Ajaloost Euroopa laevuke See väike Eesti
Lauri Vahtre

Poola julgeolek algab Eestist

04/12/2021
Jaga

Poola suursaadik Grzegorz Kozłowski tsiteeris hiljuti[1] oma riigi relvajõudude peastaabi ülema kindral Romuald Andrzejczaki sõnu Lennart Meri konverentsil: „Poola julgeolek algab Eestist.“

Ilusad sõnad. Loomulikult tekib kiusatus vastata Poola kindralile sama galantselt: „Ja Eesti julgeolek algab Poolast“. Mis vastab kahtlemata tõele, kui meenutame, kuidas Poola hävitamine kahe diktaatori sobingu tulemusel 1939. aastal oli eelmänguks ka kolme Balti riigi annekteerimisele. Tänapäeval pole selliseid stsenaariume tarvis väga tõsiselt heietada, aga kuskil tagaplaani tagaplaanil peab see ajalooline pretsedent meid jätkuvalt hoiatama: kuni püsib Vene oht, oleme ühes paadis. Pole Poolat, pole meid. Seetõttu on väga õige, et Eesti saadab Poola piirile kasvõi ühe rühma sõdureid. See meenutab mõlemale rahvale tõsiasju, eestlastele Poolat ja poolakatele Eestit.

Ent miks peaks Poola julgeolek algama Eestist? Viimati oli kindral Andrzejczak lihtsalt viisakas? Ei, tema tõdemus ei ole siiski pelk ilukõne. Kindralid üldiselt teavad, mida nad räägivad, iseäranis riikliku julgeoleku küsimustes. Lennukad sõnad ja proosaline, külm reaalsus langevad siinkohal lihtsalt kokku. Asi on tõesti nii – Poola julgeolek algab Eestist. Seda on ajalugu samuti veenvalt tõestanud, nimelt Vabadussõja ajal.

Vabadussõjas kujunes ja joonistus välja tegelik, geopoliitiline „Balti kett“ – riikide ahel Soomest Poolani. Aeg on selles väikseid korrektiive teinud, nt Soomest on saanud Skandinaaviamaa ja seetõttu oleme nüüd meie keti otsmine lüli, kuid üldjoontes on kett siiski seesama. Ning ka Soome eraldumine on tegelikkuses läbi proovimata. Maailmasõdade vahel õnnestus soomlastel küll napilt üksinda püsima jääda, kuid iseseisvus oli siiski kärbitud ja pikk piir Venemaaga on endiselt reaalsus. Nii et Soome ei ole keti osa, aga samas justkui on ka.

Vabadussõja ajajärgul (mida võib nimetada ka I maailmasõja jätkusõdade ajastuks) algas meie kandi ajaloo vormimine Soomest. Soomes jäid peale valged jõud, see andis kriitilisel hetkel Eestile vajaliku lisatoe, et püsima jääda ja suhteliselt kiiresti üles ehitada toonastes oludes märkimisväärselt tugev armee. Vabadussõja lõpus oli see suurem kui Soome, Läti ja Leedu sõjavägi kokku, jäädes samas suurusjärgu võrra maha Poola omast. Eesti püsimajäämine võimaldas rataste alt välja tulla Lätil ja üldiselt nurjasid just eestlased Punaarmee otsesööstu Ida-Preisimaa peale. 1920. aastal sõlmis Eesti punase Venemaaga rahu ja võiks väita, et see kergendas Punaarmee rünnakut Poola vastu 1920. aasta suvel. Ilmselt oli siiski tähtsam see ajavõit, mille poolakad said (osalt) tänu Eesti Vabadussõjale. Eestlaste ootamatult visa ja edukas vastuhakk ajas nurja maailmarevolutsiooni 1919. aastal, poolakad tegid sedasama 1920. aasta suvel. Neil õnnestus punaste pealetung Vislal peatada ja Punaarmee tagasi paisata. See päästis võib-olla terve Euroopa.

Nii et Euroopa julgeolek algab Poolast ja Poola julgeolek Eestist. Oleme tähtsamad kui me ehk ise sooviksime. NATO idapoolseim kants, eesmine bastion. Millest järeldub, et toetades Eestit, toetab Poola (ka) ennast. Täpselt nii, nagu võtsid asja kaugelenägelikumad soomlased 1918. aastal: aidates Eestit, aitame Soomet. Sest kes teab, kas Soomel oleks õnnestunud iseseisvaks jääda, kui lahe lõunakaldal oleks juba 1919. aastal kehtestunud kommunistide võim.

