Poola julgeolek algab Eestist

Jaga

Poola suursaadik Grzegorz Kozłowski tsiteeris hiljuti[1] oma riigi relvajõudude peastaabi ülema kindral Romuald Andrzejczaki sõnu Lennart Meri konverentsil: „Poola julgeolek algab Eestist.“

Ilusad sõnad. Loomulikult tekib kiusatus vastata Poola kindralile sama galantselt: „Ja Eesti julgeolek algab Poolast“. Mis vastab kahtlemata tõele, kui meenutame, kuidas Poola hävitamine kahe diktaatori sobingu tulemusel 1939. aastal oli eelmänguks ka kolme Balti riigi annekteerimisele. Tänapäeval pole selliseid stsenaariume tarvis väga tõsiselt heietada, aga kuskil tagaplaani tagaplaanil peab see ajalooline pretsedent meid jätkuvalt hoiatama: kuni püsib Vene oht, oleme ühes paadis. Pole Poolat, pole meid. Seetõttu on väga õige, et Eesti saadab Poola piirile kasvõi ühe rühma sõdureid. See meenutab mõlemale rahvale tõsiasju, eestlastele Poolat ja poolakatele Eestit.

Ent miks peaks Poola julgeolek algama Eestist? Viimati oli kindral Andrzejczak lihtsalt viisakas? Ei, tema tõdemus ei ole siiski pelk ilukõne. Kindralid üldiselt teavad, mida nad räägivad, iseäranis riikliku julgeoleku küsimustes. Lennukad sõnad ja proosaline, külm reaalsus langevad siinkohal lihtsalt kokku. Asi on tõesti nii – Poola julgeolek algab Eestist. Seda on ajalugu samuti veenvalt tõestanud, nimelt Vabadussõja ajal.

Vabadussõjas kujunes ja joonistus välja tegelik, geopoliitiline „Balti kett“ – riikide ahel Soomest Poolani. Aeg on selles väikseid korrektiive teinud, nt Soomest on saanud Skandinaaviamaa ja seetõttu oleme nüüd meie keti otsmine lüli, kuid üldjoontes on kett siiski seesama. Ning ka Soome eraldumine on tegelikkuses läbi proovimata. Maailmasõdade vahel õnnestus soomlastel küll napilt üksinda püsima jääda, kuid iseseisvus oli siiski kärbitud ja pikk piir Venemaaga on endiselt reaalsus. Nii et Soome ei ole keti osa, aga samas justkui on ka.

Vabadussõja ajajärgul (mida võib nimetada ka I maailmasõja jätkusõdade ajastuks) algas meie kandi ajaloo vormimine Soomest. Soomes jäid peale valged jõud, see andis kriitilisel hetkel Eestile vajaliku lisatoe, et püsima jääda ja suhteliselt kiiresti üles ehitada toonastes oludes märkimisväärselt tugev armee. Vabadussõja lõpus oli see suurem kui Soome, Läti ja Leedu sõjavägi kokku, jäädes samas suurusjärgu võrra maha Poola omast. Eesti püsimajäämine võimaldas rataste alt välja tulla Lätil ja üldiselt nurjasid just eestlased Punaarmee otsesööstu Ida-Preisimaa peale. 1920. aastal sõlmis Eesti punase Venemaaga rahu ja võiks väita, et see kergendas Punaarmee rünnakut Poola vastu 1920. aasta suvel. Ilmselt oli siiski tähtsam see ajavõit, mille poolakad said (osalt) tänu Eesti Vabadussõjale. Eestlaste ootamatult visa ja edukas vastuhakk ajas nurja maailmarevolutsiooni 1919. aastal, poolakad tegid sedasama 1920. aasta suvel. Neil õnnestus punaste pealetung Vislal peatada ja Punaarmee tagasi paisata. See päästis võib-olla terve Euroopa.

Nii et Euroopa julgeolek algab Poolast ja Poola julgeolek Eestist. Oleme tähtsamad kui me ehk ise sooviksime. NATO idapoolseim kants, eesmine bastion. Millest järeldub, et toetades Eestit, toetab Poola (ka) ennast. Täpselt nii, nagu võtsid asja kaugelenägelikumad soomlased 1918. aastal: aidates Eestit, aitame Soomet. Sest kes teab, kas Soomel oleks õnnestunud iseseisvaks jääda, kui lahe lõunakaldal oleks juba 1919. aastal kehtestunud kommunistide võim.

Olla keti viimane (või esimene, kuidas võtta) lüli pole muidugi mingi õnn. Nagu otsmine ja seejuures suhteliselt väheldane doominokivi, mis tekitab võimalikus agressoris alati kiusatust ta kummuli lükata, et käivitada ahelreaktsioon. Geopoliitiliste malenuppude tõstjad võivad muidugi arutleda ka hoopis teisiti ja nagu näeme, tehti hiljuti, osalt veel praegugi, katset just Poolaga, mis on kõike muud kui väheldane ja mida tuleb seetõttu lugeda keti kõige tugevamaks lüliks või kõvemaks kiviks. Ühtlasi kahe keti kokkusõlmijaks, sest Poolast lõuna poole hargnevat riikide jada võiks nimetada ka „Visegradi ketiks“.

Kuid kujundid kujunditeks. Ükskõik, keda järgmine hoop või vähemalt pinnasondeerimine tabab – aga tabab nagunii – , oluline on näidata, et keti üks ots mõistab teist otsa ja kõik vahepealsed lülid samuti.

[1] https://arvamus.postimees.ee/7398518/poola-suursaadik-grzegorz-kozlowski-aitah-eesti

Ilmunud ERR uudisteportaalis 4. detsembril 2021

Sarnased postitused
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga