ARMASTUS LEIVA EEST?
Laialt levinud arusaama kohaselt ei peaks vaesuspiiril rügav inimene oma riigist eriti hoolima, ammugi tema eest sõdima. See väide on kõlanud praeguseski valimisvõitluses: „Mis kaitsetahtest te räägite, kui Eestis elab nii-ja-nii mitu tuhat inimest allpool vaesuspiiri ja nii-ja-nii mitu tuhat last nälgib?“ Väide on nii tuttavlik, et isegi ekspert liigitab selle pikemalt mõtlemata efektseks ja sisukaks. Kuid kas õigusega?
Vaatame ajalukku. Kesk- ja uusajal ei arvanud keegi, et vaesus patriotismi või lojaalsust segama peaks. Vaene mees John läks, sõdis ja suri nurisemata „hea kuninga George’i eest“ ega küsinud, mida hea kuningas George tema heaks õigupoolest teinud on (peale kasina sõduripalga ja prii rõivastuse). Selline tingimusteta truudus kandus valitsejalt järk-järgult üle maale ja rahvale. 19. sajandi keskel luuletas J. V. Jannsen soomlaste viisile eestikeelsed sõnad, mis kummardavad maani isamaa ees: „… sind tänan mina alati ja jään sul truu’iks surmani…“ ega nõua vastutasuks ei pensione, toetusi, väärikat sissetulekut ega tulumaksuvaba miinimumi.
Uusaja lõpul ja 20. sajandil olukord muutus. Sotsiaalse õigluse ideed levisid jõudsalt, järjest enam kinnistus arusaam, et inimesel peaks olema käegakatsutav põhjus, miks oma maad kaitsta ja vajadusel tema eest surra. Ehk teisisõnu: kapitalismi kriitika varjus võttis kuju purukapitalistlik – õieti küll primitiivkapitalistlik – arusaam, et kõik on ostetav ja müüdav, kaasa arvatud isamaa-armastus. Sina mulle leiba-võid, mina sulle higi-verd. Marksism pani sellele hoiakule krooni pähe, formuleerides kibestunud väite, et proletaarlasel polegi isamaad. See väide on üheks tõendiks paljude seast, et marksism põhineb ekslikul inimesepildil.
Kuid 20. sajandi algul olid vasakpoolsed ideed Lääne kultuurimaailmas sellegipoolest domineerivad ja ka hiljem mõjukad. Ülemaailmset proletaarset revolutsiooni siiski ei tulnud ja kommunistide kiuste jäi miljonitele proletaarlastele isamaa alles. Kommunistliku doktriini kohaselt täiesti ebaloogiliselt, valesti. Doktriini kohaselt oleks Eesti tööliskond pidanud 1924. aastal kodanliku valitsuse mängeldes kukutama, aga ei mõelnudki. Loomulikult tegid doktrinäärid järelduse, et Eesti töörahvas mõtleb ja käitub valesti, ning neile ei torganud pähe mõtet, et vale on hoopis doktriin.
Kuid nõnda see ometi oli ja põhjus on ära sõnastatud juba kahe tuhande aasta eest: inimene ei ela üksnes leivast.
ISAMAA HINGEPÕHJAS
See tarkus, mis on Marxi postulaadist umbes sama palju õigem kui vanem, avaldub tänases Eestiski. Avaliku arvamuse küsitlused ei näita, nagu oleks isamaaline vaim sõltuvuses palganumbrist.
Tõsi, vasakpoolsed erakonnad püüavad seda tõika iga hinna eest väärata, sugereerides inimestele, et neile on kohutaval kombel liiga tehtud ja seetõttu ei ole normaalne Eesti riigi kaitseks vaeva näha ega relva haarata. Ilmselt on eesmärgiks panna inimesi oma loomulikke ja igati õilsaid rahvustundeid häbenema. Intellektuaalide puhul seetõttu, et intellektuaal justkui peaks olema pahempoolne – huvitav küll, mis põhjusel? – madalapalgaliste puhul seetõttu, et keegi on tema leiva pealt või ära varastanud.
