See väike Eesti Ühiskond
Lauri Vahtre

Kaitsetahtest ja täis kõhust

15/02/2015
Jaga

 

ARMASTUS LEIVA EEST?

Laialt levinud arusaama kohaselt ei peaks vaesuspiiril rügav inimene oma riigist eriti hoolima, ammugi tema eest sõdima. See väide on kõlanud praeguseski valimisvõitluses: „Mis kaitsetahtest te räägite, kui Eestis elab nii-ja-nii mitu tuhat inimest allpool vaesuspiiri ja nii-ja-nii mitu tuhat last nälgib?“ Väide on nii tuttavlik, et isegi ekspert liigitab selle pikemalt mõtlemata efektseks ja sisukaks. Kuid kas õigusega?

Vaatame ajalukku. Kesk- ja uusajal ei arvanud keegi, et vaesus patriotismi või lojaalsust segama peaks. Vaene mees John läks, sõdis ja suri nurisemata „hea kuninga George’i eest“ ega küsinud, mida hea kuningas George tema heaks õigupoolest teinud on (peale kasina sõduripalga ja prii rõivastuse). Selline tingimusteta truudus kandus valitsejalt järk-järgult üle maale ja rahvale. 19. sajandi keskel luuletas J. V. Jannsen soomlaste viisile eestikeelsed sõnad, mis kummardavad maani isamaa ees: „… sind tänan mina alati ja jään sul truu’iks surmani…“ ega nõua vastutasuks ei pensione, toetusi, väärikat sissetulekut ega tulumaksuvaba miinimumi.

Uusaja lõpul ja 20. sajandil olukord muutus. Sotsiaalse õigluse ideed levisid jõudsalt, järjest enam kinnistus arusaam, et inimesel peaks olema käegakatsutav põhjus, miks oma maad kaitsta ja vajadusel tema eest surra. Ehk teisisõnu: kapitalismi kriitika varjus võttis kuju purukapitalistlik – õieti küll primitiivkapitalistlik – arusaam, et kõik on ostetav ja müüdav, kaasa arvatud isamaa-armastus. Sina mulle leiba-võid, mina sulle higi-verd. Marksism pani sellele hoiakule krooni pähe, formuleerides kibestunud väite, et proletaarlasel polegi isamaad. See väide on üheks tõendiks paljude seast, et marksism põhineb ekslikul inimesepildil.

Kuid 20. sajandi algul olid vasakpoolsed ideed Lääne kultuurimaailmas sellegipoolest domineerivad ja ka hiljem mõjukad. Ülemaailmset proletaarset revolutsiooni siiski ei tulnud ja kommunistide kiuste jäi miljonitele proletaarlastele isamaa alles. Kommunistliku doktriini kohaselt täiesti ebaloogiliselt, valesti. Doktriini kohaselt oleks Eesti tööliskond pidanud 1924. aastal kodanliku valitsuse mängeldes kukutama, aga ei mõelnudki. Loomulikult tegid doktrinäärid järelduse, et Eesti töörahvas mõtleb ja käitub valesti, ning neile ei torganud pähe mõtet, et vale on hoopis doktriin.

Kuid nõnda see ometi oli ja põhjus on ära sõnastatud juba kahe tuhande aasta eest: inimene ei ela üksnes leivast.

 

ISAMAA HINGEPÕHJAS

See tarkus, mis on Marxi postulaadist umbes sama palju õigem kui vanem, avaldub tänases Eestiski. Avaliku arvamuse küsitlused ei näita, nagu oleks isamaaline vaim sõltuvuses palganumbrist.

Tõsi, vasakpoolsed erakonnad püüavad seda tõika iga hinna eest väärata, sugereerides inimestele, et neile on kohutaval kombel liiga tehtud ja seetõttu ei ole normaalne Eesti riigi kaitseks vaeva näha ega relva haarata. Ilmselt on eesmärgiks panna inimesi oma loomulikke ja igati õilsaid rahvustundeid häbenema. Intellektuaalide puhul seetõttu, et intellektuaal justkui peaks olema pahempoolne – huvitav küll, mis põhjusel? – madalapalgaliste puhul seetõttu, et keegi on tema leiva pealt või ära varastanud.

