuvus langenud allapoole teatavat taluvuspiiri. Sellest ka Rein Raua ja Ahto Lobjaka innustunud seisukohavõtud, milles leidub nutikaid tähelepanekuid, kuid mis paraku juhivad lugejat siiski eksiteele.

Alustada tuleb arengust kui sellisest. Lobjakas lähtub arengukäsitlusest, mis on põhikoelt hegellik. Välisest sujuvusest hoolimata on liberalismi ja Hegeli arenguprintsiipide ühendamise katse aga eos nurjumisele määratud. «Liberalism on oma algolemuses mõttetu,» ütleb Lyotard. Sellegipoolest, kui panna tähele de Selby mõttetera,2 ei ole algolemuses mõttetu mitte liberalism ise, vaid selle kokkuvarisemine.

Kas mõttekas mõttetus või mõttetu mõttekus

Olukorra päästmiseks on esitatud mitu subliberaalsusteooriat, mis püüavad liberaalsust asetada metatasandile, nii et hävitavad argumendid absurdi kohta ei puudutaks liberalismi ennast. Kuid see on tegelikult mööda hiilimine märksa ilmsemast vastusest, milleks on konservatism. Lyotard kasutabki absurdi ja seega ka mõttetuse tähistamiseks terminit «pahupidipööratud solipsism». Paljud uurijad on veenvalt näidanud, et sellel mõttevoolul on tugevad seosed Susan Sontagi ideedega.

Kui näiteks Rein Raua kirjutiste iseloomulik joon on see, et neis tõstetakse esile autori ja lugeja vastastikmõju kumulatiivset ja ühtlasi tähendust loovat efekti, siis Lobjakas viljeleb tugeva visionääri kultust, mis tugineb kultuurilisele objektivismile. Ja kui kultuuriline objektivism osutub vettpidavaks, on meil Lobjaka kirjutiste näol tegu mütopoeetilise marksismiga.

Seega väidab pahupidiste solipsistide leer, et narratiiv on masside looming, aga seda vaid juhul, kui reaalsus on võrdne keelega ja keel reaalsusega. Raua eksperiment otsese valetamisega Roger Scrutoni aadressil sumbub aga tüüpiliseks Verfremdungseffekt’iks.3 Pealiskaudne analüütik võiks tõdeda, et Raud ongi stalinist, kuid see oleks vaid osa tõest.

«Ühiskond on osa loomemajandusest,» sedastab Lacan ja selles on oma tõde, ent kui võtta arvesse Parry tähelepanekut,4 ei ole see mitte niivõrd ühiskond ise, mis on osa loomemajandusest, vaid pigem ühiskonna absurdsus ja selle ülejäänud olulised jooned. Bataille soovitab liberaalsuse lahtimõtestamisel kasutada nihilismi. Hubbard seevastu kinnitab kategooriliselt5, et meil on valida vaid konservatismi ja konservatismi vahel. Mis näitab kujukalt, et nii Raud oma vastastikmõjuga kui ka Lobjakas oma mütopoeetikaga on lõpuks ikkagi eksiteele sattunud.

Lõpuks ei ole konservatismi/liberaalsuse dihhotoomia vaid puhtakadeemiline mõttemäng. Sellel on väga konkreetsed väljundid igapäevaelus, eeskätt meie riigi poliitilistes tõmblustes, mis oma konnatiigilikkuse juures järgivad samu parameetreid kui kõige suuremate ühiskondade võimumängud. Foucault’ võimusuhete käsitlust analüüsides kerkib meie ette aga dilemma: kas nõustuda nihilismiga või jõuda järeldusele, et autori eesmärk on täiuslik vorm. Sees/väljas-erisus, mis on kesksel kohal Rushdie teoses «Maapind tema jalge all» on selgesti äratuntav ka tema «Kesköö lastes». Roger Scru ton seevastu demonstreerib oma raamatus «Kuidas olla konservatiiv» kujukalt, et nimetatud erisuse üle diskuteerimine on lihtsalt ajaraiskamine ja Rein Raua mõtteavaldused rassismi teemadel omavad terve mõistusega ühisosa, mis võrdub nulliga. Nii et mingis mõttes kasutab pahupidi solipsistide leer oma pahupidi solipsismi ka liberalismi kahtluse alla seadmiseks.

Lobjakas, Raud ja nihilism

On olemas mitu üldtunnustatud teooriat kapitalismieelse sõnakasutuse puudulikkusest ja selle pinnalt võrsunud vastuoludest. Ei Raud ega Lobjakas puuduta neist ühtki, samuti ei tee seda nende ideedega tavaliselt unisoonis olevad Aro Velmet ja Tõnis Saarts. Ent ometi oleks see vältimatult vajalik, sest arutelu viimases faasis tuleb meil valida pahupidise solipsismi – ühtlasi Susan Sontagi – ja dekonstruktivistliku paradigmaatilise diskursuse vahel. Humphrey6 seisukoht on osalt kattuv: meil on valida Sontagi ja Guy Debordi kirjeldatud olukorra vahel. Seevastu dekonstrueerib Rushdie oma «Saatanlikes värssides» postmodernistliku marksismi eriliste jõupingutusteta, sattumata vastuollu konservatismi kui põhijoontes iseennast tõestava õpetuse üldise loogikaga.

