LIIKMED LOGISEVAD
Lõppenud aasta peale mõeldes kipub meenuma Shakespeare’i igihaljas diagnoos: „aeg liigestest on lahti“. Shakespeare’i enda ajastu oli päris kindlasti liigestest lahti. Keskaeg lagunes, uusaeg astus asemele. Katoliikliku ladina-Euroopa vahetas välja rahvusriikide Euroopa. Rüütlid kappasid ajalukku ja viimased musketärid murti Päikesekuninga jalge ette maha.
Aga praegu? Miks need sõnad täna kohased tunduvad? Kas miski laguneb? Ja kui nii, siis mis asemele tuleb?
Õnneks või õnnetuseks me ei tea seda. Suhtun umbusuga kõigisse, kes väidavad teadvat, olgu siis tegemist politoloogi või astroloogiga. Astronoom võib ette ennustada kuu- ja päikesevarjutusi, kuid mitte paleepöördeid Kremlis või kuskil mujal. Kindlalt teame vaid seda, et Venemaa on Vladimir Putini juhtimisel Läänele kinda visanud – väiks öelda, et otse kahe silma vahele. Ukraina territoriaalne terviklikkus oli garanteeritud kõige kindlamate rahvusvaheliste lepetega, mis – nagu selgus – olid Putinile lihtsalt paberilipakad. Ent mis juhtub romaanis või teatrilaval, kui keegi kellelegi kinda viskab? Tavaliselt tekib haudvaikus ja põnevil publik küsib endalt: mis ta nüüd teeb? Kas tõmbab saba jalge vahele? Või lööb rinna ette?
Selle faasi läbisime lõppenud aastal. Lääs ohkis ja oigas, aga korjas kinda üles – aeglaselt ja ägisedes, nagu üks reumahaige vanamees ikka, kuid siiski, ning valis relvad. Mis oli vanamehe õigus, sest relvad valib väljakutsutu. Relvadeks osutusid majandussanktsioonid ja nafta hinna. Pealtnäha hallid ja säratud sõjariistad, kuid toimivad üllatavalt tõhusalt. Juba hallidel aegadel pandi tähele, et kui keegi tahab sõdida, on tal vaja kolme asja: raha, raha ja raha. See tõdemus kerkis detsembris täie tõsidusega Putini ette. Venemaa ressursid on suured, kuid mitte lõputud, ja Läänes seda teatakse.
Siinkohas tekib tahtmatult kiusatus ikkagi ennustama hakata. Või vähemalt mõnd võimalikku arengustsenaariumi arutleda. Putin peaks nägema, et aeg töötab tema kahjuks: kui ta midagi erilist ette ei võta, vajub Venemaa majandus auku (mis võib, aga ei pruugi põhjustada rahutused; viimased võivad, kuid ei pruugi ta kukutada), ja teiseks saab Ukraina lõpuks jagu oma territooriumile rajatud kurioossetest värdriikidest. Lüüasaamine? Rahva armastuse kaotus? Küsimus: mille nimel me surime ja kannatasime?
Aga kui Putin võtab midagi ette? Kahekordistab panused ja viskab teise kinda? Millise? Alustab avalikku ja täiemahulist sõda Ukraina vastu? (Sealjuures muidugi jätkuvalt valetades, kuidas see kõik on vaid enesekaitse ja ukraina rahva päästmine fašismi küüsist.) Ülimalt riskantne otsus, millest hargnevad mitmed võimalikud stsenaariumid. Kaasa arvatud selline, kus Vene sõjavägi pöörab kahuritorud ringi. Või ründab hinge vaakuv impeerium kedagi teist?
Selles punktis on viimane aeg ennustamine lõpetada. Aeg on kahesaja aasta jooksul kokku liimitud liigestest lahti, aga kas see piirdub vaid logisemisega või läheb põhjalikuks lagunemiseks, seda me ikkagi ei tea. Aastat alustades sobiks loota parimat. Lõpuks ei soovi ka Lääs – vähemalt praegu – Venemaad mitte alandada, vaid pakuks meeleldi mõne enam-vähem viisaka taandumistee, kui see vaid vastu võetaks. Mis muidugi tähendaks probleemide lükkamist tulevikku, mis võib olla nii hea kui halb. Sõltub asjaoludest.
