Lennukilt raha laotava tulumaksureformi kõrval on veider muretseda lastetoetuse vajaduspõhisuse üle.
Kumb siis on tähtsam, kas võrdsus või rahva püsimine?
Jutu vajaduspõhisusest võiks heaga ära lõpetada ja keskenduda sihipärasusele.
Kahtlemata on kiiduväärt, et sotsiaalkaitseministeerium on märganud meie rahva sündimuse hirmuäratavat langust viimastel aastatel ning võtnud eesmärgiks sündimust tõsta, niipalju kui see on riigi võimuses. Näib, et kuskil hakkavad kellegi silmad avanema.
Kavandatakse perepoliitika põhjalikku inventuuri, muuhulgas küsitluste korraldamist, mille abil selgitada välja võimalikud takistused laste saamisel. Tervikanalüüs kestab esialgse plaani kohaselt aasta, sellesse kaasatakse nii Tallinna kui Tartu teadlasesd. Üks asjaolu on siiski juba teada: ministeeriumi sooviks on toetusmeetmete reformimise juures võimalikult palju toetada „laste võrdsust“. Teine eesmärk: olla võimalikult vajaduspõhine, et toetused läheksid neile, kel vaja, ja mitte neile, kel „nii väga vaja ei ole“.
Ebaeetilised, solvavad ja alandavad küsimused
Hakatuseks tasub meenutada, mis juhtus äsja inimestega, kes üritasid uurida põhjusi, mis takistavad inimestel laste saamist (või miks kellelgi sellekohane soov puudub). Puhkes suur skandaal, sest uuringuloa saamisel oli eksitud kehtivate normide vastu. Kuid pahameeletormi jälgides pidi erapooletu vaatleja nentima, et suur, kui mitte suurem osa pahameelest tulenes uurimisteemast enesest – et naistele üldse oli kavas esitada väidetavalt „solvavaid ja ebaeetilisi“ isiklikke küsimusi. Üksikute ausate teadlaste hääled, mis meenutasid, et sotsioloogid peavadki selliseid küsimusi esitama ja et seda on ka ammust aega tehtud, mattusid asjatundmatu ja/või pahatahtliku hukkamõistu alla. Loodetavasti on ministeerium neid asjaolusid teadvustanud ja oskab oma küsitlused sel viisil ette valmistada ja vastajatele „maha müüa“ (nagu tänapäeval öeldakse), et tagajärjeks ei oleks solvatud naiste ja miks mitte ka meeste meeleavaldused mõnes pealinna käidavamas kohas, rääkimata meediast.
Ühe soovituse võiks ministeeriumile anda kohe. Nimelt rõhutagu nad reljeefselt, et küsitluste kaugem eesmärk ei ole mitte „tekitada naistes soovi lapsi saada“, nagu eelmise küsitluse hukkamõistmisel korrutasid nii ebapädevad aktivistid kui ka mõni kõrgelt haritud sotsioloog, ammugi naisi selleks sundida või kedagi häbistada, vaid aidata neid naisi/peresid, kellel see soov on täiesti olemas, kuid mingid takistused segavad. Pole raske eeldada, et takistused jagunevad laias laastus kaheks: esiteks need, mille puhul riik saab aidata, ja teiseks need, mille puhul riik aidata ei saa. Nende vahele jääb usutavasti hall tsoon, kus riik saab aidata kaudselt või pikema ajakuluga. Järelikult oleks kriisiolukorras loogiline seada eesmärgiks teha selgeks need takistused, kus riik saab (võimalikult operatiivselt) aidata – ja asjassepuutuvaid inimesi ilma suurema targutamiseta aidatagi.
Sihipärasus ja maksuküür
Teine asjaolu, mis paneb kulmu kergitama, on jutt laste- ja peretoetuste muutmisest võimalikult vajaduspõhiseks, et toetus läheks õigesse kohta. Selliselt sõnastatuna on tegemist kahtlemata õilsa eesmärgiga, kuid veider on seda kuulda valitsuselt, kelle üheks tähtsamaks ja pühamaks ideeks on likvideerida illusoorne „maksuküür“, mille tagajärjel jääks laekumata ligi 400 miljonit eurot aastas. Teistpidi öelduna – see raha jagatakse laiali, küsimata mingist vajaduspõhisusest. Saavad nii need, kel väga vaja, kui ka need, kel „nii väga vaja ei ole“. Olukorras, kus pole raha tõsta õpetajate palka, külvatakse lennukilt laiali sadu miljoneid eurosid, et seejärel laste- ja peretoetuste vajaduspõhisemaks muutmisega hoida kokku ehk mõni miljon. Kui sedagi, sest tuleb ju aasta otsa palka maksta kõrgesti tituleeritud teadlastele, kes kõigepealt uurivad välja, kus on vajadus ja kus mitte-nii-väga vajadus, ning edaspidi taas rohketele ametnikele, kes seda vajaduspõhisust jooksvalt jälgivad. Et võrdsus ikka tagatud saaks.
Võrdsus ja õiglus
Võib-olla kõige problemaatilisem ongi ministeeriumi eelhoiak: võimalikult palju toetada „laste võrdsust“. Tõsi, seegi kõlab nii enesestmõistetavalt, et mingeid „agasid“ mängu tuua oleks justkui inetu. Ometi tuleb seda teha, sest mis saab siis, kui laste võrdsus ja sündimuse tõus satuvad vastuollu? Kumb eesmärk siis esikohale seada?
