anti-multi See väike Eesti
Lauri Vahtre

Tallinna juhtimine ei ole kohaliku elu küsimus

11/10/2022
Jaga

 

Kas võtta mittekodanikelt nende senine õigus kaasa hääletada kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel?

Aktuaalses Kaameras eksponeeris ERR peamiselt inimesi, kes leidsid, et «pole vaja, nad siin nii kaua elanud», Jüri Raidla aga meenutas, et Põhiseaduse Assamblee pidas silmas just praegust korraldust, kui kirjutas põhiseaduse nii, nagu ta kirjutas. Ehk teisisõnu – Vene kodanikelt hääleõiguse äravõtmiseks tuleks muuta põhiseadust. Ja pealegi on kohalikud volikogud kohalike asjade ajamiseks, kus kellegi kodakondsus asjasse ei puutu.

Kõigepealt «kohalike asjade» argument. See ei pea vett. Esiteks teame, et sageli valitakse Eesti presidenti valimiskogus. Valimiskogu koosneb riigikogu liikmetest ja volikogude liikmete hulgast valitud esindajatest. Need esindajad on küll vältimatult Eesti kodanikud, aga Eesti kodanikke on mitmesuguseid. Kui mittekodanike tahe otsustab, kas Eesti presidenti sõidab valima Mihhail Stalnuhhin või keegi teine, siis see tähendab, et presidendi valimisel mängib oma osa ka mittekodanike tahe.

Kuid mis veel olulisem: Tallinn. Väide, et Tallinna juhtimine on üksnes kohaliku elu küsimus ja seisneb tänavavalgustuse ning prügiveo korraldamises, kõlab vägisi sedamoodi, et keegi peab kedagi lolliks. Vabariigi President ja Vabariigi pealinn on kogu vabariigi asjad, siin pole mõtet hämada, ning seega oleks kodakondsuskriteerium täiesti õigustatud.

Kui mittekodanike tahe otsustab, kas Eesti presidenti sõidab valima Mihhail Stalnuhhin või keegi teine, siis see tähendab, et presidendi valimisel mängib oma osa ka mittekodanike tahe.

Muuseas – ja see pole sugugi pisiasi – ei lase mitte-EL-kodanikke valimisurnide juurde ka suurem osa demokraatlikke lääneriike; erandlikult suuremeelsed on selles osas üksnes Põhjamaad ja jääb üle vaid huviga jälgida, kui kauaks neil seda suuremeelsust jätkub. Niisiis, kui jätaksime kellegi puuduva kodakondsuse pärast hääleõigusest ilma, ei rikuks me sellega ühtki püha printsiipi.

Kuid nüüd öeldakse (nagu AK-s): nad on ju nii kaua siin elanud, neil on õigustatud ootus. Nuriseb ka Vene kodanikust restoranipidaja: kuidas nii, siin on mu kodu, tahan ka otsustamises kaasa lüüa. Tehes seda puhtas vene keeles. Iga terve mõistusega inimene küsiks vastu: miks te siis eesti keeltki pole ära õppinud? Ka kohalik elu käib mingis keeles, olgu ta nii kohalik kui tahes. Leidub muidugi suurepäraselt eesti keelt valdavaid Vene kodanikke, aga… miks on õigupoolest vaja elada 30 aastat võõrsil ja nimetada seda enda koduks, säilitades «mitte-kodu» kodakondsuse?

Lõpuks argument, et kodakondsuspiirangu kehtestamiseks tuleks muuta põhiseadust. See pole aga sugugi üheselt selge, nagu on tähelepanu juhtinud ka Rait Maruste. Põhiseadus viitab piirangute seadmise võimalusele tavalise seadusega. Huvitava kompromissvariandi on pakkunud välja ka Eerik-Niiles Kross, nimelt hääleõiguse peatamise Vene ja Valgevene kodanikele, «kuni kuritegu kestab», st kuni kestab Vene agressioon Ukrainas ja kuni Valgevene seda toetab. Tõsi, see ei lahendaks eelnimetatud küsimust «kohaliku elu» juhtimisest Tallinnas.

Lühidalt: kohalike omavalitsuste valimise korralduse muutmine on esiteks vajalik, teiseks ka võimalik. Ceterum censeo: Tallinn on Eesti pealinn.

Ilmunud Postimehes 26. septembril 2022

Sarnased postitused

Kui räägiks õige ajaloost tõtt

03/10/2007

Mihklipäevases Postimehes oli Venemaa järjekordseid ajaloovalesid kommenteerides välja öeldud mõtlemapanev väide: 1944. aasta sõjasündmused, iseäranis Sinimäed, on meie nõrk koht eelkõige seetõttu, et me ise oleme oma hinnangutes kõhklevad.