Sontagi kriitikud kontekstualiseerivad subjekti viisil, mis hõlmab reaalsust kui sellist. Enamik uurijaid on üksmeelel, et selle meetodi implitsiitseks tulemiks on tees konservatismi primaarsusest liberalismi suhtes. Loomulikult püüavad nii Raud kui ka Lobjakas sellest tõigast – koos lugejaga – mööda vaadata. Ent piisab vaid põgusast tutvumisest la Fournier’ analüüsiga pahupidise solipsismi atribuutika immanentsetest kvaliteetidest7, et see katse luhtunuks tunnistada. Konservatismi ja liberalismi binaarsus ei ole võrreldav positiivse ja negatiivse kui teineteist välistavate vastandite dihhotoomiaga; pigem on siin tegu mäe ja hiire kongiktiga – või siis juba pigem «kongiktiga», mis toob kvalitatiivse erinevuse paremini esile. Üldiselt võib la Fournier’ analüüsi seda osa nimetada kontseptuaalse realismi kriitikaks.

Liberalism kui nihkes nihilism

Sartre on öelnud: «Konservatiivsuses on süüdi ühiskond», ja sellega võib muidugi nõustuda. Ent mitte sel viisil kui Raud või ammugi kui Lobjakas. Lobjakas näeb Sartre’i jälgedes siin ühiskonna süüd sõna otseses mõttes, kuid seda võib mõista ka metafoorina. Ühiskond sünnitab konservatiivsuse. Tuleb tunnistada, et selles valdkonnas liigub Raud märksa ettevaatlikumalt. Muidugi ei ole tarvis kalduda ka teise äärmusse nagu Dietrich, kelle järgi pole süüdi mitte niivõrd ühiskond kui selline, vaid pigem ühiskonna produtseeritav ja «oldav» absurd.8

Isegi Derrida kasutab dekonstruktiivset strukturalismi konservatiivsuse dekonstrueerimiseks ja modiitseerimiseks. Järelikult, kui konservatismi/liberaalsuse erisuses, nagu see on esile tõstetud eespool, on olemas ratsionaalne tuum, siis tuleb meil valida Rein Raua tähenduste pöörise ja platooniliste eidos’te vahel, mis eelnevad sõnale. Valik ei tekita loogiliselt mõtlevale inimesele õnneks raskusi.

Kui siit omakorda järeldada, et Lobjaka enda kirjutised ei ole oma süvaolemuses liberaalsed, siis tasub ühtlasi meenutada Hubbardi konstateeringut, et Rushdie teosed ei ole postmodernistlikud.9 Rushdie kvaliitseerub neoromantikuks ja Lobjakas neokonservatiiviks, et mitte öelda pseudokreatsionistiks. Mis on üllatav vaid esmapilgul; selles veendumiseks on piisav, kui olla kursis vaid mõne üldiselt aktsepteeritud uurija seisukohtadega, nagu Tilton, Parry või Hubbard.10 Lühidalt kokku võttes tähendab pseudokreatsionism õpetust, mille järgi inimeste eellaste areng katkes järsult umbes 200 000 aasta eest, mil jumal lõi inimese (uuesti), mistõttu inimesel puudub igasugune seos bioloogia, loomariigi ja loodusega. Muuseas esindab sama seisukohta järjekindlalt ka Rein Raud, rõhutades kultuuri autonoomset loomust ja nähes tähenduste sündi üksnes tähendustest. Seega võime inimese taas loonud jumala kõrvale asetada ka Igavese Pesumasina, milles üksteist ja iseennast muutes pöörlevad tähendused, omamata kontakti välise tegelikkusega.

Pääsetee näikse peituvat liberaalsuses, kuid tegelikult on asi vastupidi. Jah, me võime möönda, et Stone’i töödes püütakse liberaalsusele jätta sümboolne pääsemisvõimalus, seda just võrdluse kaudu dialektilise seksuaalsusega. Scuglia nihilismikriitika käsitleb seevastu peaasjalikult mütoeepilise reaalsuse teemat ning liberalismi kohta, eriti aga neoliberalismi kohta seetõttu palju ei ütle. Ent ka Stone’i väidetav pääsetee osutub lähemal vaatlusel illusoorseks. Liberalism ei tõuse arutluse üheski etapis võrdväärsena – seda eriti regeksioonivõime poolest – konservatismi kõrvale ja dekonstruktsiooni fookus asetub hoopis mujale: subjekt kontekstualiseeritakse nihilismis, mis hõlmab kunsti kui totaalsuse. Vastuolu Teisega osutub ühtlasi vastuoluks iseendaga. Ja siit järgneb, et neokonstruktivistliku narratiivi eelduseks on postulaat, et kunsti eesmärk on ja peab olema kapitalismi kukutamine.