Öeldu kõlab ehk natuke ootamatult. Tänapäevane demokraatlik maailm on harjunud võrdsust pidama absoluutseks hüveks, mis saab kaasa tuua üksnes head. See eksiarvamus on väga levinud, ehkki teravama mõistusega inimesed on juba sajandeid püüdnud märku anda, et ka vabadus on väga suur hüve, ainult et vabadus ja võrdsus ei käi sugugi käsikäes ja et sageli esineb olukordi, kus vabadus toob kaasa ebavõrdsuse, võrdsus aga vabaduse kadumise. Miks sellisel juhul ei võiks juhtuda, et vastuollu satuvad võrdsus ja sündimus? Kust üldse võetakse, et mida suurem võrdsus, seda kõrgem sündimus?
Need teadmised, mis sündimust mõjutavate tegurite kohta on õnnestunud koguda (esitades seejuures „solvavaid ja ebaeetilisi“ küsimusi), ütlevad, et sellist seost ei ole. Leidub küllalt olukordi, kus kehvema sissetulekuga pere toetuse tõstmine ühtki lisasündi kaasa ei too, küll aga tooks selle kaasa toetuse tõstmine perele, kus saadakse pealtnäha päris hästi hakkama.
Kas see suurendaks ebaõiglust? Sõltub sellest, mida pidada õiglaseks. Mis loob õiglust – kas vaesemast perest pärit lapse ainelise olukorra parandamine või lisasünd jõukas peres? See on „miljoni euro küsimus“ ja vastus sõltub suuresti väärtushinnangutest. Leidub inimesi, kes toetavad kõhklemata esimest, ja neid, kes teist. Viimaste argumente tasub kuulata. Lõpuks, ütlevad nad, on ju eesmärgiks seatud sündimuse tõstmine, või kuidas? Selle nähakse mingit hüve? Kas see, et ainsaks lapseks jäänul on täiskasvanuks saades võimalik elada oma rahva keskel, leida sõber, mõttekaaslane, kolleeg, abikaasa – kas see pole mitte hüve, isegi kui need sõbrad ja abikaasad sündisid hirmsa ebaõigluse saatel jõukamasse perre?
Vastus sõltub sellest, kas eesti rahva, keele, kultuuri ja riigi püsimine on kellegi arvates oluline või mitte. Teoreetiliselt peaks see küll korda minema igale Eesti kodanikule, vähemalt kuni praegune põhiseadus kehtib… Praktika on teine asi.
Jutt käib rahast
Eelneva mõte on, et tasub valmis olla olukorraks, kus võrdsus ja sündimuse tõus on vastuolus ning valida tuleb üks kahest. Lihtsustatult öeldes otsustada, kas surra võrdsuslippu lehvitades rahvana välja või mõtestada võrdsuse kontseptsioon loovalt ümber, et rahvana püsima jääda. Sõltuvalt vastusest peame korraldama ka oma toetuste süsteemi.
Tuleb rõhutada, et kui jutt käib toetustest, siis käib jutt rahast. Alati leidub neid, kes teavad, et „probleem on palju laiem“, et „tuleb muuta terve ühiskonna suhtumist“ ja üldse ja tõesti, ainult et praegu ei ole jutt sellest. Kui räägitakse rahast, siis tulebki rääkida rahast. Järelikult seisab küsimus püsti nii: kui eesmärgiks on sündimuse tõus, siis keda toetades sündimus kõige enam (kõige tõenäolisemalt; kõige püsivamalt) tõuseks? Milline on see naiste ja/või perede segment, kelle hulgas on kõige rohkem neid, keda segab (veel üht) last saamast mõnesajaeurone puudujääk eelarves? Ühesõnaga, jutu vajaduspõhisusest võiks heaga ära lõpetada ja keskenduda sihipärasusele.
Mäletatavasti on takistusi, kus riik saab aidata, ja takistusi, kus riik aidata ei saa. Näiteks ei saa riik hakata abikaasadega varustama neid, kelle probleem laste saamisel on paarilise puudumine. Neid, keda takistab korraliku korteri puudumine, saab riik aidata piiratud määral. Lastehoiu küsimused – nii ja naa. Kuid neid, kel on nii abikaasa kui korter olemas, ainult et suureneva pere jaoks (näiteks) suurema auto liisimiseks on vaja mõõdukat finantsabi, saab riik aidata kohe ja mõjuvalt. Tõstes näiteks kolme- ja enamlapseliste perede toetust, nagu seda tehtigi, mis aga valitseva erakonna meelest osutus „ühiskonna õiglustunde riivamiseks“.
Meie senised teadmised ütlevad selgelt: rahalise toetuse tõstmine mõjutab kõige kiiremini ja kõige tõhusamalt sündimust paljulapseliste perede puhul. Niisiis oleks ratsionaalne keskenduda mitte niivõrd (seni) lastetutele ega ühelapselistele peredele, vaid lihtsustatult öeldes kahelapselisele perele, kus soovitakse kolmandat, aga materiaalsetel põhjustel siiski kõheldes. Seda teadmist võib ja tuleb kahtlemata kontrollida ning täpsustada, aga vaevalt on selleks vaja suure teadlaskollektiivi aastapikkust ponnistust. (Ühiskonnauuringute Instituut oleks sama töö ära teinud riigi rahakotti koormamata, aga see millegipärast ei sobinud.)
Mis aga veel kindlam: lastetoetuste kärpimine meid sündimuse tõusule küll lähemale ei aita. Isegi selliste mõtete heietamine avalikkuse ees on sõgedus. Miks Ühiskondliku Õiglustunde minister Signe Riisalo selle sõgedusega tegeleb, jääb teadmata.
Ilmunud Postimehes 5. detsembril 2023
