Alfred Lepaotsast-Latsatas: koalitsioon kui narratiivne populism

Tuleks vabaneda liberalismist kui ideoloogiast, sest see on muutunud sama
sallimatuks kui enamlus, ja leida üles vana hea liberaalsus kui mõtteviis. Ehk siis
vabameelsus, mis oskaks leplik olla ka ühiskondadele vältimatult vajaliku
alalhoidliku meelsuse suhtes ega peaks ennast viimasest paremaks. Neid mõlemat
on vaja.

Kui hakkasin umbes 15 aastat tagasi «Suurt pettumust» kirjutama, ei osanud ma päriselt ette kujutada, kui raskeid kultuurikahjustusi on vasakliberalism ja sellest välja kasvanud postmodernism oma valitsusaja jooksul põhjustanud. Näen seda täie selgusega nüüd, jälgides, kui vaevaliselt kulgeb pseudoteaduse ja pseudotõdede hülgamine – kui üldse kulgeb. Sallimatu, kõrva karjuv tolerantsusideoloogia võimutseb, (rahvus)riigi käest palka saavad kultuuritegelased nimetavad iga rahvustunde ilmingut natsismiks.

Kujukalt avaldus see ka Eesti Rahva Muuseumi avamisel. Seni olin pidanud umbmäärast turtsumist meie rahvusmuuseumi aadressil vaid ülbe pealinliku maailmapildi avalduseks. Nüüd võis näha, kui suurt rolli mängib ka neurootiline suhtumine kõigesse, mis sisaldab sõnapaari «eesti rahvas». Jään huviga ootama, millal mõni vasakliberaal ka ERMi otsesõnu natslikuks ettevõtmiseks kuulutab, «millel 21. sajandis kohta ei ole».

Viimane poolsajand on kulgenud kultuurinormide, «dogmade», «stereotüüpide» jne eitamise ja lammutamise tähe all. Tegelikult ei midagi uut, kuid siiski. Kultuurinormide ümber võideldakse pidevalt ja aja jooksul need muutuvad. Kahtlemata ei sea tänased konservatiividki kahtluse alla möödunud sajandi võitlusi, mis tõid naistele õiguse kõrgharidust saada või mõnevõrra hiljem sama õiguse neegritele. See oli õiglane ja inimlik. Võiks ka öelda – kristlik. Ent viimane poolsajand ei piirdunud normide muutmisega, vaid asus põlustama norme kui selliseid, millest kasvaski välja postmodernism. Kõik on see, mis ta on, ja ühtlasi iseenda vastand, kokkuvõttes aga ei kumbki. Või umbes nii. Peenust teesklev sõnavaht. Mitte naiste vabastamine meeste orjusest, vaid naissoo ja meessoo ärakaotamine, sest «naiseks ei sünnita, vaid saadakse», nagu postuleeris Simone de Beauvoir. Tuleb vaid loobuda naiseks saamisest ja naisi polegi enam.

Ent kui mees- ja naissugu kadumisele määrata, siis loomulikult ka isa ja ema, tõde ja vale, kuritöö ja karistus, headus ja kurjus jne. Igaüht, kes üritab binaarsusi sisaldavat kultuuristruktuuri kaitsta, tabab süüdistus: kas teie arvate, et teate lõplikku tõde? Ja edasi: lõplikku tõde ei tea keegi, sest seda pole olemas; igaühel oma tõde. Samas tolereerib selline relativistlik maailmavaade kummalisel kombel väga lahkelt kategoorilisi kirvehoope nagu «erinevus rikastab», «nii on 21. sajandil kombeks», «eestlased on rassistid». Siin lõpliku tõe kuulutamine ei kohuta.

Põliste kultuurikategooriate kõrval on põhjalikult ära rüüstatud ka kontseptid nagu rahvus, rahvustunded ja rahvuslik meelsus. Marksism, nähes neis oma klassiideoloogia põhivaenlast, tembeldas rahvustunded 19. sajandi leiutiseks ja 20. sajandi teisel poolel oli see arusaam lääne ülikoolides juba üldine. Juttu ühe või teise rahvuse «konstrueerimisest» võetakse täie enesestmõistetavusega. Kui öelda, et rahvustunded on inimesega kaasas käiva kollektiivsusvajaduse ilming, mis on mingil kujul alati olemas olnud, liigitab parem seltskond ütleja viivitamatult padurahvuslaseks, keda iseloomustavad piiratud mõistus ja ajast mahajäämine. Rahvuslus – see on Jakobsoni isamaakõned ja muu selline piinlik kraam. Saagem üle, mingem edasi.

Mis on väga kahetsusväärne. Sel lihtsal põhjusel, et tegemist on stereotüübiga, mis pole karvavõrdki targem kui arvamus, et naine on rumal, sest ta on naine. Või et muhameedlane on terrorist, sest ta on muhameedlane. Maailm on täis tõestusi, et rahvuslane saab olla, olemata padurahvuslane; et rahvuslane saab olla teisi rahvaid vaenamata; et rahvuslane saab olla isegi oma rahvast ja keelt maailma parimaiks pidamata; et rahvuslik meelsus ei pruugi olla refleksi- ega emotsioonipõhine, vaid võib rajaneda täiesti ratsionaalsel arusaamal iseenda ja oma rahva – ning teistegi rahvaste – olemasolu asjaoludest ning kultuurivälja funktsioneerimise põhitõdedest. Lühidalt: et rahvuslane ei ole a priori mingi ullike, nii nagu seda ei ole ka naine või usklik.

Krampunud mõtete rägastikud

Olles rahvustundeid omavate inimeste alavääristamise jälgimisest tüdinud, otsustasin uurida rahvusluse kriitikute ja multikultuursuse propageerijate vaimset taset, konkreetsemalt elementaarse loogilise mõtlemise võimet. Seda saab teha lihtsate loogikaülesannete abil, kus palutakse leida üles eeldustes sisalduv vastus. Näiteks: kui kõik vanapoisid suitsetavad ja mina olen vanapoiss, siis kas ma suitsetan?

Uuringu tulemused olid järgmised.

Ajakirjanik E. B. juhtum. Küsimus kõlas järgmiselt: kui muhameedlaste terroristideks nimetamine on taunitav põhjusel, et nad kõik ei ole terroristid, siis kas on õige nimetada eestlasti rassistideks, ehkki on teada, et nad kõik ei ole rassistid? Ajakirjanik E. B. ei suutnud küsimusele vastata, vaid küsis vastu: kas tahate väita, et eestlaste hulgas pole rassiste? Mida keegi loomulikult ei olnud väitnud. E. B. jäi veendumusele, et muhameedlasi terroristideks nimetada pole õige, kuid eestlasi rassistideks nimetada võib.

Sotsioloog M. L-i juhtum. Küsimus kõlas järgmiselt: kui teise kultuuri esindajatelt, kes asuvad elama Euroopasse, ei ole õige seadusega nõuda oma kultuurinormidest (nt burkast) loobumist, siis kas on õige keelata neil tapmast oma patustanud naisi, mis on samuti kultuurinorm? Loogiline vastus olnuks taas eitav, sest kui eelduseks on kultuurinormide puutumatus, ei saa keelata ka kultuurinormilist hukkamist. Et sellist kommet Euroopas siiski keelustada, tuleks muuta eeldust ja sõnastada see ümber: kultuurinormidest loobumist võib siiski seadusega nõuda, millele järgneks selgitus, kus selline nõue on õigustatud, kus mitte. Millest selguks ühtlasi, kummale poolele tuleks liigitada burka. Kuid sotsioloog M. L. ei suutnud vastata ja andis pika usutlemise peale mõista, et tapmise keelamine on ju enesestmõistetav. Milles peitus kapitaalne loogikaviga, sest leidub kultuure, kus tapmine on lubatud, ja kui kui seada eesmärgiks multikulturalism ja kõigi kultuurireeglite võrdsus, siis ei ole miski enam enesestmõistetav, vaid kõik on suhteline. Millest järeldub, et meile jääb vaid kaks võimalust: peame kas ebatruude naiste kividega surnuks pildumist «tolereerima» või siis julgema välja öelda, et ei, see on kõigile keelatud, kultuuritaustast sõltumata, sest siin maksavad meie reeglid – sel lihtsal põhjusel, et siin maksavad meie reeglid. Seda ei suutnud sotsioloog M. L. välja öelda, sest siis tulnuks tema põhimõtete kokkusobimatus ilmsiks.

Inimõiguste aktivisti K. K. juhtum. Inimõiguste aktivist ei saanud süllogismi lahendamisele asudagi, sest ta ei suutnud lahti mõtestada lauset «erinevus rikastab», mis loogikaterminitesse teisendatuna tähendab «iga erinevus (või: erinevus kui selline) rikastab». Olles selle loosungi autor ja kaitsja, küsis ta: olen ma kunagi öelnud, et iga erinevus rikastab? Ehk teisisõnu, K. K. ei suutnud õigesti vastata küsimusele: kui te väidate, et iga erinevus rikastab, siis kas te väidate, et iga erinevus rikastab? Õige vastus olnuks jaatav, tema vastas eitavalt. Mis osutab juba päris ehmatavale loogikapuudusele.

Näitusekuraator A. H. juhtum. Küsimus kõlas järgmiselt: kui inimene väidab, et kommunism ja natsism on ühevõrra kuritegelikud, siis kas teda saab nimetada kommunismi või natsismi pooldajaks? Õige vastus on muidugi eitav – eeldusel, et kuritegelikuks pidamine välistab heakskiidu. Kuid näitusekuraator vastas: jah, saab küll, sest see, kes kommunismi kuritegelikuks peab, on nats. Antud näites läheb loogikapuudus üle skisofreeniaks. Natsismivastane osutub natsismi pooldajaks, kui ta vaid on ühtlasi kommunismivastane. Ilmselt võib siis karsklane olla ka joodik ja valetamine võib olla tõerääkimine.

Tagasi vabameelsuse juurde

Kokkuvõttes on pilt kurb, sest juhtumite jada võiks jätkata. Näiteks ei suutnud ühe kõrge riigiametniku pressiesindaja J. L. vahet teha avaldustel «liigne sool rikub supi» ja «sool rikub supi», pidades mõlemat ühtviisi ekslikuks, ehkki ekslik on neist vaid teine. (Tundub uskumatuna, aga asendame mõttes sõna «sool» sõnaga «mitmekesisus» ja sõna «supp» sõnaga «ühiskond» – ja sama mõttekramp tabab võib-olla mõnd lugejatki.) Pseudoteaduslikust mürast kurdistatud lääs laseb end juhtida ideoloogiatel, milles puudub loogika, ja inimestel, kes ei suuda mõelda. Usutakse pimesi, et x² = 4 iga x väärtuse korral, suutmata mõista, et võrrand kehtib vaid teatud x väärtuste korral. Normaalset meietunnet (sest seda rahvuslus oma algolemuselt on), millega kaasneb ka tõrjuv hoiak võõra ja vaenuliku suhtes, peetakse piinlikuks atavismiks või halvemal juhul natsismiks. Suutmata mõista, mis erinevus on liigsel tõrjuvusel ja põhjendatud tõrjuvusel.

Ainus viis sellest õudusest pääseda on teha endale taas selgeks, kes õieti on inimene ja kuidas ta töötab. Tuleks vabaneda liberalismist kui ideoloogiast, sest see on muutunud sama sallimatuks kui enamlus, ja leida üles vana hea liberaalsus kui mõtteviis. Ehk siis vabameelsus, mis oskaks leplik olla ka ühiskondadele vältimatult vajaliku alalhoidliku meelsuse suhtes ega peaks ennast viimasest paremaks. Neid mõlemat on vaja.

Ilmunud Postimehes 6. oktoobril 2016