Isamaa erakond on paljudele alati olnud esimeseks alternatiiviks.
Alternatiiv tuleb meelde siis, kui esimene valik omadega rappa läheb.
Valija, keda sageli annab ära võluda efektsete loosungite, klippide, säravate naeratuste, vilede ja kelladega, siiski märkab ja mäletab, kes mille eest seisab või ei seisa. Kasvõi enam-vähem.
Isamaa ootamatu ja isegi hämmastava mainekasvu kohta on esitatud erinevaid seletusi. Nt on leitud, et uus esimees Urmas Reinsalu on osanud õigel ajal, õigel määral ja õigete teemadega pildil olla, samuti väidetud, et Isamaa pole suurt midagi teinudki, lihtsalt valitsus on ise käitunud nii saamatult, et see on toetuse Isamaale viinud. Need, kes seiravad Isamaa tähelendu virilal pilgul, lisavad loomulikult, et selline äkiline tõus võib sama äkilisselt languseks pöörata, sest mis kergelt tulnud, see ka kergelt läheb.
Neis ja mitmes teiseski selgituses/kommentaaris on kindlasti suurem või väiksem kogus tõtt, kuid tundub, et ühe asjaolu on kommenteerijad üsna tähelepanuta jätnud. Nimelt on Isamaa olnud läbi aegade üsna tubli „varumees“, st isegi viie protsendi piiril kõikudes suutnud paeluda küllalt paljusid nimetama Isamaad oma teiseks eelistuseks. Näiteks aasta tagasi oli Isamaa selles arvestuses Eesti200 järel tugeval teisel kohal. (https://www.inst.ee/uudised/teise-eelistusena-mainitakse-enim-eesti-200-t-ja-isamaad) Valimistel on teise eelistuse kõrge näitaja pigem hapu lohutus – meenub suurmeister Paul Kerese „igavese teise“ staatus – ja see pole asi, mille üle tõsimeeli uhkustada. Isamaa polegi oma tugevat positsiooni varumeeste pingil eriti reklaaminud, see oleks pehmelt öeldes hale.
Ent nagu näha, on selles näitajas peidus varjatud potentsiaal ja varumehed võivad teatud asjaoludel platsimängijateks muutuda. Esialgu mitte päris otseses mõttes. Eesti valitsus on ikka seesama mis eilegi, koalitsioon samuti ning erakorralisi valimisi ei paista kuskilt. Või kes teab. Ent kui need peaksid ootamatult tulemagi, ei saaks nendegi tulemustes ette kindel olla. Ent poliitilise faktorina mainetõus siiski toimib. Poliitikaelu kommenteerijad, kes alles äsja trumpasid üksteist üle juttudega Isamaa erakonna peatsest väljasuremisest, on äkitselt taas hakanud huvi tundma, mida Isamaas sellest või teisest küsimusest arvatakse.
Varumees tuleb meelde siis, kui põhimängija omadega sohu ja rappa läheb, nagu ta nüüd täiesti vaieldamatult on läinud. Kuna Eesti200 on selle rappamineku suurosanik, siis ei ole temast mingit alternatiivi – selle erakonna juurest hoopis põgenetakse – ja nii ongi loogiline ning otse vältimatu, et Isamaa toetajate arv kasvab. Miks samas olukorras ei kasva, vähemalt sellise hooga, opositsiooni senise kandva jõu EKRE toetajate arv, on iseküsimus. Tõsi, EKRE toetajate arv ei ole ka vähenenud. Keskerakonnast ärgem rääkigem, ka sealt hoopis pagetakse, ja pikemasse arutlusse laskumata võiks nentida, et see on suuresti paratamatu. Savisaar on surnud ja Rahvarinne samuti.
Palju on siiski imestatud, et Keskerakonnast on sel määral just Isamaasse pagetud. Aastakümneid olid Isamaa ja Savisaare erakond nagu tuli ja vesi – vastandid, teineteist välistavad jõud, ühel pool edumeelsus ja eurooplus, teisel pool nõukogude aeg oma harjumuste ja väärtustega, lisaks tubli annust venemeelsust, mille õisi võib imetleda tänagi. Aga juba pikemat aega on Keskerakonnas olnud üllatavalt kõrge nende inimeste osakaal, kelle teine eelistus on Isamaa, sellal kui vastupidi on see ikka olnud nullilähedane. Mis tähendab, et see pealtnäha ootamatu tendents – Keskerakonnast Isamaasse – oli mingil latentsel kujulsamuti juba olemas ega tekkinud üleöö. (Äkiline omakasupüüdlik „ümbersünd“ võib muidugi kõne alla tulla mõne konkreetse isiku puhul, kuid seda ei pea laiendama kogu nähtusele.)
Laias laastus tähendavad nimetatud asjaolud, et valija, keda sageli annab ära võluda efektsete loosungite, klippide, säravate naeratuste, vilede ja kelladega, siiski märkab ja mäletab, kes mille eest seisab või ei seisa. Kasvõi enam-vähem. Eesti200 võlus veel aasta tagasi ära oma väidetava värskusega, mis paraku osutus kassikullaks, kuid Isamaa positsioon varumehena oli tugev vastupidisel põhjusel: esimesele loodeti, kuna teda ei tuntud, teisele loodeti, kuna teda tunti. Isamaa on Eesti vanim ja kogenuim erakond, see oli ja on tõik, millest mööda ei pääse. Aastakümnetega on omandatud maine, mis pole küll kaugeltki plekita (ja nähtud on isegi arulageduse hooge), kuid kokkuvõttes tõusevad siiski esile mõistlikud hoiakud olulistes valdkondades, nagu riigikaitse, haridus, rahvastik; kes natuke kaugemale näeb, neile ka majandus- ja rahandusküsimustes.
Ja veel. Tundub, et Isamaa üles näidatud tähelepanu rahvastikuküsimustele (nii sündimusele kui rändeprobleemidele) ei olegi laiemale valijaskonnale nii vastumeelne kui see on individualismi kuulutajatele, kes on varmalt valmis solvuma juba teemapüstituse peale. Selle temaatika tähendusest poliitilistele liikumistele annab tunnistust endise rahvastikuministri Urve Palo liitumine Isamaaga. Küllap on nende inimeste ring, kes mõistavad, et nui neljaks, aga iivet tuleb iga hinna eest stimuleerida – NB! täpsemalt öeldes: sündimust takistavaid asjaolusid tuleb hambad risti minimeerida – polegi nii vähe. Mis sisendab ettevaatlikku optimismi.
