Ühiskond Vastasseisud
Lauri Vahtre

Karnau ja president

03/09/2021
Jaga

Inspireeritud artiklist https://arvamus.postimees.ee/7329513/andrus-karnau-tulutult-kogu-rahva-presidenti-otsides

 

Kõigi vähemuste, vaevatute ja kiusatute suure sõbra Andrus Karnau segadus on mõistetav. President, kes Eesti „äärmusparempoolseid“ innukalt ründas ja nende pärast kogu maailma ees suurt piinlikkust tundis, on läinud, uus aga alles mõistatus. Selline olukord sünnitab tahes-tahtmata saba ja sarvedeta kommentaare, mille autorid ridade vahelt püüavad uuele presidendile oma agendat kaela määrida. Kiites näiteks lahkuva riigipea tugevusi ja tema võite tumedate tagurlusjõudude üle.

Seega loeme, et tagurlikud jõud olevat ohustanud eesti rahva sõnavabadust ja presidendi vastulöök ühe krüptilise sõnumiga pusa näol minevat ajalukku. Küllap lähebki. „Kirjaga «Sõna on vaba» pusa tuletas meelde, et riigi poliitilises eliidis on veel keegi, kel on meeles ideaalid, mille nimel Eesti kunagi vabaks sai.“ Millega tahetakse öelda, et seda, mille nimel Eesti ikkagi kunagi vabaks sai, teab ja otsustab Andrus Karnau. Osalesin vabanemisvõitluses minagi ja isegi mitte kolmanda rõdu tagareas. Arvan ennast mäletavat, et sõnavabadus oli küll üks ja väga tähtis osa neist paleustest, mille nimel oma saatus kaalule pandi, kuid mitte ainus. Veel tähtsam oli eesti rahvas – tema püsimine. Ehk otseöeldult: vastuhakk tapvale venestamisele ja venekeelsete immigrantide lõppematule sissevoolule. Nii et kui keegi tuleb täna väitma, et laulvat revolutsiooni tehti üleüldise vabaduse nimel, mis hõlmab ka totaalset multikulturalismi ja piiride avamist kõigile, siis ta valetab. Või et Balti ketti tehti „abieluvõrdsuse“ nimel. Ei tehtud. See lihtsalt ei olnud mingi teema.

Kuid see selleks. Sõnavabadus. On’s see siis ohus? Kas mõne õela ja erapooliku ajakirjaniku vallandamine ohustab sõnavabadust? Muidugi mitte. Hoopis vastupidi. Ja Karnaud ei häiri tegelikult mitte see, et vallandati ajakirjanik, vaid see, et vallandati „õiget“ ideoloogiat esindav ajakirjanik. Kes kohtleb iga intervjueeritavat valeliku kurjategijana, kellelt üllas valgusjõudude rüütel üritab osavate nõksudega tõde välja pressida. Jah, selline kallutatud ajakirjandus on sõnavabadusele tõesti ohuks ja au ning kiitus Postimehele, kes julges ning julgeb oma õigusi kasutades sellele vastu hakata.

Ühes võib Karnauga siiski nõustuda. Sellist presidendikandidaati, kes sobiks rahva enamikule, aga kõlbaks ka EKRE juhtkonnale, pole ilmselt tõesti olemas. Ehk siis teisisõnu – presidenti, keda kogu rahvas kiidaks ja armastaks, ei ole ega tule. Nagu iga arukas inimene seda juba ammu teab. Kuid leiduda võiks siiski selline president, kes suudab mõista ja respekteerida kogu oma rahvast, kaasa arvatud need, kellega tema vaated kokku ei lange, jättes kõrvale üksnes sellised, kes meie rahva hävimist soovivad. On seda palju tahetud?

Kui püüda siinkohal oma agendat sisse sokutada.

