Kuidas tuua Toomele elu

Jaga

Tartu toomkiriku varemetesse kavandatud restorani õigustajate jutust on korduvalt läbi jooksnud väide, et Toomele on vaja elu tuua. Mille peale noogutatakse hajameelselt, nagu oleks tegu vana tõega. Tegelikult ei ole.

Esiteks ei peagi ükski park olema rahvast puupüsti täis nagu Kurski vaksal. Seal peab leiduma ka pinke, „mis on peitnud rohelusse end“ ja kus olla kärast eemal. Ka toomkiriku varemetes ei pea käima pidev laat. Kuid probleemipüstitus on sellegipoolest paljuütlev ja juhatab meid mingi olemusliku absurdi juurde, mida endas peidab Tartu – ja veel väga paljude tänapäeva linnade – areng ning arendamine.

Alustame algusest. Eeldame, et „elu toomise“ vajadus on mingil määral õigustatud. Mis oleks järgmine loogiline samm? Kibekiiresti Toomele tsirkus tuua? Ei, loogiline oleks küsida, kuhu see elu siis läks. Ja kõigepealt – miks see elu sinna kunagi üldse tuli, nagu ta väidetavasti tuli ja nagu vanad gravüürid seda tõendavad.

Parkide teke on pikk lugu, valitsejate jahimaadest kuni Versailles’ stiilis geomeetriaülesanneteni. Meil Eestis on vanemad linnapargid rajatud reeglina endiste kindlustuste vööndisse, et linnarahval oleks koht, kus linnakärast, suitsust ja liiklusest puhata. Lühidalt: oli linn, kus maja oli majas kinni, kus korstnad suitsesid ja voorimehed hõikusid kundesid, ning oli park, kus sellest pääseda. Mida tihedam linn, seda suurem oli vajadus minna parki. Või nagu Tartus kombeks – „grüünesse“ kuskile Emajõe luhale. Tallinnas võib-olla Kristiine heinamaale.

Toomemägi oli muidugi lähemal kui luht ja seal jalutamisest sai omamoodi harrastus, nii et mõnd eriti innukat jalutajat hakati tooomhärraks kutsuma. Miks neid toomhärrasid nii väheks on jäänud, et selles lausa probleemi nähakse ja plaani peetakse neid sinna meelitama hakata?

Põhjusi võib olla mitmeid, kuid üks neist on ilmselgelt see, et linn on muutunud. Ei ole enam tihedat, kärarikas ega suitsust linna ega Toomemäge kui oaasi selle keskel. Tartu kesklinn on hõre, seal laiutavad teisedki pargid ja haljasalad. Õhk on palju puhtam – mille üle oleks kummaline kaevata – pole enam vanduvaid voorimehi ega munakividel kolisevaid kaubakärusid.

Kuid mis veel olulisem – pole ka elanikke. See tähendab, mõni on, kuid üldiselt tehakse kõik, et ei oleks. Linn arendab ennast linna taha põldudele, seda reklaamitakse kui looduslähedase eluviisi triumfi ja vallajuhid on noorte maksumaksjate tulekust vaimustuses. Need inimesed sõidavad iga päev autoga linna ja tagasi, sageli ka mitu korda päevas – mida tegema? Toomemäele jalutama? Vaevalt küll. Neil on sahisevaid lehti, sääski ja musträstaid koduski küllalt. Toomele jalutama läheb ikka see, kes elab või vähemalt töötab südalinnas, kuskil Toome läheduses. Või õpib, kui meenutada tudengeid, kelle pea jahutamiseks Toomele park üldse kunagi rajatigi.

Nüüd on ka ülikool vanalinnast püüdlikult välja suitsetatud ja põllule viidud ning veider oleks tahta, et üliõpilased sealt Toomele jalutama tuleks. Paneme ehk spetsiaalsed bussid käima? Ei, tudeng tuleb „sealt kuskilt“, kui tuleb, Tartu vanalinna linna ja mitte pargi pärast. Ta tuleb Rüütli tänavale, Küütri tänavale, Genialistidesse, Kremplisse, Dolce Vitasse, Zavood on vist aplaagris?, ühesõnaga – ta tuleb linna, sest linna on Tartus imevähe. Küll aga laiutavaid muruplatse, millele pannakse püsti mõni üksik hoonekolakas, tänavajoone suhtes tingimata poolviltu. Sest nii olla maitsekas. On päris loomulik, et sellise feng shui juurest tahab inimene Rüütli tänavale põgeneda. Ainult et alati ta seda ei viitsi, istub autosse, astub koduteel Selverist läbi ja praeb kodus kotlette.

Lisaks Lõunakeskus, mis olekski rajatud justkui selle tagamõttega, et Tartu vanalinn välja sureks. Ega midagi, äri tehiolud on jõhkrad. Linnad on ikka tekkinud turuplatsi ümber, turuplats aga teede ristumiskohta. Alguses tee, siis hooned, siis linn. Nii tekkis ka Lõunakeskus. Liiklus suunatakse linnast mööda, linn läheb liiklusele järele.

Ainult et linnavalitsus oleks võinud järele mõelda, kas ikka on tarvis sellele omalt poolt hoogu anda. Võib-olla olnuks ka muid võimalusi. Näiteks on pärnakatel õnnestunud oma „Lõunakeskus“ rajada otse linnasüdamesse, otsapidi ärahävitatud vanalinna asemele, ja ehkki ta säilinud vanalinnaga päris sujuvalt ei liitu, on nad ikkagi päris kõrvuti. Kas poleks tasunud Tartuski midagi sellist proovida? Linnasüdames on ruumi küllalt ja selline keskus ei pea sugugi olema üks üüratu ja jäik plekist kast, mis kõlbabki ainult põllule, vaid võib koosneda eri kõrguse ja laiuse ning fassaadiga hoonetest, millestki labürindilaadsest, nagu tegelikult üks linnasüda olema peabki.

Millele öeldakse tavaliselt vastu: aga parklad?! Kes sinna teie labürinti tuleb, kui pole autot kuskile panna? Küsin vastu: aga kes tuleb nt Riia vanalinna kaubanduskeskustesse, mis on inimestest tulvil, ehkki parklat pole? Tegelikult ma ei tea, kes tuleb, aga küsigem siis nii: kes praegu Lõunakeskusse tuleb? Usutavasti ikka peamiselt tartlased pluss need, kes sealt iga päev mööda sõidavad. Aga kui tartlased ei elaks põllul ega Annelinna tagumises otsas, vaid südalinnas – miks nad peaksid siis üldse autoga ostlema minema? Praeguse nn Keskpargi (mis tegelikult pole mingi park, vaid väheldane skväär) piirkonnas võiks elada mitu tuhat inimest rohkem kui praegu, kui hoonestust tihendada. Ka sellesama kaubanduskeskuse sees, peal ja vahel. Küsitakse muidugi jälle, et kus siis nende elanike autod seisma peaksid. Aga miks selle üle üldse nii väga muretseda? Teeks õige katse: ehitaks Jakobi tänava Toome-poolsele küljele maksimaalselt kolmekorruselised elumajad (ilusti külg külje kõrval ja varieeruvate fassaadidega), mille juures puudub igasugune parkimisvõimalus – kas need korterid jääksid asustamata? No ei usu. Küll aga saaks Toomemägi surmkindlasti juurde mõne jalutaja, kui sellest juba jutt algas. Muidugi võib seda eksperimenti korraldada veel mitmekümnes kohas linna südames. Kui inimesel on kõik käe-jala juures, siis lepib ta ka natuke kaugemal asuva parkimiskohaga. Kokkuvõttes peaks bensiinikulu elaniku kohta ikkagi vähenema.

