Ilmar Raag avaldas FB-s huvitava arutluse pealkirjaga „Kas Puškin on süüdi Butša veretöös?“[1] Tema vastus on eitav, ja seda kahel põhjusel.
Esiteks, ütleb Raag, tuleb eristada kunstilist loomingut ja antropoloogilist kultuuri. Ta osutab, et esimest tunneb vaid murdosa rahvast, ja seda mitte ainult Venemaal. Kui paljud meist tunnevad ära Arvo Pärdi mõne kuulsama teose? Vene sõdurid aga teavad rohkem dedovštšinast kui Anna Ahmatovast. Raag võtab kokku: „Järelikult, kui rõhuv enamik elanikkonnast tegelikult ei tunne seda osa kõrgkultuurist, mida haritud inimesed on hakanud nimetama klassikaks, siis kuidas me saame rääkida selle valdavast mõjust? Ei saagi.“
Raagi teine argument osutab neile venelastele, kes on täna sõja vastu. Sõjavastased on kasvanud üles sellessamas vene kultuuri mõjuväljas nagu Putin või Patrušev ja nagu märkis kommentaariumis Raagi toetanud Jaak Allik, kehtib see ka praegu „Ukraina eest sõdivate venelaste“ (Alliku sõnastus) kohta, kellele õpetati koolis vene, mitte ukraina klassikuid.
Lühidalt: Raag manitseb, et kui Kurskis toimub rongiõnnetus, ei pea sellepärast veel Voroneži pommitama. Ehk teisisõnu – ei maksa last koos pesuveega minema visata, st kogu vene kultuuri põlu alla panna, vaid iga inimest ja iga teost tuleb vaadata eraldi.
*
Sellele, et last ei tohi koos pesuveega välja visata, on raske vastu vaielda. „Luikede järv“ pole Butša veretöös ilmselt tõesti kuidagi süüdi. Ent Puškiniga on asi natuke keerulisem ja allpool jõuame ka selleni.
Kuid alustagem teisest argumendist: mida teha venelastega, kes on sõja vastu? Üldjoontes on tegemist statistilise paratamatusega. Alati on erandeid. Kui keegi ütleb, et mehed on pikemad kui naised, ilmub tingimata välja keegi, kes annab teada, et on ka väga pikki naisi ja väga lühikesi mehi. Sama toimub praegu. Kui keegi räägib venelaste agressioonist või venelaste hirmutegudest, kostab kindlasti märkus, et kõik venelased pole sõjapooldajad ja kõik sõjapooldajad pole venelased.
Muidugi ei ole, kuid seda teab iga arukas inimene. Rääkida Ukraina sõja kontekstis „venelaste rünnakust“, „venelaste hirmutegudest“ vms on kõige tavalisem üldistus. Me teeme neid pidevalt, rääkides kasvõi sellest, et noored on muutustele avatumad kui vanad. Teades väga hästi, et kõik noored ju ei ole. Ent laias laastus on öeldu õige, sama õige kui see, et mehed on pikemad kui naised või et Ukrainat ründavad praegu venelased. Konkreetse venelasega kohtudes on seega arukas eeldada, et tõenäoliselt ta pooldab sõda, kuid võib kuuluda ka erandite hulka. Mis peaks olema minu arvates nagunii iga terve mõistusega inimese instinktiivne hoiak.
Pisut huvitavam on vastu vaielda Raagi esimesele argumendile, mille sisuks on kõrgkultuuri ja nn antropoloogilise kultuuri (st igapäevane käitumine, tavatõed, üldlevinud väärtushinnangud, kombed, naljad ja veel tuhat pisiasja) lahkulöömine. See on kapitaalselt vale. Klassika ja dedovštšina ei ole mitte kaks eri asja, vaid ühe kepi kaks otsa. Kultuur on tervik ja isegi siis, kui nina ei tea, mida suur varvas teeb, on nad ikkagi seotud. Võtame näiteks Ivan Šiškini ja Konstantin Savitski kuulsa maali „Hommik männimetsas“, rahvapäraselt „Kolm karu“, mida on ihusilmaga näinud, ma arvan, veelgi väiksem arv venelasi kui on neid, kes teavad midagi Anna Ahmatovast. Kuid karusid teab iga venelane või vähemalt oli see nii minu lapsepõlves. Neid loomi võis kohata suvalise raudteejaama ootesaali seinal, plekist kommikarbi kaanel, koolidirektori kabinetis.