Sarnased postitused

Isamaasõda või arusaamatus

16/04/2021

 

Isamaa erakonna Esimene isamaasõda peeti teadupärast 1994. aastal ja keegi pole siiani suutnud ammendavalt selgitada, millest see õieti puhkes. Kõige tõenäolisem tundub seletus, et vastuolud olid pigem isiklikud kui põhimõttelised ning isamaasõda üks suur arusaamatus. Kui see pole ka kogu tõde, siis mingi osa tõest kindlasti. Praeguse käärimise puhul, mida võiks ka Teiseks isamaasõjaks nimetada, on aga lood pigem vastupidi – vastuolud on põhimõttelised. Kusjuures pingete allikas asub Isamaast väljaspool, see on suurem ja laiem kui meie erakond ning avaldub mujalgi kui Isamaa ridades.

Millega on tegu? Kui vastata lühidalt, siis sisu ja vormi lahkuminekuga pöörase kiirusega muutuva maailma mõjul. Sedagi võib laias laastus nimetada arusaamatuseks, kuid paraku kapitaalseks, mida mõne selgitava sõnaga ära ei klaari.

Kuid selgitama peab ikka. Järgnevalt väljendan loomulikult isiklikku arusaama asjast, mis ei pretendeeri mingil juhul viimase instantsi tõele.

Kui lugeda ja kuulata Isamaa parempoolsete seiskohavõtte, siis hakkavad silma mõned korduvad motiivid. Esiteks igatsetakse tagasi Laari-aegset Isamaad, mis oli julge, nooruslik, uuenduslik ja rõõmsameelne. Kindlasti ka läänemeelne. Selle igatsusega käib kaasas märksõna „avatud“ – Eesti peab olema avatud, millest järeldub, et Eesti seda praegu ei ole või vähemalt leitakse, et Isamaa praegune juhtkond avatust ei poolda. Teiseks puudub parempoolsete tekstides mure eesti rahva kestmise pärast. Ei räägita perepoliitikast, eestlaste loomulikust iibest, ka mitte eesti keele positsioonist ärisfääris ja kõrghariduses. Kolmandaks vaikitakse maha probleemidering, mida eufemistlikult nimetatakse vähemuste õigusteks ja mille kõige aktuaalsem osa seostub homoabielu ning sellega kaasneva lapsendusõigusega, samuti laste seksuaalkasvatuse ja soovahetustega.

Võiks öelda, et selline programm on paljuütlevalt väheütlev. Kui võtta arvesse usutlustes ja kommentaarides pillatud märkusi, siis pole kahtlust, et vähemuste õigusi puudutav temaatika on parempoolseile tegelikult oluline. Miks see siis maha vaikida? Ilmselt kartusest vähemusse jääda, st samal põhjusel, miks oldi vastu referendumile. Iibeküsimusega on lood vastupidi. Kui homoabielust ei räägita seetõttu, et see on liiga tähtis, siis iibest seetõttu, et seda ei peeta oluliseks.

Mis on Isamaa nime kandva erakonna puhul üllatav. Seletuse leidmiseks pöördume uuesti selle juurde, mida parempoolsed soovivad – uuenduslikkust, nooruslikkust, avatust, läänemeelsust. Just see ongi see vorm või kooruke, mida nimetasin alguses. Laari valitsus oli tõesti kõike seda, kuid see oli vaid pealmine kiht. Et seda mõista, tuleb kas mäletada nõukogude aega või olla piisavalt empaatiline, et ajalooraamatute, filmide ja mälestuste abil mõista, millised õieti olid need tõukejõud, mis viisid laulva revolutsioonini ja sealhulgas ka seesinase korduvalt kiidetud Laari valitsuseni.

