Kas eesti rahva püsimine on ebaõiglane?

Marx ja Freud vabastavad meid vastutusest, sotsiaalkonstruktivism ka kohustustest

Ees terendab perspektiiv manduda ainurakseteks

Mõtteloo uurijaid on ammu paelunud küsimus, miks leidub nii palju mõtlejaid või mõelda püüdjaid, kelle paleuste seas seisavad võrdväärsel kohal Karl Marx ja Sigmund Freud. Miks ilmub ikka ja jälle filosoofe (jutumärkidega ning ilma), kes püüavad nende vaateid ühendada ning jõuavad sellega ummikusse. Marxi ja Freudi ei peaks ju eriti miski siduma, nii et ummik on loogiline. Ühele on inimene sotsiaalsete olude produkt, kelle teadvus tuleneb tema suhetest tootmisvahenditega, teisele kolme teadvustasandi keerulise vastastoime lahinguväli, ühtaegu rafineeritud ja ürgselt robustne. Kuid ometi purjetavad need kaks peaaegu et tandemina läbi suure osa tänapäevastegi väitluste-vaidluste lainevahu. Paeludes eeskätt neid, kes väidavad end kaitsvat nõrgemaid, rõhutuid, vaevatuid.

Põhjus on lihtne. Seda ei tule otsida Marxi ja Freudi visioonidest inimese ja ühiskonna toimemehhanismide kohta, vaid hoopis sellest, kuidas nende – üldiselt ekslikud – teooriad kõnetavad meie tundeid. Just tundeid, mitte mõistust. Ning siin on Marxil ja Freudil üks väga suur ning mõjuv ühisosa. Nad nimelt vabastavad meid vastutusest.
Ükskõik mis kuriteo keegi sooritaks, ikka leidub keegi teine, kes on lugenud kedagi, kes on lugenud Freudi ja oskab seetõttu autoriteetselt kinnitada, et kurjategija on raske lapsepõlve ohver – võib-olla armastas tema naabrinaine lahti riietuda ilma kardinaid ette tõmbamata – ja ohvrit ei tule mitte karistada, vaid talle süsteemselt abi ja toetust pakkuda. Või siis ilmub teine asjatundja, kes on midagi kuulnud Marxist ja oskab seetõttu selgitada, et kõnealune kurjategija kasvas üles vaesuse, mustuse ja halastamatu ekspluateerimise keskel, mistõttu – siinkohal jõuame samasse punkti välja – ei tohi teda karistada, vaid tuleb talle süsteemselt abi ja toetust pakkuda.

Abi ja toetust peavad seejuures jagama teised, mitte ekspert ise. Tema vaid osutab julgelt valupunktidele ja kõneleb avameelselt probleemidest. Sest teatavasti on kõige suurem probleem see, et probleemidest ei räägita. Peaaegu sama suur probleem kui fašism, mis on meie kõige suurem probleem. (Ja nii edasi.) Kuid see selleks. Niisugused diagnoosid – süüdi on nilbe naabrinaine ja torukübaraga kapitalist – on vabastava toimega lõpuks kõigi suhtes. Igaüks leiab oma lapsepõlvest mõne seksuaalse või sotsiaalse kolli, kelle najal ennast ohvriks ja kannatajaks mõelda. Olgu me kuitahes targad ja läbinägelikud, sealhulgas enda suhtes, sellise varuväljapääsu olemasolu tegelikult meeldib meile. Isegi kui me seda kollivärki aktiivselt ei usu, on lohutav oma kõige inetumaid inetusi välja vabandada mõttega: „Aga kesse mindki hellitanud on.“

Kuid Marxi ja Freudi arsenal pakub suurepäraste vabanduste kõrval muudki rahuldust. Näiteks üleolekutunnet, rõõmu olla targem, empaatilisem, kusjuures täiesti ohutul viisil. Sest nagu öeldud, abi ja toetust peab praktikas pakkuma – või vähemalt kõrgemaid makse maksma – ikka keegi teine. Ning need, kes ei tõtta seda tegema, mingu nurka häbenema.

