Ühiskond Üldine
Lauri Vahtre

Omikroniga uude aastasse

30/12/2021
Jaga

Võib-olla ma olen loll, aga ma tõesti ei saa aru. Koroonapiiranguid on nüüd rakendatud juba ligi kaks aastat ja üks asi peaks olema selge: need ei peata haiguse levikut, vaid üksnes aeglustavad seda. Mis on mõistagi oluline ja hoiab ära tervishoiusüsteemi takerdumise võitlusse üheainsa tõvega, mis määraks muud haiged vaevlema või koguni surema. Ka vaktsiinid ei päästa tervet ühiskonda viirusest, vaid samuti pärsivad ja aeglustavad selle levikut ning ilmselt ka kergendavad nakatumise korral haiguse kulgu.

Peaks olema ilmne, et selles olukorras oleks otstarbekas keskenduda nende inimeste vaktsineerimisele, kes seda ise soovivad või sellega vähemalt nõustuvad, et vältida haiglaravi vajavate inimeste arvu plahvatuslikku kasvu. Mitte tänitada nende kallal, kes on põhimõtteliselt ja kompromissitult vastu – nende meelekindlust see üksnes süvendab. Tõsi, näiteks sõjaväes on „jutt jätta, meil on kord selline“-meetmed mu meelest täiesti õigustatud, aga see selleks. Ja teiseks: et 2 + 2, restoranide lahtiolekupiirangud või koroonapasside nõudmine spordiüritustel on kõik suhteliselt tarbetu sekeldamine. Kas ei näidanud seda mitte omikrontüve levik, mis toimus Eestis ja Lätis enam-vähem identselt, sellal kui politseilikud meetmed olid lätlaste juures tunduvalt karmimad? Vahet see igatahes ei teinud.

Jah, omikron. Iga päev raporteeritakse valulisel ilmel nakatunute arvu kasvust, aga kas ei peaks need arvud meid hoopis… rõõmustama? Eeldusel, et vastab ikka tõele, et omikroni puhul on tegemist enamasti üsna tavalise köha-nohuga, mis ei tapa. See-eest on tulemuseks tasuta immuniseerimine, pealegi efektiivsem kui süstlast saadav. Omikron ongi vaktsiin.

Möönan, et Eesti on politseilike piirangute osas käitunud mõistlikumalt kui terve parv neurootilisi riike, kaasa arvatud meie lähinaabruses, kes sõdivad ikka alles samade vikatite ja hangudega, mis võeti relvastusse 2019. aasta kevadel. Ei mõista. Olen väga-väga kaugel vandenõuteooriatest, mis väidavad, et viirus sünteesiti tahtlikult ja et vaktsiinid on välja mõeldud inimeste tapmiseks, aga praegu tekib küll tunne, et mitmesuguste fantaasiaküllaste piirangute sätestamine on justkui kellegi huvides. Jällegi – ei midagi salapärast, ei mingeid rohelisi reptiile, kes maakera sisemusest meie elu juhivad. Lihtsalt tõsiasi, et võitlus koroonaga on muutunud majandusharuks, mis annab tööd ja leiba juba tuhandetele inimestele. Meedikute ees kummardan maani, aga nende ees, kelle tööks on mõttetute piirangute väljamõtlemine ja nende täitmise kontrollimine ma seda enam ei teeks. Möödunud kevadel olid karmid piirangud asjakohased, polnud ju teada, kui hirmsa taudiga on õieti tegu. Ka teise laine ajal oli asjal ehk mõte – et hoida tervishoiusüsteemi töös. Kuid nüüd? Maskid elaks veel üle, aga muu tundub juba liiast olevat. Lõpetaks selle sõjaseisukorra õige ära ja hakkaks elama. Head uut aastat.

Sarnased postitused

Mälu koorem

29/02/2020

 

See võib ajaloolase ja ühtlasi ajalooga leiba teeniva inimese suust üllatavalt kõlada, kuid mälu, nii vajalik kui ta on, on ühtlasi ka koorem. Me peame üleval mälu instituute, me hindame ja hoiame mälestusi – kõik see on vältimatult vajalik, sest nagu vana tarkus ütleb: teadmata, kust sa tuled, pole sul aimu, kuhu sa lähed või minema peaksid, ent sellegipoolest võib mälu olla ühtlasi nuhtluseks.

