(Algse pealkirjaga: VEELKORD KEELESEGADUSEST, REHVIST JA GENUAST)
Keel on lõpuks kõigest vahend, suhtlusvahend. Ja iga vahend peab olema võimalikult otstarbekas, tõhus, käepärane. Keele puhul siis suhtlemise jaoks – et info kanduks edasi võimalikult hõlpsalt ja adekvaatselt, et „telefoniefekt“ oleks minimaalne jne. Lisaks n-ö kuivale infole annab keel muidugi edasi ka muud, eeskätt tundeid, kuid sellegi edastamisele kehtivad samad nõuded: kui keegi tahab näidata, et ta on vihane, siis pole põrmugi hea, kui vastuvõtja peab seda rõõmuks. Öeldu kehtib ka kirjutatud keele kohta. Kiri on sündinud soovist edastada võimalikult täpselt öeldu mõtet, aga ka kõla. Kirjutusviis peab tagama, et nii kirjutaja kui lugeja, samuti valjult ette loetud teksti kuulaja, mõtlevad sama inimest, kohta, sündmust jne.
Meie keelekorraldajad neid triviaalsusi sageli justkui ei mõista. Või siis lähevad need keelekorralduse ja -filosoofia virvarris meelest. Nõutakse taga vorme ja norme, mis suhtlust mitte ei hõlbusta, vaid raskendavad, tegemata edastatavat sõnumit mitte selgemaks, vaid segasemaks.
Klassikalised näited: rehv, Georgia, esimene maailmasõda. Alustame rehvist.
Puderkapsaatika tootmine. Umbes poole sajandi eest oli eesti keeles olemas selge ja üheselt mõistetav sõna „kumm“ (autokumm, rattakumm), kuni keelekorraldajad leidsid, et see peab olema hoopis „rehv“. Teoreetiliselt oli neil muidugi õigus, tegemist oli kunagise raudrehvi asemele astunud kummrehviga. Omnibuss lüheneb bussiks, jalgratas rattaks – kummrehv järelikult rehviks? Aga ei ole nii. Lühinimeks võib jääda ka liitsõna esimene pool, nt mootorrattast sai motikas, mobiiltelefonist mobla ja kummrehvist kumm. Viimast hakati täiesti ilma põhjuseta välja juurima. Nüüd on pool sajandit sõelaga vett kantud ja jõutud niikaugele, et mõni tõesti nimetab kummi rehviks, endisel jalgrattarehvil polegi enam õiget nime (mõni ütleb iseenesest õigesti „pöid“, aga öeldakse ka lihtsalt „ratas“ või „jooks“, mis tähistab tervet ratast, st pöida koos kodarate ja rummuga). Vikipeediast loeme: „Enamikul rehvidel hoiab õhku kinni eraldi sisekumm, kuid kasutatakse ka ilma sisekummita ning õhutäiteta rehve.“ Minu õnnitlused keelekorraldajatele: olete suutnud lihtsa ja selge asja segaseks ajada. Mille nimel, pole teada.
Aga lähme laia maailma: Georgia ja Genova (ja Hawaii). Siin kohtume mitme olulise sõlmega, mida tasub vaadelda eraldi.
Nimekaimu tekitamine. Nagu öeldud, on nime esmafunktsioon tagada maksimaalne üheseltmõistetavus. Nimi antakse ja nime abil kutsutakse, nimi on mõeldud kasutamiseks teistele – nii omavahel kolmandast isikust rääkides kui teda hüüdes. „Teda hüüti Sassi Jaaniks.“ Näete? Mehele oli nimeks pandud Jaan, aga kuna Jaane on palju, siis hüüti teda Sassi Jaaniks, et asi oleks selge nii talle kui teistele. Täpsust on võimalik tagada ka perekonnanime kasutamisega ja kui sellest ei piisa, lähevad käiku nt isanimi, sünnidaatum või terve isikukood. Kui kooliklassis on olemas Madis ja Mihkel, on asjad korras, aga täiesti loogikavaba olukord tekiks, kui Mihkel äkki esineks palvega, et teda hüütaks samuti Madiseks. Oleks kaks Madist ja endise selguse asemel oleks tehtud samm tagasi segaduse poole. Just seda üritatakse praegu korraldada Georgia (USA osariik) ja Gruusiaga, mis väidetavalt soovib, et teda samuti Georgiaks hüütaks. Vabandust, aga see nimi on vähemalt meie keeles juba hõivatud. Meie ei palu Eestit Itaaliaks nimetada, ehk pääseme meie omakorda vajadustest Gruusiat Georgiaks nimetada.