Kas oleme? Pikkadel anneksiooniaastakümnetel usuti vargsi, et Sinimägedes aeti õiget asja. Vähemalt et vaenlane oli õige. Nüüd oleme liidus nendega, kes omal ajal olid liidus Staliniga, ja on tekkinud segadus. Segadus ulatub väiteni, et tollased lahingud olid Eesti seisukohast võttes hoopiski «piinlik avantüür», mida tuleb häbeneda.

Enam-vähem samal seisukohal on ka tsiteeritud juhtkiri, leides, et ausameelsed eesti mehed «meelitati valelikke lootusi õhutades kahurilihaks juba ette kaotusele määratud võitluses». Väide tahab kommenteerimist. Esiteks ei meelitanud keegi eesti mehi kahurilihaks, veel vähem kaotusele määratud võitluses. Üleskutse üksmeelselt relvile tõusta tegi Jüri Uluots, kes ütles selgelt välja, et eesmärgiks on hoida Eesti pind kommunismist puhas kuni sõja lõpuni. Teisisõnu kuni Saksamaa lüüasaamiseni.

Mida see meile ütleb? Ütleb, et uskudes Atlandi hartasse kirja pandud sõnu, loodeti, et lääneriigid kauplevad Stalinilt pärast Hitleri purustamist välja Balti riikide taastamise. Selle juures tundus olevat esmatähtis, kas Punaarmee on need riigid selleks ajaks hõivanud või mitte. Terve mõistus ütles: mis hundi suus, see hundi kõhus. Kuni pole suus, on kõik veel võimalik.

Väita, et selliselt mõtestatud võitlus Punaarmee vastu oli ette kaotusele määratud, on tühi tagantjärele targutamine. Mitte keegi ei oska öelda, kuidas oleks Jaltas sõlmitud kokkulepetele mõjunud see, kui Baltimaad oleks konverentsi ajal ikka alles vallutamata olnud. Selline asjade käik pole hullumeelne luul. Kuramaa ju jäigi vallutamata, ja seda ründas Punaarmee raevukalt, ehkki sellel Berliini hõivamisele ja Saksamaa purustamisele enam mingit mõju ei olnud. Minagi ei taibanud kaua, mis mõte Kuramaa tapatalgutel õieti oli. Vastus on tegelikult lihtne: vaid territooriumi praktiline okupeerimine andis Stalinile enam-vähem kindla garantii, et maa ka talle jääb.

Ainult nõnda langesid ära igasugused häirivad stsenaariumid. Näiteks et sõja lõppedes lehvivad Vilniuses, Riias ja Tallinnas rahvuslipud ja ametis on rahvuslikud valitsused, kes on pealegi viimasel hetkel jõudnud Saksamaale sõja kuulutada. Sellises olukorras olnuks Rooseveltil võrdlemisi raske «onu Joega» reaalpoliitikat harrastada, vaid tulnuks ka Atlandi harta ideaalidest kõnelda.

Eelöeldust järeldub midagi ülimalt olulist: Sinimägedes võitlesid mõlemad pooled Eesti ja just nimelt Eesti pärast. Punaarmee eesmärgiks ei olnud Sinimägedes mitte Saksamaa purustamine, vaid Eesti hõivamine. (Sama kehtib Kuramaa ja Läti kohta.) Eesti sõdurid tegid kõik, et säilitada kas või mikroskoopiline lootus iseseisvuse taastamisele, Stalin tegi kõik, et lootus eos kustutada.

Muide, ta polnud ka Eesti hõivamise järel päris kindel. Sestap käskis ta suurema osa Setumaast kiirelt Vene NFSV külge õmmelda – mine tea, viimati tuleb Eestist siiski kas või vormiliselt iseseisev riik teha ja siis jääks Petseri eestlastele. Sellised on ajaloolised tõsiasjad, ja veider on väita, et kui me neid tõsiasju tunnistame, siis «üritame kaitsta seisukohti, mis ei ole kaitstavad». Esiteks, tõde ei ole «seisukoht». Teiseks, tõde ei saa olla mittekaitstav. Me ei tohi ennast asetada koolitundi hilinenud nagamanni olukorda, kes luuletab kokku võimalikult usutava hädavale. Me ei pea, müts näpus, sakslastelt ja venelastelt pidevalt vabandust paluma, et me neil jalus oleme. Meil on õigus oma ajaloole! Ärgu tulgu meie õue peale kaklema see on ainus, mida me palume.

See kõik kõlab pateetiliselt ja propagandistlikult, kuid on tegelikult täiesti pragmaatiline. Oma ajalugu ei ole mitte ilu-, vaid tarbeasi. Me vajame seda.

Lõpuks, ei maksa alahinnata Lääne inimeste mõistmisvõimet. Kes mõista ei taha, nagu Schröder või van der Linden, nendega pole midagi teha. Kuid kes tahab, see saab väga hästi aru, et Sinimägedes ei sõditud Saksamaa, vaid Eesti nimel.

Ilmunud Postimehes 3. oktoobril 2007