MUUTUV MUUTUMATU MAAILM
Aga probleemid kestavad – niipalju võib tuleviku kohta siiski väita – ja seda põhjusel, et nad on väga vanad ja väga visad. Riikide ja rahvaste vahelised pinged ei kao, sest agressiivsus ja erimeelsused ei kao. Üheski riigis ei kao inimesed, kes leiavad, et neile on liiga tehtud, ja see tagab erimeelsused ühiskondade sees. See on kummaline, kahe näoga tõde: ühel pool tegelik ebaõiglus, mida esineb kõikjal (ehkki erineval määral); teisel pool ürginimlik rahulolematus, mis tagab, et ka kõige õiglasemas ühiskonnas tunneb keegi, et talle tehakse liiga. Sel lihtsal põhjusel, et õiglust mõistetakse erinevalt. Ning lisaks sellistele ei kao üheski riigis inimesed, kes leiavad, et nende riigile tehakse liiga, ja see tagab erimeelsused ühiskondade vahel.
Mis puutub Venemaasse, siis kui Venemaa on juba viissada aastat uskunud, et Lääne palavaim soov on Venemaa hävitada, siis oleks naiivne oodata, et seesinane usk lõpeb jäädavalt aastal 2015. Pigem ikka kestab ja sünnitab uut agressiivsust, mille ägedus ei ole üks-üheses sõltuvuses Venemaa majandusliku ja välispoliitilise tugevusega, vaid järgib mingeid omaenda reegleid. Järelikult kehtib edasi ka Eesti tuhandeaastane eluvalem: kas olla Vene agressiooni ohus või Vene agressiooni ohver. Kolmandat võimalust vähemalt praegu silmapiiril ei ole. Seda ohtu saab maandada, aga mitte kaotada.
Mis tähendab, et maailm on küll muutunud, aga teisest küljest pole maailm kuigivõrd muutunud. Vaadakem näiteks Putini või Savisaare propagandavõtteid. Rüütel-hävituslendur-matšo… superman ja Casanova. Ühtmoodi labasused, ühtmoodi demagoogiavõtted, milliseid on kirjeldatud ja kasutatud juba sajandeid ning aastatuhandeid. Asi pole mitte originaalsuse puuduses, vaid selles, et originaalsust polegi vaja – inimene on põhiliselt seesama juba 60 000 aastat, kui mitte kauem. Meie IQ pole selle ajaga suurenenud, muutunud on vaid teadmiste struktuur. Kuid demagoogia ei mängigi teadmiste, vaid tunnete ja põhiliste psühholoogiliste mehhanismidega, nagu hirm, kollektiivsustunne, edevus, osalusvajadus, turvalisusvajadus jne. Küllap näeme sedagi palagani ka algaval aastal, kui Issand asjaosalistele vaid tervist ja raha annab. Muidugi, võimalikud on teatud ajutised kõikumised, sest räige demagoogia on nagu kreemikook, sellest võib isegi paadunud maiasmokkadel korraks süda pahaks minna. Kuid vaid korraks. Suutäis soolast vahele ja superman lendab jälle. Võib-olla mõne uue osatäitja kehastuses.
VALIKUTE AASTA
Mis toob meid Eesti juurde. Ees on valimiste aasta, aga võib-olla ka valikute aasta. Võimupartei sugereerib valijaile, et Eestil pole tarvis muud, kui „sama padruniga edasi keevitada“. Liigestest lahti loksunud ajal tundub selline hoiak elukauge, isegi ohtlik. Mis siis, kui algav aasta nõuab meilt mingil hetkel sama kiiret otsustus- ja tegutsemisvõimet kui 1988. või 1991. aasta? On olukordi, kus otsuse kiirus on vähemalt sama oluline kui otsuse kvaliteet.
Mind painab hirm, et mõni Eestile saatusliku tähtsusega otsus jääb kinni mingite bürokraatlike vorminõuete taha. Oodatakse kooskõlastust ja siis veel üht kooskõlastust. Olukorras, kus iga minut loeb. Näiteks kõnnib üle piiri kolmsada rohelist mehikest, aga valitsus ei saa otsustada, sest puudub ekspertiis võimalike otsuste mõju kohta lambakasvatuse arengule Lääne-Eesti laidudel. Või midagi muud sama kafkalikku ja jaburat. Kui Laidoner 1918. aasta 8. detsembril Tallinna saabus, käskis Päts tal otsekohe Liibavi poole edasi sõita, et päästa Eesti riik. Mida Laidoner tegigi. Mida ta täna teeks? Hakkaks komandeeringut vormistama.
Mistõttu lubage mul lõpetada uusaastasooviga: soovin, et uuel aastal meile meenuks, et Eesti riik ei ole rajatud ja olemas mitte kellelegi kolmandale või neljandale ettenäitamiseks, vaid meie endi jaoks. Ühtegi mõttetust ei tohiks vabandada sõnadega „kord on selline“. Kui kord toob kaasa mõttetusi, kui soost jõhvikate korjamiseks tuleb läbida koolitus ja saada litsents, siis tuleb korda muuta. Nii lihtne see ongi.
Ilmunud Õhtulehes 3. jaanuaril 2015