Kas teile tehakse liiga?

Jaga

Kes teab, viimati hakatakse Angela Merkeli hüüatuse Multikulti ist tot! järgi kunagi lääne tsivilisatsiooni ajalugu periodiseerima. Varem võis Vladimir Bukovsky kirjutada valitseva nurihumanismi absurdsusest kuitahes vaimukalt, ta sai kätte oma «printsipiaalse vastulöögi» ja vaikiti siis kenasti maha. Multikultuursuse, soolise võrdõiguslikkuse ja ülepea igasuguste õiguste ümber kobrutav roosa ideoloogiavaht on juba aastaid häirinud mitmeid mõtisklejaid-vaatlejaid, kuid iga katse seda avalikult analüüsida oli mõistetud mahavaikimissurma.

Kuid kõlas Multikulti ist tot! ja jää hakkas liikuma. Uutmoodi mõtlemine on kõige kõrgemalt poolt lubatuks kuulutatud. (Muidugi jääb võimalus, et Õige Usu preestrid kuulutavad Merkeli hiljem ketseriks nagu Echnatoni, aga sellele ei taha praegu mõelda.)[1]

Mis Eestisse puutub, siis pole siin multikulti üle eriti põhjust sõnu raisatagi. Kui jätta kõrvale oma punastesse metsadesse ära eksinud Kaplinski ja tema imetlejad, siis meie ju teame ja oleme alati teadnud, et multikulti on lapsik fantaseerimine, samaväärne kommunistlike utoopiatega. Mehaaniliselt kokkusegatud paljurahvuselises keskkonnas rahvad ja kultuurid mitte ei segune ega lähene, vaid käivad üksteisele üha kõvemini närvidele, kuni jõutakse vägivallani. Või elataksegi algusest peale sõjaseisukorras. Jõuline ajupesu «oh, kuis me neid armastame!» lükkab pingete vallapääsu vaid veidi edasi.

Teine lugu on homoseksuaalide õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega. Homoteema on juba pikemat aega üleval, sooline võrdõiguslikkus aga viimaste nädalate hitt. Ning seda sugugi mitte seetõttu, et kaval valitsus poetaks rahulolematule rahvale puremiseks pseudoprobleemi-kondikesi, vaid seetõttu, et mõlema valdkonnaga ollakse sealmaal, kus ideoloogiline sõnamulin enam ei aita ja tuleb kõnelda asjast.

Veel mõne kuu eest märkis end õpetlaseks tituleeriv Rein Raud nagu muuseas, et homopaaride abielu tuleb nagunii, see on lihtsalt üks samm sel suurel teel, mis on kaotanud orjatöö, andnud naistele valimisõiguse ja kannab meid aina edasi uute silmapiiride poole. Ma ei vaidle sõnagagi vastu orjatöö kaotamisele ja naiste valimisõigusele, aga kas siit järeldub ka homopaaride abielu ja lapsendamisõigus? Muidugi mitte. Nii väita on kõige tavalisem demagoogia. Kui tänavu on talv külmem kui mullu, siis ei järeldu sellest, et tuleval aastal on ta veel külmem. Tervemõistuslik avalikkus on seda ammu taibanud, küsides: kui kaugele võib? Kuskil on ju piir! Homopaaridele abiellumisõigus? Hea küll, aga miks siis mitte kirglikule fetišistile? Las abiellub oma jalgrattaga, keda see häirib?

Ka naiste (ees)õigustega tekib küsimus, kui kaugele minna. Sookvoodid valitsusele ja riigikogule? Hea küll, aga miks siis mitte autoremondilukkseppadele? Või sillaehitusinseneridele? Kui Naine Köögis on aegunud seksism, siis miks Mees Garaažis nii lahkelt lubatud on? Rahulik arutelu on raskendatud, sest ammuilma on nendes valdkondades lendu lastud maailma kõige alatum loosung, mille abil juba vana Marx pool inimkonda hulluks ajas: «Teile tehakse liiga!»

See loosung lummab igaüht, see on sama ahvatlev ja hullutav kui Sõrmuste Isand. Naistele on sada aastat sugereeritud: teile tehakse liiga. Jah, vahel tõesti. Aga kas rohkem kui meestele? Või lastele? Või vanadele? See on juba iseküsimus. Tuleks rahulikult arutleda, kas ikka või kui palju. Kas tööde jagunemine meeste- ja naistetöödeks on liigategemine? Või pehmemalt: millistel juhtudel see on põhjendatud ja millistel juhtudel ebaõiglane, ning kui viimast, siis kumma sugupoole suhtes?

Paraku on liigategemise-postulaat juba nii juurdunud, et kannab arutluse ratsionaalselt pinnalt vältimatult emotsionaalsele. Vägivallasüüdistustest solvunud mehed valavad vastu: ei, hoopis meile tehakse liiga! Te ajate meid noorena hauda! Arutelust saab sõim. Mis on juba hoopis arutu, sest mehed ja naised vajavad teineteist, nad ei saa teineteiseta sündida ega inimeseks olla. Mehed ja naised on loodud teineteist täiendama, mitte teineteist sõimama. (Mehed, tehke midagi. Öelge oma naistele, et te neid hoiate ja armastate ega lase kellelgi neile liiga teha. Ehk aitab?)

On veel teine asjaolu, mis arutelu raskendab. See on põhiolemuselt marksistliku maailmapildi sügav pseudoreligioossus, mis eelistab näha maailma dogmade, mitte faktide peeglis. Näiteks on pahempoolne, end humanistlikuks pidav kultuuri-establishment aastakümneid edukalt maha vaikinud kümneid ning võib-olla sadu tõsiseltvõetavaid uurimusi meeste ja naiste sünnipäraste erinevuste kohta. Dogma ütleb: meeste ja naiste erinevused on sisse kasvatatud, kõik soorollid on kultuurist tingitud, mingeid psüühilisi, intellektuaalseid ega emotsionaalseid erinevusi ei ole.

Nentida, et tüdrukud kipuvad eelistama nukke ja huulepulki, poisid aga autosid ja vibupüsse, olevat vale ja seksistlik jne. Paraku on need dogmad ise valed ja seda on võimalik tõestada. Küsimus on, kas tõde kedagi huvitab. Võiks ju huvitada.

Ning veel üks takistus. Alustades võrdõiguslikkusest, asuvad dogmaatikud kohe tegelikku võrdsust nõudma. Mis on täiesti lapsik. Inimesed on erinevad, ja võrdsete õiguste tulemuseks peabki olema tegelik ebavõrdsus. Tegeliku võrdsuse saavutame vaid kas üldise õigusetuse või erinevate õiguste abil. Näiteks et mina saaksin olla jooksmises võrdne Ksenija Baltaga, tuleks amputeerida kas Ksenija Baltal üks jalg või meil mõlemal mõlemad jalad. Võrdõiguslikkuse tingimustes meist võrdseid jooksjaid ei tule.

Ma ei leia, et mulle sellega liiga tehakse. Vastupidi, see meeldib mulle. Maailm, kus Ksenija Balta ei tohi joosta kiiremini kui mina, oleks kole.

[1] Ketseriks Merkelit ei kuulutatud, kuid ta ise loobus 2015.-2016. aasta rändekriisi käigus oma tervemõistuslikust seisukohast ning asus taas teostama lahtiste uste poliitikat, millega kaasnes ja kaasneb immigratsiooni kiitmine ning selles kahtlejate hurjutamine. LV, 22.10.20

Ilmunud Postimehes 17. novembril 2010

Sarnased postitused