Valimised lähenevad lausa ennaktempos ja aeg on huumoriprismad ja sellised väheke vallatud aspektid kõrvale jätta. Aeg on rääkida Eesti peamisest probleemist. Eesti peamine probleem on nimelt see – ja seda on aastakümneid maha vaikitud – , et probleemidest ei räägita. Nüüd on see siis maha öeldud. Ei räägita. Kuid probleemidest tuleb rääkida – probleemideta, avameelselt, otse! Ainult nii saame asuda nende lahendamisele. Kahjuks esineb siingi tõsine probleem – probleeme ei tahetagi lahendada. Öeldakse: küll lahendaks, aga vaat see probleem ja too probleem ei lase. No aga milles probleem? Võtame ja lahendame need probleemid ära ning võimegi rääkida probleemidest otse, ilma probleemideta, ja jõuda sel viisil lähemale ka probleemi tuumale.
Paraku leidub meie ühiskonnas nii palju kallutatud struktuure, et selles võib näha omaette probleemi. Struktuurid on tee peal ees. Probleemid mätsitakse kinni. Meie kultuurisituatsioon on ikkagi väga halb ja seda probleemi ei lahenda – mis, isegi ei leevenda – ka kõige jõulisem autometatekstuaalsus, olgu siis pinnakulaarsusprintsiibi raames või väljaspool seda. See aga tähendab, et tegemist on juba metaprobleemiga. Mittelineaarne hüperrumi metaprobleem, mille dekodeerimine pole lapsemäng. Võtame kasvõi lihtsa näite. Meil on öö ja on päev. Siin on ainult öö, zdes tolko notš, ja siin ainult päev, zdes tolko den. Kõik on rahul, kõik noogutavad. Aga tegelikult on see õudne, see tõendab tohutuid pingeid ja ennustab sotsiaalset plahvatust. Kuhu jääb harmooniline singulaarsus? Singulaarsus, kus öö on ühtlasi päev ja päev ühtlasi öö? Kui kaua me laseme end terroriseerida primitiivsel dualismil ja macholikul fallokraatial? See just ongi probleemi tuum, ja sellele on osutanud juba meie teravapilguline professor Alfred Lepaotsast-Latsatas. Tänuväärt tegu, olgu tema arhüksose hüoosis alati mõnusalt nätske.
Aga kas me võime loota, et mõni erakond suudaks selle probleemi lahendada? Vastus on kindel ja veendunud ei. Vähemalt selle poliitilise kultuuri ja selles kultuurisituatsiooni juures kindlasti mitte. Probleem lihtsalt kuulutatakse olematuks, diskursiivsete retrokitsede jäljerada kaob Harku järve. Valijate hääl ei loe midagi, rahva arvamuse üle irvitatakse, rahvast mõnitatakse, Riigikokku pääsevad vaid kinniste uste taga kokku lepitud subjektid, kellel on ajude asemel sperma ja kes ei tea sedagi, et probleem on probleem on metaprobleem. Võltsnaeratused mõttetutel füsiognoomiatel, õõnsad vabandused, keerutamine. Mitte keegi ei luba inimestele isegi kõrgemat palka kui meestel!
Kui nüüd lõpetuseks kõnelda probleemidest, siis kõige suurem probleem on ikkagi rassism. See on peaaegu sama suur probleem kui natsionalism, mis on meie kõige suurem probleem. Machode mõistus ei küüni iialgi niikaugele, et mõista – ka valged inimesed käituvad India pühapaikades väga inetult ja ülbelt, lätsutavad närimiskummi ja lürbivad kokakoolat, väljaveninud maika seljas ja päikeseprillid ees – sellele tuleb mõelda! Tuleb tegeleda dekoloniseerimisega! Tuleb häbeneda! Mitte silmakirjalikult viriseda mingite Kölnis – või kus iganes – vägistatud naiste pärast. Vaadake ikka peeglisse! Ja tundke enda pärast häbi, nii nagu mina teie pärast tunnen!
Nii et siin on minu arvates Eesti ja eriti eesti meeste kõige suurem probleem. Peaaegu sama suur, kui peamine probleem, mida ma mainisin alguses – et probleeme ei nähta.
Ilmunud siin-seal netiavarustes 2019. aasta jaanuaris, misjärel jäljetult kadunud.
Õie-Helbe Lumelind oli 2019. aastal Kesk-Euroopa Merevahu Koordineerimise Instituudi vanemteadur, spetsialiseerunud merevahu uurimisele soo-uuringute kontekstis. Nüüd samuti jäljetult kadunud.