Ent nagu öeldud, murrab inimeste olemuslik inimlikkus ideoloogilistest sirmidest läbi ja purjus peaga tunnistab isegi paadunud postmodernist, et „tead, ma südamepõhjas olen ikka patrioot“. Kui see nii ei oleks, siis ei peaks me ka laulupidusid – vähemasti mitte selliseid. Ent me peame, lastes häbelikult paista oma paremal poolel. Kusjuures pärast pidu võib ajakirjandusest alati leida kas pilkliku või vabandava alatooniga tekste stiilis „noh-näh, sai pisut müratud“. Sekka ka mõni tigedam nende sulest, kes siiamaani keelduvad mõistmast, et Marx eksis ja on endiselt valmis suure osa rahvast rahvavaenlasteks tembeldama ning hävitama. Arvates ja väites ise, et nad võitlevad sallimatuse eest ja vägivalla vastu, mis on eriti kummaline.
Meeldigu see mõnele või mitte, kuid eestlaste kaitsetahe on praegu nii kõrge, kui üks kaitsetahe üldse olla saab. Tõsi, tibusid loetakse sügisel ja kaitsetahet mõõdetakse sõjas. Kuid seniks peame läbi ajama nende andmetega, mis meil on. Ja pole mingit põhjust arvata, et see magus sõna „vabadus“ inimestele üldse midagi ei tähenda. Tähendab küll.
KUID LEIVAST IKKA KA
Eelnevaga pole tahetud põrmugi öelda, et majandusel või rahva elujärjel puudub kaitsetahte ja kaitsevõimega igasugune seos. Seos on kahtlemata olemas, kuid keerulisem kui marksistlik „sina mulle käkki, mina sulle pekki“-maailmapilt.
Selleks tuleb meenutada, millistest niitidest on õieti kokku põimitud isamaa-armastus ja kaitsetahe. Võimatu oleks neid ammendavalt üles lugeda – armastus Eesti maastike ja keele vastu, tuttavad hääled ja lõhnad, ühine kultuurivaramu, naljad, ütlemised, hoiakud, mälestused ja nõnda aina edasi –, kuid neil on üks ühine joon, mida võib nimetada seotuseks või sidemeks. Palun väga, Koidula kombel lillesidemeks. Inimene peab tundma kõigepealt enda sidet Eesti maa ja eesti rahvaga, et temas saaks olla mingeid isamaalisi tundeid ning valmisolekut midagi teha. Ja majandus on üks põhilistest süsteemidest (kultuuriliste kõrval), mis inimesed rahvaks seob.
See ei tähenda, et me peaksime kõik töötama üksteisele kuuluvates ettevõtetes ja ostma ainult üksteise toodetud kikilipse. Kuid see tähendab, et meie majandus peaks normaalselt funktsioneerides hoidma ühiskonda koos nagu süda ja vereringe. Kui mingi osa ühiskonnast jääb täiesti vaeseks, siis on see nagu ilma vereta jäänud jäse, mis kärbub ega võta enam osa organismi tegevusest; ka mitte selle kaitsest. Ning seda mitte põhjusel, et ta enam ei taha, vaid et ta enam ei suuda.
Järelikult on vaesemate aitamisele suunatud ettepanekutel tõepoolest riigikaitseline mõõde olemas, kuid mitte ostu-müügi tehinguna. Et ennast kaitsta, peab iga organism olema ennekõike terve, ja sama kehtib ka rahva kui terviku kohta. Kõik ei pea olema rikkad, kõik ei pea olema professorid, kõik ei pea olema ilusad – kuid ükski ühiskonna „jäse“ ei tohiks olla kärbunud, üksinda, unustatud.
Ja seda mitte ainult materiaalses mõttes. Side inimeste vahel pole mitte ainult majanduslik, vaid ka vaimne ja emotsionaalne. Lõpuks on see lihtsalt kristlik – aidata hädasolijat. Siit võrsub üks teine side, mis pole mõõdetav ei sentides ega meetrites.
Sest, uskuge mind, isamaa-armastus on ikkagi sama ilus tunne kui mistahes muu armastus.
Ilmunud Õhtulehes 15. veebruaril 2015