Kokkuvõttes pakuvad Marx ja Freud meile meeldiva võimaluse uskuda, et süüdi on keegi teine ja ka hädade kõrvaldamisega peab tegelema keegi teine. See ei ole tühi ironiseerimine. Teooriate emotsionaalne ligitõmbavus on nende leviku väga oluline aspekt ja täiesti tõsiselt võetav uurimissuund.
Ent Marx ja Freud ei ole enam tandem. Viimase poole sajandi ja eriti intensiivselt viimaste aastakümnete jooksul on nendega liitunud poolmütoloogiline suurus nimega Sotsiaalne Konstruktsioon, mille sünnitasid eelkäijate mõtteid edasi arendades Peter Berger ja Thomas Luckmann 1966. aastal. Sotsiaalkonstruktivism ei ole Marxi ja Freudiga pealtnäha mitte pelgalt haakumatu, vaid lausa vastassuunaline.
Kui Marx ütleb, et kõiges on süüdi torukübaraga kapitalist, Freud aga, et naabrinaine oma kardinatega, ning kõik edasine tuleneb neist, siis sotsiaalkonstruktivism ütleb, et kõik edasine on puhtalt igaühe enda teha. Kogu ühiskond, kõik mõisted ja institutsioonid on ühiselt loodud, st konstrueeritud, need on kokkuleppe küsimus. Konstrueeriti arusaam ilusast naisest – aga võib konstrueerida ka hoopis teistsuguse. Konstrueeriti sotsiaalne hierarhia – aga võib konstrueerida hoopis teistsuguse.

Tõesti, mõlema puhul on näiteid alternatiividest jalaga segada. Nende näidete kuhjamisega on uimastatud ära nüüd juba mitu põlvkonda noori inimesi, kes pole märganud, kui ahtake on tegelikult see piirkond, milles inimene saab mõisteid, kombeid, väärtusi, institutsioone jne kas üksinda või kollektiivselt muuta. Sotsiaalkonstruktivism postuleerib: „Inimene loob iseennast,“ ja see postulaat on 99,5 protsendi ulatuses vale.

Aga ka marksism on vale ja ometi meeldib ta tänapäevalgi miljonitele. Järelikult tasub küsida, kas ka sotsiaalkonstruktivismis on mõni külg, mis paitab oma ilmsest ekslikkusest hoolimata meie lapsikuid, egoistlikke tundeid.

See külg on täiesti olemas. Kui Marx ja Freud vabastavad meid vastutusest, siis sotsiaalkonstruktivism lisaks sellele ka kohustustest. Inimese elu ühiskonna liikmena ümbritsevad teatavasti paratamatult keelud ja kohustused. Kõik selleks, et lepitada meie egoistlikke lähihuvisid meie endi kaugemate huvidega, mida võime saavutada üksnes sootsiumi liikmetena ja ennast sootsiumi nimel veidi piirates/sundides. Täiskasvanud, vaimselt normaalsel inimesel on kohustused.

Neid kohustusi tuletatakse meile regulaarselt meelde. Eesti hümnis seisavad sõnad „Sind tänan mina alati ja jään sul truuiks surmani“. Kui küsida, mille eest ma peaksin oma isamaad õieti tänama, siis on vastus lihtne: isamaa moodustab keskkonna, milles ma saan elada, mõelda, suhelda, ennast teostada ja mille kaudu ma suhestun kogu laia maailmaga. Eestlane on inimene (või Inimene) eestlaseks olemise kaudu.

Kõik see on ju kena, ent inimestele ei meeldi kohustused siiski eriti. Iseäranis neile, kes ei ole täiskasvanud ega soovi selleks saadagi. Neile pakub sotsiaalkonstruktivism võimaluse kohustused kandmata jätta. Näiteks väites, et meie rahvus konstrueeriti sadakond aastat tagasi. Nüüd võib solvunult käsi laiutada: miks ma peaksin olema tänulik ja truu ühele konstruktsioonile? Mina ei ole konstrueerinud, hoidke omale. Natsid sellised. Ja kohustusi kandku need, kes oma rumaluses seda konstruktsiooni mingiks hüveks peavad.