Kohti, mida majadega täita ja mis seda lausa nõuavad, on Tartu vanalinnas ja selle vahetus ümbruses küllalt. Taastamist ootab pärl Ülikooli ja Lossi tänava nurgal – selleks pole mingit takistust, krunt kuulub ülikoolile, vundament on maa sees alles. Sellest võiks tulla suurepärane õppehoone – väljast nagu vana, seest uus. Ära oleks vaja vormistada hruštšovka Jaani kiriku kõrval. Õieti tulnuks ta lammutada ja elanikele vanalinna uued korterid ehitada, seejärel aga hruštšovka asemele sobiv hoonestus püstitada ja see maha müüa. Ei mingit raketiteadust, kuid selleni mõttelend ei küündinud ja nüüd on ta renoveeritud. See teeb pildi paremaks, aga siit tuleks edasi minna, ühendata kasvõi läänepoolne ots normaalsel kombel kõrvalasuva majaga, kohendada natuke fassaadi ja katust jms. Tegelikult tuleks hoonestada (vanu fassaade taastades) ka kogu raekoja-tagune, millega Raekoja plats, mis praegu on pigem tunnel, hakkaks vähegi platsi meenutama. Kuid kuulen juba „pirogoovlaste“ ühendkoori kurja häält ja vaikin. Enne siiski mokaotsast küsides, et kuhu see avatus ja uuendusmeelsus nüüd jäi. Siis on veel suur krunt Magasini tänaval, parkla Vilde pubi taga ja lõpuks – laiuvad karjamaad Keskpargi ja Holmi näol. Holmi hoonestamisest on palju räägitud ja nagu võis kartagi, näevad esmased kavad ette justnimelt juhmide kolakate ladumist. Mis on üsna košmaarne visioon – vanalinna põrnitseb teiselt poolt jõge kümme Deltat. Märksa targem oleks lähtuda omaaegsest kinnistujaotusest või tagada muul moel, et uushoonestus oleks mitmekesine ja tekitaks tänavad.

Kokkuvõttes: Toomemäel poleks mingit elupuudust, kui Toome ümber oleks linn. Eelkõige elumajad, aga ka õppehooned ja miks mitte isegi mõni väiksem tootmisüksus. Kontorid nagunii. Alles sel juhul ei peaks restoranid ega pargid kurtma huvipuuduse üle. Kuid mõned nõuded peaks täitma ka Toomemägi ise.

Kes Toomet pisut tunneb, on kindlasti märganud muistse hiilguse jälgi. Kes ei tunne, mingu ja kolagu näiteks Barclay hotelli taguses rägas. (Muide, seal tuleks ilmselt kaevata, võib-olla on kuhjatud mulla all peidus mõni keskaegne majagi, aga see selleks.) Igatahes oli Toome kunagi korralikult pargiks ehitatud – korralikud rajad, NB! kapitaalselt välja ehitatud rentslid, trepid, käsipuud jpm. Sellest pole peaaegu midagi alles. Põhiteed on küll remonditud, kuid võiksid olla paremini, ja nurgatagused on räämas. Et puud on kõrgeks kasvanud ja et päike enam muruni ei pääsegi, võib kuumal suvepäeval meeldiv olla, kuid lausa ilma päikese ja ilma ühegi vaateta park ei ole samuti park. Musumäelt ei näe enam midagi. Tähetorni juurest vanalinna vaadata ei saa, samuti ei paista Inglisillalt isegi raekoda. Toome varemete otsast, kust peaks avanema kõige avaram vaade, ei avane suviti enam mingit vaadet. Ümberringi laiub mets ja ülespandud seletus, et vaat seal asub see ja teal asub too, mõjub narritamisena. Nii Toome kui kogu linna haljastus on nagu pügamata peaga karvik, mis on kuuldavasti muidugi väga progressiivne. Ainult et sunnib inimeste varemetesse meelitamiseks sinna kõrtsi ehitama. Kui karvikut natuke pügada, siis nad ehk tuleksid vähemalt vaadet vaatama.

Kuid jutt ei olnud haljastusest, mis on „elu toomise“ võtmes siiski kõrvalküsimus (ehkki tean, et oponendid hakkavad just seda teemat järama nagu Majakovski bürokraatiat). Peaküsimus on linna tagasitoomine Tartusse. Me kas tahame seda või me ei taha seda. Kui tahame, võiks asjaga pihta hakata, aga kui ei taha, siis pole ka vaja hädaldada Toome eluvaesuse üle.

Ilmunud Tartu Postimehes 3. oktoobril 2022

Sarnased postitused