Olla keti viimane (või esimene, kuidas võtta) lüli pole muidugi mingi õnn. Nagu otsmine ja seejuures suhteliselt väheldane doominokivi, mis tekitab võimalikus agressoris alati kiusatust ta kummuli lükata, et käivitada ahelreaktsioon. Geopoliitiliste malenuppude tõstjad võivad muidugi arutleda ka hoopis teisiti ja nagu näeme, tehti hiljuti, osalt veel praegugi, katset just Poolaga, mis on kõike muud kui väheldane ja mida tuleb seetõttu lugeda keti kõige tugevamaks lüliks või kõvemaks kiviks. Ühtlasi kahe keti kokkusõlmijaks, sest Poolast lõuna poole hargnevat riikide jada võiks nimetada ka „Visegradi ketiks“.

Kuid kujundid kujunditeks. Ükskõik, keda järgmine hoop või vähemalt pinnasondeerimine tabab – aga tabab nagunii – , oluline on näidata, et keti üks ots mõistab teist otsa ja kõik vahepealsed lülid samuti.

[1] https://arvamus.postimees.ee/7398518/poola-suursaadik-grzegorz-kozlowski-aitah-eesti

Ilmunud ERR uudisteportaalis 4. detsembril 2021

Sarnased postitused

Lapsi ei tohi õpetada

17/11/2020

Nii et võtke teadmiseks: lapsi ei tohi õpetada. Neile ei tohi õpetada, mis on hea ja mis on halb, sest nad peavad selle ise otsustama; neile ei tohi isegi seda õpetada, kuidas olla mees või kuidas olla naine, sest see on alles lahtine, kummaks nad hakkavad. Sellegi peavad nad ise ära otsustama. Hoopis hull lugu, kui keegi kipub õpetama, kuidas olla naine oma mehele või mees oma naisele, ema või isa oma lastele, tütar või poeg oma vanematele.

Miks ei tohi? Sest kultuurimarksistid ei luba. See olevat rõhumine. Toksiliste rollide kaelamäärimine. Aga inimene peab olema vaba. Järgneb pikem sõnamulin teemal, kas vaba millestki või vaba millekski, vabaduse dialektikast ja dekonstruktsioonist, narratiivist ja diskursusest. Mille kokkuvõtteks selgub, et kõik on kohutavalt keeruline ja selge on vaid see, et konservatiivid ja traditsioonide austajad on ühiskonna jaoks nagu mürk elavas ihus, nad tuleb vaigistada, neutraliseerida ning välja juurida. Siis lähevad peerud lõkendama, Kalev jõuab koju ja toob oma lastele nii palju vabadust, et nood võivad soovi korral üksteist tänaval tapma hakata.

Olen neist asjust palju kirjutanud. Suhteliselt tagajärjetult, sest Lääne tsivilisatsioon on suur ja järelikult on ka tema liikumise inerts tohutult tugev. Inimõigustega absurdini jõudmist ennustasin paarikümne aasta eest, peagi olemegi päral ehk siis olukorras, kus on juba raske leida asja, mis poleks inimõigus ja kus need õigused juba ammu üksteisele vastu käivad.

Kunagi kujutlesin ette Lääne hiigellaeva kohtumist jäämäega, st tegelikkusega, mis teeb selgeks, et inimõiguste lõpmatu laiendamine pole võimalik juba sellepärast, et maakera ressursid saavad otsa. Kuid seda, et läänemaailma kaptenisillal võetakse lausa teadlikult suund laeva põhjalaskmisele, ma ei osanud arvata. Ehkki oleksin võinud, kui oleksin lähemalt tutvunud Herbert Marcuse loominguga, sealhulgas tema esseega „Repressive Tolerance“ (1965),[1] kus esitatakse olemasoleva, väidetavalt rõhumisel baseeruva ühiskonna lammutamise kava. Pealkiri on paljuütlev. Vene kuulsa dissidendi ja vabamõtleja Vladimir Bukovski karmisõnaline kokkuvõte nimetatud esseest kõlab: tuleb vaid igasugune patoloogia kuulutada normiks ja kõik normid kuulutada patoloogiaks.[2]