Neist tõukejõududest kaugelt kõige tähtsam oli väljakannatamatuks muutunud ängistus eesti rahva kadumise pärast, kui võõrvõim, immigratsioon ja venestamine jätkuma peaksid. Laulev revolutsioon toimus eesti rahva, keele ja kultuuri päästmiseks. Et kaoksid eesti keelt mittevaldavad taksojuhid ja poemüüjad, et Kohtla-Järvel enam ei terroriseeritaks eesti lapsi, et väitekirju saaks kaitsta eesti keeles. Et peatataks Lasnamäe. Kuid see on kõigest pool tõde. Teine pool tõde seisneb selles, et ka hilisemad suured reformid (omandireform, erastamine, kõva valuuta, täielik orienteerumine Läände, tasakaalus riigieelarve, NATOsse ja Euroopa Liitu pürgimine jpm) teostati sama eesmärki silmas pidades. Mälestus nõukogudeaegsest lämbumistundest oli veel erk, tolleaegsed otsustajad ei pidanud ei üksteisele ega rahvale pidevalt korrutama, et kõik see – isegi iseseisva riigi taastamine – on lõpuks üksnes abinõu peaeesmärgi saavutamiseks, milleks oli rahva püsimine. Ja mitte üksnes püsimine, vaid püsimine peremehena omal maal, kes sätestab korra, kuidas siin elatakse, ollakse või mis keeles räägitakse. Olles selle juures maksimaalselt tsiviliseeritud ja mõistev rahvusvähemuste suhtes.

Kuid aeg möödus ja taastamisajastu triviaalsused hakkasid märkamatult ununema. Peale kasvas uus põlvkond, kes võib-olla enam ei teadnudki, miks öölaulupidudele koguneti. Küll aga jäid põlvkonna tegusamatele liikmetele meelde mõned märksõnad: tuleb olla avatud ja uuenduslik, tuleb vaadata Läände, tuleb minema pühkida kopitanud stagnandid. Siis saab ministriks, siis saab isegi peaministriks. Et sinna jõuda, tuleb olla osav poliittehnoloog, hea organiseerija, läbinägelik mainekujundaja.

Kõike seda nüüd püüeldaksegi. Siiras teadmatuses, et Laar hakkas peaministriks mingil eesmärgil ja nimelt selleks, et juhtida Eestit niisuguse seisundi poole, mis tagaks rahva püsimise, mitte lihtsalt selleks, et peaministriks hakata. Läände vaatamisega on sama lugu. Laari-aegne Isamaa ei vaadanud Läände mitte sellepärast, et üks ilmakaar oleks teistest parem, vaid sellepärast, et Lääs kaitses läänelikke väärtusi. Aga kui Lääs ise oma traditsioonilisi väärtusi jalge alla hakkab trampima, nagu vihakõneseadused jmt märgid näitavad, siis on meie asi neid väärtusi kaitsma asuda, mitte Läänt papagoilikult matkida. Läänt tasub matkida vaid sel määral, kui Lääs ise oma väärtusi järgib. Selline hoiak nõuab teatud kriitikameelt ja paindlikkust.

Oponent võiks öelda, et rahvuslus on just selline kivinenud dogma nagu masinlik läände vahtimine ja et kui peame kriitilised olema Lääne suhtes, siis ammugi rahvusluse suhtes. Kuid see vastab tõele üksnes pisut. Loomulikult peavad rahvustunded ja eriti nende avaldused ajaga kaasas käima. Praegu me ei korralda keeleloitse ega õhka „eestlane olla on uhke ja hää“, kuid see ei tähenda, et meie tahtmine või täpsemalt öeldes vajadus eestlane olla oleks kadunud. Me lihtsalt ei märka seda, nagu too idamaa mõttetark, kes leidis, et kuu on tähtsam kui päike – sest kuu paistab siis, kui on pime, päike aga siis, kui on niigi valge.

Rahvusega on sama lugu, me tarbime oma kultuurivälja sama märkamatult kui päevavalgust või õhku. Ka kõige rahvusjahedamad uuendajad teevad seda pidevalt, isegi magades – see ei ole nali – , töödeldes laekuvat infot nende teadmiste, hoiakute, meemide jms tööriistade abil, mille neile on andnud kasvukeskkond, eesti kultuuriväli. Nad suhtlevad kogu oma multikultuursusest hoolimata eeskätt rahvuskaaslastega ja käivad isegi oma rahvast kirumas ikka eestikeelsetel internetikülgedel.