Lobjaka viletsus ja Raua lõplikkus

Mida öelda kokkuvõtteks? On kahtlemata hea, kui isegi nüüdisilosooiaga mitte kõige paremini kursis olevad isikud üritavad sõna sekka öelda fundamentaalsete ontoloogiaprobleemide uurimisse igapäevaelu kontekstis. See lisab arutellu omajagu värskust, ehkki ka amatöörlikkuse hõngu. Viimane ei pruugi tingimata avalduda tuntud uurijate viimaste saavutuste eiramises, see võib ilmneda ka amatöörlikus lähtekohas, vastuollu sattumises elementaarsustega. Liberalism saab ennast teostada vaid millegi suhtes, erinevalt konservatismist. Primitiivselt väljendudes: selleks et Lobjakas saaks olemas olla, peab kõigepealt olema Vooglaid. Vooglaid seevastu võib eksisteerida ka ilma Lobjakata, ehkki Floyanti reeglit silmas pidades mitte eriti kaua. Krattenbuschi mõtteid teatava vabadusega edasi arendades võiks Lobjakat võrrelda kannuskiivitajaga, kes nokib krokodilli (Vooglaiu) hammaste vahelt lihatükke ja hoiab krokodilli hambad sellega korras.

Seevastu Rein Raua olemasolu või olematus on kirjeldatud situatsiooni seisukohalt täiuslikult irrelevantne. See on kõige heasoovlikum mõeldav paralleel ja võiks käia liberaalsuse kohta tervikuna. Äärmusliku liberalismi suhtes aga ei pruugi me nii heasoovlikud olla. Ja siin võiks taas viidata Rein Raua demokraatiatrakteeringule, mille nurgakiviks on veendumus, et arvaku valijaskond mida tahes, lõpuks tuleb teha nii, nagu arvab Raud. Mõttevool, mis kuulutab erandi reegliks ja Euroopa kultuuri põhiolemuseks iseenese eituse, on toksiliselt parasiitlik. Nagu oletas oma uurimustes juba Vittore Sandaletti ja lõplikult tõestas mahukate välitöödega Konrad Kara-Tyrk. Millest tulenevalt tahaks lõpetada poeetilise noodiga ja väljendada lootust, et kunagi hakatakse 21. sajandi teise aastakümne lõppu nimetama hiliseks rauaajaks.

1 Üldine teoreetiline taust vt: http://www.elsewhere.org/journal/pomo/? fbclid=IwAR2J2BuA4znD0Gge0FRP5XAUBIjKaBcFpXmWeL5Q_xWPD-5Y4huGhtFVBkM

2 de Selby, I. ed. (1991) Cultural objectivism and nihilism. O’Reilly & Associates

3 https://web.archive.org/web/20120213200504/http://www.salisburyreview.co.uk/Ray_Honeyfor d.html. Rein Raud nimetab seda kirjutist rassistlikuks, asetudes sellega ühele tasemele varauusaegsete nõiapõletajatega.

4 Parry, A. C. U. (1983) Neosemioticist Narratives: Nihilism, the cultural paradigm of expression and libertarianism. University of Illinois Press

5 Hubbard, N. A. ed. (1990) Nihilism and cultural objectivism. And/Or Press

6 Humphrey, L. (1982) Deconstructing Socialist realism: Nihilism in the works of Mapplethorpe. Cambridge University Press

7 la Fournier, Z. D. N. ed. (1991) Cultural objectivism in the works of Rushdie. University of California Press

8 Dietrich, I. G. (1980) The Paradigm of Class: Nihilism, libertarianism and the subtextual paradigm of context. University of North Carolina Press

9 Hubbard, Y. ed. (1993) Cultural objectivism and nihilism. And/Or Press

10 Tilton, G. R. (1972) Reassessing Social realism: Nihilism in the works of Stone. Panic Button Books; Scuglia, W. (1989) The Paradigm of Sexual identity: Cultural objectivism and nihilism. University of Illinois Press; Parry, F. N. Z. ed. (1998) Nihilism in the works of Eco. O’Reilly & Associates; Hubbard, G. (1973) Reading Debord: Cultural objectivism in the works of Gibson. Loompanics. Vrd ka Greedence Clearwater Revivali tuntud pala «Eve, kas sa oled kunagi Reinu näinud?»

Ilmunud Postimehes 23. märtsil 2019