Millega ma tahan öelda, et klassika jõuab sel või teisel moel ka nendeni, kes seda otse ei tarbi. Maailmas leidub üüratu hulk inimesi, kes Shakespeare’ist midagi ei tea, kuid oskavad ikkagi öelda „olla või mitte olla“. Ja kui Ahmatovat iga venelane ei tea, siis Puškinit ilmselt siiski. Puškini tuntumate teoste hulka kuulub poeem „Vaskratsanik“, mida on lugenud miljonid venelased. Vähemalt selle algust, mis aga kujutab endast ülistust suurele Peetrile, kes „ülbe naabri“ kiusuks ja paikapanekuks rajas sinna, kus enne oli vaid „vaese tšuhnaa hütt“, uhke Peterburi linna. See on puhas suurvene šovinism, mis õigustab reetlikku kallaletungi naabrile (kellega oli äsja suurt sõprust kinnitatud) ja valetab selle kohta, milline oli Neeva suue Rootsi võimu all. Ning see pole lihtsa venelase maailmapilti kujundanud? Ei maksa olla lihtsameelne. Jah, ma arvan, et Puškin on Ukraina sõja kaassüüdlane.
Mis ei sega mul „Jevgeni Oneginit“ geniaalseks teoseks pidamast, mis sest, et Puškinit inspireeris Byron, mida ta ei varjagi. Ma pean Puškinist väga lugu, temas on midagi, mida kelleski teises ei ole. Samas on Puškinil Byroniga võrreldes üks oluline erinevus. Kui Byron läks ise kreeklastele appi vabaduse eest sõdima, siis Puškin õigustas Esimese Poola ülestõusu julma mahasurumist Vene vägede poolt. Samas ei saa öelda, et Puškin olnuks võitlev marurahvuslane ja tema jälg vene ning maailma kultuuris on mõõtmatult suurem kui need paar tõika. Kuid neist piisab, et marurahvuslane ennast Puškini seltsis mugavalt tunneks. Ta teab, et Puškin, isegi kui ta kaasa ei kiida, ei vaata teda ka kurja pilguga.
Nõnda on lood paljude vene kultuuri tippudega. Ehkki Dostojevski suurus seisneb tema suurromaanides, mitte ta suurvenelikus messianismis, on viimane asjaolu vene kultuuri kandjatele alati teada olnud ja ka see mõju on alati ulatunud ning ulatub tänagi nendeni, kes pole võib-olla ridagi Dostojevskit lugenud. Kui Raag ütleb, et „me ei saa vene kultuuri tervikuna tühistada, sest seda ei ole sellisel kujul olemas“, on lause esimene pool küll õige, aga teine täiesti vale. Vene kultuur on sama palju olemas kui vene rahvas või head kombed – neid on võimatu defineerida mingite konkreetsete markerite abil (igale tunnusele leidub erandeid), kuid terviknähtusena olemas sellegipoolest. Juri Lotman oleks Raagi väite üle ilmselt õnnetu. Temal kattub (rahvus)kultuur enam-vähem semiosfääri mõistega, mida ta väsimatult uuris. Ei saa uurida asja, mida pole olemas.
Raag kinnitab, et igas ühiskonnas toimib samaaegselt mitu erinevat kultuurilist kogukonda; selline väide tähendab kultuuri kui nähtuse täielikku mittemõistmist. Kultuuri puhul on tegemist on süsteemiga, ja iga süsteemi osad on omavahel seotud. Nagu luksuslaevas, kus ülemisel tekil jalutatakse ringi valgetes ülikondades ja süüakse keelpillikvartetti kuulates kalamarja, all katlaruumis kühveldatakse aga higist leemendades sütt. Kõik nad – kapten, tüürimees, kaaviarisööjad, pillimehed, kütjad – on omavahel palju rohkem seotud kui pealt paistab. Lihtsameelne vaatleja võib väita, et selles, kuhu laev sõidab, tasub süüdistada kaptenit või hädapärast koguni katlakütjaid, kuid pillimehi mitte. Vale. Pillimehed mängivad ikka seda muusikat, mis kaptenile ja kalamarjulistele meeldib või mis vähemalt ei häiri neid, ja nii aitavad nad omal kombel seilamisele kaasa. Muidu neid pardal ei olekski. Näide on muidugi lihtsustav ja tegelikkuses leidub ka selliseid „pillimehi“, kes julgevad oma joru ajada, kuid need on erandid, mõnikord isegi suured erandid, kes sellegipoolest muuda üldpilti; neist oli Raagi esimese argumendiga seoses ka juba juttu.
Kokkuvõttes: kogu vene kultuuri tühistada ei saa ega tohi, kuid küsimus, kas selle tipud, suured klassikud, ka Ukraina sõjas ja venelaste muudes kuritegudes süüdi on – või mis määral – on keerulisem. Olles terviku osad, tuleb neil seda süüd mingil moel ikkagi jagada, vähemalt kaudselt. Pea siiski vastutab selle eest, mida käed ja jalad teevad.
[1] https://www.facebook.com/IlmarRaag.est