Vabadus, mida sotsiaalkonstruktivism pakub, võtab lausa hinge kinni. Enda kallal pole vaja enam vaeva näha, pole tarvis paremaks, tublimaks saada. Ei ole tarvis olla truu oma rahvale, ei ole tarvis ennast sundida olema „tõeline mees“ või „hea naine“, ei ole vaja õppida loodusseadusi ega loogikat, sest needki on konstruktsioonid, ja suust võib välja ajada suvalist, loogikavaba sõnasalatit (vt nt R. Marling, M.-L. Sepper, „Ellujäämisstrateegiad autoritaarsuse kursil Euroopas“, Sirp, 1.02.2019; Raul Veede kirjutis samas lehenumbris on võib-olla isegi ogaram).

Tõejärgne, piirideta maailm. Kui Marx ja Freud ütlevad: mina tean tõde ja kes sellega ei ühine, keedetakse seebiks, siis äärmuslik sotsiaalkonstruktivism on veel põnevam, väites: tõde ei ole olemas, ja kes selle tõega ei nõustu, keedetakse seebiks. Ka Marling ja Sepper teatavad, et kes ei võta omaks padufeministlikku õpetust sugudest kui sotsiaalsest konstruktsioonist, „on inimõiguste vastane“.

Nagu Marxi ja Freudi õpetus, nii pakub ka sotsiaalkonstruktivism rahulolu vaimsest üleolekust. Sotsiaalkonstruktivistid küll väidavad tõe olematust, kuid tegelikult on nad täiesti veendunud, et tõde on avastatud ja just nemad seda valdavadki. Tõde on sotsiaalkonstruktivism. Kes sellesse ei usu, on programmeeritud ja vaevlevad illusioonide kütkes, pidades oma rahvast, oma maad, oma perekonda, oma sugu ja lõpuks ka tõde millekski enamaks kui kokkuleppeks. Uusreaktsionäärlased, rahvuskonservatiivid, keskealised valged mehed. Lühidalt, fašistid. (Ajage üks lumehelbeke korralikult vihale ja ta jõuab alati selleni välja.)

Eelnevast võiks ilmneda, et täieliku vabaduse ja „iseenda loomisega“ kaasnev vaimne üleolek on kõigest fatamorgaana ja enesepettus. Feministeerium ning padukonstruktivism ei ole tõusnud mingile kõrgemale vaimsele tasandile, vaid viljelevad tavalist, primitiivset, must-valge reeglistikuga karjavaimu. Stiihiline konservatiiv ütleks: võta pits ja pea aru. Või üleannetu lapse puhul: võta vits ja pea aru. Või valudes piinleva, ravimatu haige voodi kõrval istudes: võta veronaalipurk ja pea aru. Kuid mitte need, kes räägivad uuest helgest maailmast ja põlustavad konservatiive. Nemad teevad kõik, et arupidamise ruumi ei oleks.

Alkohol ja tubakas on neetud, taimetoit teeb õndsaks, igasugune füüsiline karistus keelatud, eutanaasia sõltumata asjaoludest keelatud, kõigile sisserändajaile uksed valla. Mistahes rahvusluse ilming on fašism, sugude erinevuse tunnistamine meesšovinism. Selge ja lihtne. Kes arvab teisiti, selle nokime surnuks.

Ärge lootkegi, et suudate nokkijate südant pehmitada karjatusega: „Olge ometi inimesed!“ Inimene on ju samuti konstruktsioon. Millest tuleb vabaneda nagu ka soost, rahvusest, ilust ja kõlblusest. Seetõttu kangastub uues helges maailmas perspektiiv manduda ainurakseteks, keda ei vaeva küsimused, kuidas olla inimene või kuidas olla naine, mees, naaber, sõber. Võibolla lahendaks see ülerahvastusprobleemi. Mõni miljard amööbi lisaks olemasolevatele – selle kannatab maakera välja.

Teine võimalus oleks teha siiski nii, et amööbideks dekonstrueeruvad vaid lumehelbekesed ise – ja ülejäänud võivad edasi olla mehed-naised, eestlased, inimesed.

Ilmunud Postimehes 8. veebruaril 2019