Mälu on lai mõiste. Sotsiaalsel tasandil tuleb eristada vähemalt kaht mälu. Üks on elav, folkloorne mälu. See vormib kunagised reaalsed julmurid peninukkideks ja koerakoonlasteks ning kannab edasi mälestust „vanast heast Rootsi ajast“. Kui tuua vaid mõni näide. Sellel mälul on omadus lõpuks kustuda. Teine on aga kirjalik ja jääb selleks, mis ta on, pakkudes sajandist sajandisse samu algandmeid näiteks sellest, kuidas Lembitu 1217. aastal eestlaste ühismaleva kokku kutsus või kuidas vaprad tallinlased 1577. aastal Ivan Julma vägedele vastu panid. Kui taas tuua vaid mõni näide. Ja nagu arvata võib, leidub ka mitmesuguseid vahevariante, mille puhul on raske selgeks teha, kui palju need tuginevad elus pärimusele (n-ö vanaisa-vanaema vanapõlve juttudele), kuipalju kirjalikest allikatest nii- ja naapidi välja kiiranud teadmistele. Sellise segamälu näiteks võib tuua baltisakslaste teadmise, et nad on meie maa kunagi vallutanud, Euroopaks teinud ja seda sajandeid barbaarse Ida vastu kaitsnud. Või ka eestlaste paralleelse teadmise, et kunagi oldi selle maa peremehed. Perekonnapärimused põimuvad ikka päevikutesse kirjapanduga.

Nagu öeldud, toimub elava mälu siseselt mäluainese pidev muutumine ja töötlemine. Kultuuriväli otsekui seediks oma mälestusi. Esmane, üsna faktitruu mälupilt või tekst moondub muinasjutuliseks, loogika hajub, vastuolud on lubatud, kuni muinasjutt on tõesti vaid muinasjutt ja selle seost päriselt toimunuga võib vaid aimata. Kõige lõpuks muinasjutt ununeb, et anda maad uutele, sest aeg sünnitab lugusid juurde ja ühegi muinasjutuvestja mälu pole päris lõputu.

Miks aga kultuuriväli üldse peab mälestusi n-ö seedima? Lihtsal põhjusel: aeg muutub ja meie muutume, mistõttu mingi aja möödudes mõni mälestus oma algkujul enam valitsevasse mõttemaailma hästi ei sobi, ta on võõraks muutunud. Nii riietatakse kauge mineviku tegelased uuematesse rõivastesse ja varustatakse värskemate riistade ning hoiakutega. Keskaegsetel maalidel on Jeesusega seotud episoodid asetatud maalikunstniku kaasaega. Sest nii on lihtsam lugu mõista ja selle tegelastega samastuda. Ent on veel midagi, nimelt meie vajadus uskuda imesid ja üleloomulikkust. On rusikareegel, et folkloriseerumine kasvatab lugudele külge maagiat, nõiduslikke olendeid ja lahendusi. Sisalikele kasvavad tiivad ja nad hakkavad tuld purskama, ilmuvad haldjad võlukepiga, et moondada kõrvits tõllaks, üle lava lipsavad päkapikud. Lugudest saavad müüdid.

Lühidalt: sotsiaalne mälu töötleb liiga värskeid, proosalisi ja liiga teravate nurkadega mälestusi pidevalt millekski maitsvamaks, erutavamaks ja lohutavamaks. Ilmselt on selle taga inimlik vajadus. Mida aga teha mälestustega, mis on kirja pandud, filmilindile või videosse võetud ja millele päkapikke või uutele aegadele sobilikku ideoloogiat nii kergesti külge ei monteeri? Pluss jätkuprobleem: mida teha juba valmis müütide ja muinasjuttudega, mis on paika loksunud saja või mitmesaja aasta taguste väärtushinnangute järgi, need aga on täna aegunuks ja „toksiliseks“ kuulutatud? Mida teha meesšovinismist ja vägivallast pakatavate muinasjuttudega vendade Grimmide sulest? Mida teha ajaloolise tõsiasjaga, et enamik mineviku suurmehi olid kõigepealt mehed, mis on ränk viga, teiseks lastepeksjad, kolmandaks ahistajad (ja nii edasi)?

Selliste müütide ja mälestustega on tänane Lääne tsivilisatsioon hädas nagu lits lapsega. (Milline vulgaarne väljend! Kasutasin seda meelega, meenutamaks, et ka keel on „toksilist“ ainest täis: on juudi jõulupuu, on neegri musi, on vene värk, üks ebakorrektsem kui teine.) Nagu öeldud, ennevanasti oli võimalus lihtsalt unustada ja unustatigi. Unustati vanad jumalad ja teeniti uusi, unustati väga vanad pealikud ja mäletati lihtsalt vanu, kuni needki väga vanadena unustusehõlma vajusid. Kultuur peab mäletama, aga mitte lõputult, sest vastasel korral saab seni teed näidanud mälust hoopis koorem ja eksitaja. Pole mõeldav, et vanainimesed pajataksid lastele õpetliku ivaga muinaslugusid, kui see õpetlik iva on uute väärtushinnangute valguses aegunud või suisa ekslik. Näiteks aktiivset eluhoiakut propageerivas ühiskonnas unustatakse lood, mis kiidavad malbet alistumist, autoriteetidele allumist nõudvas ühiskonnas aga lood, mis ülistavad mässajat. Muidugi on ka võimalus lugu ümber mõtestada, muuta moraal vastupidiseks. Nii juhtus näiteks taevast alla kukkunud Ikarosega, kes kreeklaste jaoks oli alp tõusik, hilisema Lääne tsivilisatsiooni silmis aga õilis märter, sinilinnu püüdja.

Sellised vangerdused olid võimalikud kultuuriväljal, kus kirjalik mälu puudus või oli kõrvalise tähendusega. Kreeklased olid küll kirjakultuursed, kuid fotokogusid ega videoarhiive polnud neilgi. See muutis mäluainese folkloriseerumise ja lugude ümbermõtestamise hõlpsamaks.

Kuid fotokogud ja videoarhiivid, rääkimata kõikvõimsast Google’ist, on olemas meil. Meie raamatukogud on täis tekste, mis ei muutu või mille muutmine on raske ja kohati ka piinlik. Rootslased võivad ju jagu saada Pipi Pikksuka isast kui neegrikuningast ja inglased võivad ümber nimetada Agatha Christie kuulsa krimiloo pealkirja ning põhikujundi, kuid tervet kirjandus-, filmi- ja luuleklassikat läbi rehitseda ning moodsale liberalismile vastumeelsest umbrohust puhastada pole lihtsalt võimalik. See töö oleks hullem kui Augeiase tallide puhastamine. Mõelgem näiteks, mida õieti peale hakata Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusega“? Tegemist on räige meesšovinismiga, mida ei kõrvalda ühegi redaktsiooniga, siis tuleks juba terve lugu ümber teha. Või kujutlegem hetkeks ette, kuidas võiks kõlada Õie-Helbe Lumelille bakalaureusetöö „Soorollidest ja teistest ühiskondlikest stereotüüpidest Oskar Lutsu „Kevades“.“

Aga, tõepoolest, kujutlegem. Mis selgub? Selgub, et „Kevade“ on täis vägivalda (Teele tantsimarebimine, Kuslapi tagakiusamine, kõrvakiil Lestale, kaklused saksa poistega jpm), teos propageerib alkoholi (joodik Lible on positiivne tegelane, Tootsi veinivargus pigem vägitükk kui kuritegu), rassismi (Tootsi märkus oma nime kohta: „justkui juut ole“) ja ristiusku (kirikustseen), soosivalt kirjeldatakse ka ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust (Imeliku ja Kuslapi suhted), samal ajal aga kujutatakse pilkavalt eesrindlikke, madalast rahvuslikust piiratusest kõrgemal seisvaid tegelasi (perekond Kiir, kes mingil juhul ei soovi lapsele eesti nime). Teose väheste positiivsete külgedena oskab Õie-Helbe Lumelill esile tõsta vaid laste vähesuse peategelaste perekondades (lastest loobumine vähendab Eesti CO2-jalajälge) ja episoodi, kus Arno Tali Saare talu sulase raha eest Jüri Kuslapile saia ostab (mis vastab sotsiaaldemokraatlikule arusaamale hoolivusest). Kuid need üksikud helged momendid ei muuda tõsiasja, et tervikuna on „Kevade“ pelutav, kuri, tagurlik ja vägivaldne tekst, endisaegade vaimupimeduse monument.

Kui juba üks tekst on nii läbinisti lootusetu, siis mida teha tuhandete ja sadade tuhandetega? Üks võimalus oleks käituda nii nagu ennevanasti ja valetada, vabandust, ümber mõtestada. Sõeluda välja tähtsamad tekstid ja kirjutada/filmida neist korrektsed uusversioonid. Muide, filmivallas ongi see juba tavaline, sest raamatu mõtet moonutava filmi tegemine on aktsepteeritud ja isegi kiiduväärne. Võetakse mõni kreeka müüt ja tehakse sellest film, mille põhisisuks on võitlus naiste õiguste eest ja tegelaskonnas peab tingimata olema neeger. Võetakse „Kolm musketäri“ ja tehase sellest mõttetu palagan, mida 17. sajandiga seovad üksnes kostüümid. Miks mitte kirjutada ümber ka romaane? „Kevadestki“ võiks valmida korrektne uusversioon, kus Imelik ja Kuslap ei tule mitte Tõukrest, vaid Pakistanist, õpetaja Laur on taimetoitlane ja kliimaaktivist ning loo finaalis saab Teele koolidirektoriks, Toots ja Tali aga abielluvad.

Ent ikkagi – liiga palju tööd. Järelikult on kõige efektiivsem lahendus – unustada. Unustame vanad tekstid ja ajaloofaktid lihtsalt ära. Kui ei taha ununeda – keelame. Keelame ära tarbetud teadmised. Näiteks teadmise, et Eesti Päästekomitee liikmed olid kõik mehed ja, taga paremaks, puuduvad koguni tõendid, et mõni oleks olnud vähemalt homoseksuaal. Millega seoses tuleks Päästekomitee mäletamine üldse ära keelata. Pole olnud, pole probleemi. Igaks juhuks unustame siis ka Eesti Vabariigi sünni. Kui keelamine ka ei aita, korrigeerime dokumente. Kõige kindlam viis selleks on ebasobivad, poliitiliselt ebakorrektsed, rahvuslikku-rassilist vaenu õhutavad ja diskrimineerimist propageerivad dokumendid igaveseks salastada, aga veel parem – hävitada.

Mälu on koorem, mälu on nuhtlus. Kusjuures tõepoolest on, nagu käesoleva kirjutise algusosas ilma igasuguse irooniata märgitud. Nagu üksikisikutel, nii tuleb ka ühiskondadel ette kogemusi ja teadmisi, mida on targem unustada – nende kogemuste ja teadmiste kõrval, mida tuleb iga hinna eest säilitada. On vaja mäletada ja on vaja unustada, see on tõesti nii. Kuid kirjutise lõpuosa kiskus mõnevõrra irooniliseks, sest mäluga sõdivad elukutselised sallijad pakuvad koomilist vaatepilti, midagi pole teha. Rõhutan seda siinkohal teatud tüüpi arvamusliidrite jaoks, kes muidu aru ei saa.

 

 

Ilmunud Eesti Päevalehes 29. veebruaril 2020

Marx, Freud ja amööbid

08/02/2019

Marx ja Freud vabastavad meid vastutusest, sotsiaalkonstruktivism ka kohustustest

Ees terendab perspektiiv manduda ainurakseteks

 

Mõtteloo uurijaid on ammu paelunud küsimus, miks leidub nii palju mõtlejaid või mõelda püüdjaid, kelle paleuste seas seisavad võrdväärsel kohal Karl Marx ja Sigmund Freud. Miks ilmub ikka ja jälle filosoofe (jutumärkidega ning ilma), kes püüavad nende vaateid ühendada ning jõuavad sellega ummikusse. Marxi ja Freudi ei peaks ju eriti miski siduma, nii et ummik on loogiline. Ühele on inimene sotsiaalsete olude produkt, kelle teadvus tuleneb tema suhetest tootmisvahenditega, teisele kolme teadvustasandi keerulise vastastoime lahinguväli, ühtaegu rafineeritud ja ürgselt robustne. Kuid ometi purjetavad need kaks peaaegu et tandemina läbi suure osa tänapäevastegi väitluste-vaidluste lainevahu. Paeludes eeskätt neid, kes väidavad end kaitsvat nõrgemaid, rõhutuid, vaevatuid.

Põhjus on lihtne. Seda ei tule otsida Marxi ja Freudi visioonidest inimese ja ühiskonna toimemehhanismide kohta, vaid hoopis sellest, kuidas nende – üldiselt ekslikud – teooriad kõnetavad meie tundeid. Just tundeid, mitte mõistust. Ning siin on Marxil ja Freudil üks väga suur ning mõjuv ühisosa. Nad nimelt vabastavad meid vastutusest.
Ükskõik mis kuriteo keegi sooritaks, ikka leidub keegi teine, kes on lugenud kedagi, kes on lugenud Freudi ja oskab seetõttu autoriteetselt kinnitada, et kurjategija on raske lapsepõlve ohver – võib-olla armastas tema naabrinaine lahti riietuda ilma kardinaid ette tõmbamata – ja ohvrit ei tule mitte karistada, vaid talle süsteemselt abi ja toetust pakkuda. Või siis ilmub teine asjatundja, kes on midagi kuulnud Marxist ja oskab seetõttu selgitada, et kõnealune kurjategija kasvas üles vaesuse, mustuse ja halastamatu ekspluateerimise keskel, mistõttu – siinkohal jõuame samasse punkti välja – ei tohi teda karistada, vaid tuleb talle süsteemselt abi ja toetust pakkuda.

Abi ja toetust peavad seejuures jagama teised, mitte ekspert ise. Tema vaid osutab julgelt valupunktidele ja kõneleb avameelselt probleemidest. Sest teatavasti on kõige suurem probleem see, et probleemidest ei räägita. Peaaegu sama suur probleem kui fašism, mis on meie kõige suurem probleem. (Ja nii edasi.) Kuid see selleks. Niisugused diagnoosid – süüdi on nilbe naabrinaine ja torukübaraga kapitalist – on vabastava toimega lõpuks kõigi suhtes. Igaüks leiab oma lapsepõlvest mõne seksuaalse või sotsiaalse kolli, kelle najal ennast ohvriks ja kannatajaks mõelda. Olgu me kuitahes targad ja läbinägelikud, sealhulgas enda suhtes, sellise varuväljapääsu olemasolu tegelikult meeldib meile. Isegi kui me seda kollivärki aktiivselt ei usu, on lohutav oma kõige inetumaid inetusi välja vabandada mõttega: „Aga kesse mindki hellitanud on.“

Kuid Marxi ja Freudi arsenal pakub suurepäraste vabanduste kõrval muudki rahuldust. Näiteks üleolekutunnet, rõõmu olla targem, empaatilisem, kusjuures täiesti ohutul viisil. Sest nagu öeldud, abi ja toetust peab praktikas pakkuma – või vähemalt kõrgemaid makse maksma – ikka keegi teine. Ning need, kes ei tõtta seda tegema, mingu nurka häbenema.

Kokkuvõttes pakuvad Marx ja Freud meile meeldiva võimaluse uskuda, et süüdi on keegi teine ja ka hädade kõrvaldamisega peab tegelema keegi teine. See ei ole tühi ironiseerimine. Teooriate emotsionaalne ligitõmbavus on nende leviku väga oluline aspekt ja täiesti tõsiselt võetav uurimissuund.
Ent Marx ja Freud ei ole enam tandem. Viimase poole sajandi ja eriti intensiivselt viimaste aastakümnete jooksul on nendega liitunud poolmütoloogiline suurus nimega Sotsiaalne Konstruktsioon, mille sünnitasid eelkäijate mõtteid edasi arendades Peter Berger ja Thomas Luckmann 1966. aastal. Sotsiaalkonstruktivism ei ole Marxi ja Freudiga pealtnäha mitte pelgalt haakumatu, vaid lausa vastassuunaline.
Kui Marx ütleb, et kõiges on süüdi torukübaraga kapitalist, Freud aga, et naabrinaine oma kardinatega, ning kõik edasine tuleneb neist, siis sotsiaalkonstruktivism ütleb, et kõik edasine on puhtalt igaühe enda teha. Kogu ühiskond, kõik mõisted ja institutsioonid on ühiselt loodud, st konstrueeritud, need on kokkuleppe küsimus. Konstrueeriti arusaam ilusast naisest – aga võib konstrueerida ka hoopis teistsuguse. Konstrueeriti sotsiaalne hierarhia – aga võib konstrueerida hoopis teistsuguse.

Tõesti, mõlema puhul on näiteid alternatiividest jalaga segada. Nende näidete kuhjamisega on uimastatud ära nüüd juba mitu põlvkonda noori inimesi, kes pole märganud, kui ahtake on tegelikult see piirkond, milles inimene saab mõisteid, kombeid, väärtusi, institutsioone jne kas üksinda või kollektiivselt muuta. Sotsiaalkonstruktivism postuleerib: „Inimene loob iseennast,“ ja see postulaat on 99,5 protsendi ulatuses vale.

Aga ka marksism on vale ja ometi meeldib ta tänapäevalgi miljonitele. Järelikult tasub küsida, kas ka sotsiaalkonstruktivismis on mõni külg, mis paitab oma ilmsest ekslikkusest hoolimata meie lapsikuid, egoistlikke tundeid.

See külg on täiesti olemas. Kui Marx ja Freud vabastavad meid vastutusest, siis sotsiaalkonstruktivism lisaks sellele ka kohustustest. Inimese elu ühiskonna liikmena ümbritsevad teatavasti paratamatult keelud ja kohustused. Kõik selleks, et lepitada meie egoistlikke lähihuvisid meie endi kaugemate huvidega, mida võime saavutada üksnes sootsiumi liikmetena ja ennast sootsiumi nimel veidi piirates/sundides. Täiskasvanud, vaimselt normaalsel inimesel on kohustused.

Neid kohustusi tuletatakse meile regulaarselt meelde. Eesti hümnis seisavad sõnad „Sind tänan mina alati ja jään sul truuiks surmani“. Kui küsida, mille eest ma peaksin oma isamaad õieti tänama, siis on vastus lihtne: isamaa moodustab keskkonna, milles ma saan elada, mõelda, suhelda, ennast teostada ja mille kaudu ma suhestun kogu laia maailmaga. Eestlane on inimene (või Inimene) eestlaseks olemise kaudu.

Kõik see on ju kena, ent inimestele ei meeldi kohustused siiski eriti. Iseäranis neile, kes ei ole täiskasvanud ega soovi selleks saadagi. Neile pakub sotsiaalkonstruktivism võimaluse kohustused kandmata jätta. Näiteks väites, et meie rahvus konstrueeriti sadakond aastat tagasi. Nüüd võib solvunult käsi laiutada: miks ma peaksin olema tänulik ja truu ühele konstruktsioonile? Mina ei ole konstrueerinud, hoidke omale. Natsid sellised. Ja kohustusi kandku need, kes oma rumaluses seda konstruktsiooni mingiks hüveks peavad.

Vabadus, mida sotsiaalkonstruktivism pakub, võtab lausa hinge kinni. Enda kallal pole vaja enam vaeva näha, pole tarvis paremaks, tublimaks saada. Ei ole tarvis olla truu oma rahvale, ei ole tarvis ennast sundida olema „tõeline mees“ või „hea naine“, ei ole vaja õppida loodusseadusi ega loogikat, sest needki on konstruktsioonid, ja suust võib välja ajada suvalist, loogikavaba sõnasalatit (vt nt R. Marling, M.-L. Sepper, „Ellujäämisstrateegiad autoritaarsuse kursil Euroopas“, Sirp, 1.02.2019; Raul Veede kirjutis samas lehenumbris on võib-olla isegi ogaram).

Tõejärgne, piirideta maailm. Kui Marx ja Freud ütlevad: mina tean tõde ja kes sellega ei ühine, keedetakse seebiks, siis äärmuslik sotsiaalkonstruktivism on veel põnevam, väites: tõde ei ole olemas, ja kes selle tõega ei nõustu, keedetakse seebiks. Ka Marling ja Sepper teatavad, et kes ei võta omaks padufeministlikku õpetust sugudest kui sotsiaalsest konstruktsioonist, „on inimõiguste vastane“.

Nagu Marxi ja Freudi õpetus, nii pakub ka sotsiaalkonstruktivism rahulolu vaimsest üleolekust. Sotsiaalkonstruktivistid küll väidavad tõe olematust, kuid tegelikult on nad täiesti veendunud, et tõde on avastatud ja just nemad seda valdavadki. Tõde on sotsiaalkonstruktivism. Kes sellesse ei usu, on programmeeritud ja vaevlevad illusioonide kütkes, pidades oma rahvast, oma maad, oma perekonda, oma sugu ja lõpuks ka tõde millekski enamaks kui kokkuleppeks. Uusreaktsionäärlased, rahvuskonservatiivid, keskealised valged mehed. Lühidalt, fašistid. (Ajage üks lumehelbeke korralikult vihale ja ta jõuab alati selleni välja.)

Eelnevast võiks ilmneda, et täieliku vabaduse ja „iseenda loomisega“ kaasnev vaimne üleolek on kõigest fatamorgaana ja enesepettus. Feministeerium ning padukonstruktivism ei ole tõusnud mingile kõrgemale vaimsele tasandile, vaid viljelevad tavalist, primitiivset, must-valge reeglistikuga karjavaimu. Stiihiline konservatiiv ütleks: võta pits ja pea aru. Või üleannetu lapse puhul: võta vits ja pea aru. Või valudes piinleva, ravimatu haige voodi kõrval istudes: võta veronaalipurk ja pea aru. Kuid mitte need, kes räägivad uuest helgest maailmast ja põlustavad konservatiive. Nemad teevad kõik, et arupidamise ruumi ei oleks.

Alkohol ja tubakas on neetud, taimetoit teeb õndsaks, igasugune füüsiline karistus keelatud, eutanaasia sõltumata asjaoludest keelatud, kõigile sisserändajaile uksed valla. Mistahes rahvusluse ilming on fašism, sugude erinevuse tunnistamine meesšovinism. Selge ja lihtne. Kes arvab teisiti, selle nokime surnuks.

Ärge lootkegi, et suudate nokkijate südant pehmitada karjatusega: „Olge ometi inimesed!“ Inimene on ju samuti konstruktsioon. Millest tuleb vabaneda nagu ka soost, rahvusest, ilust ja kõlblusest. Seetõttu kangastub uues helges maailmas perspektiiv manduda ainurakseteks, keda ei vaeva küsimused, kuidas olla inimene või kuidas olla naine, mees, naaber, sõber. Võibolla lahendaks see ülerahvastusprobleemi. Mõni miljard amööbi lisaks olemasolevatele – selle kannatab maakera välja.

Teine võimalus oleks teha siiski nii, et amööbideks dekonstrueeruvad vaid lumehelbekesed ise – ja ülejäänud võivad edasi olla mehed-naised, eestlased, inimesed.

Ilmunud Postimehes 8. veebruaril 2019