Paralleelnime tekitamine. Segadust võib tekitada ka nimekaimude tekketa. Seda tõendab meile näiteks Genova. Siiani oli Genua, aga nüüd peab justkui olema Genova, sest nii on „õigem“. Varasema ühe nime asemel on meil nüüd kaks – Genua ja Genova – üks justkui vana ja teine uus, kuid ühtlasi on nad ka paralleelsed. Kitsama silmaringiga inimene võib neid kaheks erinevaks linnaks pidada, laps peab eraldi ära õppima, et nad on üks ja sama. Tegelikult pole Genova millegi poolest õigem kui sakslaste kaudu meieni jõudnud Genua või inglaste Genoa. Üldreegel on, et võõrsil asuvaid maid, linnu jne nimetatakse igas keeles nimega, mis lähtub küll kohalikust nimetusest, kuid on sellest mugandatud. Meie keeles seega eestipäraseks. Genova pole just keeltmurdev, aga Genua oma rõhulise esisilbiga on siiski eestipärasem. Ja mis kõige olulisem – tal on traditsioon. Ent sellele loomulikule rusikareeglile seisab vastu Eestis 1980ndail maha kuulutatud dogma, et kohalik nimetus on „õigem“ ja et võõrpärisnime tuleb eesti keeles kohelda kui võõrkeelset tsitaati. See dogma on tõsine väärtegu meie keele sidususe ja igasuguse keeleloogika suhtes. Sest meenutagem – nime annavad teised, nad annavad selle nime, mis on neile sobiv, suupärane ja üheselt mõistetav. Algkeel ei puutu üldse asjasse. Võime lõputult kaaluda, kas „õigem“ on Bruxelles või Brussel, ta oli ja on meile Brüssel. Õnneks pole Brüsseli kallale veel mindud, aga põhimõtteliselt on uks avatud: kuskil on kirjas eluvõõras postulaat, et kohalik nimi on igal juhul õige. Aga ei ole nii. Lõplikku õiget ja lõplikku valet ei ole siin nagunii, ent hetkel kehtiv üldlevinud kuju on olemas, ja kui miski on õige, siis just see. Mitte mõni teine.
Sarnased probleemid seostuvad ka isikunimedega, kusjuures need kerkivad üles isegi ammusurnud ajalooliste isikute puhul. Näiteks figureerib Eesti ajaloos selline tegelane nagu Modena piiskop Wilhelm. Ta oli kaua aega Modena Wilhelm ja kõik oli parimas korras, kuni tulid targad ja kirjutasid ta nime „õigesti“: Modena Guillelmus. Siis tulid veel targemad ja kirjutasid veel „õigemini“: Modena Guglielmo. Ja lõpuks tulid targematest targemand ning kirjutasid Guglielmo da Sabina. Kõigis suurtes keeltes on selle mehe nimi isekujuline, ainuüksi meie keeldume oma nimekuju omamast ja vaatame paaniliselt ringi, millist kirjutusviisi (saksa-, ladina-, itaaliapärast) ahvida, et oleks „õigem“. Ka ei pruugi iga ajaloohuviline enam taibata, et erinevates tekstides kohatud Modena Wilhelm ja Guglielmo da Sabina on üks ja sama isik. Samasse sahtlisse liigitub ka laest võetud printsiip kirjutada ooperite nimed originaalkeeles. Ilmselt oodatakse Eestisse massiliselt itaallasi, kes satuksid suurde segadusse, nähes afišil Madama Butterfly ja Don Giovanni asemel Madame Butterflyd ja Don Juani. See, et me iseenda jaoks olukorra absurdseks oleme teinud (guugeldame ja loeme: Don Juani ja Zerlina duett ooperist „Don Giovanni“), nagu probleem ei oleks. Peaasi on truult järgida muusikainimeste rahvusvahelist kokkulepet, mis on sama eluvõõras kui muinsuskaitsjate Veneetsia harta.
