Vabandage nii otse ütlemast, aga idee rajada Tartu toomkiriku varemetesse peen ja kallis restoran on lihtsalt lollakas. Ja seda õige mitmel üsna lihtsasti arusaadaval põhjusel.
Esiteks ei ole kirikusse kõrtsi ehitamine üldjuhul lihtsalt sobiv. Sellist ehitustegevust ei maksa alati välistada, kuid antud juhul küll. Toomkiriku sammaste vahel on siiski mingi pühalikkuse aura alles ja seda ei tohi maha müüa üksnes selleks, et paksu rahakotiga kliendil oleks uhkem tunne kalamarja nosida. Need gooti võlvid on rajatud teise eesmärgi ja mõttega. Pealegi hakkaks kavandatav „tipprestoran“ seisma inimluudel. See seal on kirik, aga on ka kalmistu, kui mõni ei tea. Raamatukogu – jah, olgu. Muuseum – jah, olgu. Suvelavastused – jaa, miks mitte, sest teatergi on lõpuks „püha kunst“. Kuid mitte restoran. Mis pealegi kõik muud tegevused võimatuks muudaks.
Teiseks projekt. Seni rahvale näidatud piltidelt vaatab vastu üks suur kasvuhoone. Klaasmaja? Eestis? Praeguste energiahindade juures? Raske on jääda viisaka keelekasutuse juurde, et küsida, millise organiga sellise hoone projekteerijad õigupoolest mõtlevad. Asi pole üksnes küttes, vaid ka selles, et selline klaasmaja tuleks iga päev vee ja seebiga üle pesta, muidu ei näe ta välja põrmugi selline, nagu inimeste tüssamiseks valmistatud klantspildid näitavad. Kes peseb? Tippkokk ise? Või tipparhitekt? Või tippjuhist kunde? Või siis tudengid, kes ise selles restoranis süüa ei jõua? Jätke fantaseerimine – need klaasid saavad olema keskmiselt määrdunud, nagu ühel kasvuhoonel ikka. Kokkuvõttes saaksime grandioosse ja üleva arhitektuuri keskele mingi inetu ja haleda putka, mis mõjub üksnes piinliku dissonantsina.
Toomel on üks hoone, kuhu sobinuks suurepäraselt konverentsikeskus, mõned ööbimiskohad ja miks mitte ka üks viisakas restoran. Tegin kunagi sellekohase ettepaneku. See hoone on vana anatoomikum, kuid millegipärast ei jätkunud ülikoolil kujutlusvõimet, et anatoomikumi sel kombel „elu tuua“, nagu nüüd moes. Pealegi kostsid kohe hääled – oo õudust, te tahate pühasse paika kõrtsi teha, see ei kõlba! Aga nüüd äkki kirikuvaremetesse kõlbab? Toomkirik sellist lahendust küll ei vaja.
„Elu toojad“ küsigu endalt parem, miks nad kogu Tartu elu siis Lõunakeskusse viisid, kui seda nii hädasti vajatakse hoopis Toomel ja lausa toomkiriku varemetes.
Kogu see projekt lõhnab tõusikluse järele ja tõusiklus on midagi, mis pühakojaga, olgu või endisega, veel kõige vähem sobib.
