1944 ja kaks leppimist

Jaga

Traagiline 1944. aasta on meie ajaloomälus tänini hell, tuikav koht. Ühest küljest kangelaslik, teisalt pika vabadusekaotuse ettekuulutaja. Siit tekivad kiuslikud küsimused: kas 1939. aastal tulnuks vastu hakata? kas eesti mehed sõdisid kõik valel poolel? kas nende vaev ja eneseohverdus oli asjata? Vastata võib mitmeti, kuid üks on selge – meil on vaja leppida esiteks üksteisega ja teiseks oma ajalooga. Pole mõtet halada võimalike eksimuste üle, vaid võtta õppust ja leida halva seest üles hea. Milleks Nüganeni-Kunnase võimas film «1944» ka kõik võimalused avab.

Esimene leppimine – kaks võõrast mundrit. Saksa poolel sõdinute kohta ütles Vello Salo: «Liitlane võis meil vale olla, aga vaenlane oli õige.» Mis justkui mõistaks Punaarmees sõdinud igavesse needusse. Kuid see pole nii. Sest, küsigem endalt ükskord rahulikult – aga Hilter ju oli tarvis kukutada? Kas Nõukogude Liidu sõttaastumine oli Churchillile päästev õlekõrs? Jah, oli. Kas Idarinne oli see faktor, mis aitas lääneliitlastel kõrvaldada Saksa võimu Lääne-Euroopast? Jah, oli.

Palun mitte valesti aru saada. Ma ei väida, et Punaarmee oli vabastaja. Punaarmee ei vabastanud mitte ainsatki jalatäit maad, kuhu astus kirsasaabas. Kõikjal tõi ta ühe vägivallarežiimi asemele teise; mõnel pool, nagu Karjala kannasel, vahetas totalitarism välja koguni demokraatia.

Kuid tõsiasjaks jääb, et Punaarmee tõmbas enda peale jõud, mis oleksid muidu sõdinud läänes inglaste ja ameeriklastega. Milliseks oleks kujunenud Euroopa ajalugu, kui Saksamaa oleks läänes kaks korda tugevam olnud – selle kohta võib igaüks lennukaid teooriaid arendada. Kas laskurkorpuse mehed aitasid kaasa, et Lääne-Euroopa võiks pärast sõda olla vaba ja demokraatlik? Stalinil sellist plaani ei olnud, aga nii see igatahes välja kukkus. Järelikult võrsus nende võitlusest ka midagi head.

Kas öeldust järeldub, et 1944. aastal Sinimägedes ja mujal Eestis Punaarmeele vastu hakanud mehed sõdisid Hitleri impeeriumi püsimise ja natsliku Lääne-Euroopa eest? Kindlasti mitte. 1944. aastal polnud Saksamaa küll kaugeltki murtud, kuid sõja tulemust siiski juba prognoositi ja Sinimägede sangarid sõdisid väga lihtsa eesmärgi nimel: hoida ära Eesti okupeerimine sõja lõppemise hetkeks.

Olles kommunistlikku režiimi kogenud, mõisteti Eestis, et lootus oma riigi taastamisele säilib vaid juhul, kui Punaarmee maad ei valluta, sest kuhu ta korra jõuab, sealt ta ei lahku. See oli kogu loogika ja see oli tol hetkel ka täiesti piisav, et haarata relv ja saata korda vapruse imesid. Sinimägede mehed ei sõdinud selleks, et sõda pikendada või et Saksa koonduslaagrid kauem töötada saaksid. (Muide pandi need pärast Punaarmee sisenemist uuesti tööle, hävitama uue võimu vastaseid – kes polnud kõik kaugeltki natsid –, kuid see on teine teema.) Ei, need mehed sõdisid selle nimel, et Eesti Vabariik taastataks. See ei olnud nii utoopiline eesmärk, kui tagantjärele-targad täna väidavad.

Kas nende meeste võitlus oli sihitu või taunitav? Ei.

Teine leppimine – ajalugu ja meie. 1944. aastal võideldi ennastunustavalt, kuid Punaarmee vallutas siiski Eesti. Ent kas ajalugu sellega lõppes? Ei, sest edasi tulid metsavennad, siis mittesõjaline vastupanu, laulupeod, piiri peal kõndiv kirjandus, dissidendid, püsiv vabadusjanu… ja Eesti Vabariigi taastamine ning viimaste Vene üksuste lahkumine peaaegu päevapealt 50 aastat pärast Sinimägede terasetormi.

Küsigem, kes õieti võitis ja kes kaotas? Ilmselt mitte natsid, aga ilmselt mitte ka kommunistid, sest Eestit ei valitse praegu ei ühed ega teised. Vähe sellest, neid praktiliselt polegi, vaid Eesti on kõigi oma hädade ja puuduste juures vaba maa, mille riigikeel on eesti keel ja lipp sinimustvalge. Kuid see ju ongi see, mida oma südames soovisid nii Saksa mundris sõdinud Karl Tammik kui Nõukogude mundris sõdinud Jüri Jõgi. Nende unistus täitus 47 aastat hiljem, kuid täitus siiski.

Mälestus visast vastupanust 1944. aastal oli üks niitidest, millest põimus eestlaste visa vabadustahe sõja järel. Niisiis ei saa öelda, et see oli asjatu, mõttetu. Nii nagu ka metsavendade vastupanu.

Veidi üllatav, aga me siiski olime selles sõjas võitjate poolel. Lõpuks. See võiks meid lepitada ka 1939. aastal tehtud otsustega. Oleme igatahes õppust võtnud. Ja võiksime II maailmasõja peale vaadata rahulikult, pidades lugu igaühest, kes sõdis oma rahva vabaduse nimel ja suutis ka rasketes olukordades jääda inimeseks.

Ilmunud Postimehes 15. veebruaril 2015

Sarnased postitused
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga