Ühiskond Üldine
Lauri Vahtre

Omikroniga uude aastasse

30/12/2021
Jaga

Võib-olla ma olen loll, aga ma tõesti ei saa aru. Koroonapiiranguid on nüüd rakendatud juba ligi kaks aastat ja üks asi peaks olema selge: need ei peata haiguse levikut, vaid üksnes aeglustavad seda. Mis on mõistagi oluline ja hoiab ära tervishoiusüsteemi takerdumise võitlusse üheainsa tõvega, mis määraks muud haiged vaevlema või koguni surema. Ka vaktsiinid ei päästa tervet ühiskonda viirusest, vaid samuti pärsivad ja aeglustavad selle levikut ning ilmselt ka kergendavad nakatumise korral haiguse kulgu.

Peaks olema ilmne, et selles olukorras oleks otstarbekas keskenduda nende inimeste vaktsineerimisele, kes seda ise soovivad või sellega vähemalt nõustuvad, et vältida haiglaravi vajavate inimeste arvu plahvatuslikku kasvu. Mitte tänitada nende kallal, kes on põhimõtteliselt ja kompromissitult vastu – nende meelekindlust see üksnes süvendab. Tõsi, näiteks sõjaväes on „jutt jätta, meil on kord selline“-meetmed mu meelest täiesti õigustatud, aga see selleks. Ja teiseks: et 2 + 2, restoranide lahtiolekupiirangud või koroonapasside nõudmine spordiüritustel on kõik suhteliselt tarbetu sekeldamine. Kas ei näidanud seda mitte omikrontüve levik, mis toimus Eestis ja Lätis enam-vähem identselt, sellal kui politseilikud meetmed olid lätlaste juures tunduvalt karmimad? Vahet see igatahes ei teinud.

Jah, omikron. Iga päev raporteeritakse valulisel ilmel nakatunute arvu kasvust, aga kas ei peaks need arvud meid hoopis… rõõmustama? Eeldusel, et vastab ikka tõele, et omikroni puhul on tegemist enamasti üsna tavalise köha-nohuga, mis ei tapa. See-eest on tulemuseks tasuta immuniseerimine, pealegi efektiivsem kui süstlast saadav. Omikron ongi vaktsiin.

Möönan, et Eesti on politseilike piirangute osas käitunud mõistlikumalt kui terve parv neurootilisi riike, kaasa arvatud meie lähinaabruses, kes sõdivad ikka alles samade vikatite ja hangudega, mis võeti relvastusse 2019. aasta kevadel. Ei mõista. Olen väga-väga kaugel vandenõuteooriatest, mis väidavad, et viirus sünteesiti tahtlikult ja et vaktsiinid on välja mõeldud inimeste tapmiseks, aga praegu tekib küll tunne, et mitmesuguste fantaasiaküllaste piirangute sätestamine on justkui kellegi huvides. Jällegi – ei midagi salapärast, ei mingeid rohelisi reptiile, kes maakera sisemusest meie elu juhivad. Lihtsalt tõsiasi, et võitlus koroonaga on muutunud majandusharuks, mis annab tööd ja leiba juba tuhandetele inimestele. Meedikute ees kummardan maani, aga nende ees, kelle tööks on mõttetute piirangute väljamõtlemine ja nende täitmise kontrollimine ma seda enam ei teeks. Möödunud kevadel olid karmid piirangud asjakohased, polnud ju teada, kui hirmsa taudiga on õieti tegu. Ka teise laine ajal oli asjal ehk mõte – et hoida tervishoiusüsteemi töös. Kuid nüüd? Maskid elaks veel üle, aga muu tundub juba liiast olevat. Lõpetaks selle sõjaseisukorra õige ära ja hakkaks elama. Head uut aastat.

Sarnased postitused

Rassiviha, klassiviha, kultuuriviha

11/07/2012

Kuigi tänapäeva sotsialistid proletariaadi diktatuuri ei nõua, on neil vägivallaisu alles. Varem sõditi kodanlastega, aga kuna saadi lüüa, hakati otsima põhjust ja seati eesmärgiks muuta kultuuri, hävitada kõik tema loomulikud kaitsemehhanismid ehk «kodanlikud» väärtused.

Hiljaaegu lõi Inglismaal laineid vanaproua, kes juhtus metroos keset värvilisi kaaskodanikke kuulutama, et lapsepõlves elas ta Inglismaal, nüüd aga ÜROs ja et talle selline asi üldsegi ei meeldi. Loomulikult oli tegemist hirmsa kuriteoga ja proua pandi vangi. Täpsustan: hirmsa kuriteoga tänapäevase silmakirjaliku ja poliitkorrektsusest hullunud lääne silmis. Puhtinimlikult võttes midagi erilist ei juhtunud, äärmisel juhul oli tegemist ebaviisakusega. Inimene väljendas oma täiesti loomulikku nördimust tõsiasja üle, et ilma kusagile kolimata oli ta sünnimaalt eluõhtuks kusagile võõrsile sattunud. See on seesama, kui kurta suletud külakoolide, väljasurnud bussiliinide või võssakasvanud metsaheinamaade üle.

Aga inimlikult asju võtta ei tohi, sest mingid ebamäärased humanistlikud ideoloogiavalvurid tapavad mõtte- ja meeleavalduse maha, kui see vaid vähegi riivab mõnd rassi või rahvust. Eriti kui mõnd erilist rahvust (nimekiri salastatud, aga kõigile teada). Kõike seda suurema sallivuse ja vastastikuse mõistmise nimel.

Olgu. Me teame, millised on põhjendused. Me teame, milleni võib viia rassiviha ja ksenofoobia; me teame etniliste puhastuste käigus kaevatud ja täidetud massihaudadest, juutide arutust mahatapmisest II maailmasõja ajal, armeenlaste nottimisest Türgis, aga ka sakslaste nottimisest sõjajärgses Tšehhis. Tähelepanelikumad meist teavad isegi seda, kui vale on seoses pronksööga kõnelda halvustavalt venelastest, sest tegelikult olid meie venelased Eesti poolel ja need, kes märatsesid ja lõhkusid, olid lihtsalt vähevaimukad jõhkardid.

Rahvuslik ja rassiviha on pimedad tunded, sama pimedad kui kadedus, viha või kättemaksuiha. Ometi ei püstita mõistlik inimene eesmärki kadedus, viha ja kättemaksuiha inimloomusest igavesti välja juurida, vaid püüab neid ohjeldada, ületada; rahvuslikku ja rassiviha seevastu üritatakse just nimelt igaveseks ning lõplikult hävitada. Tagajärjeks on nende surumine alateadvuse haigutavatesse keldritesse, kust nad ootamatul hetkel ja ootamatus vormis võivad välja paiskuda, ning mesisel häälel deklareeritud tolerantsus moondub hetkega vägivallaks. Tegelikult toimub see juba praegugi. Need, kes tolle inglise vanaproua trellide taha saatsid, elasidki välja oma sallimatusvajadust. Kuna neegreid pilgata ei tohi, siis mindi vanaproua kallale. Väga õilis ja absoluutselt ohutu.

Kuid veel kord – olgu. Nõustun, et rahvuslikku ja rassilist vaenu tuleb taunida. Mitte nii jäigalt kui tänapäeva läänes, kuid siiski. Ent siit kerkib küsimus: kui rassiviha on taunitav, siis miks on klassiviha lubatud ja vaata et soositudki? Ka Eesti ajakirjandus kubiseb vihapursetest selle või teise ühiskondliku kihi aadressil, olgu need siis pankurid, ametnikud, röövkapitalistid, poliitikud, mingi müstiline «eliit». Keskerakond lobiseb keskklassist, mis olla justkui õigem klass kui mõni teine. Meil on olemas sotsid ja ehkki nad ei kutsu üles proletariaadi diktatuuri kehtestama, võrsub nende ideoloogia ikkagi klassivõitluse dogmadest.

Klassiviha ei leiutanud Marx ega Engels. Kuid Marx ja Engels valasid selle 1848. aastal kanooniliseks tekstiks, «Kommunistliku partei manifestiks». See on vihkamise programmteos, sama selge üleskutse teatud liiki inimeste hävitamiseks kui Hitleri «Mein Kampf». Ainult et Hitler asendas sõna «kodanlane» sõnaga «juut».

Poliitkorrektsuse valvurid võivad äärmisel juhul tunnistada, et kommunism ja natsism on paar parajaid. See õnnestus isegi Euroopa Parlamendis, tõsi, arvukate vasakpoolsete eurosaadikute pahameelekisa saatel. Kuid siin ongi piir. Ei ole põrmugi kombekas meenutada kiretut fakti, et need kaks ei ole mitte vennad, vaid isa ja poeg. Kusjuures mitte Hitler ei sigitanud Marxi, vaid Marx sigitas Hitleri.

Hitlerit tõmbame me iga päev rattale (kes seda ei tee, on kahtlane, ilmselt salanats), Marx troonib aga aastatuhande suurimate mõtlejate seas. Kui keegi julgeb piuksatada, et Marxi õpetus on toonud kaasa uskumatu arvu mõrvu, vastatakse tavaliselt, et Jeesus Kristuse õpetus on neid toonud vähemalt sama palju. Mis peab tõestama, et Jeesus ja Marx tahtsid mõlemad head («teoorias on kommunism ju hea asi»), ainult et ebatäiuslikud inimesed on nende ideid realiseerinud valesti.

Selline väide on mõttetus. Võtke ette Jeesuse kuulutuse tuum – mäejutlus – ja leidke sealt lause, millest võiks välja lugeda üleskutse vägivallale, ristisõdadele, nõiaprotsessidele või ususõdadele. Sellist lauset ei ole. Kõik needsinased ekstsessid on tõepoolest puudulike ja kitsarinnaliste lihtsurelike ning mitte Jeesuse looming. «Kommunistliku partei manifestis» on vägivalla allikad seevastu otsesõnalised ja selgelt näha.

Tänapäeva sotsialistid proletariaadi diktatuuri ei nõua, kuid vägivallaisu on alles. Veidi teises kuues. Varem sõditi kodanlaste ja ekspluateerijatega, aga kuna saadi lüüa, hakati otsima põhjust. Pikkamööda selgus, et asi pole kodanlaste erilises kavaluses, vaid kogu kultuuris, mis kommunistliku utoopia nagu halvaksläinud kotleti välja oksendab. Niisiis seati eesmärgiks muuta kultuuri, hävitada kõik tema loomulikud kaitsemehhanismid ehk «kodanlikud» väärtused. Keelu alla läksid mehe ja naise erinevused, soov kurjategijale kätte maksta, mõõdukas kehaline karistus üleannetule lapsele, soov elada omakeelses ja -kultuurilises keskkonnas jpm. Üldse enam-vähem kõik, mis tundub tervemõistuslik ja normaalne. Kes vastu vaidleb, on nats ja parempoolne. (Ei loe, et neid kaht miski ei seo.)

On kummaline, et kogu selle hävitustöö keskel on poliitiliseks parteiks organiseerunud sotsid ühed mõõdukamad. Tegeliku vastutuse lähedus vist kainestab. Teine lugu on sadade lääne ülikoolidega, kaasa arvatud Eesti omad, mis tarbivad roiskuva nurihumanismi mürgiaure nagu hüva leili. Ja toodavad seesugust lollust nagu keegi eesti soost magistrant Lundi ülikoolis: «Ka bioloogiline sugu on konstruktsioon, sel pole midagi pistmist bioloogilise reaalsusega. Vastupidi, see on poliitiline fiktsioon, mida meile kinnitatakse senise võimuvahekorra säilitamiseks.» (Inimene kuulis midagi omandatud naiselikkusest/mehelikkusest, mis mõistagi on olemas, ja nüüd usub, et kogu
naiselikkus/mehelikkus on vaid «fiktsioon». Halleluuja. Ning Virumaa tuhamäed tõestavad, et Himaalaja on inimese kätetöö.)[1]