Ent nagu öeldud, murrab inimeste olemuslik inimlikkus ideoloogilistest sirmidest läbi ja purjus peaga tunnistab isegi paadunud postmodernist, et „tead, ma südamepõhjas olen ikka patrioot“. Kui see nii ei oleks, siis ei peaks me ka laulupidusid – vähemasti mitte selliseid. Ent me peame, lastes häbelikult paista oma paremal poolel. Kusjuures pärast pidu võib ajakirjandusest alati leida kas pilkliku või vabandava alatooniga tekste stiilis „noh-näh, sai pisut müratud“. Sekka ka mõni tigedam nende sulest, kes siiamaani keelduvad mõistmast, et Marx eksis ja on endiselt valmis suure osa rahvast rahvavaenlasteks tembeldama ning hävitama. Arvates ja väites ise, et nad võitlevad sallimatuse eest ja vägivalla vastu, mis on eriti kummaline.

Meeldigu see mõnele või mitte, kuid eestlaste kaitsetahe on praegu nii kõrge, kui üks kaitsetahe üldse olla saab. Tõsi, tibusid loetakse sügisel ja kaitsetahet mõõdetakse sõjas. Kuid seniks peame läbi ajama nende andmetega, mis meil on. Ja pole mingit põhjust arvata, et see magus sõna „vabadus“ inimestele üldse midagi ei tähenda. Tähendab küll.

 

KUID LEIVAST IKKA KA

Eelnevaga pole tahetud põrmugi öelda, et majandusel või rahva elujärjel puudub kaitsetahte ja kaitsevõimega igasugune seos. Seos on kahtlemata olemas, kuid keerulisem kui marksistlik „sina mulle käkki, mina sulle pekki“-maailmapilt.

Selleks tuleb meenutada, millistest niitidest on õieti kokku põimitud isamaa-armastus ja kaitsetahe. Võimatu oleks neid ammendavalt üles lugeda – armastus Eesti maastike ja keele vastu, tuttavad hääled ja lõhnad, ühine kultuurivaramu, naljad, ütlemised, hoiakud, mälestused ja nõnda aina edasi –, kuid neil on üks ühine joon, mida võib nimetada seotuseks või sidemeks. Palun väga, Koidula kombel lillesidemeks. Inimene peab tundma kõigepealt enda sidet Eesti maa ja eesti rahvaga, et temas saaks olla mingeid isamaalisi tundeid ning valmisolekut midagi teha. Ja majandus on üks põhilistest süsteemidest (kultuuriliste kõrval), mis inimesed rahvaks seob.

See ei tähenda, et me peaksime kõik töötama üksteisele kuuluvates ettevõtetes ja ostma ainult üksteise toodetud kikilipse. Kuid see tähendab, et meie majandus peaks normaalselt funktsioneerides hoidma ühiskonda koos nagu süda ja vereringe. Kui mingi osa ühiskonnast jääb täiesti vaeseks, siis on see nagu ilma vereta jäänud jäse, mis kärbub ega võta enam osa organismi tegevusest; ka mitte selle kaitsest. Ning seda mitte põhjusel, et ta enam ei taha, vaid et ta enam ei suuda.

Järelikult on vaesemate aitamisele suunatud ettepanekutel tõepoolest riigikaitseline mõõde olemas, kuid mitte ostu-müügi tehinguna. Et ennast kaitsta, peab iga organism olema ennekõike terve, ja sama kehtib ka rahva kui terviku kohta. Kõik ei pea olema rikkad, kõik ei pea olema professorid, kõik ei pea olema ilusad – kuid ükski ühiskonna „jäse“ ei tohiks olla kärbunud, üksinda, unustatud.

Ja seda mitte ainult materiaalses mõttes. Side inimeste vahel pole mitte ainult majanduslik, vaid ka vaimne ja emotsionaalne. Lõpuks on see lihtsalt kristlik – aidata hädasolijat. Siit võrsub üks teine side, mis pole mõõdetav ei sentides ega meetrites.

