ÕIE-HELBE LUMELINNU KAEBUS nr 2
seoses jalge alla tallamisega, mis tõstab pead ja ei taha kaduda
Maakera Presidendi juures asuva Euroopa regiooni hoolekogu Eesti Vabariigi järele valvamise ameti Eriti Õudsete Ilmingute osakonna juhtivkomissarile Emmanuelle Chäbovõitra’le
Pean alustuseks teatama, et tendentsid viivad endiselt meeleheitele. Minu tundlikud silmad näevad päevast päeva ja kannatavad. Igale siilile on ju selge, et kliima emiteerimisele tuleb lõpp teha. Ja kõik see CO2 ja üldse. Selle eesmärgi saavutamise nimel istusin neli tundi täiesti kliimaneutraalselt bussipaviljoni katusel, hoides käes vastavasisulist näitlikku vahendit, mille nimi on poster. Bussipaviljoni katuse valisin teadlikult, sest see raskendab jalge alla tallamist ebateadlike ja kliimaignorantsete elementide poolt. Kahjuks jätsin arvestamata, olles hetkeks kaotanud valvsuse, mille pärast sügavat kahetsust tunnen, rääkimata lubadusest ennast parandada, et kirjeldatud olukorra loomisega annan rohelise tee õõnestajatele.
Minu olukorda asus esimesena õõnestama kodanik Jurakas, kes on teadagi ja üldse. Kusjuures eriti alatult. Piirdudes verbaalse sabotaažiga, mida on raske tõestada ka kõrge valvsuse korral. Kodanik Jurakas küsis salakavalalt, miks ma maavärinate vastu ei protesteeri, kuna need kiusavat progressiivset inimkonda veelgi rohkem kui kliima emiteerimine. Vastasin väärikalt, et maavärinatele tehakse, nii nagu igasugu muudele iganditele, õigel ajal ja õiges kohas lõpp. Mis nähtub juba sellest, et maavärinad tabavad järjekindlalt kapitalismi kantse ja ühes nende kadumisega kaovad ka värinad ja pealegi. Tajudes mu printsipiaalsust ja ideoloogilist vankumatust, ajas kodanik Jurakas laiali ja hakkas kõva häälega. Tema keha tabasid konvulsioonid, mis olid nii tugevad, et lõppesid märkimisväärse koguse metaani väljumisega kodanik Juraka keha seest. Mis on kisendav ülekohus emakese Maa suhtes, kelle me oma lastele! Episoodi meenutades punastan juurteni.
Kuid enamgi veel. Kui juhtisin kodanik Juraka tähelepanu äsja sooritatud teo sügavalt keskkonnavaenulikule olemusele, jätkas ta verbaalset õõnestustööd, et mitte öelda jalge alla tallamist metatasandil, mis loomulikult toimub globaalsete korporatsioonide huvides, soovitades mul nädal aega mitte hingata. Vähemalt mitte välja, sest see pidada emiteerima. Nüüd, austatud juhtivkomissar, läks mul kops silme ees üle maksa mustaks, nagu vanavara ütleb, sest tegemist oli otsese laimuga näo piirkonda ja tagatipuks solvav. Mina ei emiteeri midagi, see ei sobi minu põhimõtetega! Mina juba süsihappevihmadele hoogu ei anna!
Kuid moraalse võidu saavutamiseks kodanik Juraka keskkonnavaenulike insinuatsioonide üle ja kliima emiteerimise lõpliku lõpetamise nimel otsustasin hingamise lõpetada nädalaks ajaks mida asusin sooritama viivitamatult eelnimetatud bussipaviljoni katusel. Käes on neljas päev, enesetunne hea ja üldse. Kuid on ilmnenud negatiivne areng, millega seoses teie poole pöördun. Minu manifestatsiooni häirib läbitungimatult paks kärbseparv minu keha kohal, mis varjab näitlikku vahendit, mille nimi on poster. Seoses sellega palun teie otsustavat sekkumist, mis oleks teretulnud, ja ammugi.
- oktoober 2019