Need asjaolud on esile toodud selgitamaks, miks kasutasin alguses sõnu „kapitaalne arusaamatus“. Näha nn vanas Isamaas üksnes tema uljast ja uuendusmeelset vormi, unustades sisu – rahvuse – on kahetsusväärne arusaamatus. Ilma sisuta vorm ei püsi, seda on üks hingusele läinud erakond juba tõestanud. Isamaa on kas rahvuslik erakond – uuenduslik majanduses, alalhoidlik kultuuris ja kõige enne väljas eestlaste püsimise eest – või ei ole teda olemas. Kui Isamaa peaks üle võtma jõud, kes rahva püsimisest ei hooli, siis lakkab see erakond olemast. Siis muidugi tuleb asutada uus, et mõistlikel inimestel oleks, keda valida.

Ilmunud portaalis Eesti Uudised 16. aprillil 2021

 

Natsismist, konservatismist ja liberalismi viletsusest

23/03/2019

 

Pole üllatav, kui ühiskond lööb aeg-ajalt keskmisest ägedamalt pulbitsema. See tähistab olukorda, milleni jõudmisel on sootsiumi arengu evolutsiooniline sujuvus langenud allapoole teatavat taluvuspiiri. Sellest ka Rein Raua ja Ahto Lobjaka innustunud seisukohavõtud, milles leidub nutikaid tähelepanekuid, kuid mis paraku juhivad lugejat siiski eksiteele.

Alustada tuleb arengust kui sellisest. Lobjakas lähtub arengukäsitlusest, mis on põhikoelt hegellik. Välisest sujuvusest hoolimata on liberalismi ja Hegeli arenguprintsiipide ühendamise katse aga eos nurjumisele määratud. «Liberalism on oma algolemuses mõttetu,» ütleb Lyotard. Sellegipoolest, kui panna tähele de Selby mõttetera,2 ei ole algolemuses mõttetu mitte liberalism ise, vaid selle kokkuvarisemine.

Kas mõttekas mõttetus või mõttetu mõttekus

Olukorra päästmiseks on esitatud mitu subliberaalsusteooriat, mis püüavad liberaalsust asetada metatasandile, nii et hävitavad argumendid absurdi kohta ei puudutaks liberalismi ennast. Kuid see on tegelikult mööda hiilimine märksa ilmsemast vastusest, milleks on konservatism. Lyotard kasutabki absurdi ja seega ka mõttetuse tähistamiseks terminit «pahupidipööratud solipsism». Paljud uurijad on veenvalt näidanud, et sellel mõttevoolul on tugevad seosed Susan Sontagi ideedega.

Kui näiteks Rein Raua kirjutiste iseloomulik joon on see, et neis tõstetakse esile autori ja lugeja vastastikmõju kumulatiivset ja ühtlasi tähendust loovat efekti, siis Lobjakas viljeleb tugeva visionääri kultust, mis tugineb kultuurilisele objektivismile. Ja kui kultuuriline objektivism osutub vettpidavaks, on meil Lobjaka kirjutiste näol tegu mütopoeetilise marksismiga.

Seega väidab pahupidiste solipsistide leer, et narratiiv on masside looming, aga seda vaid juhul, kui reaalsus on võrdne keelega ja keel reaalsusega. Raua eksperiment otsese valetamisega Roger Scrutoni aadressil sumbub aga tüüpiliseks Verfremdungseffekt’iks.3 Pealiskaudne analüütik võiks tõdeda, et Raud ongi stalinist, kuid see oleks vaid osa tõest.