Sest, uskuge mind, isamaa-armastus on ikkagi sama ilus tunne kui mistahes muu armastus.

 

 

Ilmunud Õhtulehes 15. veebruaril 2015

 

 

Sarnased postitused

Mälu koorem

29/02/2020

 

See võib ajaloolase ja ühtlasi ajalooga leiba teeniva inimese suust üllatavalt kõlada, kuid mälu, nii vajalik kui ta on, on ühtlasi ka koorem. Me peame üleval mälu instituute, me hindame ja hoiame mälestusi – kõik see on vältimatult vajalik, sest nagu vana tarkus ütleb: teadmata, kust sa tuled, pole sul aimu, kuhu sa lähed või minema peaksid, ent sellegipoolest võib mälu olla ühtlasi nuhtluseks.

Mälu on lai mõiste. Sotsiaalsel tasandil tuleb eristada vähemalt kaht mälu. Üks on elav, folkloorne mälu. See vormib kunagised reaalsed julmurid peninukkideks ja koerakoonlasteks ning kannab edasi mälestust „vanast heast Rootsi ajast“. Kui tuua vaid mõni näide. Sellel mälul on omadus lõpuks kustuda. Teine on aga kirjalik ja jääb selleks, mis ta on, pakkudes sajandist sajandisse samu algandmeid näiteks sellest, kuidas Lembitu 1217. aastal eestlaste ühismaleva kokku kutsus või kuidas vaprad tallinlased 1577. aastal Ivan Julma vägedele vastu panid. Kui taas tuua vaid mõni näide. Ja nagu arvata võib, leidub ka mitmesuguseid vahevariante, mille puhul on raske selgeks teha, kui palju need tuginevad elus pärimusele (n-ö vanaisa-vanaema vanapõlve juttudele), kuipalju kirjalikest allikatest nii- ja naapidi välja kiiranud teadmistele. Sellise segamälu näiteks võib tuua baltisakslaste teadmise, et nad on meie maa kunagi vallutanud, Euroopaks teinud ja seda sajandeid barbaarse Ida vastu kaitsnud. Või ka eestlaste paralleelse teadmise, et kunagi oldi selle maa peremehed. Perekonnapärimused põimuvad ikka päevikutesse kirjapanduga.

Nagu öeldud, toimub elava mälu siseselt mäluainese pidev muutumine ja töötlemine. Kultuuriväli otsekui seediks oma mälestusi. Esmane, üsna faktitruu mälupilt või tekst moondub muinasjutuliseks, loogika hajub, vastuolud on lubatud, kuni muinasjutt on tõesti vaid muinasjutt ja selle seost päriselt toimunuga võib vaid aimata. Kõige lõpuks muinasjutt ununeb, et anda maad uutele, sest aeg sünnitab lugusid juurde ja ühegi muinasjutuvestja mälu pole päris lõputu.

Miks aga kultuuriväli üldse peab mälestusi n-ö seedima? Lihtsal põhjusel: aeg muutub ja meie muutume, mistõttu mingi aja möödudes mõni mälestus oma algkujul enam valitsevasse mõttemaailma hästi ei sobi, ta on võõraks muutunud. Nii riietatakse kauge mineviku tegelased uuematesse rõivastesse ja varustatakse värskemate riistade ning hoiakutega. Keskaegsetel maalidel on Jeesusega seotud episoodid asetatud maalikunstniku kaasaega. Sest nii on lihtsam lugu mõista ja selle tegelastega samastuda. Ent on veel midagi, nimelt meie vajadus uskuda imesid ja üleloomulikkust. On rusikareegel, et folkloriseerumine kasvatab lugudele külge maagiat, nõiduslikke olendeid ja lahendusi. Sisalikele kasvavad tiivad ja nad hakkavad tuld purskama, ilmuvad haldjad võlukepiga, et moondada kõrvits tõllaks, üle lava lipsavad päkapikud. Lugudest saavad müüdid.

