Uudiseid nähtamatult rindelt

Jaga

Ivo Palumetsa pseudonüümi all töötav sotsioloogiaprofessor jagas minuga oma viimase aja tähelepanekuid internetisõja rinnetelt. Üks osa tema vahekokkuvõttest puudutas ka Eestit.

 

Aprilli teises pooles võis Eesti sotsiaalmeedias täheldada teatud jutupunktide populaarsuse järsku tõusu. Näiteks:

+ Sõjas on (vähemalt osaliselt) süüdi angloameerika geopoliitikad, USA imperialism, rahvusvahelised korporatsioonid jne, kes vajavad odavaid ressursse, et toota rämpstoodangut ja hävitada planeeti, mistõttu on neil vaja alistada maavaradest rikas Venemaa.

+ Lääs eesotsas USAga on kogu aeg Venemaale lähemale nihkunud ohustab Venemaad

+ Lääs on olemuselt agressiivne, kuid maskeerib oma agressiivsust inimõiguste ja demokraatia kaitsmisega

+ Sõjast saab kasu just ahne Lääs, eriti sõjatööstus; mida kauem sõda kestab, seda rikkamaks nad lähevad

+ Lääs peaks lõpetama Ukrainale relvade saatmise, sest see vaid pikendab sõda, suurendab ohvrite arvu ja saastab keskkonda

+ Asjadele tuleb vaadata laiemalt, jätkusuutlikkuse ja humanismi aspektist, mitte keskenduda üksnes sõjategevusele ning relvadele, ja esmatähtis on sõjategevus peatada

+ Miks Venemaa agressiooni vastu protesteeritakse, aga USA agressioonide vastu ei protestinud keegi?

+ Venemaa võib loomulikult midagi ka ette võtta, kui tunneb end ohustatuna.

+ Ukrainlased lasevad ennast mõttetult maha tappa, et Lääne sõjatööstus kasu saaks.

+ Ukraina peaks otsima kokkulepet, et lõpetada verevalamine, süütute naiste-laste hukkumine ja inimeste loodud väärtuste hävitamine

Neil jutupunktidel on lugematu hulk variatsioone, kuid tähelepanelikul vaatlusel ilmneb, et need keskenduvad kahe tuumteema ümber. Need on (anglo)ameerika imperialism, seotuna läänemaailma kasumiahnuse ja sõjatööstusega, ning teiseks patsifistlikku rahusõnumisse rüütatud üleskutse sundida Ukrainat rahu tegema, sisuliselt alistuma. Jutupunkte iseloomustab ka see, et nende esitajad võivad samas probleemideta mõista hukka Venemaa agressiooni, deklareerida oma toetust Ukrainale jne, mis teeb nende tegevuse kaugema eesmärgi raskesti märgatavaks.

Tegemist on ülemaailmse info-opiga, nüüd käivitatud ka Eestis. Nõukogude ja hiljem Vene sala- ning propagandavõrgustikud on aastakümneid rutiinselt tegelenud antiamerikanismi levitamise ja õhutamisega, paljudel juhtudel parimate tagajärgedega. Seetõttu on saavutatud olukord, kus isegi demokraatlike rahvaste massiteadvus peaaegu ei mäleta nt seda, et USA päästis kommunistliku vägivalla käest Lõuna-Korea (mis muidu oleks praegu samasuguses olukorras kui Põhja-Korea) või et USA okupatsioon Jaapanis andis tulemuseks demokraatliku riigi. Selle asemel mäletatakse Vietnami sõda, mis õnnestus tembeldada ameeriklaste agressiooniks vietnami rahva vastu, hilisemast ajast aga eriti sissetungi Iraaki ja sekkumist endise Jugoslaavia kodusõdadesse. Põhinarratiiv rõhutab USA võimuiha ja naeruvääristab ameeriklaste tegevust demokraatia ning demokraatlike valitsuste kaitsel, kujutades seda vaid geopoliitiliste ja majanduslike huvide maskeeringuna.

Eestis on antiamerikanismil pikk ajalugu, see ulatub II maailmasõja-aegse natsliku propagandani, mis demoniseeris USAd põhiliselt samade meetoditega kui hilisem Nõukogude propaganda. 1960ndail ja 1970ndail aastail andis antiamerikanismile Eestiski hoogu Vietnami sõda ja need meeleolud juurdusid suure osa toonaste noorte seas (selle ilmekas avaldus: Jüri Üdi „Memm kinkis mulle karabiini“).

Praegu on Venemaal vaja Lääne antiamerikanismi aktiveerimist vaja ilmsel põhjusel: Vene juhtkonnas on hakanud levima arusaam, et kuni Ukraina saab tõhusat abi Läänest, Venemaa sõda võita ei suuda. Selleks, et Lääne abi peatada või oluliselt kärpida, tuleb Läänt rünnata tema kõige nõrgemasse kohta, milleks on valitsuste sõltuvus avalikust arvamusest. Võimalik, et peetakse silmas ajaloolist paralleeli 1938. aastaga, kui just avalik arvamus sundis Läänele peale reetliku tehingu Hitleriga (Müncheni leping). Käesoleval juhul loodetakse mõjutada avalikku arvamust sel määral, et Lääs lõpetaks relvaabi ja/või sunniks ukrainlasi Venemaaga (vahe)rahu sõlmima. (Kuna sõda on vaid ameeriklaste ja sõjatöösturite huvides ning ukrainlased hukkuvad selle nimel.)

Vaherahu vajab Venemaa selleks, et korrastada, ümber õpetada, taasrelvastada oma armee, tekitada elanikkonna seas üles veelgi võimsam šovinistlik ja sõjakas meeleolu ning rünnata uuesti. Kas Ukrainat või Baltikumi (või mõlemat või koguni tervet Läänt), ei ole esialgu selge ja võimalik, et selle kohta puudub täpne plaan ka Kremlis. Kuid selge on, et Venemaa vajab hingetõmmet.

Kõnealune info-op käivitati ja seda viiakse läbi klassikalise stsenaariumi järgi: kõigepealt publitseeriti kolmandajärgulistes väljaannetes teatud hulk operatsioonile vajalikke tekste, seejärel aktiveeriti mõjuagentide võrgustik seda levitama ja tõmmati sellega kaasa n-ö teadmatud agendid, kelle kirju koosseis ulatub Emake Maa kaitsjatest ja vaimsete praktikate huvilistest kuni islamifanaatikuteni. Viimaseid Eestis ei peaks leiduma (või on nad „uinunud“ olekus), kuid antiamerikaniste, nagu eespool osutatud, leidub piisavalt, et luua mulje kas avalikust arvamusest või vähemalt märkimisväärse osa ühiskonna arvamusest, mida poliitikud peaksid arvestama.

Võib prognoosida, et kui Vene propagandategevus sellel suunal (nii Eestis kui kogu Läänes) on olnud võrdlemisi ettevaatlik (valitsev agressioonivastasus oli nii ühene, et polnud mõtet vastuvoolu tegutseda), siis edaspidi suureneb see sedamööda, kuidas sõjaga ühelt poolt harjutakse (vt nt 18 saksa ühiskonnategelase kiri kantsler Scholtzile), teisalt aga häirivad üha enam sõjaga kaasnevad olmelised ja majanduslikud probleemid, kaasa arvatud pagulased. Juba praegu on näha tegevust ka sellel suunal: ukraina sõjapõgenike halvustamine teenib samuti kaugemat eesmärki sundida Ukraina alistuma (et pagulased saaksid koju tagasi minna).  

Sarnased postitused