Vale hääldust tekitavate vormide matkimine. Kunagi olid meil Havai ja Haiiti, nüüd on Hawaii ja Haiti. Miks? Sest inglased kirjutavad nii. Miks nad nii kirjutavad? Et edasi anda üldiselt kinnistunud hääldust. Ka meie oleme omaks võtnud sellesama häälduse ja Havai ja Haiiti annavad seda korrektselt edasi. Ent Hawaii ja Haiti, samuti Argentina, Madrid ja veel väga paljud enam mitte nii hästi, provotseerides lausa valehääldust. Keelekorraldajaid see ei häiri, tähtis on alluda mingitele sisututele printsiipidele, mille kaugem eesmärk on sätestada kõigile geograafilistele pärisnimede üks ja ainuõige kirjakuju. Ainult et seda ei juhtu mitte kunagi. Kõigepealt ei allu sellele just need keeled, millel üldse on mingit ülemaailmset tähtsust – nimelt suured keeled. Veneetsia jääb inglise keeles Venice’iks seni, kuni kestab inglise keel, itaallased ei hakka Nizzat iial Nice’iks nimetama. Küll aga teeme seda meie, otsekui oleks meie keel mõeldud kellelegi teisele – antud juhul prantslastele – ettenäitamiseks ja selle eest pai saamiseks.
Ühtlustamissoovist tekitatud segadus. Seni oli ajaloosündmuste suur- ja väiketähte reguleerinud traditsioon: oli küll Rooside sõda, kuid ka rooside revolutsioon. Korralagedus, leidsid keelespetsid, tuleb võtta käärid ja kõik nimetused ühtlaseks pügada. Nii sündis initsiatiiv hakata ajaloosündmuste, sealhulgas sõdade nimesid kirjutama väikese tähega. Näiteks saja-aastane sõda. Tegemist on puhtakujulise möödalasuga, mille kõrvalnähe on taas segadus. Seesama Saja-aastane sõda kestis näiteks 116 aastat. Ta ei olnud saja-aastane sõda, vaid Saja-aastane sõda. Ka seitsmeaastaseid sõdu on maha peetud mitmeid, kuid vaid üks neist oli Seitsmeaastane sõda (1756-1763). Ja esimeseks maailmasõjaks on mõni ajaloolane nimetanud Napoleoni sõdu, Esimene maailmasõda seevastu on midagi hoopis muud, see toimus aastail 1914-1918. Talvelgi on palju sõdu peetud, kuid vaid üks neist on Talvesõda. Soomlastele endile on ta üks ja ainus nii väike- kui suurtähega, nende kirjaviis meisse ei puutu. Meie kirjaviisis oli ta suurtähega paika loksunud, segadust ei olnud – kuni tulid keelekorraldajad ja selle segaduse tekitasid. Muutes meie omavahelise suhtlemise abinõu, eesti keele, taas pisut nürimaks, segasemaks.
Millega oleme algusse tagasi jõudnud. Keel – nii suuline kui kirjalik – on suhtlusvahend. Tööriist, kui soovite. Tööriistaga peab saama teha seda tööd, milleks ta on mõeldud. Argument, et keel areneb ja muutub, ei puutu asjasse. Muidugi areneb ja muutub, aga selleks tulebki tal lasta rahus areneda. Keelt tuleb kahtlemata korraldada, aga mitte seal, kus probleeme ei ole ja kus korraldamine need alles tekitab.
