Lahkus Saksamaale? Lahkus tänavale? Lahkus Tartusse?
Lööge või maha, aga minu jaoks on see halb ja – võtke heaks või pange pahaks – , „vale“ eesti keel. Lahkutakse ikka kuskilt, mitte kuhu. Lahkus Eestist ja kolis Saksamaale. Lahkus kohvikust ja läks tänavale. Lahkus Tallinnast ja sõitis Tartu. Lahkus erakonnast ja hakkas sotsiaalteadlaseks. Lahkus terve mõistuse pinnalt ja hakkas kuu-uurijaks.
On see pelk maitseküsimus? Et kes lahkub kust, kes lahkub kuhu, igaüks tehku nagu meeldib? Võib-olla mingist otsast tõesti, sest keel on selliseid „vigu“ täis. „Aita jumalast“ on saanud „aituma“ ja see ei põhjusta kellelegi pleuriiti. Nii et põhimõtteliselt võiks ka lahkumisega nii minna.
Teisalt on ikkagi kahju ja väga tõenäoliselt ka kahjulik, kui sõnad kaotavad oma loogilise seose. „Lahkuma“ tuleneb ju otseselt mõistest „lahku minema“, mis tähendab mingi kahe ühiku, eseme, isiku, mõiste jne teineteisest eemaldumist. Juuste sisse kammitakse lahk, inimene lõigatakse lahti (lahatakse), lehm pääses keti otsast lahti. See sõna ei nõua mitte mingisugust selgitust, kuhu mõni lahknev osa edasi siirdus või millele ta lähenes. Lahkus Eestist, punkt. Lahkus terve mõistuse pinnalt, punkt. Jaa, me võime küll öelda, kuhu ta läks, aga me ei pea.
Ja teisalt, me ei pea ütlema, kust tuli see ühik, isik jne, mis millelegi lähenes. Kolis Saksamaale, punkt. Läks tänavale, punkt. Sõitis Tartu, punkt. Võib muidugi lisada, kust ta tuli ja kui ta tuleku tarvis millestki või kellestki lahkus (lahknes, lahku läks), siis millest või kellest, aga me ei pea. Jättis Jüri maha ja abiellus Jaaniga. Võib öelda lause esimese otsa, võib öelda tagumise, võib öelda mõlemad. Aga ei saa öelda ainult algust ja otsa: Lahkus Jaani. Miks me siis ütleme „lahkus Saksamaale“?