See on otsapidi juba tegelikkus. Kui mõni poiss tunneb tahtmist nukkudega mängida, siis selgitatakse talle, et see on täiesti loomulik, paljud poisid mängivad nukkudega. Mis vastab täiesti tõele. Kui aga poiss on hull autode järele ja veedaks 24 tundi kardirajal, kihutaks ja ärpleks tulemustega, siis selle kohta enam ei tohi öelda, et see on loomulik ja et poisid enamasti ongi sellised. Nagu väikesed kuked. Hoopis ohtlik on kuulutada, et oleks veel eriti tore, kui ta seal kardirajal toimetaks koos isaga. See oleks vana hea toksilise soostereotüübi kaelamäärimine, lapse õel programmeerimine ja nõnda edasi. Saatesarja „Laupäeval koos isaga“ väljatulek oleks tänapäeval ilmselt võimatu.

Referendumi küsimus tõstis selle temaatika uuesti jõuliselt pinnale. Taas hüüavad lugematud pasunad, et lapstele ei tohi seda, teist ja kolmandat õpetada – seda esiteks – , kuid samas neile tuleb ikkagi õpetada, et kõik on võimalik ja enda teha. Nii et kuidagi ja midagi lastele siiski nagu tuleks õpetada. Paraku vaid seda, mis on õige ja edumeelne. Näiteks teosega Sapiens. Inimkonna lühiajalugu maailmakuulsuse saavutanud Iisraeli ajaloolase Yuval Noah Harari vaateid, kes muuhulgas kirjutab, et „bioloogilisest perspektiivist ei ole miski ebanormaalne.“ Kõik, mida bioloogia võimaldab, ütleb Harari, on juba definitsiooni järgi loomulik (loodusele vastav). Sellise uudise peale võiks õnnetundest peapöörituse saada, ja paljudega see ongi juhtunud; paraku ei torka inimestele õnneuimas pähegi, kui kole see on, kui me hakkame üksteisega tegema kõike, mida bioloogia võimaldab.

Peaks olema ammu teada, et väga lihtsustatult öeldes eristab inimest loomast kultuur, järelikult kui kultuur ära võtta, jääb alles loom või midagi veel vähemat. Kultuur on eelkõige keeldude süsteem – selle tõsiasja konstateerimine ajab moodsad võrdõiguslased alati väga tigedaks – , niisiis on keeldude kui selliste hävitamine ühtlasi kultuuri hävitamine. (Ma ei kõnele mingist üksikust keelust, vaid sõjast igasuguste keeldude vastu.) Nii et võitlus ei käi enam ammu kapitalismi, vaid inimkonna, inimsuse ja inimlikkuse vastu ning loomastumise nimel. Ma ei tea, kas Marcuse oma arulagedas üleskutses ikka seda silmas pidas. Või mida ta üldse silmas pidas, sest tema maailmakuulsa essee põhisõnum on intellektuaalselt tasemelt võrdväärne jalgu trampiva mudilase jonniga.

Tõsi, nagu lugeja märkas, ei nõudnudki Marcuse normide hävitamist, vaid patoloogiate normiks kuulutamist. See on just seesama, mida õpetamisega seoses äsja täheldasime: „Lapsi ei tohi õpetada, neile tuleb hoopis õpetada, et…“ Ehk siis mingi haige, väärastunud normikogumik, mille all on tore elada vaid neil, kes valvavad normide täitmise järele ja kellele on selleks tarbeks antud suured okkalised nuiad.

Meie aga võiksime hetkeks kinni pidada, kuskile põlluserva kivi peale istuda ja järele mõelda. Sajandeid võitlesid Euroopa rahvad selle nimel, et rahva arvamust kuulda võetaks. Prantslased nägid vaeva, kukutasid monarhia; inglased nägid vaeva, laiendasid valimisõigust. Sajandeid nägid eesti talupojad vaeva, et oma lastele haridust anda. Forselius nägi vaeva, õpetaja Laur nägi vaeva, Ferdinand Eisen nägi vaeva. Ignatsi Jaak õppis, pärast õpetas. Nüüd on rahva arvamuse küsimine äkki paha – tuleb hoopis vaguralt mingite nähtamatute valitsejate sõna kuulata – ja laste õpetamine veel pahem – sest kõik, mille inimkond tuhandete ja miljonite aastatega on loonud, olevat rämps ja kuulub lammutamisele.

Kuidas me niikaugele jõudsime?

[1] https://www.marcuse.org/herbert/publications/1960s/1965-repressive-tolerance-fulltext.html

[2] Vt Akadeemia, 2009, nr. 12.

 

17. november 2020