«Ühiskond on osa loomemajandusest,» sedastab Lacan ja selles on oma tõde, ent kui võtta arvesse Parry tähelepanekut,4 ei ole see mitte niivõrd ühiskond ise, mis on osa loomemajandusest, vaid pigem ühiskonna absurdsus ja selle ülejäänud olulised jooned. Bataille soovitab liberaalsuse lahtimõtestamisel kasutada nihilismi. Hubbard seevastu kinnitab kategooriliselt5, et meil on valida vaid konservatismi ja konservatismi vahel. Mis näitab kujukalt, et nii Raud oma vastastikmõjuga kui ka Lobjakas oma mütopoeetikaga on lõpuks ikkagi eksiteele sattunud.

Lõpuks ei ole konservatismi/liberaalsuse dihhotoomia vaid puhtakadeemiline mõttemäng. Sellel on väga konkreetsed väljundid igapäevaelus, eeskätt meie riigi poliitilistes tõmblustes, mis oma konnatiigilikkuse juures järgivad samu parameetreid kui kõige suuremate ühiskondade võimumängud. Foucault’ võimusuhete käsitlust analüüsides kerkib meie ette aga dilemma: kas nõustuda nihilismiga või jõuda järeldusele, et autori eesmärk on täiuslik vorm. Sees/väljas-erisus, mis on kesksel kohal Rushdie teoses «Maapind tema jalge all» on selgesti äratuntav ka tema «Kesköö lastes». Roger Scru ton seevastu demonstreerib oma raamatus «Kuidas olla konservatiiv» kujukalt, et nimetatud erisuse üle diskuteerimine on lihtsalt ajaraiskamine ja Rein Raua mõtteavaldused rassismi teemadel omavad terve mõistusega ühisosa, mis võrdub nulliga. Nii et mingis mõttes kasutab pahupidi solipsistide leer oma pahupidi solipsismi ka liberalismi kahtluse alla seadmiseks.

Lobjakas, Raud ja nihilism

On olemas mitu üldtunnustatud teooriat kapitalismieelse sõnakasutuse puudulikkusest ja selle pinnalt võrsunud vastuoludest. Ei Raud ega Lobjakas puuduta neist ühtki, samuti ei tee seda nende ideedega tavaliselt unisoonis olevad Aro Velmet ja Tõnis Saarts. Ent ometi oleks see vältimatult vajalik, sest arutelu viimases faasis tuleb meil valida pahupidise solipsismi – ühtlasi Susan Sontagi – ja dekonstruktivistliku paradigmaatilise diskursuse vahel. Humphrey6 seisukoht on osalt kattuv: meil on valida Sontagi ja Guy Debordi kirjeldatud olukorra vahel. Seevastu dekonstrueerib Rushdie oma «Saatanlikes värssides» postmodernistliku marksismi eriliste jõupingutusteta, sattumata vastuollu konservatismi kui põhijoontes iseennast tõestava õpetuse üldise loogikaga.

Sontagi kriitikud kontekstualiseerivad subjekti viisil, mis hõlmab reaalsust kui sellist. Enamik uurijaid on üksmeelel, et selle meetodi implitsiitseks tulemiks on tees konservatismi primaarsusest liberalismi suhtes. Loomulikult püüavad nii Raud kui ka Lobjakas sellest tõigast – koos lugejaga – mööda vaadata. Ent piisab vaid põgusast tutvumisest la Fournier’ analüüsiga pahupidise solipsismi atribuutika immanentsetest kvaliteetidest7, et see katse luhtunuks tunnistada. Konservatismi ja liberalismi binaarsus ei ole võrreldav positiivse ja negatiivse kui teineteist välistavate vastandite dihhotoomiaga; pigem on siin tegu mäe ja hiire kongiktiga – või siis juba pigem «kongiktiga», mis toob kvalitatiivse erinevuse paremini esile. Üldiselt võib la Fournier’ analüüsi seda osa nimetada kontseptuaalse realismi kriitikaks.