Lühidalt: sotsiaalne mälu töötleb liiga värskeid, proosalisi ja liiga teravate nurkadega mälestusi pidevalt millekski maitsvamaks, erutavamaks ja lohutavamaks. Ilmselt on selle taga inimlik vajadus. Mida aga teha mälestustega, mis on kirja pandud, filmilindile või videosse võetud ja millele päkapikke või uutele aegadele sobilikku ideoloogiat nii kergesti külge ei monteeri? Pluss jätkuprobleem: mida teha juba valmis müütide ja muinasjuttudega, mis on paika loksunud saja või mitmesaja aasta taguste väärtushinnangute järgi, need aga on täna aegunuks ja „toksiliseks“ kuulutatud? Mida teha meesšovinismist ja vägivallast pakatavate muinasjuttudega vendade Grimmide sulest? Mida teha ajaloolise tõsiasjaga, et enamik mineviku suurmehi olid kõigepealt mehed, mis on ränk viga, teiseks lastepeksjad, kolmandaks ahistajad (ja nii edasi)?

Selliste müütide ja mälestustega on tänane Lääne tsivilisatsioon hädas nagu lits lapsega. (Milline vulgaarne väljend! Kasutasin seda meelega, meenutamaks, et ka keel on „toksilist“ ainest täis: on juudi jõulupuu, on neegri musi, on vene värk, üks ebakorrektsem kui teine.) Nagu öeldud, ennevanasti oli võimalus lihtsalt unustada ja unustatigi. Unustati vanad jumalad ja teeniti uusi, unustati väga vanad pealikud ja mäletati lihtsalt vanu, kuni needki väga vanadena unustusehõlma vajusid. Kultuur peab mäletama, aga mitte lõputult, sest vastasel korral saab seni teed näidanud mälust hoopis koorem ja eksitaja. Pole mõeldav, et vanainimesed pajataksid lastele õpetliku ivaga muinaslugusid, kui see õpetlik iva on uute väärtushinnangute valguses aegunud või suisa ekslik. Näiteks aktiivset eluhoiakut propageerivas ühiskonnas unustatakse lood, mis kiidavad malbet alistumist, autoriteetidele allumist nõudvas ühiskonnas aga lood, mis ülistavad mässajat. Muidugi on ka võimalus lugu ümber mõtestada, muuta moraal vastupidiseks. Nii juhtus näiteks taevast alla kukkunud Ikarosega, kes kreeklaste jaoks oli alp tõusik, hilisema Lääne tsivilisatsiooni silmis aga õilis märter, sinilinnu püüdja.

Sellised vangerdused olid võimalikud kultuuriväljal, kus kirjalik mälu puudus või oli kõrvalise tähendusega. Kreeklased olid küll kirjakultuursed, kuid fotokogusid ega videoarhiive polnud neilgi. See muutis mäluainese folkloriseerumise ja lugude ümbermõtestamise hõlpsamaks.

Kuid fotokogud ja videoarhiivid, rääkimata kõikvõimsast Google’ist, on olemas meil. Meie raamatukogud on täis tekste, mis ei muutu või mille muutmine on raske ja kohati ka piinlik. Rootslased võivad ju jagu saada Pipi Pikksuka isast kui neegrikuningast ja inglased võivad ümber nimetada Agatha Christie kuulsa krimiloo pealkirja ning põhikujundi, kuid tervet kirjandus-, filmi- ja luuleklassikat läbi rehitseda ning moodsale liberalismile vastumeelsest umbrohust puhastada pole lihtsalt võimalik. See töö oleks hullem kui Augeiase tallide puhastamine. Mõelgem näiteks, mida õieti peale hakata Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusega“? Tegemist on räige meesšovinismiga, mida ei kõrvalda ühegi redaktsiooniga, siis tuleks juba terve lugu ümber teha. Või kujutlegem hetkeks ette, kuidas võiks kõlada Õie-Helbe Lumelille bakalaureusetöö „Soorollidest ja teistest ühiskondlikest stereotüüpidest Oskar Lutsu „Kevades“.“