Sageli öeldaksegi, et Hitleri eriline kuritegu seisnes selles, et ta sidus inimese «süü» millegagi, mis temast endast ei sõltunud – rassi ja rahvusega. Täiesti nõus. Hitler viis niisuguse hävitusprintsiibi, mis iseenesest on ammu tuntud, saksa tõhususega uuele tasemele. Mustlane ja juut kuulusid hävitamisele, sest nad olid mustlane ja juut. Seda rõhutades tahetakse öelda, et natsid oli halvemad kui kommunistid, kelle ohvrid polnud «kurnajateks» sündinud, vaid omal vabal tahtel hakanud ja seetõttu ikkagi nagu natuke süüdi. Vale. Sama innukalt kui natsid juute, tapsid kommunistid nõndanimetatud kulaku- või parunivõsusid, «rahvavaenlaste» poegi ja tütreid, kes polnud päris kindlasti ise valinud perekonda, kuhu sündida. Kord rahvavaenlane, igavesti rahvavaenlane ja kolm põlve takkapihta.

Nüüdisajal on selline «objektiivse süü» kontseptsioon hukka mõistetud, mida Marxi järelkäijad peavad arvestama ka võitluses «kodanlike» väärtustega. Tuleb iga hinna eest tõestada, et nimetatud väärtustes pole midagi paratamatut, üldinimlikku, vaid et nad on mingite võimuhullude väljamõeldis, eesmärgiga aina kurnata, rõhuda ja «senist võimuvahekorda säilitada». Nii kniksu tegemine kui bioloogiline sugu on «konstruktsioon», ja kui juba konstruktsioon, siis saab neid järelikult dekonstrueerida ehk hävitada. Ees ootavad sooneutraalsed mehed-naised, sooneutraalsed emadisad. Tagasi amööbide juurde.

Ja tagasi Marxi ning Hitleri juurde. Kordan, mitte Hitler ei sünnitanud Marxi, vaid Marx Hitleri. Ja Hitleri kõrval sünnitas ta ka nurihumanismi. Kui tahame vältida uue Hitleri sündi, kui tahame vältida kultuurinormide ja väärtuste lõplikku hävitamist, tuleb lõpetada Marxi kummardamine ja tunnistada, et tegemist on valeprohvetiga. Kuni me seda ei tee, on meie tsivilisatsioon ebardlik. Me kuulutame üldist sallivust ning lisame sellele pika nimekirja arvamustest ja hoiakutest, mis ei ole sallitud. Sõnad kaotavad tähenduse, mõisted sisu. Tagasi artikuleerimata häälitsemise juurde.

Kas nii? Või oleks arukam siiski kokku leppida, et klassiviha pole põrmugi õilsam ega ilusam viha kui rassiviha? Tunnistada, et see on viha nagu iga teinegi – väikeses koguses mõnikord vajalik ja edasiviiv, suures koguses hävitav nii endale kui teistele. Kes vägivalda vastustades manab Hitlerit, managu ka Marxi, muidu puudub tema manamises loogika ja ausus.

[1] Sulgudes minu poolt lisatud kommentaari demonstreeris Tallinna Ülikooli professor Peeter Selg hiljem oma loenguis kui eriti sügava rumaluse näidet. Mingil põhjusel ei liigitanud ta aga samasse lahtrisse kommentaarile eelnenud täiesti mõttelagedat tsitaati. Selle autor on Raili Uibo, vt: https://arvamus.postimees.ee/812558/raili-uibo-sooneutraalsus-voi-soopimedus

Ilmunud Postimehes 11. juulil 2012