Liberalism kui nihkes nihilism

Sartre on öelnud: «Konservatiivsuses on süüdi ühiskond», ja sellega võib muidugi nõustuda. Ent mitte sel viisil kui Raud või ammugi kui Lobjakas. Lobjakas näeb Sartre’i jälgedes siin ühiskonna süüd sõna otseses mõttes, kuid seda võib mõista ka metafoorina. Ühiskond sünnitab konservatiivsuse. Tuleb tunnistada, et selles valdkonnas liigub Raud märksa ettevaatlikumalt. Muidugi ei ole tarvis kalduda ka teise äärmusse nagu Dietrich, kelle järgi pole süüdi mitte niivõrd ühiskond kui selline, vaid pigem ühiskonna produtseeritav ja «oldav» absurd.8

Isegi Derrida kasutab dekonstruktiivset strukturalismi konservatiivsuse dekonstrueerimiseks ja modiitseerimiseks. Järelikult, kui konservatismi/liberaalsuse erisuses, nagu see on esile tõstetud eespool, on olemas ratsionaalne tuum, siis tuleb meil valida Rein Raua tähenduste pöörise ja platooniliste eidos’te vahel, mis eelnevad sõnale. Valik ei tekita loogiliselt mõtlevale inimesele õnneks raskusi.

Kui siit omakorda järeldada, et Lobjaka enda kirjutised ei ole oma süvaolemuses liberaalsed, siis tasub ühtlasi meenutada Hubbardi konstateeringut, et Rushdie teosed ei ole postmodernistlikud.9 Rushdie kvaliitseerub neoromantikuks ja Lobjakas neokonservatiiviks, et mitte öelda pseudokreatsionistiks. Mis on üllatav vaid esmapilgul; selles veendumiseks on piisav, kui olla kursis vaid mõne üldiselt aktsepteeritud uurija seisukohtadega, nagu Tilton, Parry või Hubbard.10 Lühidalt kokku võttes tähendab pseudokreatsionism õpetust, mille järgi inimeste eellaste areng katkes järsult umbes 200 000 aasta eest, mil jumal lõi inimese (uuesti), mistõttu inimesel puudub igasugune seos bioloogia, loomariigi ja loodusega. Muuseas esindab sama seisukohta järjekindlalt ka Rein Raud, rõhutades kultuuri autonoomset loomust ja nähes tähenduste sündi üksnes tähendustest. Seega võime inimese taas loonud jumala kõrvale asetada ka Igavese Pesumasina, milles üksteist ja iseennast muutes pöörlevad tähendused, omamata kontakti välise tegelikkusega.

Pääsetee näikse peituvat liberaalsuses, kuid tegelikult on asi vastupidi. Jah, me võime möönda, et Stone’i töödes püütakse liberaalsusele jätta sümboolne pääsemisvõimalus, seda just võrdluse kaudu dialektilise seksuaalsusega. Scuglia nihilismikriitika käsitleb seevastu peaasjalikult mütoeepilise reaalsuse teemat ning liberalismi kohta, eriti aga neoliberalismi kohta seetõttu palju ei ütle. Ent ka Stone’i väidetav pääsetee osutub lähemal vaatlusel illusoorseks. Liberalism ei tõuse arutluse üheski etapis võrdväärsena – seda eriti regeksioonivõime poolest – konservatismi kõrvale ja dekonstruktsiooni fookus asetub hoopis mujale: subjekt kontekstualiseeritakse nihilismis, mis hõlmab kunsti kui totaalsuse. Vastuolu Teisega osutub ühtlasi vastuoluks iseendaga. Ja siit järgneb, et neokonstruktivistliku narratiivi eelduseks on postulaat, et kunsti eesmärk on ja peab olema kapitalismi kukutamine.