Aga, tõepoolest, kujutlegem. Mis selgub? Selgub, et „Kevade“ on täis vägivalda (Teele tantsimarebimine, Kuslapi tagakiusamine, kõrvakiil Lestale, kaklused saksa poistega jpm), teos propageerib alkoholi (joodik Lible on positiivne tegelane, Tootsi veinivargus pigem vägitükk kui kuritegu), rassismi (Tootsi märkus oma nime kohta: „justkui juut ole“) ja ristiusku (kirikustseen), soosivalt kirjeldatakse ka ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust (Imeliku ja Kuslapi suhted), samal ajal aga kujutatakse pilkavalt eesrindlikke, madalast rahvuslikust piiratusest kõrgemal seisvaid tegelasi (perekond Kiir, kes mingil juhul ei soovi lapsele eesti nime). Teose väheste positiivsete külgedena oskab Õie-Helbe Lumelill esile tõsta vaid laste vähesuse peategelaste perekondades (lastest loobumine vähendab Eesti CO2-jalajälge) ja episoodi, kus Arno Tali Saare talu sulase raha eest Jüri Kuslapile saia ostab (mis vastab sotsiaaldemokraatlikule arusaamale hoolivusest). Kuid need üksikud helged momendid ei muuda tõsiasja, et tervikuna on „Kevade“ pelutav, kuri, tagurlik ja vägivaldne tekst, endisaegade vaimupimeduse monument.

Kui juba üks tekst on nii läbinisti lootusetu, siis mida teha tuhandete ja sadade tuhandetega? Üks võimalus oleks käituda nii nagu ennevanasti ja valetada, vabandust, ümber mõtestada. Sõeluda välja tähtsamad tekstid ja kirjutada/filmida neist korrektsed uusversioonid. Muide, filmivallas ongi see juba tavaline, sest raamatu mõtet moonutava filmi tegemine on aktsepteeritud ja isegi kiiduväärne. Võetakse mõni kreeka müüt ja tehakse sellest film, mille põhisisuks on võitlus naiste õiguste eest ja tegelaskonnas peab tingimata olema neeger. Võetakse „Kolm musketäri“ ja tehase sellest mõttetu palagan, mida 17. sajandiga seovad üksnes kostüümid. Miks mitte kirjutada ümber ka romaane? „Kevadestki“ võiks valmida korrektne uusversioon, kus Imelik ja Kuslap ei tule mitte Tõukrest, vaid Pakistanist, õpetaja Laur on taimetoitlane ja kliimaaktivist ning loo finaalis saab Teele koolidirektoriks, Toots ja Tali aga abielluvad.

Ent ikkagi – liiga palju tööd. Järelikult on kõige efektiivsem lahendus – unustada. Unustame vanad tekstid ja ajaloofaktid lihtsalt ära. Kui ei taha ununeda – keelame. Keelame ära tarbetud teadmised. Näiteks teadmise, et Eesti Päästekomitee liikmed olid kõik mehed ja, taga paremaks, puuduvad koguni tõendid, et mõni oleks olnud vähemalt homoseksuaal. Millega seoses tuleks Päästekomitee mäletamine üldse ära keelata. Pole olnud, pole probleemi. Igaks juhuks unustame siis ka Eesti Vabariigi sünni. Kui keelamine ka ei aita, korrigeerime dokumente. Kõige kindlam viis selleks on ebasobivad, poliitiliselt ebakorrektsed, rahvuslikku-rassilist vaenu õhutavad ja diskrimineerimist propageerivad dokumendid igaveseks salastada, aga veel parem – hävitada.

Mälu on koorem, mälu on nuhtlus. Kusjuures tõepoolest on, nagu käesoleva kirjutise algusosas ilma igasuguse irooniata märgitud. Nagu üksikisikutel, nii tuleb ka ühiskondadel ette kogemusi ja teadmisi, mida on targem unustada – nende kogemuste ja teadmiste kõrval, mida tuleb iga hinna eest säilitada. On vaja mäletada ja on vaja unustada, see on tõesti nii. Kuid kirjutise lõpuosa kiskus mõnevõrra irooniliseks, sest mäluga sõdivad elukutselised sallijad pakuvad koomilist vaatepilti, midagi pole teha. Rõhutan seda siinkohal teatud tüüpi arvamusliidrite jaoks, kes muidu aru ei saa.

 

 

Ilmunud Eesti Päevalehes 29. veebruaril 2020