Uinuv mõistus sünnitab koletisi, ütles Goya. Kui tal oleks võimalik jälgida käimasolevat arutelu lastetoetuste tõstmise üle, leiaks ta neid hulgi. Toetuste tõstmise ettepanek on tekitanud hulga vastuhääli ja vaid murdosa neist tegelevad küsimusega mõistuspäraselt, küsides kas või kui palju kavandatav toetuse tõus suurendaks meie iivet; kui jah, siis kui kauaks; kas see oleks Eesti riigi ja eesti rahva kaugema tuleviku jaoks kõige mõistlikum rahakulutus või oleks mõni muu variant tõhusam.
Nende küsimustega võiks tegeleda, õigemini – ettepaneku tegijad on need küsimused usutavasti läbi mõelnud/arvutanud ja eks vastaku, põhjendagu, selgitagu. Kuid selle asemel on platsis koletised eesotsas vanasarviku endaga, kelle nimi on Populism, tema kõrval uriseb peaaegu sama hirmus Pronatalism. Õige mitu kriitikut on sööstnud võitlusse ja materdavad neid nagu deliiriumis joodik viinapudeli otsas istuvat kuradikest. Viimati andis hiilgava etenduse Kaimar Karu.[1] Temale ei lähe korda nt Lea Danilson-Järje rahulikud ja asjatundlikud selgitused lastetoetuste, iseäranis suure pere toetuse mõjust iibele; vaenlane on tuvastatud ja tuleb hävitada.
Dogmaatika käib nõnda: lastetoetuste tõstmise ettepanek on tehtud üksnes häälte püüdmise eesmärgil, poliitilistele vastastele jala taha panekuks, kasutades selleks küüniliselt lapsi, kes peavad valijaile mõjuma härdakstegevalt ja mõtlemist pärssivalt. Lisaks olla Eestis „paar erakonda“, kes tahavad naistest teha sünnitusmasinad. Ühest varasemast sõnavõtust saime veel teada, et tegemist on kurikavala plaaniga lapsi „osta“, mis olevat eesti naistele solvav. Kõiki vastuväiteid läbib refrään: tegemist on hirmus suure rahaga, kuis küll selle eest võiks teha head vaestele, vanadele ja väetititele. Alatooniga: vaesed ja väetid, tõuske barrikaadidele, pronatalistlikud populistid tahavad võtta teie leiva ja toasooja!
Peaaegu nagu kommunistliku partei manifestist. Irooniline, et sellist sõnumit sugereeriv Karu oskab süüdistada hoopis toetuste tõstjaid „klassiviha lõkkelepuhumises“. Süüdistus kõlab absurdselt, sest pole kuulda olnud, et Eestis oleks olemas mingi lapsevanemate klass. Või koguni „lapseomanike“, „lapsepidajate“, et tekiks analoogia maaomanike ja orjapidajatega? Jah, muidugi sellist klassi ei ole, aga nähtavasti käib hoogne töö selle väljamõtlemiseks ja vaenlaseks maalimiseks. Et vaevatud lihtrahvas saaks vikerkaarelippude lehvides tõusta võitlusse uute rõhujatega, kelleks on… lastega pered.
Demagoogid tõesti oskavad, midagi pole öelda. Muidugi peab leiduma ka lambakari, kes nende hookuspookusi usub ning truult kaasa määgib. Tundmata huvi tõsiasjade vastu, näiteks et kui inimene ei söö, siis ta sureb ära, ja kui lapsi ei sünni, siis sureb rahvas välja. Rahvas, keel ja kultuur. Need tõsiasjad näivad teatud ideoloogia kandjaid suisa vihale ajavat. Laste saamine on eralõbu, õieti lausa häbiasi ja koorem ühiskonnale, aga pension olgu olla. Ja mitte mingi nirunäru, vaid ikka inimväärne. Elu võiks olla ilus, kui saaks selle pühendada üksnes iseendale. Ainult populistid ja pronatalistid segavad.
[1] https://arvamus.postimees.ee/7531056/kaimar-karu-enda-arvates-hoolivad-inimesed-kasvatavad-populistide-haalesaaki#_ga=2.35155681.1141418808.1653122171-1731023344.1603283825