Lobjaka viletsus ja Raua lõplikkus

Mida öelda kokkuvõtteks? On kahtlemata hea, kui isegi nüüdisilosooiaga mitte kõige paremini kursis olevad isikud üritavad sõna sekka öelda fundamentaalsete ontoloogiaprobleemide uurimisse igapäevaelu kontekstis. See lisab arutellu omajagu värskust, ehkki ka amatöörlikkuse hõngu. Viimane ei pruugi tingimata avalduda tuntud uurijate viimaste saavutuste eiramises, see võib ilmneda ka amatöörlikus lähtekohas, vastuollu sattumises elementaarsustega. Liberalism saab ennast teostada vaid millegi suhtes, erinevalt konservatismist. Primitiivselt väljendudes: selleks et Lobjakas saaks olemas olla, peab kõigepealt olema Vooglaid. Vooglaid seevastu võib eksisteerida ka ilma Lobjakata, ehkki Floyanti reeglit silmas pidades mitte eriti kaua. Krattenbuschi mõtteid teatava vabadusega edasi arendades võiks Lobjakat võrrelda kannuskiivitajaga, kes nokib krokodilli (Vooglaiu) hammaste vahelt lihatükke ja hoiab krokodilli hambad sellega korras.

Seevastu Rein Raua olemasolu või olematus on kirjeldatud situatsiooni seisukohalt täiuslikult irrelevantne. See on kõige heasoovlikum mõeldav paralleel ja võiks käia liberaalsuse kohta tervikuna. Äärmusliku liberalismi suhtes aga ei pruugi me nii heasoovlikud olla. Ja siin võiks taas viidata Rein Raua demokraatiatrakteeringule, mille nurgakiviks on veendumus, et arvaku valijaskond mida tahes, lõpuks tuleb teha nii, nagu arvab Raud. Mõttevool, mis kuulutab erandi reegliks ja Euroopa kultuuri põhiolemuseks iseenese eituse, on toksiliselt parasiitlik. Nagu oletas oma uurimustes juba Vittore Sandaletti ja lõplikult tõestas mahukate välitöödega Konrad Kara-Tyrk. Millest tulenevalt tahaks lõpetada poeetilise noodiga ja väljendada lootust, et kunagi hakatakse 21. sajandi teise aastakümne lõppu nimetama hiliseks rauaajaks.

 

 

1 Üldine teoreetiline taust vt: http://www.elsewhere.org/journal/pomo/? fbclid=IwAR2J2BuA4znD0Gge0FRP5XAUBIjKaBcFpXmWeL5Q_xWPD-5Y4huGhtFVBkM

2 de Selby, I. ed. (1991) Cultural objectivism and nihilism. O’Reilly & Associates

3 https://web.archive.org/web/20120213200504/http://www.salisburyreview.co.uk/Ray_Honeyfor d.html. Rein Raud nimetab seda kirjutist rassistlikuks, asetudes sellega ühele tasemele varauusaegsete nõiapõletajatega.

4 Parry, A. C. U. (1983) Neosemioticist Narratives: Nihilism, the cultural paradigm of expression and libertarianism. University of Illinois Press

5 Hubbard, N. A. ed. (1990) Nihilism and cultural objectivism. And/Or Press

6 Humphrey, L. (1982) Deconstructing Socialist realism: Nihilism in the works of Mapplethorpe. Cambridge University Press

7 la Fournier, Z. D. N. ed. (1991) Cultural objectivism in the works of Rushdie. University of California Press

8 Dietrich, I. G. (1980) The Paradigm of Class: Nihilism, libertarianism and the subtextual paradigm of context. University of North Carolina Press

9 Hubbard, Y. ed. (1993) Cultural objectivism and nihilism. And/Or Press

10 Tilton, G. R. (1972) Reassessing Social realism: Nihilism in the works of Stone. Panic Button Books; Scuglia, W. (1989) The Paradigm of Sexual identity: Cultural objectivism and nihilism. University of Illinois Press; Parry, F. N. Z. ed. (1998) Nihilism in the works of Eco. O’Reilly & Associates; Hubbard, G. (1973) Reading Debord: Cultural objectivism in the works of Gibson. Loompanics. Vrd ka Greedence Clearwater Revivali tuntud pala «Eve, kas sa oled kunagi Reinu näinud?»

 

Ilmunud Postimehes 23. märtsil 2019