Liberalismi surmakorinate aegu

Jaga

 

Ajad muutuvad ja meie ühes nendega. Veel kümnekonna aasta eest heitis meedia peavool konservatiivsed mõtteavaldused lihtsalt kõrvale. Jutt massilises immigratsioonis peituvatest ohtudest pidi olema jama (sest meie tütrega samas klassis käib kaks araablast ja mitte midagi ei juhtu), väited meeste ja naiste olemuslikust erinevusest olid meesšovinistlik jauramine (katse ajalooratast tagasi pöörata ja naisi taas pliidi külge aheldada) ning nõnda edasi. Ei saa öelda, et see etapp oleks päriselt läbitud. Endiselt leidub tõsiusklikke, kes sisemise rahulduse saatel skandeerivad „No Fortress Europe!“ – seda ka Euroopa Parlamendis – ja avaldavad sugude teemal piinlikke pseudoteaduslikke kompilatsioone (nt Kadri Aavik: Gina Ripponi „Gendered brain“[1]).

Kuid olukord on siiski muutunud. Juba ilmub etableerunud ajakirjanduseski kirjutisi, milles tõdetakse, et immigrandid toovad kaasa kogukonna koostöövõime ja vastastikuse usalduse järsu languse ning kuritegevuse kasvu. Kui varem väitsid liberalistid (keel ei paindu neid liberaalideks nimetama), et midagi sellist pole, siis nüüd möönavad nad: jah, kuritegevus kasvab küll, aga see on loomulik ja suure hüve nimel ka vajalik; see on uus reaalsus, harjuge ära. Enesehävitamine ollagi euroopluse tuum. Seda suunda esindab meil Ahto Lobjakas, eelistades ise siiski elada tüünes Eestis, mitte ennasthävitava Euroopa südames.

Ent pole raske näha, et selline suitsiidne argumentatsioon ei kõla eriti veenvalt. Seetõttu võib viimasel ajal täheldada liberalistide taandumist kaitseliinile B. Kultuuride mehaanilisest segamisest sündivaid pingeid ja kuritegusid enam ei eitatagi, vaid neid ignoreeritakse, ja eituse asemel püütakse väitlus kanda mingile metatasandile, rünnata konservatismi kui sellist. Igasugune konservatiivsus vaid parasiteerivat liberalismi ihul, see olevat viljatu minevikuihalus ja intellektuaalne häbi. Miks? Sellepärast, et nii lihtsalt on.[2] Konservatiiv võib ükskõik kui õiget juttu ajada, tema jutt on siiski vale, sest ta on konservatiiv. Mis on peaaegu sama hea kui rassist ja naistepeksja.

Või teine variant konservatiivsuse põhjalaskmiseks: konservatiivid – see on piinlik, räpane vagun kiiskava eurorongi sabaotsas, kirjaga „Visegrád“. Kuhu meil ei sobi ronida, sest et lihtsalt ei sobi. Otsekui oleksime me mingi iseäranis kuulus ja suur kultuurrahvas, kellel on õigus poolakaid, tšehhe ja ungarlasi haugutada ning alavääristada. Nii näeb asju Kaarel Tarand[3] ja veel paljud. Tarand üritab ka mõne argumendi esitada, kuid need on kummalised. Näiteks näeb ta Eesti ja Poola konservatiivide hingesidemena ühist armastust kivisöe/põlevkivi vastu, Ungari puhul on aga tegemist Eesti konservatiivide kustumatu ihaga suunata seksuaalvähemused ravile ning naised sünnitama. Mida siis sõprus Ungariga peaks aitama ellu viia.

Tegelikult on asjad muidugi teisiti, kohati lausa vastupidi. Liberaalsus toitub ikka konservatiivsusest, – olles mõõdukal kujul konservatiivsusele ühtlasi vajalik, keegi ei eitagi – , ja Eesti ning Poola teineteisemõistmise nurgakiviks hoopis selge arusaam Vene ohust. Respekti Ungari suhtes aga toidab hoopis ungarlaste selge seisukoht, et nad soovivad ise otsustada, keda oma riiki lubada ja keda mitte. Mis on hoopis-hoopis teine asi kui seksuaalvähemuste sunniviisiline „ravimine“.

Seega tuleb konservatiivsuse vastu lagedale tuua viimane, hävitav ja võitmatu lõppargument. Nimelt tüürivat konservatiivid kogu maailma ja sealhulgas Eestit Putini võimu alla. Mis on muidugi järjekordne absurd. Jah, on tõsi, et maailmas ja ka Eestis leidub neid, kes ütlevad, et pigem juba Putin kui al-Qaida, aga mis on siin valesti? Öeldu ei tähenda veel Putini-armastust. Meil siin on arusaam Vene ohust selgem ja parem kui suuremas osas Euroopast. Aga see ei peaks tähendama, et me muude ohtude ees silmad sulgeme – iseäranis nende ees, mis ähvardavad Euroopat tervikuna. Mõistes Putini ohtu, peame ühtlasi nägema ka Euroopat ähvardavaid ohte ja küsima, ega see laev – Euroopa – , mis meid uppumissurmast päästis, ometi teine Titanic ei ole. Ja kui on, siis kas poleks võimalik tema põhjaminekut vältida?

Ja see on küsimus, mida meie liberalistid kardavad nagu tuld. Tore on süüdistada konservatiive Putini-meelsuses ja tahtmatuses päästa maailma ökokatastroofist, kuid Euroopa surmahädast mitte sõnagi. Eestlaste asi on armunud silmadega Prantsusmaa poole vahtida ja kui seal järjekordne pomm plahvatab, heldinult õhata: „Millised eurooplased! Milline elaan!“ Meie asi on mitte näha, et Euroopa ja isegi terve Lääs moodustab maailmast vaid ühe, väiksema ja aina väheneva osa. Meie asi on ignoreerida tõsiasja, et meie pühad humanistlikud ja demokraatlikud tõed on juurdunud vaid selles vähenevas osas ning pole mingit alust loota, et neid tõdesid ootaks ees võidukäik näiteks Aafrikas või araabiamaades. Meie asi on sulgeda silmad ja kõrvad tõsiasja ees, et enne väidetavat kliimakatastroofi ohustab meid poliitiline katastroof, kui seesinane „ülejäänud maailm“ võtab ühel päeval nõuks tulla ja meie sahvri lihtsalt tühjaks süüa, sest tal on nälg ja tal on palav. Ei, selline prognoos on endiselt põlu all, see on rassistlik ja ksenofoobne.

Kuid, nagu öeldud, tõsiasjad kõnelevad liberalistide vastu. Juba karjub burkas naine homoparaadile: „Häbi teil olgu!“ ja see tähistab liberalismi kapitaalse pankroti algust. Liberalism sööb juba ammu vähehaaval iseennast – reedab kuskil oma põhimõtteid, mahitab siin-seal vabaduse asemel vägivalda, külvab mõnikord õiguse asemel õigusetust. Nüüd tuleb see ilmsiks. Ja meie ees seisab valik: me kas lubame Euroopa islamiseerida (ja siis võivad homoseksuaalid Allahi tänada, kui neid katuselt alla ei visata) või julgeme moslemitele öelda, et nad peavad järgima euroopalike norme ja kui ei järgi, saadetakse nad Euroopast välja. Just selle dilemma selgus ja ilmsus on põhjus, miks liberalismi kaitsjad – kellest paljude põhiprobleem on nähtavasti see, et edevus ei luba eksimust tunnistada – järjest enam haaravad kinni õlekõrrest nimega „ja üldse“. Ja üldse on konservatiivsus vale, sest ta on vale. Ja üldse nad ei salli naisi. Ja üldse nad ei salli teistsuguseid. Ja üldse on nad mingid – pfui – Ungari sõbrad. Ekreiidid. Uusreaktsionäärlased.

Kliimaküsimused on teine õlekõrs. Maailma ookeanide reostusest 80% tuleb Hiina ja India jõgedest, aga meie päästame planeeti sellega, et segame bensiini sisse puljongit. Jah, transport annab globaalsest CO2 emissioonist 20% ja lääs sellest omakorda 80%, aga biolisand ei ole lahendus. Tuleks lihtsalt vähem sõita, kuid seda me ei suuda, seda ei võeta kõnekski. Selle asemel on toredam biolisandi või hõõgniidiga elektripirnide ümber pasunaid puhuda, nagu oleksime midagi ära teinud. Kes pasunapuhumisega kaasa ei lähe, on taas põlastusväärne Visegrádi mees. Vägisi meenub ammune tarkus, et kui sa midagi teha ei oska, ei viitsi ega suuda, siis päästa maailma. Kuuluta kõuehäälselt peki kahjulikkust tervisele, endal lõug rasvast läikimas.

Kuigi kaua need õlekõrred liberalismi vee peal ei hoia. Elutegelikkus toob pankroti ilmsiks. Liberalism räägib hauahäälel inimeste õigusteta jätmisest Ungaris, aga lõpuks hakkab lääneeurooplast veel enam häirima tõsiasi, et tema omal maal on inimesed jäänud kaitseta vägivallatsevate sisserändajate, aga ka meedia ees, ning et sõnavabadusest on järel vaid mälestus ja selle asemel laiutab poliitkorrektsus, kirves ühes ja köis teises käes.

Sellesse ajalooetappi sisenedes võiks meie suurim mure olla, kuidas liberalismi rusude alt päästa ära vana hea liberaalsus. Teiste sõnadega: kuidas teha nii, et vihast värisevate sallijate asemele ei astuks mitte vihast värisevad sallimatud, vaid inimesed, kes on päriselt sallivad, liberaalsed. Mõõdukal ja arukal määral, instinktiivselt, mitte mingite dogmade ja postulaatide ning pseudofilosoofiliste õpetuste alusel.

Võib-olla see polegi võimalik ja Saatanat saab välja ajada üksnes Peltsebuliga. See tähendab, teise äärmusse kaldumisega – sallimatu sallivuse asendamisega alasti sallimatusega. Millel on praeguse ees vaid üks eelis – ta on ausam. Kuid selline tulevik oleks sellegipoolest troostitu. Mistõttu jääb üle vaid loota, et agressiivseks umbrohuks moondunud liberalismi õnnestub kuidagi mõistlikult kärpida ja leida üles tema juured, mis teistsuguse hoolduse korral võiksid paremat vilja kanda.

 

 

[1] https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/ajud-marsilt-ja-veenuselt/

[2] https://arvamus.postimees.ee/6540407/ahto-lobjakas-konservatismi-viletsus

[3] https://sirp.ee/arvamus/pikk-tee-visegradi/

 

Ilmunud EPL/Delfis 16. augustil 2019 pealkirja all “Pigem juba alasti sallimatus”

Sarnased postitused